2-24-107963/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Peeter Pällin ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

02.12.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-107963

Kohtuasi

GRIFF Õigusbüroo Osaühing hagi M.G vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.09.2025 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.G 20.10.2025 apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3734,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja GRIFF Õigusbüroo Osaühing (registrikood

12320307), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Kostja M.G (isikukood XXX), lepingulised esindajad

Aleksandr Anissimov ja Galina Danilišina

RESOLUTSIOON

1. Keelduda

M.G

Harju Maakohtu 23.09.2025

otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud M.G kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, mistõttu ringkonnakohus nende

suurust kindlaks ei määra ja kostjalt välja ei mõista.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse

esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

1(10)

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. GRIFF Õigusbüroo Osaühing (hageja) esitas 27.05.2024 Harju Maakohtule M.G (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 3077,38 eurot, sh põhivõla

2771,48 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 305,90 eurot ning viivise põhinõudelt

viivisemääraga 0,065% päevas alates 28.05.2024 kuni põhinõude täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.10.2021 õigusteenuse lepingu nr

211018, mille alusel osutas hageja kostjale õigusabi. Teenus seisnes kostja juriidilises

nõustamises, võlausaldajatega läbirääkimiste pidamises, kohtus esindamises ja vajadusel

muudes toimingutes. Lepingus lepiti kokku hinnakirjas, mille kohaselt oli esmase

konsultatsiooni ja dokumentidega tutvumise hinnaks 100 eurot ning lepingu sõlmimisel juristi

töötunni hinnaks 65 eurot. Hindadele lisandus käibemaks.

1.2. Lepingu punkt 2.11 nägi ette, et teenuse osutajal on õigus saada tellijalt lisaks muudele

lepingust tulenevatele tasudele 50% summast, mille võrra tellija kohustused võlausaldaja ees

teenuse osutamise tulemusena vähenesid või mille tellija teenuse osutamise tõttu säästis.

Lepingu punkti 2.12 kohaselt loetakse summaks, mille võrra tellija kohustused vähenesid või

mille tellija säästis, võlausaldaja poolt tellija vastu esitatud nõude ja tellija poolt

võlausaldajale tegelikult tasutud või tasumisele kuuluva summa vahe.

Hageja esitas 27.11.2023 kostjale arve 231127001 2771,48 euro tasumiseks tulemuse eest,

mis saavutati tsiviilasjas nr 2-21-20479. Tulemustasu arvutamisel lähtus hageja sellest, et

kostja säästis nimetatud tsiviilasjas 4619,14 eurot. Maakohtus kostja vastu esitatud

viivisenõue oli algselt 7548,07 eurot, kuid ringkonnakohus mõistis kostjalt välja viivise

2928,93 eurot. Ringkonnakohtu otsus jõustus viivisenõude osas. Seega oli summade vahe

4619,14 eurot (7548,07-2928,93), millest tulemustasu on 50% ehk 2309,57 eurot, millele

lisandub käibemaks.

Kostja ei ole hagejale tulemustasu arve alusel tasunud ning hageja palub kostjalt see välja

mõista. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise 305,90 eurot alates 11.12.2023 kuni

27.05.2024 lepingujärgses viivisemääras 0,0657% päevas ning edasiulatuva viivise TsMS §

367 alusel alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni.

1.3. Kostja sõlmis hagejaga õigusteenuse lepingu hageja kontoris ning tutvus põhjalikult terve

lepinguga. Kostja on allkirjastanud lepingu iga lehekülje. Hageja arutab konsultatsiooni

käigus alati kõik lepingupunktid läbi. Arutatakse ka seda, et juristide töö maksumus on 65

eurot tunnis, mis on kvalifitseeritud juristi kohta madal hind võrreldes juristide keskmiste

tunnitasudega (100–120 eurot tund, vahel ka kõrgem). Madalam tunnitasu suurus on määratud

just seetõttu, et kui klient hoiab kohtumenetluses raha kokku, siis talle tehakse arve 50%

ulatuses kokkuhoitud summast.

Kostja vastuväited

2(10)

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja sai tulemustasunõudest teada siis, kui hageja talle 2023. aasta detsembris helistas.

Hageja ei selgitanud seda kostjale enne lepingu sõlmimist ega ka hiljem. Leping sõlmiti eesti

keeles ning kostja saab eesti keelest halvasti aru.

2.2. Tsiviilasjas nr 2-21-20479 ei ole kostja oma menetluskulude nimekirjas tulemustasu

kajastanud, kuigi ta oleks pidanud selle menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmiseks

esitama.

2.3. Hageja käitumine on vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) §-st 138 tuleneva

hea usu põhimõttega. Hageja kuritarvitab oma õiguseid, kui nõuab alusetult tulemustasu, mida

ei ole enne lepingu sõlmimist arutatud ning mida ta pole menetluskuluna tsiviilasjas nr 2-21-

20479 nõudnud.

2.4. Tulemustasu aluseks olevat tüüptingimust ei saa võlaõigusseaduse (VÕS) § 37 lg 3

kohaselt lepingu osaks lugeda, kuna see tingimus ei olnud kostjale nii sisult, väljendusviisilt

kui ka esituslaadilt arusaadav.

2.5. Lepingus puudus tingimus, et tulemustasule lisandub käibemaks, seega ei saa hageja

nimetatud summat koos käibemaksuga nõuda. Puuduvad tõendid, et hageja on käibemaksu

tasunud. Lepingu punkt 2.3 ei käi tulemustasu kohta.

2.6. Tulemustasu nõudmise eeldused ei ole täidetud. Hageja esindas kostjat tsiviilasjas nr 2-

21-20479 maa- ja ringkonnakohtu menetlustes. Riigikohtus hageja kostjat ei esindanud ning

11.10.2023 Riigikohtu otsus on tehtud hageja osavõtuta, mistõttu ei mõjutanud hageja lahendi

tegemist. Tsiviilasjas nr 2-21-20479 hagejaks olnud Männiku Residents OÜ avaldas nii maa-,

kui ringkonnakohtus, et juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et pooled ei saanud viivise

määraks kokku leppida 0,07% päevas, taotleb ta alternatiivselt mõista välja viivis seaduses

sätestatud määras. Ringkonnakohus seda ka tegi. Hageja ei ole mõjutanud viivisenõude

vähendamist ringkonnakohtu poolt.

2.7. Lepingu punktid 2.11 ja 2.12 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühised. Valitseva kohtupraktika

järgi on mõistlik tulemustasu 10–20%. Hageja nõutav tasu on ülepaisutatud ja kostjat

ebamõistlikult kahjustav, arvestades seda, et kostja on maksnud hagejale teenuse enda eest

juba 6988 eurot. Kui kostja oleks tulemustasust teadnud, ei oleks ta hagejaga lepingut

sõlminud. Sellised erandlikud ja ühte poolt kahjustavad kokkulepped peavad olema selgesti

kokku lepitud (vt RKTKo nr 2-18-1521/36, p 13; RKTKo 2-20-331/47, p 11.1). Lähtuvalt

kohtupraktikast makstakse tulemustasu selle eest, kui klient saab mingi tulemuse ehk tema

kasuks mõistetakse midagi välja. Praegusel juhul mõisteti kostjalt aga hoopis summad välja.

2.8. Lepingu sõlmimise ajal (18.10.2021) ei olnud hageja tunnitasu suurus 65 eurot (+

käibemaks) turuhindadega võrreldes oluliselt madalam. Lisaks on hageja poolt väidetud

tunnitasu suurus vastuolus tsiviilasjas 2-21-20479 esitatud menetluskulude nimekirjas toodud

tunnitasuga.

2.9. Kostja on maksnud hagejale juba tsiviilasjaga nr 2-21-20479 seonduvalt 6727 eurot.

Pärast lepingu sõlmimist maksis kostja hagejale ettemaksu 2500 eurot, mis on võrdne

töömahuga 38 tundi 40 minutit. Hageja osutas tsiviilasjas 2-21-20479 kostjale teenust 19,25

tunni ulatuses. Kui hageja tunnitasuks oli 65 eurot, pidanuks kostja maksma hagejale teenuste

3(10)

eest 1251 eurot. Arvestades, et kostja tasus hagejale juba 6727 eurot, on ebamõistlik nõuda

temalt veel tulemustasu maksmist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3077,38 eurot ning

viivise põhinõudelt (2771,48 eurolt) määras 0,065% päevas alates 28.05.2024 kuni põhinõude

täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1655 eurot (455 eurot riigilõiv ja 1200 eurot õigusabikulud) ning viivise

väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 21.10.2018 lepingu nr 211018

õigusteenuse osutamiseks, mille alusel osutas hageja kostjale õigusabi, mis seisnes kostja

juriidilises nõustamises, võlausaldajatega läbirääkimiste pidamises jms, esindamises

maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses (sh hagiavalduse koostamises), esindamises

esimese ja vajadusel teise astme kohtus ning muudes toimingutes, mis tulenevad TsMS §-s

222 sätestatud esindusõiguse ulatusest, sh vajadusel esindamises täitemenetluses.

3.2. Poolte vahel on sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Maakohus viitas lepingu

punktidele 2.11 ja 2.12, mille alusel on hageja esitanud kostjale arve nr 231127001 tulemuse

eest, mis oli saavutatud tsiviilasja nr 2-21-20479 menetluses.

Hageja nõuab kostjalt tulemustasu 2771,48 euro (sh käibemaks) tasumist. Tasu arvutamisel on

hageja võtnud aluseks 4619,14 eurot, s.o maakohtu määratud viivise summa ja

ringkonnakohtu vähendatud viivise summa vahe. Sellest summast 50% on 2309,57 eurot

(lisandub käibemaks). Hageja on esitanud kostjale arve tulemustasu kohta summas 2771,48

eurot (sh käibemaks), mida kostja tasunud ei ole.

Lepingu igal leheküljel on nii hageja kui kostja käsikirjaline allkiri. See, et kostja ei saanud

lepingust vähese keeleoskuse tõttu aru, on kostja enda risk. Paljasõnaline on kostja väide, et

hageja ei teavitanud teda, et lisaks tunnitasule tuleb tasuda tulemustasu. Lepingu punkt 2.11

ütleb selgelt, et hagejal on õigus saada lisaks muudele lepingutest tulenevatele tasudele ka

tulemustasu. Lepingu allkirjastamisega on pooled kinnitanud, et nad on lepinguga tutvunud ja

lepingu tingimused on neile arusaadavad.

3.3. Kostja on väitnud, et on maksnud hagejale lepingu täitmise eest 6988 eurot, millest

tulenevalt peaks olema kaetud ka hageja tulemustasu nõue. Hageja on selgitanud, et vastav

summa on tasutud esindamise eest erinevates kohtuasjades.

Kostja väited on alusetud, kuna vastavalt lepingu punktile 2.11 on hageja õigustatud saama

tulemustasu lisaks muudele tasudele. Kostja poolt erinevate tsiviilasjade raames hagejale

tasutud 6988 eurot ei tähenda, et vastava summa arvelt on kaetud ka tulemustasu. Kostja ei

ole esitanud tasaarvestusavaldust. Hageja on esitanud kohtule detailsed selgitused, millised

arved on teiste kohtuasjade raames kostjale esitatud ning milliseid toiminguid need

sisaldavad. Tasu on summa, mida hageja on õigustatud saama õigusteenuse osutamise eest

ning tulemustasu on lisatasu, mida hageja on õigustatud saama kui kostja kohustused teenuse

osutamise tulemusel võlausaldaja ees vähenesid.

4(10)

3.4. Lepingu punkti 2.3 kohaselt lisandub tasule ja üldkulule käibemaks. Tulemustasu arve nr

231127001 on väljastatud 27.11.2023. Maksu- ja Tolliameti registrist nähtub, et arve

esitamise ajal oli hageja käibemaksukohustuslane, mistõttu oli hagejal kohustus esitada arve

käibemaksuga.

3.5. Hageja tulemustasu nõue on põhjendatud, kuivõrd viivise vähendamine tsiviilasjas nr 2-

21-20479 leidis aset hageja töö tulemusena kostjat esindades. Harju Maakohtu menetluses oli

Männiku Residents OÜ hagi M.G vastu põhivõlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks

tsiviilasjas nr 2-21-20479. 17.05.2022 otsusega mõistis maakohus kostjalt mh välja

31.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 7548,07 eurot. Kostja esitas otsusele

apellatsioonkaebuse, milles palus mh jätta hagi viivise nõudes rahuldamata. 20.04.2023

otsusega tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas

viivisenõude 2928,93 eurot ületavas osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja

kasuks välja viivise perioodi 23.01.2019–15.09.2022 eest summas 2928,93 eurot. Riigikohus

jättis Männiku Residents OÜ kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu

20.04.2023 otsuse muutmata. Hagiavaldusest nähtuvalt esindas hageja kostjat kuni tsiviilasja

nr 2-21-20479 menetluse lõppemiseni. Tulemustasu arvutamisel lähtus hageja sellest, et

kostja säästis 4619,14 eurot, kuivõrd maakohus rahuldas viivisenõude summas 7548,07 eurot,

kuid ringkonnakohus vähendas viivisenõuet 2928,93 euroni. Seega on tulemustasu 2309,57

eurot (so 50% 4619,14 eurost), millele lisandub käibemaks.

3.6. Asjakohatu on kostja vastuväide, et hageja ei ole kajastanud tsiviilasjas nr 2-21-20479

esitatud menetluskulude nimekirjas kõiki kostja kulutusi ning seega rikkus lepingut. Hageja ei

olnud kohustatud esitama tulemustasu nõuet tsiviilasja nr 2-21-20479 menetluses.

Tulemustasu ei ole tasu õigusteenuse osutamise eest, vaid lisatasu, mida hageja on õigustatud

saama, kui kostja kohustused teenuse osutamise tulemusel võlausaldaja ees vähenesid. Vastav

arve, mis sisaldas tulemustasu, oli esitatud kostjale.

3.7. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja tulemustasu nõue on põhjendatud ning

kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tulemustasu 2771,48 eurot (sh käibemaks).

3.8. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 ja TsMS §-st 367 on põhjendatud ka hageja viivisenõue.

Hageja nõuab kostjalt viivist 305,90 eurot alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

11.12.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 27.05.2024 eest lepingu punktis 2.6 kokkulepitud

viivisemääras 0,0657% päevas ning edasiulatuvat viivist alates 28.05.2024.

3.9. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning määras hageja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 1655 eurot (sh riigilõiv 455 eurot ja õigusabikulud

kokku 1200 eurot). Maakohus mõistis nimetatud summa kostjalt menetluskuluna hageja

kasuks välja ning märkis TsMS § 177 lg 4 ja hageja avalduse alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5(10)

4.1. Maakohus võttis kostjalt võimaluse kaevata menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise peale. Tegemist on olulise menetlusõiguse normi rikkumisega. Kuna

kostja vaidlustab ka menetluskulude suurust, puudus maakohtul õigust kaebeõigust piirata.

4.2. Maakohus pole kontrollinud tüüptingimuste tühisust. Kohtupraktika kohaselt peab kohus

omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte.

Maakohus pole võtnud seisukohta kostja väidete kohta, et poolte vahel oli sõlmitud

tarbijaleping ning lepingu punktid 2.11 ja 2.12 on VÕS § 42 lg-st 1 ja § 37 lg-st 3 tulenevalt

tühised tüüptingimused. Samuti on tulemustasu nõudmise tingimus vastuolus hea usu

põhimõttega. Kostja tugines sellele maakohtus korduvalt ning jääb nende väidete juurde.

Kostjal ei olnud võimalik lepingu tingimuste osas kaasa rääkida. Hageja ei ole tõendanud, et

pooled rääkisid lepingu sõlmimisel tulemustasu maksmise tingimuse üle ning et kostja sellega

nõustus. Hageja ei selgitanud ning kostja ei osanud arvata, et kostjal tuleb maksta tasu, mis ei

sisaldu õigusabiteenuse hinnas ja mida kostja ei saa vastaspoolelt menetluskuludena tagasi.

4.3. Hageja lepingulise esindaja kulu on põhjendamatult suur. Kostja vastusega tutvumise ja

sellele seisukoha esitamise ajakulu 4 tundi on ülepaisutatud ning kuluda ei saanud rohkem kui

2 tundi. 24.09.2024 esitatud seisukoht kordab varasemaid seisukohti ning sisaldab kostja

tsitaate. Menetluskulusid tuleb vähendada, lähtudes mõistlikust tasakaalust käesolevas

tsiviilasjas taotletava hüve väärtuse ning õigusabi teenuse osutamiseks vajalike kulutuste

vahel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kuna praeguses asjas on hagihinnaks 3734,91 eurot (sh põhinõue 2771,48 eurot), on

tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu

otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

7. Maakohus ei ole otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega

rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt

põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-

13363, p 15).

8. Maakohus ei andnud otsuses hinnangut kostja väidetele, mille kohaselt ei ole hageja nõude

aluseks olevad tüüptingimused VÕS § 37 lg-st 3 tulenevalt lepingu osaks; need on VÕS § 42

6(10)

lg 1 alusel tühised ning hageja käitumine tulemustasu nõudmisel on vastuolus TsÜS §-st 138

tuleneva hea usu põhimõttega. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjutanud see praegusel juhul

aga lahendi lõpptulemust ning ringkonnakohus saab ise kostja väidetele hinnangu anda.

8.1. Tüüptingimuste kohaldatavuse ja kehtivuse hindamiseks tuleb esmalt analüüsida, kas

vaidlusalune lepingutingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes ning kas see on

tüüptingimusena saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes. Seejärel, kui on tuvastatud, et

tüüptingimus on saanud lepingu osaks, saab edasi hinnata, kas tingimus on kooskõlas

seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (RKTKo 12.11.2025, 2-24-5406, p 11).

8.2. Lepingu punktide 2.11 ja 2.12 näol on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõttes, kuna

tingimused olid eelnevalt hageja poolt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning kostja

ei olnud eelduslikult võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja tõi välja, et andis lepingu

enda kontoris kostjale tutvumiseks ning selgitas talle tingimuste sisu. Kostja väidab, et hageja

ei selgitanud talle enne lepingu sõlmimist tingimuste sisu. Ringkonnakohus leiab, et

olenemata sellest, kas hageja kostjale tingimusi selgitas, ei ole hageja VÕS § 35 lg-st 2

tulenevalt esile toonud ega tõendanud, et lepingupooled rääkisid tingimused nende sisu osas

eraldi läbi ning et kostja sai tingimuste sisu mõjutada. Tegemist oli hageja poolt välja töötatud

tüüplepinguga, mis anti kostjale enne sõlmimist tutvumiseks ning mille ta sai soovi korral

allkirjastada.

8.3. Kostja leiab, et hageja tulemustasu nõude aluseks olevad tingimused ei ole VÕS § 37 lg 3

mõttes lepingu osaks. Viidatud säte välistab tüüptingimuse saamise lepingu osaks kahel juhul:

kui tüüptingimus on sedavõrd ebatavaline, et teine lepingupool ei võinud sellise tingimuse

olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (üllatuslik tüüptingimus), või

kui tüüptingimus on sedavõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud seda mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes mõista (arusaamatu tüüptingimus) (vt RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07,

p 20).

8.3.1. Selleks, et võtta seisukoht tüüptingimuse üllatuslikkuse kohta, tuleb hinnata, mida sai

keskmine lepingupool lepingust mõistlikult oodata, milles tüüptingimuses kokku lepiti ning

kas lepingupoole mõistlike ootuste ja tüüptingimuse sisu erinevus on niivõrd suur, et pidada

tingimust üllatuslikuks VÕS § 37 lg 3 tähenduses (RKTKo 12.11.2025, 2-24-5406, p 13).

Ringkonnakohus leiab, et tingimus, mille kohaselt on õigusteenuse osutamise eest teatud

eelduste (praegusel juhul eeldus, et tellija kohustused teenuse osutamise tulemusena

vähenevad) esinemise korral ette nähtud tulemustasu, ei ole sellist tüüpi lepingute puhul

tavapäratu ning ei saa öelda, et sellise tingimuse olemasolu ei saaks mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes oodata. Ka kostja ise on oma 09.09.2024 vastuses välja toonud, milline on valitseva

kohtupraktika järgi mõistlik tulemustasu suurus õigusteenuse osutamisel. Sellest järeldub, et

ka kostja arvates ei saanud tulemustasu maksmise tingimus olla oma olemuselt üllatuslik või

õigusteenuse lepingute puhul täiesti ebatavaline. Seega ei olnud tegemist üllatusliku

tüüptingimusega VÕS § 37 lg 3 tähenduses.

8.3.2. Tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui lepingupool ei võinud

mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arusaamatud on

eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei

ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada

(RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07, p 22).

7(10)

Hinnates lepingu punktide 2.11 ja 2.12 sõnastust, ei saa asuda seisukohale, et nende sisu ei

saanud keskmine mõistlik isik oluliste pingutusteta mõista. Punktide põhjal on üheselt

mõistetav, millal ja millises ulatuses on õigus tellijal kliendilt tulemustasu nõuda. Asjaolu, et

kostja ei valda piisaval tasemel eesti keelt, ei muuda lepingu tingimuste sõnastust keskmise

mõistliku isiku jaoks arusaamatuks. Seega ei olnud tegemist ka arusaamatute

tüüptingimustega VÕS § 37 lg 3 tähenduses.

8.3.3. Eeltoodust tulenevalt olid lepingu punktid 2.11 ja 2.12 tüüptingimustena lepingu osaks.

8.4. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja väitega, et tüüptingimused on tühised VÕS § 42 lg 1

järgi. Nimetatud sätte kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku

kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest

põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid

õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

Kostja leiab, et hageja nõutav tasu on ülepaisutatud ja kostjat ebamõistlikult kahjustav,

arvestades seda, et kostja on maksnud hagejale teenuse eest juba 6988 eurot. Ringkonnakohus

märgib, et lepingu punktide 2.11 ja 2.12 sisu hindamisel ei oma tähtsust, kui palju kostja

hagejale lepingu alusel osutatud teenuste eest tasus, s.t kas ta tasus kokkulepitust rohkem.

Hageja nõuab käesolevas tsiviilasjas tulemustasu maksmist, mis ei ole seotud muu

õigusteenuse osutamise tasuga, mistõttu tuli ka maakohtul hinnata üksnes selle nõude

põhjendatust. Kostja ei ole esitanud hageja vastu tasaarvestusavaldust.

Hageja on selgitanud, et kuna lepingu kohaselt on juristi tunnitasu suurus 65 eurot (+

käibemaks), mis on mõnevõrra turuhinnast madalam, siis lisandub teenuse eest makstud

summale ka tulemustasu (eeldusel, et kliendi kohustused teenuse osutamise tulemusel

vähenesid). Ringkonnakohus leiab, et sellistel tingimustel tulemustasu nõudmine ei ole klienti

ebamõistlikult kahjustav, sest tulemustasu saab nõuda üksnes juhul, kui kliendi kohustuste (s.t

temalt nõutava summa) suurus teenuseosutaja töö tulemusel väheneb. Seejuures on teenust

osutatud turuhinnast madalama hinnaga. Ka 2021. aastal võis juristi tunnitasu 65 eurot (+

käibemaks) pidada turihinnast madalamaks. Tulemustasu puudutavad tüüptingimused on

seega kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Samuti ei ole nendega kõrvale kaldutud

seaduse olulisest põhimõttest ning need ei piira kliendi lepingu olemusest tulenevaid õiguseid

ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutuks küsitavaks.

Lepingu punktide 2.11 ja 2.12 tühiseks pidamiseks ei anna alust ka kostja väited tulemustasu

suuruse kohta. VÕS § 42 lg 2 näeb ette, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks,

kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. See tähendab, et

tüüptingimuste regulatsiooni kaudu ei saa kontrollida või korrigeerida poolte vahel kokku

lepitud lepingulise kohustuse ja selle eest tasutava hinna vahekorda (VÕS I komm (2016) §

42, p 4.5). Seega ei muuda vaidlusaluseid tüüptingimusi tühiseks asjaolu, et tulemustasu 50%

summast, mille võrra tellija kohustused võlausaldaja ees teenuse osutamise tulemusena

vähenesid, on kostja arvates liiga palju.

8.5. Tulemustasu nõudmine ei ole vastuolus ka TsÜS §-st 138 tuleneva hea usu põhimõttega.

8(10)

TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse isiku heausksust ning pahausksust tõendama pool, kes sellele

tugineb (vt RKTKm 29.01.2020, 2-17-18069, p 21.3). Kostja poolt välja toodud asjaoludest ei

järeldu hageja pahauskne käitumine. Kostjal oli võimalus enne lepingu sõlmimist sellega

tutvuda ning lepingust nähtuvalt on kostja igale lepingu leheküljele allkirja pannud. Nagu

maakohus õigesti tuvastas, vähendas ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-21-20479 kostja

apellatsioonkaebuse esitamise tulemusel maakohtu poolt kostjalt välja mõistetud viivisenõuet

4619,14 euro võrra. Hageja esindas kostjat nimetatud tsiviilasjas kuni menetluse lõpuni.

Seega ei ole õige kostja väide, et hageja nõuab temalt tulemustasu alusetult.

Tulemustasu korral tuleb samamoodi nagu ka muudel juhtudel hinnata õigusabikulude

põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses ja selleks, et õigusabikulude

põhjendatust hinnata, tuleb menetlusosalisel kohtule esitada dokumendid, millest nähtuks

õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud (vt RKTKm 09.11.2009, nr 3-2-1-

112-09, p 15). Kui hageja kostja esindajana kuludokumente mõistliku aja jooksul kohtule ei

esitanud, siis ei saanud kohus kostja menetluskulude rahalist suurust tulemustasu osas

kindlaks määrata. Kui tulemustasu tsiviilasja nr 2-21-20479 menetluskulude nimekirjas ei

kajastunud, ei anna see alust jätta tulemustasu kokkulepet kohaldamata. Kui hageja rikkus

lepingut ja jättis tulemustasu menetluskulude taotluses kajastamata, võib olla tegemist hageja

kohustuse rikkumisega, mille puhuks näeb võlaõigusseadus (VÕS) § 101 lg 1 ette kostjale

õiguskaitsevahendid. Kostja selliste õiguskaitsevahendite kasutamisele menetluses ei

tuginenud.

9. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti materiaalõiguse

normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse ning

ringkonnakohtul puudub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.

10. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel

kostja kanda.

11. Kostja vaidlustab ka menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Olukorras, kus apellant

vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse

kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel

keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab

haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse

maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus

arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud

kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-

9335, p 14). Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast

kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

Osas, milles kostja vaidlustab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud

sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud

väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et

apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata

juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm

24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis

üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

9(10)

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016,

3-2-1-184-15, p 14).

Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel

väljunud kaalumispiiridest. Kostja väidete põhjal ei ole võimalik jõuda järeldusele, et

maakohus on diskretsioonipiire ületanud ning mõne toimingu ajakulu põhjendatuse ilmselgelt

ebaõigesti hinnanud. Maakohus on piisavalt analüüsinud hageja lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust. Maakohtu põhjenduste põhjal on aru saada, kuidas on lepingulise

esindaja kulude suurus maakohtu menetluses kujunenud ning mida on maakohus kulude

põhjendatuse hindamisel arvesse võtnud.

Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud

väidete põhjal apellatsioonkaebust menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega

on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt

kindlaks määrata.

14. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 455 eurot, mille tagastamist on tal

TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel õigus taotleda.

15. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)