2-22-113743/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-113743

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega

Osaühing Aktiva Finants) hagi E.O vastu võlgnevuse,

intressi, viivise ja sissenõudmiskulude hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. mai 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

665,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega

Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479),

lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela

Kostja E.O (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. mai 2024 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Saata asi tühistatud osas tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants, hageja) esitas

20.04.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus E.O-lt (kostja)

hageja kasuks välja mõista põhinõude summas 424,11 eurot, intressi perioodi 21.02.2019-

19.12.2019 eest summas 18,82 eurot, viivise perioodi 20.12.2019-20.04.2022 eest summas

232,61 eurot, viivise alates 20.04.2022 määraga 0,06445% päevas ja sissenõudmiskulu 40

eurot. Pärnu Maakohtu 10.11.2022 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja hageja nõue

anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.11.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse, mida täpsustas 06.04.2023.

Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 387,83 eurot (sh

kliendilepingust nr 1700883 tulenevalt 79,40 eurot ning järelmaksu müügilepingust nr

1420120 tulenevalt 308,43 eurot), intressivõlgnevuse 35,10 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivise 273,63 eurot (sh kliendilepingust nr 1700883 tulenevalt

põhinõudelt summas 56,02 eurot ja järelmaksulepingust tulenevalt põhinõudelt summas

217,61 eurot) ning viivise alates 29.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni kolmekordses VÕS §

113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja

hageja menetluskulud.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 23.01.2002 kliendilepingu nr

1700883, mille alusel oli kostjal õigus sõlmida lepinguid Telia Eesti AS poolt pakutavate

teenuste kasutamiseks. Kostjal oli õigus kasutada ka muid tasulisi teenuseid. Lepingu

sõlmimisega kinnitas kostja, et kohustub täitma lepingu lahutamatuks osaks olevaid teenuste

kasutamise üldtingimusi. Telia Eesti AS on endale võetud kohustusi täitnud ja esitanud

kostjale igakuiseid arveid teenuste kasutamise eest. Kostja kasutas Telia Eesti AS-i poolt

osutatud teenuseid, kuid jättis teenuste eest esitatud arved tasumata. Telia Eesti AS ütles

lepingu üles 21.11.2019 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded 04.05.2021 hagejale.

Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutatud teenustest tulenev põhivõlgnevus 79,40

eurot. Hageja on arvestas viivist põhivõlalt perioodi 21.12.2019 – 28.11.2022 eest määraga

24% aastas kokku summas 56,02 eurot.

2.2. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 09.03.2019 tarbijakrediidilepingu nr 1420120, millega

sõlmiti telekommunikatsiooniteenuse osutamise kokkulepe. Kostjal oli õigus kasutada ka

muid tasulisi teenuseid ning kuutasule lisanduvaid paketis mittesisalduvaid tasulisi teenuseid

vastavalt Telia Eesti AS hinnakirjale. Tarbijakrediidilepingu lisana sõlmiti 09.03.2019

järelmaksuleping sülearvuti Lenovo IdeaPad330s ostmiseks, mille netohind oli 399 eurot.

Kostja kohustus järelmaksu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Lisaks

kohustus kostja tasuma lepingutasu 19,90 eurot. Intressimäär on 21,90% aastas. Kostja on

järelmaksu osamaksete tasumisega võlgnevuses alates teisest maksegraafikujärgsest

osamaksest, järelmaks on tasumata 308,43 euro ulatuses. Telia Eesti AS ütles lepingu üles

21.11.2019 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded 04.05.2021 hagejale. Lepingu

ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intress 35,10 eurot. Hageja on arvestanud viivist

põhivõlalt 308,43 eurolt 21.12.2019-28.11.2022 perioodi eest määraga 24% aastas kokku

summas 217,61 eurot.

2.3. Hageja esindaja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel

lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg-st 2 ja lepingu üldtingimuste punktist 4.9.

Sissenõudmiskulude summa on 30 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostjale toimetati hagiavaldus kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja hagile

ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 28.05.2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kliendilepingust nr 1700883 tuleneva põhivõla 79,40 eurot, viivise 56,02 eurot

ning viivise põhivõlgnevuselt kolmekordses VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 29.11.2022 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja

nõuded kostjalt järelmaksu müügilepingust nr 1420120 tuleneva põhivõla, intressivõlgnevuse

ja viivise väljamõistmiseks. Samuti jättis maakohus rahuldamata nõude sissenõudmiskulu

hüvitise välja mõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus 81,10 % ulatuses kostja ning

18,90 % ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 66,90

eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates

kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

4.1. Maakohus tuvastas, et AS Eesti Telefon (praeguse ärinimega Telia Eesti AS) ja kostja

sõlmisid 23.01.2002 kliendilepingu nr 1700883, millega kostja astus AS-i Eesti Telefon

kliendiks õigusega kasutada kõiki AS-i Eesti Telefon poolt pakutavaid tooteid vastavuses

kliendilepingu, tootelepingute ja pooltevaheliste muude kokkulepetega ning kohustus tasuma

tema poolt tarbitud teenuste eest vastavalt pooltevahelistele tootelepingutele, üldtingimustele

ja eeskirjadele, hinnakirjale ja AS-i Eesti Telefon poolt väljastatud arvetele. Samuti tuvastas

maakohus, et Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 09.03.2019 järelmaksu müügilepingu nr

1420120 sülearvuti Lenovo IdeaPad330s ostmiseks maksumusega 399 eurot. Lepingu

sõlmimisel tasus kostja sissemakse 99,75 eurot. Kostja kohustus järelmaksu tasuma 24 kuu

jooksul vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule, samuti kohustus kostja tasuma

lepingutasu 19,90 eurot. Intressimäär oli 21,90% aastas, lepingus märgitud krediidikulukuse

määr oli 32,57% aastas. Maksegraafiku järgi pidi kostja sülearvuti eest tasuma kokku 495,38

eurot ajavahemiku 23.03.2019 – 20.03.2021 jooksul ning igakuised maksed koosnesid

osamaksest ja intressimaksest. Kohtule esitatud arvetest nähtuvalt on kostjal tasumata

maksegraafikujärgsed maksed alates 20.05.2019 osamaksest. Nõude loovutamise teatisest

nähtuvalt on Telia Eesti AS loovutanud eespool nimetatud lepingutest tulenevad nõuded

kostja vastu hagejale 04.05.2021.

5. Maakohus tuvastas, et kostjale on mobiilside teenuste kasutamise eest esitatud arveid

kokku 136,87 euro ulatuses. Hageja selgituste kohaselt on kostjal mobiilside teenuste

kasutamise eest arved tasumata 79,40 euro ulatuses. Lepingu p 7 kohaselt oli kostjal kohustus

tasuda tema poolt tarbitud teenuste eest vastavalt pooltevahelistele tootelepingutele, AS-i

Eesti Telefon üldtingimustele ja eeskirjadele, AS-i Eesti Telefon hinnakirjale ja AS-i Eesti

Telefon poolt väljastatud arvetele. Kuivõrd kostja on kasutatud mobiilside teenuste eest

esitatud arved jätnud osaliselt tasumata, siis on kostja oma lepingulisi kohustusi rikkunud

(VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1). Seega on hageja nõue mobiilside teenuste

võlgnevuse väljamõistmiseks põhjendatud. Lähtudes Telia Eesti AS-i üldtingimuste p-st

4.10.on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras.

Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt 79,40 eurolt perioodi 21.12.2019 – 28.11.2022 eest

viivist määraga 24% aastas summas 56,02 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Samuti

mõistis maakohus kostjalt samas määras viivise välja alates 29.11.2022 kuni põhivõla

tasumiseni.

6. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kohus kontrollis omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Kohus leidis, et 09.03.2019

lepingus märgitud krediidikulukuse määr 32,57% aastas vastab tegelikkusele ning vastav

määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

6.1. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. VÕS § 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel

tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098,

p 13, 17). KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt

konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

6.2. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja on lepingu sõlmimisel

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavaldusele lisatud Telia

järelmaksu/liisingu taotluses oli kostja oma kutse- või tegevusalana märkinud, et on ettevõtja/

FIE ning sissetulekuks märkinud palga 801-1200 eurot kuus. Ühtki kehtivat kohustust

taotluses märgitud ei olnud. Hagiavalduses puudusid andmed vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta, mistõttu andis kohus 09.02.2024 määrusega hagejale tähtaja kuni

26.02.2024 selgitamaks, kas krediidivõimelisuse hindamiseks küsiti kostja konto väljavõtet ja

kui mitte, siis välja tuua ja tõendada, missugust muud piisavat teavet kostja

krediidivõimelisuse, sh temal juba olemasolevate kohustuste kohta, koguti. Hageja vastavaid

andmeid kohtule ei esitanud. Kohtu hinnangul nähtub esitatud andmetest, et sisulist kontrolli

enne 09.03.2019 lepingu sõlmimist krediidiandja ei teostanud. Kohtule esitatud andmed ei

võimalda tuvastada, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja regulaarsete sissetulekute ja

igakuiste kulude suuruse, sh teostanud sisulist kontrolli kostja enda väidetud andmete õigsuse

osas. Eelnevat arvestades asus kohus seisukohale, et krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

6.3. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja

selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus andis

hagejale 09.02.2024 kohtunõudega võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7

sätestatuga hiljemalt 26.02.2024. Hageja haginõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7

sätestatuga. Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole krediidiandja järelmaksu

müügilepingu nr 1420120 osas vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ning hageja ei

ole esitanud ka VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, siis ei

ole hageja nõuded, mis tulenevad eespool nimetatud järelmaksuga müügilepingust, selged.

Eelnevat arvestades jättis kohus järelmaksu müügilepingust nr 1420120 tulenevad nõuded

kostja vastu rahuldamata.

7. Hageja on esitanud nõude kostjalt hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade

saatmisega summas 30 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude

nõudmise ka kahjuhüvitisena, vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“

kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid

peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jättis

maakohus järelmaksuga müügilepingust tuleneva nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks

rahuldamata. Kohus leidis, et sissenõudmiskulude hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele ka

kliendilepingu nr 1700883 alusel. VÕS § 1132 piirab sissenõudmiskulu hüvitamise nõude

ulatust tarbijast võlgnikult, tegemist ei ole iseseisva nõude alusega (nö seadusest tuleneva

hinnakirjaga kirjade saatmise eest). Olukorras, kus lepingus kokkulepe sissenõudmiskulu

hüvitamise kohta puudub, saab sissenõudmiskulu hüvitamist nõuda üldise kahju hüvitamise

regulatsiooni alusel, mis eeldab, et hageja toob kohtu ette asjaolud, millega seoses väidetav

kahju tekkis. Maakohus leidis, et hageja poolt esile toodud faktiväited ei ole kahju hüvitamise

nõuete eelduste sisustamiseks piisavad.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas 28.06.2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mida täiendas

04.07.2024. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja maakohtu

otsuse tühistada menetluskulude osas.

8.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus teinud 09.02.2024 kohtumääruse, millega

andis hagejale tähtaja täiendava seisukoha ja tõendite esitamiseks hiljemalt 26.02.2024.

Määrus ei olnud pooltele kätte toimetatud, vaid oli tehtud e-toimikus nähtavaks. Hageja on

avanud määruse alles peale kohtuotsuse tegemist 31.05.2024. Kuna hageja ei ole 09.02.2024

kohtumäärusele vastanud, jättis kohus hagiavalduse osaliselt rahuldamata. Kuna hageja ei

olnud määrusest enne kohtuotsuse saamist teadlik, siis ei olnud tal võimalik ka puuduseid

kõrvaldada. Hagejal on tuhandeid menetlusi ning hageja ei vaata e-toimikus tsiviilasju, kui

puudub selleks vajadus. Seega ei saa lähtuda ka eeldusest et hagejal oli piisav ajavaru. Asja

materjalidest nähtuvalt oli hageja hagiavalduses ja järgnevates dokumentides märgitud

menetlusposti aadressina XXX. Hagejale ei ole teada, millisele e-posti aadressile on

maakohus e-toimiku teated määruse nähtavaks tegemisest ja/või tähtaja määramisest

edastanud. Üldjuhul tuleks menetlusdokumendi või teate edastamiseks kasutada neid

kontaktandmeid, mille menetlusosaline või tema esindaja on ise kohtule avaldanud.

Menetluses olnud lepinguline esindaja Alla Žulinskaja ei esinda hagejat alates 2023. aasta

septembrist. Käesoleval juhul peab välja selgitama, millisele konkreetsele e-posti aadressile

09.02.2024 määrusest teated edastati.

8.2. Hageja esitas apellatsioonkaebuses hagiavalduse täiendused ja selgitused lähtudes

maakohtu 09.02.2024 määrusest.

Vastustaja seisukoht

9. Kostja ei esitanud kaebuse osas seisukohta, kuid märkis 21.11.2025 saadetud e-kirjas, et ta

ei ole suuteline hageja nõudeid tasuma, kuna tal on palju võlgnevusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Samuti

vaidlustas hageja maakohtu otsust menetluskulude osas. Osas, milles maakohus hagi rahuldas,

ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel vaidlustatud

osas tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Asi saadetakse tühistatud

osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud, et ta järgis

kostjaga 09.03.2019 järelmaksu müügilepingu nr 1420120 sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet ega täpsustanud ka selles osas oma haginõuet kooskõlas VÕS § 4034 lg 7

sätestatuga. Seejuures viitas maakohus otsuses 09.02.2024 määrusele, millega kohus andis

hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta hagi täienduste ning

tõendite esitamiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud hageja enne kohtulahendi

tegemist maakohtu 09.02.2024 määrusest teadlik, ega saanud seetõttu määruses antud

selgitusi täita.

13. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on maakohtu 09.02.2024 määrus hagejale ja hagejat

maakohtus esindanud lepingulisele esindajale Alla Žulinskajale nähtavaks tehtud samal

kuupäeval. Tallinna Ringkonnakohus tegi päringu avaliku e-toimiku haldurile Riigi IT

Keskusele, et saada teavet, millistele e-posti aadressidele edastati hagejale ning tema

lepingulisele esindajale teavitused 09.02.2024 määruse e-toimikus nähtavaks tegemise kohta.

Riigi IT Keskuse 02.06.2025 vastuse kohaselt edastati teavitus maakohtu 09.02.2024 määruse

nähtavaks tegemise kohta Alla Žulinskaja e-posti aadressile xxx@gmail.com, kuid määrust ei

ole e-toimikus avatud (dtl 247-248). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja nii maksekäsu

kiirmenetluse avalduses kui ka hagiavalduses märkinud oma esindaja e-postiaadressiks XXX

(dtl 2, dtl 32) ning ka maakohus ise suhtles hagejaga selle e-postiaadressi kaudu (dtl 104).

Eeltoodust tulenevalt ei edastanud kohus teavitust 09.02.2024 määruse nähtavakstegemise

kohta hageja poolt kohtule avaldatud e-posti aadressile. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et

maakohus oleks püüdnud hagejale määrust mõnel muul viisil edastada või et hageja oleks

kinnitanud selle kättesaamist.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulenenud maakohtule kohustust 09.02.2024

määrust hagejale kätte toimetada (TsMS § 306 lg 5, § 466 lg 1 esimene lause). Määrus, mida

ei pea menetlusosalisele kätte toimetama, edastatakse menetlusosalisele kohtu valitud viisil

(TsMS § 466 lg 1 teine lause, § 310 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et tehes määruse, millega

kohus täidab selgitamiskohustust ja annab hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite

esitamiseks, mille esitamata jätmise tagajärjeks võib olla hagi rahuldamata jätmine, tuleb

valida määruse edastamiseks viis, mis eelduslikult tagab hagejale tegeliku võimaluse

määrusega tutvuda ning seeläbi saada teada kohtu selgitustest ja talle määratud tähtajast (vt ka

TlnRnKo 18.07.2024, 2-22-147021, p 12; TlnRnKm 13.09.2021, 2-21-109802, p 10;

TlnRnKm 13.10.2022, 2-22-5688, p 9). Kuna käesoleval juhul kasutas kohus 09.02.2024

määruse kohta teate edastamiseks muid kontaktandmeid kui need, mille menetlusosaline ise

kohtule avaldas, oleks kohus pidanud tegema kindlaks, kas hageja on saanud määruse kätte.

Saates teavituse kohtule avaldatust erinevale e-postiaadressile, ei saanud kohus olla kindel, et

teavitus ka tegelikult õigeaegselt adressaadini jõudis. Selliselt saadetud teavituse saaks lugeda

nõuetekohaselt edastatuks juhul, kui adressaat kinnitab kohtule teavituse kättesaamist või kui

kohtule on muude asjaolude põhjal ilmne, et adressaat on teate kätte saanud (vt ka TlnRnKm

13.09.2021, 2-21-109802 p 10). Praegusel juhul selliseid asjaolusid asja materjalidest ei

nähtu. Ringkonnakohus leiab, et tegemata kindlaks, kas hageja on kohtumääruse kätte saanud

ja saanud reaalselt võimaluse hagi täpsustada ja tõendeid esitada, ei saanud maakohus

tugineda otsuse tegemisel sellele, et hageja kohtu 09.02.2024 määrusele ei vastanud.

15. Kuna käesolevas asjas ei olnud maakohus 09.02.2024 määrust enne vaidlustatud otsuse

tegemist hagejale nõuetekohaselt edastanud, ei olnud hagejal võimalik maakohtu palutud

küsimustes seisukohti ja tõendeid esitada. Seega oli vaidlustatud otsus, millega maakohus

jättis hagi viidatud määruses nõutud selgituste esitamata jätmise tõttu osaliselt rahuldamata,

hagejale üllatuslik. Selliselt on maakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt rikkunud õigusliku

ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p 1) ja eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392 lg 1

p-d 3 ja 4), tehes asjas otsuse enne seda, kui asja oli arutatud ammendavalt ja asi oli lõpliku

lahendi tegemiseks valmis (TsMS § 435 lg 1). Eeltoodud rikkumised on olulised

menetlusõiguse normi rikkumised TsMS § 656 lg 1 p 1 ja lg 2 teise lause mõttes ning toovad

kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise

eelmenetluse staadiumis. Arvestades rikkumiste olemust ning seda, et eelmenetlus on olulises

ulatuses läbi viimata, ei oleks ringkonnakohtul võimalik ise asja sisuliselt lahendada.

16. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata asi

tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Eeltoodut arvestades jääb maakohtu

otsustada ka hageja poolt 28.06.2024 esitatud uue tõendi vastuvõtmine. Kuna maakohtu otsus

tühistatakse osaliselt asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

17. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja saadab tühistatud osas asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust

ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3

järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavast määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud

lahendi jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov