3-23-643/61 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-643

Haldusasi X. X kaebus Rahapesu Andmebüroo 22.02.2023

ettekirjutuse nr 3-1/186-2, 28.02.2023 ettekirjutuse nr

3-1/202-2 ja 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/225-2 peale

Menetlusosalised Kaebaja – X. X, volitatud esindaja vandeadvokaat Karl Kask

Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindajad

Sirle Kalma ja Eneli Nõmm

Asja läbivaatamine

11.12.2023

RESOLUTSIOON

1. Lubada X. Xl muuta Rahapesu Andmebüroo 22.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/186-

2, 28.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/202-2 ja 03.03.2023 ettekirjutuse nr 3-1/225-2

tühistamise nõue õigusvastasuse tuvastamise nõueteks.

2. Võtta asja juurde Riigiprokuratuuri 14.02.2025 määrus kriminaalasjas nr

xxxxxxxxxxx.

3. Rahuldada X. X kaebus ning tunnistada Rahapesu Andmebüroo 22.02.2023

ettekirjutus nr 3-1/186-2, 28.02.2023 ettekirjutus nr 3-1/202-2 ja 03.03.2023

ettekirjutus nr 3-1/225-2 õigusvastaseks.

4. Mõista Rahapesu Andmebüroolt X. X kasuks välja menetluskulu 3560 eurot.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses isikute nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.01.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

3-23-643

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) kohustas 22.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/186-2

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 55 ja § 57 lg-te 6 ja

10 alusel AS-i LHV Pank kehtestama X. X arvelduskontol nr EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx

olevale varale summas 200 000 eurot käsutuspiirang kuni vara omaniku kindlaks

tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.

2. RAB kohustas 28.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/202-2 RahaPTS § 55 ja § 57 lg-te 6 ja

10 alusel AS-i TBB pank kehtestama X. X arvelduskontol nr EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx

oleva 120 000 euro osas käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara

legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.

3. RAB kohustas 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/225-2 RahaPTS § 55 ja § 57 lg-te 6 ja

10 alusel AS-i LHV Pank kehtestama X. Xi arvelduskontol nr EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx

olevale varale summas 9147,36 eurot käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks

tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui 1 aasta.

4. Vastavalt RahaPTS § 55 lg-le 2 on eelviidatud ettekirjutusi põhistavad faktilised asjaolud

kajastatud eraldiseisvates 22.02.2023 dokumendis nr 3-1/186-1, 28.02.2023 dokumendis

nr 3-1/202-1 ja 03.03.2023 dokumendis nr 3-1/225-1 (peakirjaga „Faktilised asjaolud

ettekirjutuse põhistamiseks“). Põhjenduste kohaselt menetletakse Ameerika Ühendriikides

(USA) kriminaalasja seoses sellega, et Y. Y ja X. X on ajavahemikul 2014. a kuni

põhjenduste koostamise hetkeni juhtinud püramiidskeemi, mille kaudu kaotasid investorid

üle 550 000 000 USA dollari. RAB-il on tekkinud kahtlus, et eelviidatud ettekirjutustega

piiratud vara pärineb mainitud kuritegelikust tegevusest.

5. X. X esitas 22.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 22.02.2023 ettekirjutuse

nr 3-1/186-2 tühistamisnõudes (haldusasi nr 3-23-643). RAB vastas kaebusele

30.05.2023.

6. X. X esitas 28.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 28.02.2023 ettekirjutuse

nr 3-1/202-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-679). RAB vastas kaebusele 06.09.2023.

7. X. X esitas 28.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i 03.03.2023 ettekirjutuse

nr 3-1/225-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-680). RAB vastas kaebusele 05.09.2023.

8. Kohus liitis 08.11.2023 määrusega haldusasjad nr 3-23-643, 3-23-679 ja 3-23-680 ühte

menetlusse (asja numbriks jäi 3-23-643). Asjas toimus 11.12.2023 kohtuistung.

9. Kohus määras 28.08.2025 määrusega menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade

esitamiseks. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 15.10.2025 ja 05.11.2025. Vastustaja

esitas täiendavad seisukohad 15.10.2025 ja 07.11.2025.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(9)

3-23-643

10. Kaebuse põhjendused:

1)

Kuna RAB kehtestas kaebaja varale käsutuspiirangud üheks aastaks, on kohtumenetluse

kestel vaidlustatud kolme ettekirjutuse õiguslik toime ammendunud ning ettekirjutusi ei

saa seetõttu enam tühistada. Kaebaja soovib jätkata ettekirjutuste õigusvastasuse

tuvastamise nõudega. Halduskohtumenetluse tavapärane pikkus ei võimalda jõuda

jõustunud kohtulahendini reeglina ühe aasta jooksul, mil ettekirjutused kehtisid. Ei ole

õiguslikult vastuvõetav, et RAB saavutaks sel põhjusel immuunsuse oma ettekirjutuste

õiguspärasuse kontrolli suhtes. Kaebaja pöördus oma õiguste kaitseks

tühistamiskaebusega kohtusse selleks ette nähtud tähtaja jooksul ning tema õiguste

kaitseks ei leidu hetkel muid tõhusamaid vahendeid, kui tuvastamiskaebus (HKMS § 45

lg 2 esimene lause). Teiseks olid RAB-i ettekirjutustega arestitud märkimisväärselt suured

rahasummad (kokku 329 147,36 eurot), mille käsutuspiirang tekitas kaebajale

märkimisväärset varalist kahju. Antud juhul on tuvastamiskaebus tõhusaim vahend

kahjunõude esitamisel riigivastutuse seaduse alusel. Vastasel korral ei oleks kahjunõude

esitamine enam võimalik. Lisaks soovib kaebaja jätkata kohtumenetlust ka

menetluskulude hüvitamise eesmärgil.

2)

RahaPTS § 57 lg 6 (vara käsutamise piiramine üheks aastaks) ja lg 7

(halduskonfiskeerimine) kohaldamise eeldused on sarnased selle poolest, et mõlemal

juhul seotakse tagajärg kontol oleva vara omaniku või tegeliku kasusaaja

kindlakstegemise ebaõnnestumisega. Seetõttu on käesolevasse vaidlusesse üle kantavad

Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-23-2858. RAB on nii käesolevas asjas, kui ka

haldusasjades nr 3-23-2858 ja 3-23-2814 olnud järjekindlalt arusaamisel, et kontovara

omanik tähendab n-ö „varasemat seaduslikku omanikku“. Riigikohus leidis, et kehtiv

seadus sellist tõlgendust ei võimalda. Käesoleval juhul on ilmselge, et kontovara omanik

ja tegelik kasusaaja on kaebaja. See oli (või vähemalt oleks pidanud olema) RAB-ile selge

enne, kui ta ettekirjutused andis, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt

tuleb haldusakt anda sel hetkel kehtiva õiguse alusel. Antud juhul ei oma tähtsust, et

käsutamise piiranguks oli kohtu poolt antud luba lihtmenetluses, kuna kohus annab loa

esialgse info põhjal, tuginedes RAB-i poolt esitatud seisukohtadele. RAB võib kohtu loast

hoolimata ettekirjutuse ka andmata jätta. Kuna RAB ei ole ettekirjutustes, nende juurde

kuuluvates faktilistes asjaoludes ega kohtumenetluses kordagi väitnud, et kaebaja on

variisik, ei ole käesolevas asjas vaidlust kontovara tegeliku kasusaaja küsimuses.

3)

RAB märkis 28.08.2025 kirjas kohtule, et käesolevaga analoogsed vaidlused olid

haldusasjades nr 3-23-671 ja 3-23-715 Riigikohtus menetlusse võtmise otsustamisel.

Riigikohus keeldus 16.09.2025 määrustega mõlemas asjas RAB-i kaebusi menetlemast.

Kaebaja viitab ka Tallinna Halduskohtu jõustunud otsusele haldusasjas nr 3-24-890, mille

kohaselt ei ole Eestis kriminaalmenetlust rahapesu toimepanemise koosseisu alusel, milles

oleks kaebajale ja tema abikaasale või Y. Yle kahtlustust esitatud ning USA valitsus

loobus USA-s toimunud kriminaalmenetluses ka rahapesu süüdistusest kaebaja suhtes.

Eestis ei ole kaebajale kunagi esitatud isegi kahtlustust rahapesu toimepanemises.

„Rahapesu kahtlusega“ seotud haldusmenetluse algatas RAB omal initsiatiivil, kuigi

ettekirjutustes nimetatud ükski konto ei olnud algusest peale ka USA kriminaalasjaga

seotud. Seega on ettekirjutuste faktilistes põhjendustes toodud viited USA

kriminaalmenetlusele asjakohatud.

4)

Kaebaja sai tutvuda vaidlustatud ettekirjutuste faktiliste asjaoludega nn „maksimaalses

ulatuses“ alles kohtumenetluse ajal, kui RAB esitas vastavad dokumendid kohtule

01.12.2023. Kaebaja saab alles nüüd võimaluse selgitada, et ettekirjutuste faktilistes

asjaoludes nimetatud USA kriminaalasjaga puudub kõnealustel summadel kogumis (329

147,36 eurot) igasugune puutumus, kuna USA ei ole kunagi taotlenud kaebaja LHV ja

3(9)

3-23-643

TBB kontode arestimist ega seal olnud summade konfiskeerimist. Selles valguses on kogu

aeg tegemist olnud RAB-i isetegevusega ja kohtu järjepideva eksitamisega, sh kohtult

erinevate lubade taotlemisel, mis olid suunatud sellele, et kaebaja vara võimalikult kaua

õigusliku aluseta kinni pidada ja teda maksimaalselt raskesse olukorda panna, sh õigusabi

tellimisel. Enne 01.12.2023 oli kaebaja seisukohtade avaldamine võimatu, kuna RAB ei

ole enne ettekirjutuste andmist selgitanud kaebajale haldusmenetluses isegi seda, millised

konkreetsed tehingud on RAB-i arvates rahapesukahtlased ja milliste tehingute kohta

konkreetselt peaks kaebaja haldusmenetluses selgitusi andma. Sellist menetluslikku viga

ei pea ega olegi võimalik tagantjärele kohtumenetluses kõrvaldada. Kohtumenetlus on ette

nähtud siiski haldusmenetluse õiguspärasuse kontrollimiseks, mitte selle käigus tehtud

vigade kõrvaldamiseks. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan, kes pidi

mh lähtuma kaebaja erilisest olukorrast haldusmenetluse ajal.

5)

Siinkohal selgitab kaebaja, et 22.02.2023 ettekirjutusega piiratud vara pärines OÜ Burfa

Capital poolt makstud dividendidest, 28.02.2023 ettekirjutusega piiratud vara oli laen

Y. Ylt ja 03.03.2023 ettekirjutusega piiratud vara pärines Burfa Capital OÜ poolt makstud

dividendidest ja OÜ Burfa Media poolt makstud juhatuse liikme tasust. Seega oli ja on vara

legaalne päritolu väljaspool kahtlust ning kõikidel nimetatud tehingutel oli ka ratsionaalne

majanduslik sisu. OÜ Burfa Media ja OÜ Burfa Capital ei ole Eesti ega USA

kriminaalmenetlustes olnud kunagi isegi kahtlustatava rollis. Samas ei oma kaebaja poolt

tagantjärele esitatud selgitused käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kuna ettekirjutuste

faktiliste asjaolude varjamise tõttu ei saanud kaebaja anda selgitusi ega esitada sellekohaseid

tõendeid haldusmenetluses. Ettekirjutused ei ütle nende andmise sisuliste põhjuste kohta

midagi. Sellise olukorra tekitamise eest vastutab RAB.

6)

RAB-i poolt käesolevas kohtuasjas esitatud viimaste seisukohtade näol on sisuliselt

tegemist kassatsioonkaebusega haldusasjas nr 3-23-716, mida Riigikohus ei võtnud

10.06.2025 määrusega menetlusse. Ainuüksi seetõttu tuleb kohtul jätta kõrvale kõik RAB-i

seisukohad, mis on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuse suhtes, sh küsimustes,

kuidas RAB-i arvates tuleks RahaPTS sätteid kohaldada. Lisaks, vaadates RAB-i esialgseid

vastuseid tühistamiskaebustele, on RAB oma õiguslikke väiteid 15.10.2025 kardinaalselt

muutnud.

7)

RAB toob viite USA kriminaalmenetlusele, millest olevat tekkinud hüpotees, et

kontovara võis olla seotud USA menetlusega. Kui RAB tõepoolest tutvus USA

õigusabitaotlusega nagu ta kinnitab, pidi talle olema vähemalt esimese 30 päeva jooksul selge

sellise seose puudumine. Seda hämmastavam on kontovara edasine piiramine 1 aastaks ja

väide, et RAB pidi tegema edasisi toiminguid, millele „välisriigi RAB“ ei olevat õigeaegselt

vastanud. Asjassepuutumatu on RAB-i jutt „majanduslikus mõttes omanikust“. RAB-ile oli

kogu aeg teada, kes on kontovara omanik ja tegelik kasusaaja ning tehingud, kuidas kontovara

kontole jõudis. RAB-ile teada olnud tehingute kohta ei küsinud RAB kaebajalt ühtegi

küsimust. Asjassepuutumatud on RAB-i selgitused rahvusvahelise koostöö aegluse kohta,

kuna RAB ei saa tegutseda vastuolus reeglitega, mida RahaPTS ette näeb. USA ei ole

ettekirjutuste alusel piiratud kontovara suhtes kunagi midagi taotlenud. Käesoleva vaidluse

kontekstis on hoopis asjakohane välja tuua, et USA kriminaalmenetlusega sarnastel asjaoludel

oli Eestis juba 2019. a algatatud kriminaalmenetlus nr xxxxxxxxxxx. Kuna Eesti

kriminaalmenetlus lõpetati Riigiprokuratuuri määrusega alles 14.02.2025, ei pidanud RAB ise

tegema välisriikidega mingit koostööd ega seadma ise kaebaja kontovarale piiranguid. Kuna

kriminaalmenetlus oli Eestis algatatud juba aastal 2019, ei tule subsidiaarsuse küsimus

käesoleval juhul kõne alla.

8)

RAB kinnitab, et ettekirjutuse tegemise ajaks ei olnud kontovara omanik teada. See

kinnitus ei vasta tõele. Kontovara, kui ühisvara tegelikud kasusaajad on kaebaja ja tema

4(9)

3-23-643

abikaasa. Selle asjaolu väljaselgitamine ei oleks valmistanud RAB-ile ületamatuid raskusi.

„Majanduslikus mõttes omaniku“ väljaselgitamine on tõesti seadusandja tahteks, kuid

ettekirjutustes ei ole kordagi öeldud, et kaebaja on variisik. Seetõttu on RAB-i arutelu selle üle

asjassepuutumatu.

11. Vastustaja vastuväited:

1)

RahaPTS § 57 lg 6 eesmärk on mh tagada vara säilimine kuniks alustatakse

kriminaalmenetlus või varad arestitakse kriminaalmenetluse raames. Erinevad kohtud on

tõlgendanud RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamist erinevalt, mis tähendab, et ühtne kohtupraktika

puudub. Seega on antud kohtuasi oluline, et anda väga selged raamid, kas ja millistel juhtudel

võib riik kohaldada RahaPTS § 57 lg 6 tulenevat vara piirangut. Riigis, mis seisab silmitsi

teises riikides toime pandud raha liigutamisega Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi,

võib vara ajutise piirangu puhul olla tegemist ühe vähese vahendiga, et kaitsta Eesti riigi huve

ja tõkestada majandusruumi kahjustamist.

2)

Käesoleval juhul oli RAB-il hüpotees, et piiratud vara võis olla seotud USA-s

läbiviidava kriminaalmenetlusega. RAB ei olnud RahaPTS § 57 lg 6 taotluse esitamise

hetkeks jõudnud veel välja selgitada, kas vara omanik või tegelik kasusaaja on teada, ehk kas

algne hüpotees peab paika. RAB-ile oli teada aastase piirangu seadmisel, et kaebaja suhtes on

alustatud USA-s kriminaalmenetlus pettuse ja rahapesu süüteo toimepanemises. Samuti oli

RAB-ile teatavaks saanud USA 15.11.2022 õigusabitaotlusest, et kuritegelikust tegevusest

saadud vara suunati peamiselt variäriühingute kaudu edasi äriühingutele, mille nimes oli

„Burfa“ (sh Burfa Media OÜ, Burfa Capital OÜ). Arvestades asjaolu, et kaebaja, kes on

otseselt seotud võimaliku kuritegeliku tegevusega (kahtlustatav USA kriminaalasjas) ning

RAB-i tuvastatud asjaolu, et piiratud vara pärines Burfa Capital OÜ Šveitsi kontolt, tekkis

RAB-il põhjendatud kahtlus, et varad summas 200 000 eurot kaebaja LHV Pank AS-is asuval

kontol on suure tõenäosusega kuritegelikust tegevusest saadud rahalised vahendid, mis on

seotud USA-s läbiviidava kriminaalmenetlusega. Ühtlasi oli RAB-ile teada aastase piirangu

seadmisel, et kaebaja AS LHV Pank kontole jõudnud varad pärinesid esmalt isiku enda teiselt

AS LHV Pank kontolt, mis omakorda pärinesid Burfa Capital OÜ Šveitsi kontolt ning seejärel

omakorda Burfa Media OÜ Šveitsi kontolt. RAB-ile oli täiendavalt ka teatavaks saanud, et

Burfa Media OÜ kontolt edasi kantud vahendid tulenesid virtuaalvääringu ether müügist.

3)

Võttes arvesse seega eelkirjeldatud rahaliste vahendite kihistamist äriühingute ja isiku

ühelt kontolt teisele (st tehingute muster viitab kavatsusele varjata vahendite tegelikku

päritolu) ning asjaolu, et varad pärinesid virtuaalvääringu müügist (oli kahtlus, et

virtuaalvaluuta on ostetud kuritegelikul teel saadud vahenditega, kuivõrd kriminaalasjas oli

välja selgitatud, et kahtlustatavad hoidsid olulist osa oma pettusest saadud tulust

virtuaalvääringutes), oli kahtlus veelgi suurem, et kaebaja kontol olev vara on suure

tõenäosusega käsitatav rahapesu objektina. RAB saatis 18.01.2023 täiendavat teavet välisriigi

rahapesu andmebüroole ja ühtlasi tuletas meelde, et endiselt ootab nende poolset sisulist

vastust, et tuvastada kontol oleva raha päritolu. Kuid aastase piirangu seadmise hetkeks ei

olnud vastust laekunud, seega aastase piirangu seadmisel (22.02.2023) ei olnud RAB-ile veel

teada, kas algne hüpotees peab paika või ei ning tarvilik oli teha täiendavaid toiminguid.

4)

RAB tuvastas Riigikohtu 31.03.2025 otsuse nr 3-23-2858 mõttes vara majanduslikkus

mõttes omaniku alles 12.12.2023, kui sai vastuse välispäringule ning kokku tuli algsest varast

tagasi minna 16 tehingut. 90 päeva möödumisel ehk ettekirjutuse tegemise hetkel oli RAB

alles jõudnud tagasi minna 4 tehingut. Seega ühelt poolt ei saanud RAB-il olla teada

majanduslikkus mõttes vara omanik. Teiselt poolt näitab see taas, et isegi RAB-i jaoks ei ole

enamus juhtudel 90 päeva piisav. Kohtu tõlgendus viiks meid olukorda, kus selgelt kahtlane

vara ei saa jääda ajutise kontrolli alla pelgalt rahvusvahelise koostöö aegluse tõttu. Selline

5(9)

3-23-643

kitsendav tõlgendus muudaks RahaPTS § 57 lg 6 sisutühjaks ja kasutuks ning tooks kaasa

olukorra, kus vara võib enne omandi või tegeliku kasusaja selgumist või kriminaalmenetluse

alustamist vabalt liikuda teadmata suunas, mis ohustab hilisemat õiguskaitset ning kahjustab

Eesti majandusruumi. Seega on ringkonnakohus ekslikult märkinud, et RahaPTS § 57 lg-s 6

on sätestatud eeldus, et alustatud peab olema kriminaalmenetlus.

5)

RahaPTS § 57 lg-s 6 sätestatud eeltingimused ei saa olla sarnased või samased lõike 7

alusel kohaldatava halduskonfiskeerimise tingimustega. Selline käsitlus ei arvesta normide

erinevat eesmärki, funktsiooni ega ajastust. Eelkõige on § 57 lg 6 iseseisev meede, mille

eesmärk on tagada vara ajutine säilimine, mitte aga lõplik konfiskeerimine. RahaPTS § 57 lg 6

eeldused ei saa seega olla samad, mis on RahaPTS § 57 lg 7 eeldused, kuid sellele vaatamata

on need täidetud. RAB on haldusaktis toonud välja, et USA-s käib kriminaalmenetlus ehk

subsidiaarsuse põhimõtte täidetus on haldusaktis välja toodud. RAB kinnitab, et ettekirjutuse

tegemise ajaks ei olnud vara omanik teada.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kuivõrd praeguseks on vaidlustatud ettekirjutused kaotanud kehtivuse (need anti

22.02.2023, 28.02.2023 ja 03.03.2023 kehtivusega üheks aastaks), soovis kaebaja

15.10.2025 avaldusega üle minna vaidlustatud ettekirjutuste õigusvastasuse tuvastamise

nõudele. Kohus lubab kaebajal asendada tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega (HKMS

§ 152 lg 2).

13. Kaebaja on põhjendanud enda seisukohta muu hulgas argumendiga, et kõnealuse USA

kriminaalmenetlusega sarnastel asjaoludel oli Eestis 2019. a algatatud ja 14.02.2025

lõpetatud kriminaalmenetlus nr xxxxxxxxxxx. Kaebaja on esitanud nimetatud

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohtule 05.11.2025, s.o vastusena vastusaja

15.10.2025 seisukohale. Kohtu hinnangul on põhjendatud võtta Riigiprokuratuuri

14.02.2025 määrus käesoleva asja juurde (HKMS § 62 lg-d 1 ja 2).

14. Kohus leiab, et X. Xi kaebus tuleb rahuldada.

15. RAB tugines vaidlustatud ettekirjutustes RahaPTS § 57 lg-le 6. RahaPTS § 57 lg 6

sätestab, et kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole

õnnestunud kindlaks teha, võib RAB taotleda halduskohtult luba vara käsutamise

piiramiseks kuni vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, seda ka

kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. RAB selgitas

ettekirjutustes, et on eelnevalt kehtestanud käsutuspiirangu kontol olevale varale 30

kalendripäevaks ja 60 kalendripäevaks (RahaPTS § 57 lg-d 1 ja 3). Samuti tõi RAB esile,

et on taotlenud halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku

kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni kuni üheks aastaks ning

halduskohus on vastavad load andnud (haldusasjades nr 3-23-377, 3-23-407 ja 3-23-480).

16. Kohtu hinnangul on tänaseks kujunenud RahaPTS § 57 lg 6 osas välja selge kohtupraktika

(eelkõige Riigikohtu 31.03.2025 määrus asjas nr 3-23-2858 ning Tallinna

Ringkonnakohtu 15.04.2025 otsus asjas nr 3-23-716, 30.05.2025 otsus asjas nr 3-23-671

ja 30.06.2025 otsus asjas nr 3-23-715), millest tuleb juhinduda ka käesolevas asjas.

17. Esmalt selgitab kohus, et haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kiirendatud

korras (viivitamata) lihtmenetluse sätteid järgides (HKMS § 264 lg 4). Ajasurve tähendab,

et võimalus keskenduda õigus- ja faktiküsimuste lahendamisele on piiratud. Kohtul on

loamenetluses ulatuslik kaalutlusõigus menetlusgarantiide tagamisel (vt nt HKMS §-d 134

ja 135, § 265 lg 5). Ka edasikaebe tähtaeg on lühem (vt HKMS § 204 lg 1). Seetõttu saab

halduskohtu loa andmisel piirduda küsimustega, kas järgitud on halduskonfiskeerimise

6(9)

3-23-643

subsidiaarsuse põhimõtet, s.o kas esineb mõjuv põhjus, miks ei saa vara konfiskeerida

kriminaalmenetluses, ning kas halduskonfiskeerimine ei ole RahaPTS §-s 57 sätestatud

eeldusi silmas pidades ilmselgelt välistatud. Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus

RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt

haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus

konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast

subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti.

Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg

1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus

lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud

küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle

kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7

sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab

kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud.1

18. Kohus leiab kooskõlas eelviidatud kohtupraktikaga, et Raha PTS § 57 lg 6 ei võimalda

seada 1-aastast piirangut kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni. Kui vara tegelik

omanik ja kasusaaja on mõlemad teada, aga vara legaalne päritolu on tõendamata,

lubavad RahaPTS § 57 lg-d 1 ja 3 käsutuspiirangu seada maksimaalselt 30+60

kalendripäevaks. RahaPTS § 57 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, ka koostoimes lõikega

8, mistõttu tuleb vaidlusalust tingimust („vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku

kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha“) mõista viisil, et ei ole õnnestunud kindlaks

teha kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat. Kehtiv seadus ei võimalda

tõlgendust, et vaidlusalune tingimus ei tähenda küsimist kontol oleva vara

(tsiviilõigusliku) omaniku, vaid kitsamalt kontol oleva vara n-ö varasema seadusliku

omaniku järele. Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale

varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või

ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu. Nõue panga vastu

kuulub konto omanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on konto

omaniku käsutusse jõudnud ja kas konto omanikul lasuvad selle raha kasutamisel mingid

õiguslikud kohustused kolmanda isiku vastu. Vara kuuluvus (omandiõigus) ei sõltu

enamjaolt sellest, kas vara omandamise kõik eeldused olid täidetud (sh kas see on

toimunud legaalselt või illegaalselt). RahaPTS § 57 lg 8 ei välista eraõiguslike

omandiõiguse põhimõtete kohaldumist ega näe ette, et konto omanik ei ole kontol oleva

vara omanik. Kui seadusandja soovinuks RahaPTS §-s 57 vara omaniku all silmas pidada

üksnes rahapesu eelkuriteo kannatanut, kes n-ö varasema seadusliku omanikuna valduse

või omandi kuritegeliku tegevuse tõttu kaotas, tulnuks see selgelt sätestada. Kontole

laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on

tsiviilõiguslikus mõttes kontol oleva vara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse

identiteediga avatud konto. Vaidlusalune tingimus on täidetud juhul, kui kontovara tegelik

kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus

isik on kinnitanud enda variisikuks olemist.

19. RAB ei ole vaidlustatud ettekirjutustes otsustanud kohaldada piirangut kuni vara tegeliku

kasusaaja kindlakstegemiseni, vaid ainult kuni vara omaniku kindlakstegemiseni. Seega

on ettekirjutuse õiguspärasuse eelduseks asjaolu, et asjaomasel kontol asuva vara omanik

ei ole teada. Lisaks peab olema ettekirjutuses näidatud, et vara omanikku või kontol oleva

vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha.

1 vt ka Riigikohtu 31.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-23-2858 p 19 2

dtl 279-293

7(9)

3-23-643

20. AS-i

LHV

Pank

arvelduskontode

EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx

ja

EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx ning AS-i TBB pank arvelduskonto EExxxxxxxxxxxxxxxxxxx

omanikuks oli kaebaja ja sellel asuv vara oli kaebaja omandis. Seda sõltumata sellest, kas

raha algupära on tagasi viidav väidetavalt Y. Y ja X. Xi toime pandud kuritegude ohvriks

langenud kannatanuteni (nagu on esile toodud vaidlustatud ettekirjutuste aluseks olevates

dokumentides „Faktilised asjaolud ettekirjutuse põhistamiseks“2). Kaebaja pole soovinud

rahast loobuda ega ole väitnud, et ta on variisik. Kahtluse kohaselt panid väidetavad eel-

ja rahapesukuriteod toime Y. Y ja X. X, mitte tuvastamata isik. Vara omanikuna ega

tegeliku kasusaajana ei saa käsitada väidetavate kuritegude kannatanuid2. Kehtiv seadus ei

võimalda seega taolisele

rahale seada RahaPTS § 57 lg 6 alusel käsutuspiirangut kuni 1 aastaks ega hiljem seda lg 7

alusel halduskonfiskeerida. Seda saab teha kriminaalmenetluses, siinsel juhtumil USA ja/või

Eesti kriminaalmenetluse normide järgi. Kontol olevale rahale halduskorras piirangute

seadmine oli lubatav üksnes RahPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegadeks. Selle aja

jooksul saanuks RAB otsustada kriminaalmenetluse alustamise kohta pädevatele asutustele

ettepanekute tegemise üle.

21. RahaPTS § 57 lg-s 6 sätestatud piirangut saab kohaldada eesmärgiga tagada vara

säilimine, et tagastada see omanikule ning selle ebaõnnestumise korral tagada

halduskonfiskeerimist, et vältida rahapesu kahtlusega raha jäämist finantssüsteemi. Seega

saab nimetatud ettekirjutuse teha eeskätt olukorras, kus tegu on n-ö peremehetu varaga.

Kuna käsutuspiirangu seadmine peab olema eesmärgipärane, langevad RahaPTS § 57 lg 6

kohaldamise eeldused kokku RahaPTS § 57 lg 7 eeldustega. Üheks olulisemaks eelduseks

on seejuures asjaolu, et vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel arestida ja konfiskeerida

kriminaalmenetluses. Kui selguvad vara omanik ja tegelik kasusaaja, on reeglina piisavalt

teavet, et otsustada kriminaalmenetluse alustamise üle. RAB kui järelevalve tegija peab

RahaPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul teavitama pädevaid asutusi

kuriteo tunnuste esinemisest ning tema pädevuses olevate volituste kasutamisel arvestama

kriminaalmenetluses toimuvaga. RAB-l tuleb ettekirjutuses selgitada, miks on konkreetsel

juhtumil põhjendatud kohaldada haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete asemel.

Vaidlustatud ettekirjutustes ning neid põhistavates dokumentides puuduvad selle kohta

mistahes andmed ja kaalutlused. Vaidlustatud ettekirjutused ei vasta seega

põhjendamisnõuetele ja on seetõttu õigusvastased.

22. RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk

on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning

suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. RAB-i poolt

esile toodud asjaolud, miks ei võimalda kohtupraktikast tulenev RahaPTS regulatsiooni

tõlgendus vastavat eesmärki täita, ei anna alust lugeda vaidlustatud ettekirjutusi

õiguspärasteks. RAB-il on küll seadusest tulenev ülesanne tõkestada rahapesu ja

terrorismi rahastamist (nt RahaPTS § 54 lg 1 p 1), kuid tema õigused ja kohustused selle

eesmärgi saavutamiseks vajalike meetmete võtmisel ei saa riigivõimu teostamise

seaduslikkuse põhimõttest (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 1) tulenevalt ulatuda

kaugemale RAB-ile seadusega antud volituste piiridest. Seadusandlike ebakõlade

kõrvaldamine ning süsteemse ja tasakaalustatud lahendusega regulatsiooni väljatöötamine

on seadusandja ülesanne.3

2 vt ka Riigikohtu 31.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-23-2858 p-d 26–32

3 vt ka Riigikohtu 31.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-23-2858 p 14 ja Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2024

määrus haldusasjas nr 3-23-2814 p 15

8(9)

3-23-643

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Kaebaja menetluskulud on 6880 eurot, sh riigilõiv 60 eurot ja esindaja tasu / õigusabikulu

6820 eurot (sh käibemaks). Kaebaja õigusabikulude arvestuse aluseks on 25 töötundi

maksumusega 220 eurot, millele lisandub käiebamaks. Kaebaja on esitanud menetluskulude

nimekirja ja kuludokumendid4. Vastustaja pidas kaebaja menetluskulusid ülepaisutatuks,

hinnates õigusabikulu põhjendatud suuruseks 1909 eurot (7 töötundi).

Kohtu hinnangul saab vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades (sh arvestades eelviidatud

kohtuasjades nr 3-23-715, 3-23-716 ja 3-23-671 välja mõistatud õigusabikulu suurust) lugeda

kaebaja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 3560 eurot, mis tuleb vastustajalt välja

mõista. Kaebaja menetluskulude suuruse / suurenemise on osaliselt tinginud vastustaja

mahukas 15.10.2025 menetlusdokument.

Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee kohtunik

4 dtl 567-570

9(9)