2-24-10548/23 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-24-10548

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. detsember 2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-10548

Tsiviilasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi MT Wood OÜ ja A T

vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

24 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood

11693223, asukoht Lelle tn 24-65, Kesklinna linnaosa,

Tallinn, Harju maakond, 11318)

Hageja lepinguline esindaja advokaat Priit Kirotar (e-post

xxx)

Kostja I: MT Wood OÜ (registrikood 16385031,

asukoht: Saeveski, Sürgavere küla, Põhja-Sakala vald,

Viljandi maakond, 71401 ) juhatuse liige M T

Kostja II: A T (isikukood xxx, elukoht: xxx)

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 19.11.2025

Kohus otsustab:

1. Hagi rahuldada solidaarkostja A T suhtes.

2. Välja mõista solidaarkostjalt A Tilt hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks

võlgnevus summas 14 244 eurot, millest põhinõue moodustab 12 000 eurot,

intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivised 552 eurot.

3. Välja mõista solidaarkostjalt A Tilt hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks

täiendav viivis 0,2 % põhinõude (12 000 eurot) tasumata osalt päevas alates

11.07.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem

kui 9 756 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud solidaarkostja A T kanda.

2. Rahuldada hageja menetluskulude avaldus ning mõista solidaarkostjalt A Tilt

välja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks hageja menetluskuludena kokku 3 144,33

eurot, millest 2 539,78 eurot kuulub A Tilt solidaarselt välja mõistmisele MT

2-24-10548

Wood OÜ-ga ja 604,55 euro eest vastutab A T ainuisikuliselt.

3. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb solidaarkostjal A Til tasuda

hagejale Krediidikaitse Grupp OÜ-le alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teise lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hageja esitas 10.07.2024.2024 Harju Maakohtusse solidaarse nõude MT Wood OÜ ja A

Ti vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ ja MT Wood OÜ 12.05.2023

laenulepingu nr Xxx, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 12 000 eurot

ning laenusaaja kohustus tasuma laenujäägilt intressi 4,5% kuus. Laenuandja kandis

laenusumma laenusaaja arvelduskontole 12.05.2023. Kuna laenusaaja rikkus

Laenulepingut, siis ütles laenuandja Laenulepingu erakorraliselt üles alates 17.06.2024.

Hagiavalduse esitamise seisuga on laenusaaja võlgnevus kokku 14 244 eurot, millest

põhinõue moodustab 12 000 eurot, intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 552 eurot. Laenulepingust tulenevalt tuleb laekunud

maksed arvestada esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja

menetluskulude, seejärel viiviste ja leppetrahvide, seejärel sissenõutavaks muutunud

intressi ning viimaseks järjekorras tähtajaks tasumata laenu katteks. Eeltoodust

tulenevalt on hageja arvestanud laekunud summast intressi katteks 5 400 eurot.

Ülejäänud summast 24 eurot on tasutud laenuandja poolt Laenulepingu p 6.2 alusel

laenusaajale edastatud tasulise nõudekirja tasu katteks - tasuline nõudekiri on

laenusaajale edastatud 04.12.2023. Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige A T sõlmisid

12.05.2023 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks

käenduslepingu nr Xxx. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt

tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate

nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega

2-24-10548

seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 24 000 eurot. Laenuandja on

edastanud 29.05.2024 laenusaajale Laenulepingus fikseeritud e-posti ja kostjale 2

Käenduslepingus fikseeritud e-posti aadressile nõudeavalduse, milles palus tasuda

Laenulepingust tulenev võlgnevus. Kostjad võlgnevust ei tasunud. 20.06.2024. a

sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas

laenuandja Laenulepingust ning Käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale.

Laenuandja teavitas kostjaid nõuete loovutamisest samal päeval.

2. Hageja palus mõista MT Wood OÜ-lt ja A T´ilt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ

kasuks välja võlgnevus summas 14 244 eurot, millest põhinõue moodustab 12 000 eurot,

intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

552 eurot ja täiendav viivis 0,2 % põhinõude (12 000 eurot) tasumata osalt päevas alates

11.07.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 9

756 eurot; jätta kõik menetluskulud solidaarselt MT Wood OÜ ja A T kanda.

EELNEV MENETLUSE KÄIK

3. Kohus tegi kostja I so MT Wood OÜ suhtes 29.04.2025 tagaseljaotsuse, mis jõustus

10.06.2025.

KOSTJA II VASTUVÄITED HAGILE

4. Kostja II hagi ei tunnista. Esmalt märgib kostja, et laenusaajaks oli MT Wood OÜ, seega

peaks ka nõue olema esmalt suunatud temale. Asja materjalidest ei nähtu on hageja on

eelnevalt pöördunud laenusaaja poole, vaid on asunud sisuliselt käendust realiseerima.

5. Kostja möönab, et ta on allkirjastanud 12.05.2015 käenduslepingu, kuid leiab, et see on

õiguslikult tagajärjetu. Viidatud käenduslepingu alusel kohustus kostja tagama ja

käendama MT Wood OÜ rahalisi kohustusi ja nende täitmist, mis tulenevad hageja ja

MT Wood OÜ vahel 12.05.2023 sõlmitud laenulepingust nr XXX. Käendaja rahalise

vastutuse maksimumsummaks on 24000 eurot. Kostja leiab, et käendusleping on

tüüptingimuste kasutamise ja heade kommete vastasuse tõttu tühine. Kostja sõlmis

käenduslepingu füüsilise isikuna, seega on tegemist tarbijakäendusega. Käenduslepingu

vastuolule heade kommetega viitab asjaolu, et käendaja vastutuse maksimumsumma 24

000 eurot on ebaproportsionaalne krediidisummaga 12 000 eurot, kostjal ei olnud

võimalik selles läbi rääkida ning hageja ei kontrollinud lepingu sõlmimise ajal, kas

käendusriisiko realiseerumisel suudab kostja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita.

Kostja hinnangul on käendaja vastutuse maksimumsumma käendaja sissetulekute suhtes

(arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu

võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda

käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Kostja sissetulek ja kohustused ei

vastanud laenulepingu täitmiseks vajalikele tingimustele. Kõik eespool nimetatud

eeldused olid hagejale lepingu sõlmimisel äratuntavad ning teada, hageja oli teadlik

põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast käesoleva lepingu sõlmimisel ning oli

teadlik, et annab laenu puhtalt omal vastutusel. Üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille

vastastikuste soorituste väärtus on äärmiselt ebavõrdne siis, kui selleks on eriline vajadus

või sundolukord. Laenusaaja oli laenu võtmisel sundolukorras, st tal oli eriline vajadus.

Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli

küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle

oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta

on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-49-11 p 9).

Käendajal puudus teadmine ja kogemus seoses käenduslepinguga. Ka käendaja enda

krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel annab alust pidada

käenduslepingut tühiseks.

2-24-10548

6. Kostja on seisukohal, et hageja ei käitunud käenduslepingu nõude esitamisel sellises

ulatuses heas usus. Kostja suhtes on äärmiselt ebaproportsionaalne nii kogu käenduse

rahaline maksimumsumma tervikuna kui ka väljavaade, et põhivõlgniku poolt maksete

tasumata jätmise korral oleks käendaja pidanud asuma jooksvalt põhivõlgniku asemel

igakuiseid laenumakseid tasuma. Kui üks igakordne tagasimakse eraldi võetuna ei ole

veel käsitletav kostja suhtes äärmiselt ebaproportsionaalsena (kostja oleks teatava aja

jooksul eeldatavasti suuteline säästma oma ühe kuupalga suurusjärgus rahasumma), siis

ebaproportsionaalseks muudab selle just väljavaade, et sellises suuruses maksed

pidanuksid jätkuma veel pika aja vältel. Sedavõrd suurtes summades maksete tasumise

kohustuse korral ei oleks kostjal võimalik säilitada minimaalsetki elatustaset, kandes

samal ajal ka jooksvaid vältimatuid kulutusi. Kostja on lisaks seisukohal, et intressi ja

viivise määr 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ning sellist viivise määra ei olnud

pooled tegelikkuses kokku leppinud. Käendusleping on tüüptingimustega leping, st

leping mille tingimusi kostja olulises osas mõjutada ei saanud. Nii näiteks VÕS § 149 lg

