2-22-148569/18 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. detsember 2025, Kuressaare

Tsiviilasja number

2-22-148569 (menetlus nr 3)

Tsiviilasi

Nord Collect OÜ hagi L. T.

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4579,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Nord Collect OÜ (registrikood 11897588, XXX

10115), hageja lepinguline esindaja: Igor Vavilov (e- post:

XXX )

Kostja: L. T. (isikukood XXX, hagiavalduses aadress:

XXX, registris lisa-aadress XXX, e-post XXX)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 405 lg 1 ja § 444 lg 2)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Nord Collect OÜ hagi L. T. vastu osaliselt.

2. Välja mõista L. T.-lt (T.) Nord Collect OÜ kasuks põhivõlg 2464,60 eurot.

3. Välja mõista L. T.-lt Nord Collect OÜ kasuks viivis protsendina põhivõla tasumata osalt

(otsuse tegemise seisuga 2464,60 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Nord Collect OÜ hagi L. T. vastu põhivõlgnevuse 118,68 eurot, intressi

257,27 eurot, sissenõudmiskulude 15 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga arvestatud

sissenõutavaks muutunud viivise 1452,32 eurot ning alates hagi esitamisest kuni

kohtuotsuse jõustumiseni viivise väljamõistmiseks.

5. Määrata Nord Collect OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 560 eurot

(riigilõiv).

6. Jätta L. T. kanda tema enda võimalikud menetluskulud ning hageja tasutud riigilõivust 455

eurot, s.o hageja rahuldatud nõuete järgi määratava tsiviilasja hinnaga hagi esitamise eest

nõutav riigilõiv. Hageja kanda jäävad tema enda menetluskulud osas, mida ei jäetud kostja

kanda.

7. Mõista L. T.-lt Nord Collect OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 455 eurot.

8. Väljamõistetud menetluskuludelt on L. T. kohustatud tasuma Nord Collect OÜ-le viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Tsiviilasi nr 2-22-148569

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS §

442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil

(TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

(TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nord Collect OÜ (hageja) esitas 15.12.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult L. T.-lt (kostja) 4794,59 euro saamiseks. Kuna 19.12.2022 tehtud

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetati

maksekäsu kiirmenetlus 24.01.2023 ja nõue anti üle Pärnu Maakohtu kohtunikule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Kohus käsitas maksekäsu kiirmenetluse avaldust puudustega hagiavaldusena, jättis selle

24.01.2023 käiguta ning määras hagejale tähtaja oma põhjendatud nõude esitamiseks

hagiavaldusele ettenähtud vormis ja täiendava riigilõivu tasumiseks. Hagejal tuli puuduste

kõrvaldamisel muu hulgas teatada kohtule andmed, mis võimaldaksid kostjale

menetlusdokumente kätte toimetada, ning esitada asjaolud ja tõendid laenuandja poolt

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 4034 sätestatud kohustuste täitmise kohta.

2. Hageja esitas 21.02.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse L. T. vastu põhivõlgnevuse

2969,85 eurot väljamõistmiseks poolte vahel 10.08.2020 sõlmitud võlatunnistuse alusel. Juhuks,

kui kohus peaks leidma, et poolte vahel ei ole sõlmitud võlatunnistust, palus hageja

alternatiivselt, tuginedes Monefit Estonia OÜ ja kostja vahelisele kliendilepingule nr XXX,

kostjalt välja mõista 4307,87 eurot ja seadusjärgse viivise alates hagiavalduse esitamisele

järgnevast päevast 22.02.2023.a, kuni põhinõude summa 2583,28 eurot täitmiseni.

3. 15.12.2023 ja 10.01.2024.a. määrustega jättis kohus Nord Collect OÜ hagi veel kord

puuduste kõrvaldamiseks käiguta, kohustades hagejat muuhulgas täpsustama asjaolusid

võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

osas.

4. Nord Collect OÜ esitas 14.02.2024 kohtule puuduste kõrvaldamise korras uue hagiavalduse

tervikteksti ja tõendid.

2 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja Nord Collect OÜ nõude L. T. vastu 03.08.2020 Monefit

Estonia OÜ-lt (esialgne võlausaldaja). Monefit Estonia OÜ ja Nord Collect OÜ vahel on

sõlmitud nõuete loovutamise leping nr 011210.

4.1.

Monefit Estonia OÜ ja L. T. sõlmisid interneti vahendusel 17.12.2019.a kliendilepingu nr

XXX. Kostja on tuvastanud enda isiku digitaalselt (Lisa nr 2- Isikuandmete tuvastuse ankeet ID-

kaardi andmetega). Lepingu sõlmimisel võimaldas esialgne võlausaldaja võlgnikule taotleda

laenu ja vajadusel täiendavat laenuosa võlgnikule lubatud krediidilimiidi 3000 euro piires.

4.2.

Hageja märgib, et Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehed sisaldavad

informatsiooni krediidi kulukuse määrast, intressi määrast, viivise määrast. Hageja selgitusel

30.11.2019 - 31.05.2020 oli Eesti Panga poolt max määr 20,61%, ehk siis maksimaalne lubatud

krediidikulukuse määr oli 61,83%, seega lepingus sätestatud krediidikulukuse määr 53,77% ei

ületa ülempiiri. Krediidikulukuse määra arvutamisel kasutatud osiseid hageja hagiavalduses välja

ei too.

4.3.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta hageja selgitas järgmist:

1) laenuandja Monefit Estonia OÜ tegi maksehäireregistrile, Ametlikesse Teadaannetes ja Credit

Info Eesti AS-i krediidiinfole päringud kostja kohta ja sai nendele vastuseks, et kostjal puuduvad

kehtivad maksehäired (tõendiks on märgitud lisa 14 – L. T. täidetud küsimustikud);

2) Monefit Estonia OÜ on kostja krediidivõimelisuse hindamiseks palunud kostjal täita enne

laenulepingu sõlmimist ja kostjale krediidilimiidi (3000,00 eurot, maksimaalne summa mille

ulatuses kostja sai laenu võtta) avamist küsimustiku. Kostja on täitnud Monefit Estonia OÜ

kodulehel küsimustiku ja vastanud, et ta on lapsehoolduspuhkusel, tema igakuine netosissetulek

on 1500,00 eurot, tema igakuised püsivad väljaminekud 260 eurot ja tähtaegselt tasumata laenu

või muud maksed puuduvad (lisa 14 – L. T. täidetud küsimustikud).

3) Monefit Estonia OÜ kostjalt küsinud kostja kuue kuu kontoväljavõtte, et kontrollida üle kostja

poolt esitatud andmed (Lisa nr 16- L. T. kontoväljavõte) ja Monefit Estonia OÜ on hinnanud ka

kostja krediidivõimelisust lisaks muudele andmekogudele ka kostja kontoväljavõtte põhjal ja

Monefit Estonia OÜ on teinud kostja kohta põhjaliku krediidivõimelisuse hinnangu - Analüüsi

järgi on näha, et võlgnikul oli püsiv töökoht ning püsiv sissetulek ning 6 kuu keskmine reserv

peale kohustuste täitmist on reserv 443,95 eurot.(Lisa nr 17 – Sissetulekute ja väljaminekute

analüüs)

4.4.

Perioodil 19.12.2019 – 16.03.2020 on kostja taotlenud ning saanud laenu ja täiendavat

laenuosa kokku 10 korda kogusummas 2800 eurot:

1) 19.12.2019- laen 150 eurot; perioodil 19.12.2019– 17.01.2020 tagasi makstud kokku 12

eurot, millest põhiosa katteks 12 eurot. Põhisumma jääk 150 – 12 = 138 eurot;

2) 17.01.2020 - täiendav laenuosa 150 eurot. Uus põhisumma: 288 eurot; perioodil

17.01.2020 - 22.01.2020 - tagasi makstud kokku 0 eurot. Põhisumma jääk 288 eurot;

3) 22.01.2020 - täiendav laenuosa 100 eurot. Uus põhisumma: 388 eurot; perioodil

22.01.2020 -29.01.2020- tagasi makstud kokku 0 eurot. Põhisumma jääk 388 eurot;

4) 29.01.2020 - täiendav laenuosa 300 eurot. Uus põhisumma: 688 eurot; perioodil

29.01.2020 - 04.02.2020- tagasi makstud kokku 0 eurot. Põhisumma jääk 688 eurot;

5) 04.02.2020 - täiendav laenuosa 150 eurot. Uus põhisumma: 838 eurot; perioodil

04.02.2020 - 17.02.2020- tagasi makstud kokku 107,05 eurot, millest põhiosa katteks

67,04 eurot. Põhisumma jääk 838,00 - 67,04 = 770,96 eurot;

6) 17.02.2020 - täiendav laenuosa 150 eurot. Uus põhisumma: 920,96 eurot; perioodil

17.02.2020 -19.02.2020 - tagasi makstud kokku 0 eurot. Põhisumma jääk 920,96 eurot;

7) 19.02.2020 - täiendav laenuosa 150 eurot. Uus põhisumma: 1070,96 eurot; perioodil

19.02.2020 - 23.02.2020 - tagasi makstud kokku 0 eurot. Põhisumma jääk 1070,96 eurot;

3 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

8) 23.02.2020 - täiendav laenuosa 500 eurot. Uus põhisumma: 1570,96 eurot; perioodil

23.02.2020 - 28.02.2020 - tagasi makstud kokku 0 eurot. Põhisumma jääk 1570,96 eurot;

9) 28.02.2020 - täiendav laenuosa 150 eurot. Uus põhisumma: 1720,96 eurot; perioodil

28.02.2020 - 16.03.2020 - tagasi makstud kokku 216,35 eurot, millest laenuandja on

arvestanud 137,68 eurot. Põhisumma jääk 1720,96 - 137,68 = 1583,28 eurot;

10) 16.03.2020 sai kostja vastavalt tema ja Monefit Estonia OÜ vahel 17.12.2019 sõlmitud

kliendilepingu nr XXX punktile 5.4.1 uue laenutaotluse alusel täiendava laenuosa 1000

eurot. Kostja kinnitas peale laenutaotluse esitamist täiendavalt ka kliendilepingu ja uued

laenutingimused ja kostjale saadeti uuesti kinnitatud kliendileping. Täiendavalt taotletud

laenuosale lisandus ka 19.12.2019 – 28.02.2020 taotletud ja Monefit Estonia OÜ poolt

kostjale üle kantud laenu põhiosa jääk 1583,28 eurot ning uueks laenusumma suuruseks

oli 2583,28 eurot (1583,28 + 1000,00 = 2583,28) (Lisa nr 5- Euroopa Tarbijakrediidi

Standardinfo Teabeleht). Peale kostjale laenu ülekandmist saatis laenuandja kostjale uue

arve, et kostjat veelkord teavitada laenu tagasimakse tähtajast (Lisa 10 – 16.03.2020

arve).

4.5.

Perioodil 16.03.2020 - 29.07.2020 (ülesütlemine) kostja ei tasunud ühtegi osamakset

võlgnevuse katteks. Esialgne võlausaldaja pöördus korduvalt kostja poole meeldetuletustega

võlgnevus likvideerida. Kostja ei täitnud laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt ja jäi

Monefit Estonia OÜ-le võlgu kolm järjestikust osamakset, mistõttu Monefit Estonia OÜ ütles

lepingu 29.07.2023 üles lepingu p 16.3 alusel ja nõudis kogu võlgnevuse tasumist. Kuna kostja

meeldetuletustele ei reageerinud, loovutas esialgne võlausaldaja nõude Nord Collect OÜ-le (Lisa

nr 10, Teade nõudeõiguse 03.08.2020 loovutamise kohta).

4.6.

Kostja sõlmis 10.08.2020.a Nord Collect OÜ-ga konstitutiivse võlatunnistuse millega

võttis endale kohustuse tasuda hagejale 2969,85 eurot, mis loeti iseseisvaks kohustuseks ja

edaspidiseks laenusummaks. Kostja kohustus võlgnevuse summas 2969,85 eurot tasuma 43

kuulise perioodi jooksul. Kostja ei tasunud ühtegi osamakset võlgnevuse katteks.

Hageja nõue ja alternatiivsed nõuded

4.7.

Hageja leiab, et hagi esitamise päeva seisuga 14.02.2024 on kostja võlgnevus

konstitutiivse võlatunnistuse alusel Nord Collect OÜ-le tunnustatud võlgnevuse põhiosa summas

2969,85 eurot ning palub selle kostjalt hageja kasuks välja mõista.

4.8.

Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole sõlmitud konstitutiivset võlatunnistust, siis

on kostja antud võlatunnistuse puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja hageja palub

kohtul rahuldada I alternatiivse nõudena hageja nõue kostja vastu, mis tuleneb 10.08.2020.a

antud deklaratiivsest võlatunnistusest. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle

esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise

koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13).

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 2969,85 eurot.

4.9.

Juhul, kui kohus peaks leidma, et poolte vahel ei ole sõlmitud võlatunnistust, siis II

alternatiivse nõudena esitab hageja kostja vastu võlanõude, mis tuleneb Monefit Estonia OÜ ja

kostja vahel sõlmitud laenulepingust ning Monefit Estonia OÜ ja hageja vahel sõlmitud nõude

loovutamise lepingust ning palub välja mõista tagastamata laenusumma 2583,28 eurot, intressi

257,27 eurot, viivise 1452,32 eurot, sissenõudmiskulud 15 eurot, kokku 4307,87. Hageja

põhjendab alternatiivse nõude kujunemist järgmiselt.

4.9.1. Vastavalt 16.03.2020.a täiendava laenu tingimustele on kostja laenu põhisummaks

2583,28 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetega, mis tuli tasuda vastavalt

kostjale saadetud tagasimakse maksegraafikule, mida ta ei ole nõuetekohaselt täitnud. Seega

kostja võlgnevus hageja ees seisuga 21.02.2023.a tagastamata laenupõhiosa eest on (2583,28-

0,00=2583,28) 2583,28 eurot

4 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

4.9.2. Kostja esitas 16.03.2020.a laenutaotluse laenu summas 2583,28 eurot kasutamiseks 52

kuuks ja kostjal oli õigus kasutada laenusummat 52 kuud. Intressi määraks oli 43,20% aastas ja

krediidikulukuse määr 53,77% aastas. Laenulepingu punkti 6.2 kohaselt kohustus kostja

tagastama maksepäevaks lepinguga määratud igakuise kohustusliku laenu tagasimakse summa,

millele lisandus laenuandja poolt väljaarvestatud intressisumma. Kuna kostja ei pidanud kinni

kohustusest tasuda igakuist kohustuslikku laenutagasimakse summat ja oli makseviivituses

kolme üksteisele järgneva laenu osamaksega, siis Monefit Estonia OÜ ütles 29.07.2020.a

kostjaga sõlmitud laenulepingu ülesse ja nõudis kogu võlgnevuse tasumist. Hageja arvestab

intressi vastavalt võlgnikule saadetud arvele (Lisa nr 7-Arve10), ehk 15.04.2020 – 93,00 eurot;

15.05.2020 – 85,56 eurot; 14.06.2020 – 78,71 eurot, intressi võlg kogusummas 257,27 eurot.

4.9.3. Hageja nõuab kostjalt viivist tagastamata laenu summalt 16.03.2020 kokkulepitud määras

ehk 0,06% päevas. Hageja arvestab viivise alates 29.07.2020 tagastamata laenupõhiosalt 2583,28

eurot ja on arvestanud perioodi 30.07.2020 kuni 21.02.2023 viivist summas 2583,28 eurot x 937

päeva x 0,06%= 1452,32 eurot.

4.9.4. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 22.02.2023 kuni põhinõude summa

2583,28 eurot täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

4.9.5. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist vastavalt VÕS § 1132 lg-le 1.

Lepingu kehtivuse ajal Monefit Estonia OÜ on saatnud kostjale 3 tasulist meeldetuletuskirja

kogumaksumusega 15 eurot (5 eurot/tk vastavalt lepingutingimuste p. 11). Seega Kostja

võlgnevuseks võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste eest on 15 eurot.

4.10. III alternatiivina esitas hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude juhuks,

kui kohus peaks leidma, et Monefit Estonia OÜ ja kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ja

kohus ei rahulda hageja nõuet kostja vastu laenulepingu alusel. Sellisel juhul hageja loeb kõik

kostja tagasimaksed arvestatuks põhiosa katteks ning palub kostjalt alusetu rikastumisena välja

mõista 2464,60 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates 14. veebruarist 2024 kuni põhinõude summa 2464,60 eurot täitmiseni.

KOSTJA VASTUS

5. Pärnu Maakohus võttis hagiavalduse 20. veebruari 2024 määrusega menetlusse ning kostjale

toimetati hagimaterjalid ja kohtumäärus TsMS § 313 lg 1 alusel kätte 27. veebruaril 2024

isiklikult allkirja vastu Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kantseleis. Kostjale vastamiseks

määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 12. märtsil 2024 kell 24:00. Kostja vastust kohtule esitanud

ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud esitatud hagiavaldusega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

kogumis, leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

7. Hageja taotles asjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel

tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta. TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib

hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte

avalikult. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse

tegemist (TsMS § 407 lg 2). Hageja selles asjas taotles tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile

ei vasta.

8. TsMS § 407 lg 6 kohaselt juhul, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei

ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

5 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas on korduvalt väljendanud seisukohta, et

tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja keeruliste õigusküsimuste puhul

tuleb eelistada sisulist lahendamist. //…// Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida

tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile

vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-

17, p 16). Muu hulgas tagaseljaotsuse tegemisel tuleb kohtul hagi õiguslikku põhjendatust

kontrollida omal algatusel. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on

asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele

sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-

10, p 14, RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

10. Selles asjas on tsiviilasja hind 4579,11 eurot ning kohus on menetlusse võtmise määruses

pooltele selgitanud, et menetleb asja TsMS § 405 lg 1 kohaselt lihtmenetluses. TsMS § 405 lg 1

p 7 alusel kohus teeb sisulise lahendi kirjalikus menetluses. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kohus

märgib põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused.

11. Selleks, et hageja saaks kostja vastu esitada raha maksmise nõude, peab poolte vahel olema

tekkinud võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe

tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.

Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude, tuginedes võlasuhte tekkimise alternatiivsetele

alustele ja on erinevad alused reastanud enda eelistuste järgi.

1) Hageja esimene eelistus on nõude rahuldamine Nord Collect OÜ ja L. T. vahel 10.08.2020

sõlmitud võlatunnistusest/maksegraafiku lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudena.

Võlatunnistuse/maksegraafiku lepingu on kostja digitaalselt allkirjastanud 10.08.2020 (dtl 365-

369).

2) Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel 10.08.2020.a sõlmitud maksegraafiku leping ei ole

konstitutiivne ega deklaratiivne võlatunnistus, siis teise alternatiivina palub hageja nõude

rahuldada Monefit Estonia OÜ ja L. T. vahel 16.03.2020.a sõlmitud tarbijakrediidi

kliendilepingust nr XXX (esialgne leping 17.12.2019, dtl 302-312, 16.03.2020 kinnitati

kliendilepingu uued tingimused, teabeleht - dtl 352-354, maksegraafik – dtl 356-358)

laenusaajale tulenevate kohustuste täitmise nõudena. Monefit Estonia OÜ (esialgne võlausaldaja)

loovutas nõude kostja vastu Nord Collect OÜ-le nõuete loovutamise lepinguga nr 011210

(03.08.2020 loovutamise teade, dtl 364).

3) Kolmanda alternatiivina taotleb hageja juhul, kui kohtu hinnangul ei ole poolte vahel

võlatunnistust ega kehtivat laenulepingut, mõista kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel välja

saadud laenu tasumata põhiosa.

12. Hagi lahendamiseks tuleb kohtul esmalt hinnata võlatunnistuse ja laenulepingu kehtivust.

Asjas ei ole vaidlust, et kostja sõlmis laenulepingu ja võlatunnistuse tarbijana, tegemist on

tarbijakrediidilepingutega.

13. Kohus leiab, et pooltevaheline võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus.

Riigikohus on 3. juuli 2023 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-22-139256 (p 13) selgitanud, et

esmalt tuleb kohtul vastata küsimusele, kas võlausaldaja esitatud dokument on võlgniku

ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlgniku

ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei soovita õigussuhet lepinguga reguleerida, vaid sellega

võlgnik üksnes nendib võla või muude asjaolude olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust.

Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud.

6 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu

tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Võlatunnistuse puhul eeldatakse, et tegemist on

võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ning võlausaldaja peab tõendama, et poolte

tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1).

Kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte

tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv

võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Konstitutiivse

võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning

võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite

(RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Võlatunnistuse

tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo 10. aprilli 2024,

2-21-5364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui kohus tuvastab, et pooled on

sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte

kehtivust (RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-116386/18, p 14).

14. Kohus leiab, et kostja poolt 10. augustil 2020 digitaalallkirjaga antud

võlatunnistus/maksegraafik tuleb lugeda ühepoolseks mittetehinguliseks võlatunnistuseks.

Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa VÕS § 29 lg 1 teisest lausest ja hageja viidatud Riigikohtu

otsusest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud mõistetest ja nende tähendusest ega

ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest (RKTKo 10.04.2024,

2-21-5364/37, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Maksekokkuleppe sõlmimisel poolte ühise

tahte tuvastamiseks tuleb välja selgitada lepingu sõlmimise asjaolud ja eesmärk, kuid see ei ole

ilma vastavate tõenditeta võimalik. Hageja ei ole tõendanud poolte ühist tegelikku tahet sõlmida

alusvõlasuhtest eraldiseisev uus kohustus. Kostja ei ole menetluses hageja nõude ega selle

aluseks olevate asjaolude osas seisukohta esitanud. VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt tuleb

pooltevahelist kokkulepet tõlgendada pooltega sarnase mõistliku isiku arusaama kohaselt.

15. Kohus leiab, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, nagu maksekokkuleppes

rõhutatakse, vaid deklaratiivse mittetehingulise võlatunnistusega, millega kostja tunnistas

olemasolevat, tarbijakrediidilepingust tulenevat võlgnevust. Hageja ei ole tõendanud, et poolte

ühine eesmärk maksekokkuleppe sõlmimisel oli luua uus iseseisev kohustus. Eluliselt ei ole

usutav, et õigusalaste eriteadmisteta kostja ise avaldas soovi sõlmida hagejaga konstitutiivne

võlatunnistus, nagu hageja väidab. Esitatud asjaolude pinnalt pidas kostja võlatunnistust

sisaldava maksekokkuleppe allkirjastamisel silmas võimalust tasuda võlg maksegraafiku alusel.

Kohus põhjendab oma seisukohta.

16. Võlatunnistus on ainult üks osa pooltevahelisest maksegraafiku kokkuleppe dokumendist,

millele hageja tugineb. Dokumendi elektroonilise faili nimi on „Maksegraafik võlatunnistus“,

dokumendi enda pealkiri on „Maksegraafiku leping“, dokumendi sisuks on muu hulgas

maksegraafik. Lepingus on selle poolteks nimetatud laenuandjana Nord Collect OÜ-d ja

laenusaajana L. T. (dtl 120-123, sama dokument ka dtl 366-369), lepingu on digitaalselt

allkirjastanud ainult kostja.

Dokumendi esimese osa moodustavad laenuandja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingu

tingimused, seejuures on lepingus selle osa alla kirjutajaks märgitud ainult laenusaaja.

Maksegraafiku lepingu punktis 1 on fikseeritud, et „Monefit Estonia OÜ (registrikood

12449415) ja Laenusaaja on sõlminud 16.03.2020.a. laenulepingu nr XXX. Monefit Estonia OÜ

on laenulepingust nr XXX tuleneva nõudeõiguse loovutanud Laenuandjale. Käesoleval hetkel on

Laenulepingust nr XXX ja nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenev Laenusaaja võlgnevus

Laenuandja ees 2969,85 eurot.“ Punktis 2 laenusaaja kinnitab, et laenulepingust nr XXX ja

nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenev Laenusaaja võlgnevus Laenuandja ees 2969,85 eurot.

7 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

Dokumendi punktides 3-5 märgitakse, et käesolev laenuleping on käsitletav konstitutiivse

võlatunnistusena, mille kohaselt laenusaajale tekib uus iseseisev kohustus. Laenusaaja kinnitab,

et on teadlik punktis 1 nimetatud võlasuhte sisust ja võlgnevuse suurusest, konstitutiivse

võlatunnistuse õiguslikust tähendusest ning et laenulepingu sõlmimisega luuakse uutel alustel

laenusuhe.

Maksegraafiku lepingu punktides 6 – 17 lepitakse kokku laenulepingus nr XXX kajastatud laenu

tagastamise tingimuste muutmises ning laenu tagastamises uutel tingimustel ja uue

maksegraafiku alusel. Muuhulgas lepitakse kokku, et: punktides 1-2 nimetatud võlasummat

2969,85 eurot vähendatakse 2969,85 euroni (ehk tegelikult ei vähendata), see summa on

laenulepingu mõistes edaspidi laenusummaks; laenusaaja tasub laenuandjale intressi, mis on

2,80% laenusumma tagastamata jäägilt kuus (s.o 0,09333% päevas); laenusaaja tasub

maksegraafikus kokkulepitud osamaksete tasumisega viivitamise korral viivist 0,5% viivituses

olevast summast päevas ning juhul, kui laenusaaja hilineb maksegraafikus kajastatud osamakse

tasumisega, saadab laenuandja laenusaajale tasulise võlateatise ning laenusaaja kohustub

hüvitama laenuandjale võlateatise saatmise kulu 10 eurot iga saadetud võlateatise kohta.

Maksegraafiku lepingu teiseks osaks (dtl 122-123) on 43 osamaksega graafik, mille järgi kostja

pidi 10. septembrist 2020 kuni 10. märtsini 2024 maksma igakuiselt 120 eurot (viimane

osamakse 91,37 eurot), kuumakse koosnes põhiosast ja intressist. Maksegraafikus ei olnud

osamaksete kogusummat ega selles sisalduvat intressisummat märgitud. Maksegraafiku 43

osamakset kokku moodustavad 5131,37 eurot, s.o võlatunnistusega kinnitatud laenusumma

2969,85 eurot ning intressimaksed 2161,52 eurot. Põhivõla 2969,85 euro kujunemine ei ole

teada, ei ole välistatud, et summa sisaldab ka intressi ja/või viivist, mis omakorda tähendaks, et

kostja pidi maksegraafiku järgi tasuma intressi ka varasema laenulepingu järgi arvestatud

intressi- ja/või viivise võlalt, mis on aga VÕS § 113 lg 6 järgi lubamatu.

17. Võlatunnistuses sisalduv maksegraafik võiks viidata tehingulisele võlatunnistusele, kuna

võlgnik ühepoolselt ei saa võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut kehtestada. Tegelikkuses

pandi kostja aga valiku ette: võlatunnistust andmata ei saanuks võlgnik võimalust tasuda

kogunenud võlgnevust osamaksetena (maksegraafiku alusel). Kohtule esitatud dokumendi

lehekülje

jaluses

on

veebilink:

siiri.inkasso24.ee/document/create/1/mg_contract

%7C7%7C3349, mis viitab sellele, et Maksegraafiku lepingu teksti sai kostja ise genereerida

hageja vastavas veebiportaalis, selleks pidi kostja enda kasutajanime ja parooliga sisse logima.

Võlatunnistuses märgitust järelduvalt oli ka võlasumma kostjale hageja poolt ette antud,

võlausaldaja veebirakenduses sai kostja üksnes määrata selle tasumiseks osamaksete arvu ja

suurust (koostada maksegraafiku), kostjal ei olnud võimalik võlasummat muuta ega tunnistada

nõuet osaliselt (näiteks üksnes põhivõla osas). Kohus leiab, et sellisest võlatunnistusest ei saa

järeldada muud, kui et kostja tunnistas algsest laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste

olemasolu ja soovis võlga tasuda osamaksetena.

18. Võlatunnistus-maksegraafiku dokument on digitaalselt allkirjastatud ainult kostja poolt:

kohtule hagiavalduse lisana elektrooniliselt esitatud digiümbrikus hageja esindaja digiallkirja ei

ole. Sellest, et hageja esindaja ei ole kokkuleppe dokumenti allkirjastanud, saab teha ka

järelduse, et hageja ei ole teinud VÕS § 9 lg-te 1 ja 2 kohast vajalikku tahteavaldust kostja

maksegraafiku sõlmimise pakkumuse vastuvõtmiseks. Üksnes kostja poolt allkirjastatud

dokument ei saa olla konstitutiivne ehk mitmepoolne tehinguline võlatunnistus. Hagiavalduses

märgitakse punktis 1 (lk 7), et kostja hagejale võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel

makseid ei ole teinud (dtl 293) ehk kostja ise ei ole lepingut endale siduvaks pidanud.

19. Hagejaks on võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunud inkassofirma, nõue kostja vastu

tuleneb tarbijakrediidilepingust ja on hagejale loovutatud esialgse laenuandja poolt. Kostja

deklaratiivselt tunnistas võlausaldaja ees varasemast võlasuhtest tulenevat võlgnevust ning

tüüptingimustel vormistatud võlatunnistuse kohaselt kostja loobub algsele laenu- ja kõrvalnõuete

8 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

võlgnevusele vastuväidete esitamisest. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine

ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on vastuolus alussuhtele kohaldatavate

imperatiivsete sätetega (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17). Riigikohus selgitas

tsiviilasjas 2-21-13098, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega

tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel

kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija

loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob see võlatunnistuse

tühisuse kaasa VÕS § 421 järgi. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka

VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või

kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud

lepinguga ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob

tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta

kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p

28-29).

20. Hageja on inkassofirma, kes omandas nõude loovutuse teel esialgselt võlausaldajalt

(laenuandjalt), kes oli laenulepingu kostja lepingurikkumise tõttu üles öelnud. Seega oli hagejale

teada, et võlgnik on kohustuste täitmisega oluliselt viivituses. VÕS § 401 lg 2 kohaselt võib

krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi

refinantseerimisel. Võlatunnistus- maksegraafiku üheks eesmärgiks oli sisuliselt maksetähtaja

tasuline edasilükkamine – kokkuleppe kohaselt pidi kostja uues summas põhivõla tasuma

kokkuleppe sõlmimisest alates 3,5 aasta jooksul ning tasuma selle eest intressi (uues määras

2,8% kuus ehk 33,6% aastas). Lisaks nimetatakse hagejat maksegraafiku kokkuleppes otsesõnu

laenuandjaks. Seega ka hageja on krediidiandja, kellel lasus muu hulgas kohustus VÕS § 4034

sätestatu kohaselt kontrollida uue kokkuleppe sõlmimisel võlgniku maksevõimet.

21. Olemasolevatel andmetel pidi hageja eeldama, et võlgnik on makseraskustes, kuid

maksekokkuleppega pandi kostjale täiendavaid kohustusi. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel

sundolukorras. Mõistliku inimese arusaama kohaselt pidas kostja võlatunnistust võlausaldaja

portaalis genereerides silmas üksnes võimalust tasuda võlgnevus osamaksetena, maksegraafiku

saamise eeltingimus oli aga hageja märgitud suuruses võla tunnistamine. Maksekokkuleppe

tingimustest järeldub, et kui juba võlgnevusse sattunud kostja ei oleks maksegraafikut sõlminud,

oleks tema võlgnevus võlausaldaja ees kohesele täitmisele kuulunud. Keskmine, kostjaga

sarnaselt majanduslikes raskustes olev inimene mõistab maksegraafiku sõlmimist võimalusena

saada võla maksmiseks ajapikendust, tasuda tekkinud võlgnevus osade kaupa ning sellega

vältida koguvõlgnevuse kohest sissenõudmist.

22. Poolte sõlmitud maksekokkulepe/võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35

tähenduses. Lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Praeguses asjas on tegemist hageja

poolt ettevalmistatud standardiseeritud vormis dokumendiga, mille genereerimise sai kostja

iseteeninduskeskkonnas ise algatada ja kinnitada digitaalselt allkirjastamisega. Dokumenti

allkirjastades kostja aktsepteeris hageja poolt ette antud võlatunnistuse tingimusi. Kostja ilmne

eesmärk oli võla ajatamine ja soov vältida hageja pöördumist võla sissenõudmiseks kohtu poolt

ning kostja kohta maksehäire avaldamine (hageja ettepanek 03. augusti 2020 nõude loovutamise

teates, dtl 364).

Hageja esitatud faktilistest asjaoludest ja lisatud tõenditest nähtub, et võlatunnistuse tingimused

olid hageja poolt eelnevalt välja töötatud ning pooled ei rääkinud neid läbi. Kostjal ei olnud

reaalselt võimalik mõjutada võlatunnistuse sisu ega maksekokkuleppe tingimusi (peale

maksegraafiku kuumakse suuruse). Seejuures ei olnud kostjal võimalust maksegraafikus

määrata, milliste kohustuste katteks igakuiseid osamakseid arvestatakse. Seega, kui lugeda

maksekokkulepe/võlatunnistus poolte vahel sõlmituks, on see sõlmitud tüüptingimustel.

9 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

23. Eeltoodu alusel kohus loeb tuvastatuks, et poolte vahel 10. augustil 2020 sõlmitud

võlatunnistus/maksegraafiku lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingust tuleneva

võlasuhte kohta antud deklaratiivse võlatunnistusega, mis tarbijat kahjustavate ebamõistlike

tüüptingimuste tõttu on VÕS § 421 ja VÕS § 42 lg 3 punktides 10 ja 11 sätestatu alusel tühine:

lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse

ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist; või piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust

kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse

kasutajal. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei

ole teisiti. Hageja ei ole maksegraafiku lepingu alusel kostjale midagi üle andnud, mida kostjalt

alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda.

Eeltoodust tulenevalt hagejal ei saa olla kostja vastu nõuet 10. augusti 2020 võlatunnistuse

alusel. Kohus järgnevalt analüüsib, kas ja millises ulatuses saab hageja nõuet rahuldada algse

võlausaldajaga sõlmitud laenulepingu alusel (hageja nõude II alternatiivne alus).

24. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontroll.

Asjas ei saa olla vaidlust, et algse võlausaldaja ja

kostja vahel sõlmitud laenuleping on VÕS § 402 lg-s 1 nimetatud tarbijakrediidileping: s.o

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Algne laenuandja Monefit Estonia OÜ andis kostjale

laenu enda majandus- ja kutsetegevusena. L. T. sõlmis lepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses

tarbijana.

25. Kui krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane soovib panna tarbija

vastu maksma nõudeid, mis tulenevad võlatunnistusest, mille aluseks on tarbijakrediidileping,

peab kohus tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt kindlaks, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja seal viidatud

kohtupraktika.

Kohus esmalt kontrollib Monefit Estonia OÜ ja L. T. vahel sõlmitud tarbijakrediidi

kliendilepingu nr XXX krediidikulukuse määra laenu andmisel ajavahemikus 17.12.2019 kuni

16.03.2020, seejärel hindab, kas laenuandja on järginud 17.12.2019 ja 16.03.2020 täiendavate

laenusummade andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

26. Leping on sõlmitud sidevahendi abil (VÕS § 410). Lepingu sõlmimist 17.12.2019 on hageja

tõendanud kliendilepinguga nr XXX (lisa 1, dtl 302-312), Monefit ankeediga laenusaaja

isikuandmete tuvastamiseks ID-kaardi abil (lisa 2, dtl 313-314), lisalepingu 16.03.2020 arve ja

maksegraafikuga (lisa 7, dtl 356-358), tarbijakrediidi standardinfo teabelehtedega (lisa 3, dtl

315-343 ja lisa 5, dtl 352-354).

Esitatud tõenditest ja asjaoludest nähtuvalt laenuandja on avanud L. T.-le krediidilimiidi ja

võimaldanud 10 erineva väljamaksega tagatiseta tarbijalaenu kokku 2800 eurot (väljamaksete

maksekorraldused -lisa 4, dtl 343-351 ja lisa 6, dtl 355).

27. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal

algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja

lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas

3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud

aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad

oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).

10 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

28. Hagiavalduse ja lisatud tõendite kohaselt Monefit Estonia OÜ ja L. T. sõlmisid 17.12.2019

tarbijakrediidi kliendilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja detsembrist 2019 kuni veebruarini

2020 laenu 1800 eurot ning 16.03.2020 lisaks veel 1000 eurot, kokku 2800 eurot intressimääraga

43,20% aastas (maksimaalne krediidilimiit hageja väitel 3000 eurot). Kuna kostja tuvastas oma

isiku ID-kaardiga 19.12.2019 (dtl 313-314) ja ka esimene laenu väljamakse 150 eurot kanti

kostja kontole 19.12.2019 (dtl 343), saab kliendilepingu sõlmituks lugeda hiljemalt 19.12.2019.

Krediidikulukuse määra kontrollimist kuupäevade erinevus ei mõjuta.

Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest kostjale laenusummade väljamaksete (krediidilimiidi

kasutusele võtmine) kohta (dtl 343 – 351 ja 355) nähtub, et 19.12.2019 kuni 16.03.2020 on L. T.-

le antud laenu kokku 10 korda:

- 19.12.2019 - esimene laenuosa 150 eurot;

- 17.01.2020 -täiendav laenuosa 150 eurot;

- 22.01.2020 -täiendav laenuosa 100 eurot,

- 29.01.2020 -täiendav laenuosa 300 eurot;

- 04.02.2020 -täiendav laenuosa 150 eurot;

- 17.02.2020 -täiendav laenuosa 150 eurot;

- 19.02.2020 -täiendav laenuosa 150 eurot;

- 23.02.2020 -täiendav laenuosa 500 eurot;

- 28.02.2020 -täiendav laenuosa 150 eurot;

- 16.03.2020 -täiendav laenuosa 1000 eurot, kokku 2800 eurot.

29. Eesti Panga 31.05.2019 avaldatud andmetel (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273)

oli kuue kuu keskmine tarbimislaenu lepingute keskmine krediidikulukuse määr 19,37%, see oli

aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele perioodil 01.07.2019 –

31.12.2019, seega ka poolte vahel 17. või 19.12.2019.a lepingu sõlmise ajal. VÕS § 4062 lg 1

kohaselt oleks kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kui krediidikulukuse määr

detsembris 2019 ületas 58,11% aastas (s.o 31.05.2019 avaldatud keskmise krediidikulukuse

kolmekordne määr).

30. Lepingu nr XXX lisadena algse laenu ja iga täiendava laenuosa saamise järel väljastatud

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede järgi (dtl 315-342) oli laenu ja täiendavate

laenuosade väljamaksmise ajal detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020 krediidikulukuse määr

53,77%, eeldusel, et kogu laenusumma võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses, igakuise

tagasimakse suurus on 8% põhisumma jäägist, kontohaldustasu 0 eurot kuus ning intressimäär

43,20% aastas.

Teabelehtedest nähtuvalt liideti iga täiendava laenusumma andmisel uus laenuosa eelmisele

tagastamata laenusummale juurde, laenusumma suurenedes on pikendatud ka laenu tagastamise

lõpptähtaega (detsembris 2019 saadud 150 eurot laenu tagastamise tähtaeg oli 18 kuud,

veebruariks 2020 kogunenud 1720,96 eurot krediidisumma puhul tagasimakse tähtaeg 47 kuud,

dtl 316 ja 340). Muid ühekordseid või korduvaid lisatasusid, mis krediidikulukuse määra

mõjutaksid, lepingutingimustest ei nähtu.

1000 euro lisalaenu andmisel 16.03.2020 pooled leppisid kokku, et krediidisumma suurendamise

järel on krediidisumma jääk 2583,28 eurot, kohaldub intressimäär 43,2% ning laen tuli tagastada

maksegraafiku alusel 52 osamaksega, lõpptähtajaga 23.06.2024. Laenu suurendamisel oli

krediidi kulukuse määr samuti 53,77% (dtl 75-78), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal 2020.

a märtsis VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 01. jaanuarist 2020 kuni

30. juunini 2020 kehtinud tarbimislaenude keskmise krediidi kulukuse määr oli 20,61%, seega

kolmekordne määr 61,83%).

11 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

Eeltoodud arvutuste põhjal kostjaga sõlmitud laenulepingu krediidikulukuse määr jäi alla

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse piirmäära ning VÕS § 4062 lg-

s 1 sätestatud lepingu tühisuse alust ei esine.

31. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine.

Kui tarbijakrediidilepingu krediidi

kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Kui krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, on leping kehtiv, kuid VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ei või

krediidiandja tarbijalt nõuda muid tasusid peale laenu põhisumma ja intressi VÕS §-s 94

sätestatud määras, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Selleks, et

krediidiandjat saaks lugeda vastutustundliku laenamise põhimõtet järginuks, peab ta olema

omandanud teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline, ja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 17-24). Eelviidatud andmed peab

kohtu ette tooma ka hageja, kelle nõue tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest, mille

alusvõlasuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping (p 13.2) (RKTKm 12.06.2024, 2-23-

116386/18, p 14.1.4).

32. Kohus on seisukohal, et hageja kirjeldatud asjaolude järgi laenuandja Monefit Estonia OÜ

detsembris 2019 kostjale laenu andmisel ja 2020.a märtsis krediidisumma suurendamisel ei

järginud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-d 2–4

kohustavad krediidiandjat tarbija krediidivõimelisust hindama vajaliku hoolsusega. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tuleb küsida tarbijalt, kasutada asjakohaseid

andmekogusid. Seejuures on laenuandjal kohustus selgitada laenuvõtjale, missugust teavet,

missuguseid tõendeid ja millise tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama.

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätta.

33. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine VÕS § 4034 lg 4 kohaselt hõlmab

laenuandja kohustust kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4.

Viidatud KAVS § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

KAVS § 50 lg 4 kohaselt laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS §

4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud

hagiavalduses esile tuua.

34. Hageja viitab kostja kohustusele esitada laenutaotlusele õigeid andmeid, kuid samas nähtub,

et laenuandja kostja esitatud andmeid ei arvestanud. Hoolsa kontrolli korral oleks krediidiandja

hageja poolt kirjeldatud laenutaotluse andmete põhjal pidanud märkama, et 2020.a laenu

suurendamine ilmselt ei vasta kostja finantsolukorrale ning krediidist võib tekkida taotlejale

olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hageja 14. veebruaril 2024 hagiavalduses toodud selgituste (dtl 288-289) kohaselt kostja

deklareeris laenutaotluse küsimustikule vastates, et on lapsehoolduspuhkusel, tema sissetulek on

1500 eurot kuus ja igakuised püsivad kohustused 260 eurot kuus. Samuti on kostja täidetud

küsimustikus kinnitanud, et tal puuduvad tähtaegselt tasumata laenu või muud maksed. Hageja

väitel Monefit Estonia OÜ kontrollis enne laenu andmist ka Credit Info Eesti AS-i poolt

hallatavast maksehäirete registrist ja Ametlikud Teadaanded portaalist ja samuti ka muudest

12 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

interneti otsingumootoritest ja saadud informatsiooni kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise ajal

kostjal ühtegi maksehäiret. Samuti hageja kinnitas, et laenuandja Monefit Estonia OÜ on kostja

esitatud andmete kontrollimiseks kostjalt küsinud kuue kuu kontoväljavõtte (dtl 391 - 512) ja

konto väljavõtet analüüsinud (dtl 513). Hageja leiab, et analüüsi järgi on näha, et võlgnikul oli

püsiv töökoht ja püsiv sissetulek, 6 kuu keskmine reserv peale kohustuste täitmist on 443,95

eurot. Hagiavalduse samal leheküljel paar lõiku hiljem märgib hageja, et pärast krediidilimiidi

3000 eurot avamist jäi kostjale muude püsikohustuste ja Monefit Estonia OÜ sõlmitud

krediidilepingu täitmist vaba igakuine reserv 278,62 eurot. Hagiavalduses puuduvad kostja

sissetulekute-väljaminekute konkreetsed algandmed ja arvutuskäik.

35. Hageja leiab, et laenuandja võis eeldada, et laenutaotleja esitatud andmed on tõesed, kuid

reaalselt pidi laenuandja kogutud teabe põhjal saama aru, et kostja ei esitanud tõeseid andmeid.

Hageja 14. veebruari 2024 hagiavalduse terviktekstis asjaolude kirjelduse järgi laenuandja

tegelikult nendele andmetele ei tuginenud. Laenuandja kasutas kostja krediidivõime hindamisel

kostja pangakonto väljavõtte põhjal tehtud kostja sissetulekute ja väljaminekute analüüsi, jättes

seejuures tähelepanuta tõsised vastuolud kostja esitatu ja konto väljavõttest nähtuva vahel.

Kohus leiab, et laenuandja kontroll oli formaalne ja kogutud teabest tehti kostja maksevõime

kohta valed järeldused.

Hageja viitab, et laenuandja järeldas esitatud andmetest, et kostjal oli kindel regulaarne

sissetulek, kuid kostja ise küsimustikus märgib, et tööandja juures on töötanud 7 kuud, tööandja

tüüp on „vabakutseline“. Hagiavaldusele lisatud pangakonto väljavõtte analüüsi (dtl 513) järgi

on ilmne, et kostja sissetulekud olid laenu taotlemisel täidetud küsimustikus deklareeritud 1500

eurost oluliselt väiksemad (859,66 eurot – 954 eurot perioodil juuli – detsember 2019). Kostja

pangakonto analüüsi järgi kostja sai palgana sissetulekut ISS Eesti AS-ist, töötasu jäi vahemikku

28,68 eurot – 186,78 eurot. Analüüsi kohaselt kostja muu igakuine sissetulek (pangakonto järgi

laste ja peretoetus, töövõimetoetus) oli vahemikus 747,71 eurot – 926,22 eurot. Seejuures kostja

küsimustikus jättis täitmata lahtri ülalpeetavate kohta, kuigi märgib, et on lapsehoolduspuhkusel.

Kostja kohustustena on hageja konto analüüsis välja toonud kliendi deklareeritud

majapidamiskulud 260 eurot ning finantskohustused keskmiselt 210 eurot kuus (sh Coop Pank

ees 8 eurot, Swedbank väikelaenulepingu kuumakse 16,1 eurot ja muu finantskohustus 170,91 –

193,95 eurot kuus).

Laenuandja Monefit Estonia OÜ arvestas kostja kuue kuu keskmise reservi suuruseks enne laenu

andmist 443,95 eurot, seega laenuandja arvates piisas kostja majapidamiskuludeks kostja enda

poolt taotluses märgitud 260 eurot (sissetulekud keskmiselt u 910 eurot - finantskohustused 210

eurot – majapidamiskulud 260 eurot = reserv u 440 eurot). Kostja on laenu taotlemisel

küsimustikus märkinud, et ta on lapsehoolduspuhkusel ja laenu eesmärgiks on toidukaupade ost

(dtl 374-375), kostja juba oli võtnud mitu laenu, kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja

„muu sissetulek“ on elatisabi, erinevad toetused Sotsiaalkindlustusametilt ja Töötukassalt.

Laenuandja ei pööranud tähelepanu nendele asjaoludele ega sellele, et kostjal tõenäoliselt on ka

vähemalt üks alaealine ülalpeetav. Rahvastikuregistri andmetel oli laenu saamise ajal 2019-2020

oli kostja ülalpidamisel tegelikult kolm alaealist last. Kostja esitatud andmete ja pangakonto

analüüsist nähtuvate andmete vastuolu korral oleks laenuandja minimaalselt pidanud kostjalt

küsima täiendavaid selgitusi ülalpeetavate olemasolu kohta ja kostja igapäevakulude katmiseks

vajaliku rahasumma suuruse hindamisel sellega arvestama. Hageja ei ole välja toonud ja seda ei

nähtu ka kohtule esitatud tõenditest, et laenuandja oleks kostjalt nõudnud täiendavalt dokumente

ja selgitusi. Krediidivõtja maksevõime kohta õige hinnangu andmiseks pidanuks laenuvõtja

arvestama ka kostja kohustusega pidada ülal oma alaealisi lapsi. Laenuandja ei ole kostja

ülalpeetavate kohta täiendavaid andmeid küsinud ega mingil viisil kostja krediidivõime

hindamisel ülalpeetavatega arvestanud. Laenuandja automatiseeritud kontroll on formaalne.

13 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

Kohtu hinnangul jättis laenuandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud

andmeid sisuliselt ning tegi kostja maksevõime kohta ebaõige järelduse.

36. Hageja 14. veebruari 2024 hagiavalduses ei ole andmeid selle kohta, et 2020. a märtsis laenu

suurendamisel veel 1000 euro võrra oleks laenuandja Monefit Estonia OÜ üldse hinnanud kostja

krediidivõimet uusi täiendavaid kohustusi võtta.

37. Hagiavalduse täienduses puuduvad asjaolud laenulepingu ülesütlemise õiguspärasuse

hindamiseks. Asjaolude ja tõendite kogumi põhjal saab siiski järeldada, et tarbijakrediidilepingu

ülesütlemiseks VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud materiaalõiguslik alus oli olemas. Laenuandja on

VÕS § 195 lg 1 kohaselt kostjale saatnud ka ülesütlemisavalduse, mille kostja on kätte saanud,

seega ülesütlemine on ka formaalselt kehtiv.

37.1.

Hageja selgitustele lisatud tõendite (meeldetuletused dtl 113-115) järgi hoiatas Monefit

Estonia OÜ kostjat 12. mail 2020, 19. mail 2020 ja 06. juunil 2020, et kostja ei ole alates 05.

maist 2020 täitnud krediidi kuumaksete tasumise kohustust. Kõikides meeldetuletustes on

kostjale antud võlgnevuse tasumiseks täiendav tähtaeg 7 päeva. 09. juulil 2020 võlateatise-

lepingu ülesütlemise hoiatusega (dtl 116) andis laenuandja kostjale selleks ajaks sissenõutavaks

muutunud võlasumma 856,55 euro tasumiseks täiendavalt aega 14 päeva ning hoiatas, et võla

tasumata jätmise korral ütleb lepingu üles. Kõik teated sisaldavad üleskutset kostjale võtta võla

tasumiseks täiendava info saamiseks või küsimuste tekkimisel ühendust laenuandjaga teades

märgitud kontaktidel (klienditeeninduse telefoninumber, e-posti aadress).

Kostja võlgnevust ei tasunud ning 29. juuli 2020 lepingu ülesütlemisavaldusega (dtl 117) ütles

Monefit Estonia OÜ kostjaga 16. märtsil 2020 sõlmitud tarbijakrediidi lepingu nr XXX üles.

Avalduse põhjendustes märgitakse, et kostjal on lepingu ülesütlemise 29. juuli 2020 seisuga

tasumata kolm järjestikust kuumakset ning kokku võlg 2952,40 eurot (dtl 117).

37.2.

Meeldetuletused ja lepingu ülesütlemise avaldus on saadetud kostja rahvastikuregistrisse

kantud elukoha aadressile, sama aadress on kostja kontaktaadressiks laenulepingus. Teenuse

kasutamise lepingu tingimuste p 15.2 järgi oli kostja kohustatud laenuandjale koheselt kirjalikult

teatama oma elukoha muutumisest. Teenuse kasutamise lepingu p 17 kohaselt loetakse teisele

poolele lepingus märgitud e-posti aadressile või postiaadressile saadetud teade kätte saaduks

vastavalt saatmisest 3 kalendripäeva või postitamisest 5 tööpäeva möödumisel. Lepingu

sõlmimise ja laenu kasutusele võtmisega on kostja neid tingimusi aktsepteerinud. Seega tuleb

lugeda, et kostja on lepinguga seotud teated ja ülesütlemisavalduse kätte saanud.

38. Kõige eelneva põhjal asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et krediidiandja ei kogunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija

krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses

väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe sisulises

kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid

andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke

jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-

21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

39. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt

seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Võlasuhtele kohalduv

intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). 01.

14 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

juulist 2016 kuni 31. detsembrini 2022 oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär 0,00% aastas.

Seega alates kostjale laenu väljastamisest 17. detsembril 2019 kuni lepingu 29. juuli 2020

ülesütlemisega lõppemiseni (ning ka edasi kuni 31. detsembrini 2022) oli seaduses sätestatud

intressimäär 0%. 17. detsembril 2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingus ja selle ja 16. märtsil 2020

lisas kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 43,20% aastas (hagiavalduse lk 8, dtl

294 ja lepingu teabelehed, dtl 315-342 ja 352-354). Eeltoodust tulenevalt lepingu kehtivuse aja

eest nõutav intressisumma oli 0 eurot. See tähendab, et kõik kostja tasutud summad tuleb

arvestada põhivõla katteks.

40. Põhinõue. Kohtule esitatud andmete ja tõendite (väljamaksete maksekorraldused dtl 97-105,

109, samad dokumendid dtl 343-351, 355) järgi sai kostja laenulepingu ja selle lisa alusel

ajavahemikul 19. detsember 2019 kuni 16. märts 2019 laenu kokku 2800 eurot. Kostja on teinud

laenukohustuse täitmiseks makseid detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020, kokku 335,40 eurot

(12 + 107,05 + 216,35), millest laenuandja arvestas põhiosa katteks 216,72 eurot (12 + 67,04 +

137,68). Kuivõrd kostjal puudus kohustus tasuda muid tasusid peale põhinõude ja VÕS § 94 lg-s

1 ettenähtud määras intressi, mis oli kogu lepingu kehtivuse ajal 0%, tuleb kostja tasutud 335,4

eurot täies ulatuses arvestada põhiosa katteks. Sellest tulenevalt on hageja põhjendatud

põhinõude suurus kostja vastu 2464,60 eurot (2800 – 335,40).

41. Intress. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu

laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest,

RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

Arvestades, et krediidilepingu kehtivuse ajal 17. detsembrist 2019 kuni 29. juulini 2020 tuleb

kohaldada seadusjärgset intressimäära, mis oli 2019.a lepingu sõlmimisest kuni 2022. juulis

ülesütlemiseni 0%, seega reaalselt kostjal intressi tasuda ei tulnud. Kostja poolt tasutud summade

ümberarvestamine ei muuda laenulepingu ülesütlemise aluseks olnud asjaolu, et kostjal oli

tasumata kolm järjestikust osamakset. Hagiavalduse kohaselt kostja ei teinud alates 16. märtsist

2020 kuni lepingu ülesütlemiseni ühtegi makset. Kostja tasus alates 17. detsembrist 2019

laenumakseid kokku 335,40 eurot, samal ajal 20. märtsil 2020 laenusumma suurendamise järel

oli 2020.a aprillikuu minimaalne kuumakse 299,66 eurot ning 2020.a mais 275,69 eurot. Ka

juhul, kui lepingu ülesütlemine juulis 2020 ei oleks olnud tagasimaksete ümberarvestuse tõttu

kehtiv, on tänaseks 16. märtsi 2020 maksegraafikuga (dtl 111-112, sama dokument esitatud hagi

tervikteksti lisana, dtl 356-358) kokkulepitud laenu tagasimaksete lõpptähtpäev 23. juuni 2024

saabunud ja kogu tasumata laenu põhiosa muutunud sissenõutavaks. Seetõttu puudub vajadus

VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimakseid uuesti määrata, hageja intressi nõue jääb ka seadusjärgse

määra rakendamise tõttu rahuldamata.

42. Viivise ja võla sissenõudmise kulude nõue. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja

kasuks II alternatiivi nõude koosseisus (dtl 295-296) võla sissenõudmise kulud 15 eurot ja 21.

veebruari 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise summas 1452,32 eurot

(0,06% põhivõlalt 2538,28 eurolt päevas alates 30. juulist 2020) ning alates 22. veebruarist 2023

edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

43. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

15 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

44. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatust VÕS § 4034 lg 6 rikkumise korral muid tasusid

tarbija krediidiandjale ei võlgne. See iseenesest ei võta krediidiandjalt õigust nõuda tarbijalt

lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud põhiosa maksmisega viivitamise eest viivist.

Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on

viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.

jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut tehtud.

45. Hageja algses, 21. veebruaril 2023 esitatud puudustega hagiavalduses arvestab viivist 20.

märtsi 2020 lepingus kokkulepitud määraga 0,06% põhiosa summalt 2583,28 eurot alates 20.

juulist 2020 (s.o laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast) ning nõuab hagiavalduse

esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1452,32 euro väljamõistmist (kokku 937

päeva eest). Vaatamata kohtu selgitustele 10. jaanuari 2024 puuduste kõrvaldamise määruses (dtl

282) hageja ei esitanud kohtule oma nõude ümberarvestust, millest nähtuks, milline oli

sissenõutavaks muutunud põhinõue laenulepingu ülesütlemisel juhul, kui laenu andmisel rikuti

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes. Kohus selles tsiviilasjas tuvastas, et algne

laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Hageja ei ole esitanud

alternatiivselt viivisenõuet ega -arvestust, milline oleks hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutava viivise summa kostja tasutud laenumaksete põhiosa katteks arvestamise korral.

46. Nii esialgne võlausaldaja kui ka hageja on kostjalt viivise nõudmise osas käitunud

vastuoluliselt. Kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teates on märgitud, et kostja võttis krediiti

summas 2583,28 eurot, kolm järjestikust kuumakset on tasumata ning lepingu ülesütlemisega

muutub koheselt sissenõutavaks kogu krediidisumma koos ülesütlemise hetkeks kogunenud

intressi, viiviste ning menetluskuludega, kokku summas 2952,40 eurot. Ülesütlemise teatest ei

selgu, kui suur on krediidi põhiosa võlg (võetud krediidi summa ei ole automaatselt võlasumma)

ega seda, et lisaks nõudesummas sisalduvale viivisele laenuandja nõuab viivist ka edasiulatuvalt.

Ka kostjale 03. augustil 2020 saadetud „Teates nõude loovutamise kohta“ (dtl 118) nõutakse

kostjalt üksnes 2952,40 euro tasumist, lisanduvale viivisele viitamata.

10. augustil 2020 kostja poolt allkirjastatud maksegraafik- võlatunnistuses (mis kohtu hinnangul

on tühine) on põhivõlana osamakseteks jaotatud ülesütlemisavalduses märgitud võlgnevuse

kogusumma 2952,40 eurot ning kokku lepiti osamaksete tasumisega viivitamise eest viivis 0,5%

viivituses olevast summast päevas (s.o 182,5% aastas, mis tarbijat ilmselgelt ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusena on tühine ka siis, kui võlatunnistus ise oleks kehtiv). Esimene

kuumakse (põhiosa + intress) tuli kostjal tasuda 10. septembril 2020, seega teoreetiliselt

tekkinuks kostjal kohustus viivist tasuda alates 11. septembrist 2020.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõue kostjalt viivise väljamõistmiseks alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, 30. juulist 2020, on vastuolus hea usu põhimõttega,

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue on ebaselge ning kohus

jätab selle rahuldamata.

47. Pärast hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise nõue on kohtu

hinnangul põhjendatud osaliselt. Kohus rahuldab hageja viivise nõude osaliselt ja mõistab

kostjalt viivise välja alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras. Kohus kohtuotsusega tegi kindlaks põhivõla summa, kostjale tehakse see teatatavaks

kohtuotsusega, millega temalt mõistetakse hageja kasuks välja 2464,60 eurot. Kohtuotsus

muutub menetlusosalistele kohustuslikuks ja sundtäidetavaks alates jõustumisest (TSMS § 457

lg 1). Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud edasiulatuvat viivist arvestada samuti alates

kohtuotsuse jõustumisest.

16 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

48. Kuna võlgnik VÕS § 4034 lg 7 järgi peale VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära muid tasusid

krediidiandjale ei võlgne ja hageja seadusjärgse viivise väljamõistmiseks arvestust esitanud ei

ole, jätab kohus hagis taotletud viivise nõude ja sissenõudekulude nõude rahuldamata.

49. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja II alternatiivina esitatud nõude osaliselt: kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 100, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ning § 396 lg 1

alusel põhivõlgnevuse 2464,60 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni. VÕS

§ 94 lg-s 1 sätestatud määras intress lepingu kehtivus ajal detsember 2019 kuni juuli 2020 oli 0

eurot, mistõttu kostjal intressivõlgnevus puudub. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei

võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue sissenõudekulude osas rahuldamata.

Rahuldamata jääb ka viivise nõue perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist.

50. Hageja hagiavalduses taotles III alternatiivina esitatud alusetu rikastumise nõuet menetleda

üksnes juhul, kui kohus ei rahulda hageja nõuet kostja vastu sõlmitud laenulepingu ja

võlatunnistuse alusel. Kohus rahuldab osaliselt laenulepingu alusel esitatud nõudena ning

alternatiivselt esitatud alusetu rikastumise nõuet ei käsitle.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

51. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse poolte vahel ning

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukuluks on muu hulgas riigilõiv.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

52. Hageja hagiavalduses (dtl 299) taotleb menetluskuluna kostjalt välja mõista maksekäsu

kiirmenetluses ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu kokku 560 eurot ning

menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest arvestatava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Lepingulise esindaja tasu ega muid kulusid hageja ei nõua.

53. Kohus leiab, et hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada. Hageja

taotles kostjalt II alternatiivina esitatud nõudena välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud põhi- ja kõrvalnõudeid kokku 4307,87 eurot. Kohus rahuldab hageja

nõude osaliselt, 2464,60 euro ja edasiulatuva viivise osas, väljamõistetud summa moodustab

hageja nõutust 57,21%. Kohus ei pea aga õigeks jaotada hageja menetluskuluks olevat riigilõivu

hagi rahuldamise proportsiooni alusel. Kohus leiab, et kostja kanda tuleb jätta hageja riigilõivust

osa, mille hageja oleks pidanud tasuma rahuldatud nõuetega hagi esitamisel. Ülejäänud

menetluskulud jäävad iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda.

54. Hageja esitatud hagi hind oli 4579,11 eurot ning vastavalt sellele tasus hageja riigilõivu 560

eurot (s.o riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja Lisa 1 järgi tsiviilasja hinnaga 4501 – 5000 eurot

hagi esitamisel ettenähtud riigilõiv). Käesoleva kohtuotsusega rahuldatud nõuete järgi määratav

hagi hind on 3748,79 eurot (põhinõue 2464,60 eurot + TsMS § 133 lg 2 alusel ühe aasta viivis

284,19 eurot) ja sellise tsiviilasja hinnaga hagi esitamisel tulnuks hagejal tasuda riigilõivu 455

eurot (tsiviilasja hinnaga 3501 eurot – 4000 eurot). Eeltoodu alusel kohus jätab hageja tasutud

riigilõivust kostja kanda 455 eurot ja mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

55. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus hageja taotlusel märgib kohtuotsuses, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

17 (18)

Tsiviilasi nr 2-22-148569

(allkirjastatud digitaalselt)

Heli Käpp

Kohtunik

18 (18)