1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostjale ei selgitatud, et

sellist tingimust on võimalik lepingusse lisada. Praegusel juhul võib tekkida

potentsiaalselt olukord, kus hageja saab oma nõuet täita kostja arvelt, vaatamata sellele,

et ta ei ole asunud nõuet täitma esmalt laenusaaja arvelt ja selle negatiivseks tagajärjeks

on see, et kostja peab hakkama võimalikku tagasimakset nõudma laenusaajalt. Asjaolu,

et hageja ei rääkinud kostjaga eelnevalt käenduse maksimumsummat läbi, viitab sellele,

et tegemist oli tüüptingimusega. Hageja pidi hoolsuskohustusest tulenevalt hindama

kostja maksevõimet. Hageja eksitas kostjat lepingute sõlmimisel teadlikult ning seetõttu

on käendusleping heade kommetega vastuolus ja tühine. Hageja rikkus hoolsuskohustust

ja vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 2 lg 2, § 14 lg 2), kuna ei selgitanud

kostjale käenduslepingu sõlmimise riske, mh ei võimaldanud lepingutingimuste osas läbi

rääkida.

7. Kostja leiab, et ei ole 12.05.2023 sõlmitud käenduslepinguga õiguslikult seotud ning

hagi kostja kui käendaja vastu tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Juhul kui kohus

peab hageja nõuet põhjendatus, palub kostja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt

kohalduva viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega,

leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kostja A T kohtuistungile ei ilmunud, kuigi

kohtukutse on talle kätte toimetatud 07.10.2025. Hageja palus lahendada asi sisuliselt.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:



Credit Invest OÜ ja kostja I sõlmisid 12.05.2023 laenulepingu nr Xxx, millega

laenuandja andis kostjale I kui laenusaajale laenu 12 000 eurot, millest oli

tasaarvestatud maha lepingutasu 120 eurot. Laenusaaja kohustus laenujäägilt

tasuma intressi 4,5% kuus (dtl 8-16).



Credit Invest OÜ ning kostja A T sõlmisid 12.05.2023 käenduslepingu nr Xxx,

2-24-10548

millega käendaja võttis endale kohustuse vastutada laenuandja ees kostja I (MT

Wood OÜ) kohustuste täitmise eest, kusjuures pooled leppisid kokku selles, et

käendaja

vastutab käendatavate kohustuste täitmise eest solidaarselt

põhivõlgnikuga (dtl 20-22). Pooled leppisid kokku ka selles, et käendaja vastutuse

maksimumsumma on 24 000 eurot.



Laenuandja saatis 04.12.2023 ja 29.05.2024 kostjatele meeldetuletuse võlgnevuse

tasumiseks ja hüvitisenõude (dtl 25, 26).



Laenuandja saatis 10.06.2024 kostjatele teate laenulepingu erakorralise

ülesütlemise kohta (dtl 17).



Laenuandja teavitas 20.06.2024 kostjaid nõuete loovutamisest hagejale (dtl 23)



Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

10. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II kui laenulepingu

käendajalt tagastamata laenusummat ja kõrvalnõudeid. Kostja II vaidleb hagile vastu

põhjusel, et tema hinnangul ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise

põhimõtet, laenuleping ja käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine.

Samuti ei nõustu kostja II hageja viivisenõudega.

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses

ja sama kvaliteediga.

12. Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse

(VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse

kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

13. Kõigepealt kohus märgib, et ei ole õige kostja II etteheide selles, et hageja on suunanud

ainult käendaja vastu. Hagiavaldus oli esitatud laenusaaja enda ehk MT Wood OÜ vastu,

kohus on teinud laenusaaja suhtes tagaseljaotsuse ja see on ka jõustunud. Seega ei ole

hageja asunud üksnes käendust realiseerima, vaid hageja kasutas tal seadusest ja

lepingutest tulenevat õigust nõuda võlgnevus välja mõlemalt kostjalt solidaarselt.

14. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja

käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga

tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna

laenulepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingu alusel käendaja ehk kostja,

kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus,

kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu

kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles

käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on

seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

15. Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle

alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja

vastutuse maksimumsumma solidaarselt põhivõlgnikuga kuni summas 24 000 eurot.

2-24-10548

Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest

kehtiv.

16. Kohus ei nõustu kostja II seisukohaga selles, et tema vastutuse maksimumsumma 24 000

eurot on ebaproportsionaalne krediidisumma 12 000 eurot juures. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kujutab endast absoluutset

maksimumsummat, mida saab võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel

põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral (vastavalt §-le 145),

st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste,

sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest

käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Käendaja vastutuse piirsumma

eesmärk on seejuures hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri

väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks

tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside viiviste ja

võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse

suuruse. (VÕS kommenteeritud väljaanne I, Juura 2016, lk 752). Kuivõrd

käenduskohustuse iseloomulikuks tunnuseks on suurte vastutusriskide võtmine, siis peab

vahe võetavate kohustuste ja võime vahel neid täita olema väga suur. Kohtupraktikas on

leitud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS-i § 86 mõttes heade kommetega vastuolus

olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal

vara vähem kui käenduslepingust tulenev käenduskohustuse piirsumma (RKTKo nr 3-2-

1-157-14, p 11).

17. Kostja tugineb sellele, et laenulepingu tagatiseks sõlmitud käendusleping on vastuolus

heade kommetega ja seega tühine. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või

avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus

muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb

tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või

muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et kui TsÜS § 86

lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise

poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest

asjaoludest. Riigikohtu juhiste kohaselt peab tehingu tühisusele tuginev pool välja

tooma, milles tema sundolukord seisnes (RKTKo nr 3-2-1-49-11, p 9).

18. Riigikohtu lahendi nr 2-14-21710/105 p-s 49 leidis tsiviilkolleegium, et käendusleping

võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude

kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige

perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest

tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;

käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh

nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba

lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja

põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid

võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.

19. Kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et laenuandja

ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega

vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja II oli laenulepingu ning

käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, ainuomanik ja tegelik

2-24-10548

kasusaaja. Seega sai kostja II kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid

kohustusi ning teadis põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja II ise

hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda laenusaaja kohustusi. Käesoleval juhul

ei ole kostja II esile toonud selliseid asjaolusid, millest nähtuks tema sundolukord

käenduslepingu sõlmimisel.

20. Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud maksimummäär on küllaltki

suur, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja II jaoks sisuliselt

piiramatut vastutust. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse

kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada

käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest

vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises

võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka

leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja

ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710,

p 48). Seega leiab kohus, et kostja II vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade

kommetega vastuolus.

21. Kohus osundab, et ka laenuleping laenuandja ja laenusaaja vahel oli iseenesest kehtiv,

leping on lõppenud 17.06.2024 laenuandjapoolse ülesütlemise alusel. Laenulepingu

üldtingimuste p 9.3 kohaselt on laenuandjal õigus leping üles öelda ilma lepingu punktis

9.2 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste

lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, kui: laenusaaja ei täida kohaselt lepingust

tulenevaid varalisi kohustusi, sh ei tasu laenu ja/või intressi ja/või viivist ning jätkab

sellise kohustuse mittetäitmist ka pärast seitsme (7) päeva möödumist alates laenuandja

poolt vastavasisulise teatise edastamisest laenusaajale. Asja materjalist nähtuvalt on

laenuandja andnud nii laenusaajale kui ka käendajale täiendava tähtaja võlgnevuse

likvideerimiseks, kostjad võlgnevust ei tasunud ja laenuandja on lepingu seega kehtivalt

üles öelnud.

22. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping

tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik.

23. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei

ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab

aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

24. Hageja palub kostjalt välja mõista 12 000 eurot tagastamata laenu katteks. Kostja

nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda vaidlustanud ei ole.

Kohus kontrollis hageja arvutusi ja nõustub nendega. Kohtu ette ei ole toodud, et

kohustus oleks täidetud. Seega on tegemist laenu tagastamise kohustuse rikkumisega

VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla tasumist.

2-24-10548

25. Hageja nõuab kostjalt intressivõlga summas 1 692 eurot. Kostja II ei ole esitatud

intressiarvutust vaidlustanud ega toonud esile, et intress oli tegelikkuses hagejale

tasutud. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku

lepitud. Pooled on laenulepingu p-s 3.6 kokku leppinud, et laenusaaja maksab

laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 4,5% kuus. Kohus kontrollis ka hageja

intressiarvutust ja leiab, et kostjalt tuleb intress summas 1 692 eurot välja mõista.

26. Hageja palub kostjalt II välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on lepingus

kokkulepitud viivisemäär liiga suur. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu,

et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on

krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ning ka

Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo nr. 3-2-1-24-11 ja 3-2-1-97-07)

ega saa olla seega kostjat II ebamõistlikult kahjustav (dtl 9). Viivis ei ole automaatselt

laenulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui

laenusaaja ei tasu võlgnevust. Kohus märgib ka seda, et antud juhul ei ole tegu

tarbijalepinguga. Viivisemäär tuleb laenuandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingust.

MT Wood OÜ ei ole tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis ületab

seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Kostja II kui laenusaaja toonane

seaduslik esindaja on kinnitanud lepingut allkirjastades, et ta on tutvunud lepingu

tingimustega. Seega võttis laenusaaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja

endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi ning pidi olema teadlik, et lepingu

rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneva

õiguskaitsevahendi ehk viivise kasutamist lepingus kokkulepitud määras. Rahalise

kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale

kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav, kui lepingut täita

kohaselt, tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui

kohustus täita võimaliku väikse viivitusega. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu

praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär

0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud

viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-97-07). Kohtu

arvates ei ole seega viivis võlalt 0,5% päevas ebamõistlikult suur vaidlusaluses

äriühingute vahelises lepingus. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu

majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava

tingimusega.

27. Kostja II on palunud muuhulgas ka viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib

viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s

162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust

tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kohus leiab, et kostja II ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse

kostjalt II väljamõistetavat viivist vähendada. Viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus

leiab, et taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Üldjuhul on viivise suuruse

ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Kostja ei ole esitanud mingeid põhjendusi ega ka tõendeid selle kohta, miks peaks kohus

viivist vähendama.

28. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II välja mõista põhinõue summas 12 000 eurot,

intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

2-24-10548

552 eurot ja lisanduv viivis määras 0,2% põhinõude (12 000 eurot) tasumata osalt päevas

alates 11.07.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem

kui 9 756 eurot.

29. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

30. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse

kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti,

hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised

kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta

kostja kanda.

31. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

32. Hageja palus 24.09.2024 menetluskulude nimekirjas kostjatelt solidaarselt välja mõista

hageja kasuks hagilt tasutud riigilõivu summas 1 260 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1

279,78 eurot. 19.11.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja

kulu 1 928,67 eurot. Kohus rahuldas 29.04.2025 tagaseljaotsusega hagi ning

menetluskulude avalduse kostja MT Wood OÜ suhtes ja mõistis solidaarkostjalt MT

Wood OÜ-lt välja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks hageja menetluskuludena riigilõivu

1 260 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 279,78 eurot, kokku 2 539,78 eurot. Kohus

peab põhjendatuks ka kostjalt II riigilõivu väljamõistmist summas 1 260 eurot ja

juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 lepingulise esindaja kulu 1 884,33 eurot, arvestades

käesoleva tsiviilasja keerukust ning menetluse käiku. Lepingulise esindaja tunnitasu 140

eurot (koos käibemaksuga) ei ületa keskmisi turuhindu. Lepingulisel esindajal on

kulunud toimingute tegemisele 13h 44 minutit, millest kohus peab põhjendatuks ja

vajalikuks 13h ja 25 minutit. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt II välja mõista kostja I

suhtes tehtud tagaseljaotsusega tutvumisele ja täitmisele edastamisega seotud ajakulu

kokku 19 minutit, kuivõrd need tegevused ei ole tingitud kostjast II. Kohus leiab, et

riigilõiv 1 260 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 279,78 eurot, kokku 2 539,78 eurot

tuleb kostjalt II välja mõista solidaarselt kostjaga I, ülejäänud summa 604,55 tuleb

kostjalt II välja mõista ainuisikuliselt. Lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja

koos käibemaksuga, kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa ta käibemaksu

tagasi arvestada.

33. TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse

menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

2-24-10548

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik