1-24-5218/115 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-24-5218

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi üldmenetluses Alex Hekkuraineni süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 199 lg 2 p

4, § 424 lg 1 ja § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi ning Andrei

Kokarevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsus

Apellandid

süüdistatav Alex Hekkurainen. Isikukood 39301135232;

viibib alates 29. augustist 2024 vahistatuna Viru Vanglas;

kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu 16.

veebruari 2021 otsusega KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 3312, §

320 lg 1 ning § 212 lg 1 järgi 2 aasta 2 kuu 6 päeva pikkuse

vangistusega;

Alex Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar;

süüdistatav Andrei Kokarev. Isikukood 38910272235;

Venemaa Föderatsiooni kodanik, viibib alates 10. jaanuarist

2025 vahistatuna Viru Vanglas; elukoht vabaduses XXX;

kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 18.

novembri 2020 otsusega KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja

3, § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p-de 4 ning 7 ja § 215 lg 3 järgi 4

aasta 6 kuu pikkuse vangistusega;

Andrei Kokarevi kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kalmer Kask

Menetluse vorm

Kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsus osas, millega:

-

Alex Hekkurainen tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi;

-

Alex Hekkurainenilt mõisteti välja 7039,29 euro suurune menetluskulu.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

-

lugeda Alex Hekkurainen süüdi tunnistatuks KarS § 209 lg 2 p 5 järgi;

-

mõista Alex Hekkurainenilt välja 5766,14 euro suurune menetluskulu.

3. Rahuldada Alex Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioon osaliselt.

4. Jätta Alex Hekkuraineni, Andrei Kokarevi ja tema kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi

apellatsioonid rahuldamata.

5. Määrata OÜ-le Ahto Sirendi Advokaadibüroo vandeadvokaat Ahto Sirendi poolt Andrei

Kokarevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

401,76 eurot, sealhulgas käibemaks 77,76 eurot.

6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andrei Kokarevilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 401,76 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui

rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus

üksnes advokaadi vahendusel

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Alex Hekkurainen anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 199 lg 2 p 4, §

424 lg 1 ning § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi ning Andrei Kokarev süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-de

1 ja 4 järgi.

2. Esiteks varastas A. Hekkurainen 3. detsembril 2022 ühe sõiduauto (KarS § 199 lg 2 p 4 järgne

süüdistus)1.

3. Teiseks juhtis A. Hekkurainen 11. jaanuaril 2023 joobeseisundis olles mootorsõidukit Volvo

S60, pannes nõnda toime KarS § 424 lg 1 järgse kuriteo.

4. Kolmandaks sooritas A. Hekkurainen 16. jaanuaril 2023 KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 5 pärase

kelmuse, pettes D.V. ilt välja 515 eurot. Varem kindlustuskelmuse eest karistatud A.

Hekkurainen pakkus avalikkuse poole pöördudes internetiportaalis Facebook Marketplace

müügiks mobiiltelefoni Samsung S21 5G. Müügikuulutuse peale võttis A. Hekkuraineniga

ühendust D.V. . Järgnes suhtlus, mille tulemina kandis D.V. ise või lasi kanda A. Hekkuraineni

nimetatud pangakontodele üle kokku 515 eurot – sooviga osta nii äsja viidatud telefoni kui ka A.

Hekkuraineni poolt ülal näidatud suhtluse käigus pakutud telefoni Samsung S22. Kumbagi neist

telefonidest A. Hekkurainen tegelikult üle anda ei plaaninud.

5. Viimaks pani A. Hekkurainen 17. juunil 2024 Viru Vanglas toime väljapressimise. Varem

kindlustuskelmuse eest karistatud A. Hekkurainen nõudis vangla V-hoones V5 osakonnas

kambris V518 ühiselt ja kooskõlastatult koos kaaskinnipeetav A. Kokareviga kolmandalt

kinnipeetavalt V.B. ilt, et viimane loovutaks igapäevaselt A. Hekkurainenile ja A. Kokarevile

ravimit Lyrica, mida V.B. vanglaametnike käest raviks sai. V.B. keeldus seda tegemast. Pärast

seda lõi A. Hekkurainen V.B. it käega vastu pea vasakut külge, tekitades kannatanule valu.

Seejärel lõi A. Kokarev V.B. it käega vastu pead, mille tagajärjel paiskus kannatanu peaga vastu

1 Kuivõrd selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu, jäetakse kõnealune süüdistus täpsemalt avamata

(ringkonnakohtu märkus).

seina ja kaotas teadvuse. Nii tekitasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev V.B. ile valu ja

tervisekahjustusi: parema kulmu ja silmaaluse piirkonna hematoomi ja turse, peas vasakul pool

kukla piirkonnas pindmise veritseva haava mõõtmetega 2 cm x 2 cm, vasaku õlavarre tagumisel

küljel hematoomi pikkusega 2–3 cm ja sarnase hematoomi ka vasakul abaluu piirkonnas,

pearingluse ja oksendamise. Pärast seda, kui V.B. tuli teadvusele, jätkasid A. Hekkurainen ja V.

Kokarev ühiselt ning kooskõlastatult Lyrica üleandmise nõudmist. Enne viidatud tegu oli A.

Hekkurainen toime pannud kelmuse: teda oli Viru Maakohtu 16. veebruari 2021 otsusega

karistatud KarS § 212 lg 1 järgi. Eelkirjeldatud viisil käitudes sooritas A. Hekkurainen KarS §

214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgse kuriteo.

6. Ka A. Kokarev pani äsja kirjeldatud viisil tegutsedes toime väljapressimise. Kuivõrd tema oli

Harju Maakohtu 18. novembri 2020 otsuse kohaselt varem sooritanud KarS § 199 lg 2 p 4 järgse

varguse ja § 200 lg 2 p-de 4 ning 7 pärase röövimise, tuleb temagi tegu kvalifitseerida KarS §

214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Maakohtu otsus

7. Viru Maakohus mõistis 8. septembri 2025 otsusega A. Hekkuraineni autovarguses prokuröri

süüdistusest loobumise tõttu õigeks. Küll aga tunnistas esimese astme kohus A. Hekkuraineni

vastavalt süüdistusele süüdi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises, kelmuses ja

väljapressimises. KarS § 424 lg 1 järgi mõisteti A. Hekkurainenile 6 kuu pikkune, KarS § 209 lg

2 p-de 1 ja 5 järgi 1 aasta ning 6 kuu pikkune ja KarS § 214 lg 2 p-de 1 ning 4 järgi 4 aasta

pikkune vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning

moodustati 4 aasta pikkune liitvangistus. Seda vähendati eelvangistuse tõttu 3 aasta 11 kuu ja 29

päevani, mille kandmise alguseks loeti 29. august 2024. A. Kokarev tunnistati süüdi

väljapressimises vastavalt süüdistusele – teda karistati selle eest 4 aasta pikkuse vangistusega ja

selle vangistuse kandmist hakati arvama alates 10. jaanuarist 2025. Ühtlasi langetas esimese

astme kohus otsustused tsiviilhagide ja menetluskulude osas. Kohtu põhjendused olid

kokkuvõetult sellised.

8. Vaidlust ei ole kelmust puudutava süüdistuse faktilistes asjaoludes: A. Hekkurainen tunnistab,

et sai kannatanult raha, kuid märgib, et tal polnud kavatsust kannatanut petta. Ehkki A.

Hekkurainen põhjendab telefonide üle andmata jätmist temast mittesõltuvate asjaoludega, pole

see usutav. Puuduvad tõendid, et telefonid olnuks üldse olemas. A. Hekkuraineni käitumisviis on

omane petturile, samuti ei ole ta kannatanule raha tagasi maksnud. Kelmuse objektiivse

koosseisu tunnused on täidetud: A. Hekkurainen sai varalist kasu D.V. ile tegelikest asjaoludest

teadvalt vale ettekujutuse loomise teel. Kuna A. Hekkurainenit on Viru Maakohtu 16. veebruari

2021 otsusega kindlustuskelmuse eest karistatud ning praeguse kelmuse pani ta toime avalikkuse

poole pöördudes (Facebook Marketplace), on tema tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg 2

p-de 1 ja 5 järgi.

9. Süüdistus joobes juhtimises on tõendatud tunnistajate ja süüdistatava ütlustega, samuti

indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, läbivaatuse,

patrullpolitseinike rinnakaamera salvestise ning arst-kohtutoksikoloogiaeksperdi hinnanguga.

10. Väljapressimisse puutuvalt leidis kohus lühidalt järgmist.

11. V.B. pöördus 17. juuni 2024 õhtuse loenduse ajal valvurite poole meditsiinilise abi

saamiseks. V.B. ütles seejärel tema juurde tulnud valveõde M.M. ile, et teda löödi sama päeva

ennelõunal umbes kella 10.00–11.00 ajal parema silma piirkonda, ta lõi seetõttu pea tugevalt

vastu seina ära, tal tekkis tugev pearinglus ja ta oksendas. M.M. nägi V.B. i peapiirkonnas

mitmeid vigastusi.

12. Ka fotodelt on näha vigastusi V.B. i peas, seljal ja õlavarrel ning verekahtlasi jälgi kannatanu

riietel.

13. Viidatud fotod tegi 17. juuni 2024 õhtul valvur S.S. , kelle väitel ütles V.B. toona, et teda

rünnati, tal hakkas halb ja ta oksendas.

14. Lyrica (pregabaliin) tablette jagati V.B. ile seetõttu, et ta põeb epilepsiat.

15. Vangla kaamerasalvestistelt nähtuvalt käisid A. Hekkurainen ja A. Kokarev 17. juuni 2024

ennelõunal V.B. i kambris. Nad sisenesid kambrisse kell 9.26 ja tõmbasid ukse enda järel kinni.

Kell 9.39 väljus A. Hekkurainen korraks kambrist, ent läks sinna peagi tagasi, jättes ukse enda

järel lahti. Mõni aeg hiljem tuli kambriukse juurde kambris toimuvat vaatama kinnipeetav V.R. ,

ent A. Hekkurainen tõmbas siis ukse kinni ja V.R. läks minema. Kell 10.05 tuli A. Hekkurainen

kambrist välja, lükkas ukse enda järel kinni ja läks ära. Kell 10.11 tegi kambri ukse lahti valvur

A.L. , kes rääkis midagi kambri suunas. Seejärel läks A.L. minema ning kambri juurde tuli

tagasi A. Hekkurainen, kes sisenes uuesti kambrisse. Kell 10.17 tuli A. Hekkurainen kambrist

välja ja kell 10.20 väljus kambrist ka A. Kokarev. Mõlemad mehed läksid koos kambri juurest

minema.

16. Süüdistatavad väitsid, et nemad V.B. ile vigastusi ei tekitanud – need tekkisid mingitel

muudel põhjustel (nt kannatanu epilepsiahoo tõttu).

17. V.B. i ütlused viitavad selgelt sellele, et vigastused tekitasid talle siiski A. Hekkurainen ja A.

Kokarev. V.B. i sõnul oli ta kambris üksinda, sest tema tervis on halb. Muu hulgas on tal

epilepsia, ent vanglas tal see haigus välja löönud ei ole – ta võttis vastavaid ravimeid. Teiste

ravimite seas jagati talle vanglas ka Lyricat. Ühel päeval tulid tema kambrisse A. Hekkurainen ja

A. Kokarev, kes ütlesid talle, et ta peab neile iga päev Lyrica tablette andma hakkama ning tal on

endal vaja välja mõelda, kuidas ta seda hoolimata valvurite poolsest ravimite tarvitamise

kontrollist teha saab. V.B. ütles kohe, et ta seda tegema ei hakka. A. Hekkurainen ja A. Kokarev

käisid siiski peale ja viitasid sellele, et neil on tablettide äri. V.B. keeldus aga korduvalt.

Kambrisse tulnud hakkasid V.B. it ähvardama, ent viimane jäi keeldumisele kindlaks. Järsku lõi

A. Hekkurainen teda käelaba servaga valusasti vastu pead. Seejärel andis A. Hekkurainen A.

Kokarevile märku, mispeale lõi teda käega ka A. Kokarev. V.B. paiskus peaga vastu seina ja

kaotas mõneks ajaks teadvuse. Ta ärkas selle peale, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev pritsisid

talle vett näkku. V.B. i pea käis ringi ja tal tekkis tahtmine oksendada. Ta veritses tugevasti, ent

A. Hekkurainen ja A. Kokarev pühkisid vere ära. Mingi aeg vaatas kambrisse sisse valvur A.L.

– A. Kokarev vabandas valvuri ees võõras kambris viibimise tõttu ja läks kohe minema. On

võimalik, et A.L. i ilmumise ajaks ei olnud teda veel löödud. Pärast tema peksmist ähvardasid ja

mõnitasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev teda veel mõnda aega ja nõudsid endiselt Lyrica

ravimit. Lyrica tablett maksab „mustal turul“ ühe euro – tema sai neli tabletti päevas. Ta teavitas

vanglaametnikke juhtunust alles õhtul seetõttu, et ta ei soovinud tekitada kaasvangidele

probleeme: kui juhtunu oleks tulnud ilmsiks juba päeval, oleks kogu sektor suletud ja asjaga

mitte seotud inimesed oleks pidanud terve ülejäänud päeva oma kambrites veetma. Ehkki

valvurid kontrollivad, kas kinnipeetav võtab kohe Lyrica ära, on aeg-ajalt siiski võimalik tablette

säilitada: kõik valvurid ei vaata tähelepanelikult suhu ja mõned kinnipeetavad oksendavad äsja

alla neelatud tabletid kohe välja. V.B. i epilepsiahood on harvad: need esinevad vaid umbes üks

kord poole aasta jooksul. Kõnealusel päeval näitasid A. Hekkurainen ja A. Kokarev talle sedagi,

kuidas näovigastusi varjata ja kuidas on vaja seista, et valvur vigastusi ei märkaks.

18. Vanglavalvur S.T. i sõnul avastati V.B. i vigastused õhtuse loenduse ajal. Ta sisenes koos

teise valvuri G.P. aga V.B. i kambrisse – V.B. ütles, et tal ei ole kõik korras ja näitas kuklas

veritsevat haava. S.T. küsis kinnipeetavalt, kas ta sai peksa ja viimane noogutas. V.B. ütles, et

peksmine toimus hommikul, peksjaid oli kaks ja kaamerast on kõik näha. V.B. ei selgitanud,

miks teda löödi. Kinnipeetavad peavad valvurile näitama, et nad manustavad ravimi kohe ära,

ent mõnikord valvureid petetakse – pannakse tablett keele alla, igeme taha vms. Epilepsiahooge

S.T. V.B. il kunagi ei näinud.

19. Ka Ida-Viru Keskhaigla vastusest nõudekirjale nähtub, et vangistuses viibitud aja jooksul

V.B. il epilepsia või epilepsiasarnase hoo esinemist ei fikseeritud.

20. Asjaolu, et V.B. ei rääkinud S.T. ile sellest, kes teda ründas, viitab sellele, et paika ei pea

kaitseversioon, justkui sooviks kannatanu süüdistatavaid rõõnata sooviga süüdistatavate arvelt

rikastuda. Juhul, kui kannatanul olnuks omakasumotiiv, oleks ta osutanud süüdistatavatele kohe

esimesel võimalusel – millegi sellise tegemata jätmine toetab süüdistussversiooni, et kannatanul

oli paha olla ja just seetõttu ta juhtunust valvuritele kohe ei rääkinud.

21. Valvur A.L. kinnitas, et osad vangid varjavad valvurite eest tablettidega seonduvat. Tablette

kasutatakse mitte ravi-eesmärgil, vaid mõnutunde, eufooria või energia saamiseks. Ka on need

käibel maksevahenditena. V.B. sai palju ravimeid. Kui A.L. kuulis 17. juuni 2024 õhtul, et V.B.

on peksa saanud, läks ta V.B. i juurde asja uurima. Viimane selgitas talle juhtunut, näitas

vigastusi ja ütles, et lööjateks olid A. Hekkurainen ja A. Kokarev. Põhjusena tõi V.B. välja

tablettidega seonduva – A. Hekkurainen ja A. Kokarev olevat soovinud, et V.B. hakkaks nende

jaoks tablette peitma. Kui A.L. vaatas päeval V.B. i kambrisse, ei näinud ta mingeid viiteid

peksmisele vms. A.L. ei ole kunagi näinud ega kuulnud, et V.B. oleks terviseprobleemide tõttu

kokku kukkunud või minestanud.

22. Meditsiiniõde A.P. i sõnul oli V.B. i tervis kehv. 2024. aasta keskpaiku pöördus V.B. abi

saamiseks A.P. i poole ja selgitas, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev andsid talle peksa. Ka A.P.

kinnitas, et kõik kinnipeetavad ravimeid ettenähtu kohaselt ei tarbi, vaid annavad neid edasi

kaasvangidele.

23. Kinnipeetav V.R. i sõnul rääkis V.B. teistele vangidele uhkustades seda, et

kaaskinnipeetavad kasutasid tema suhtes vägivalda. V.R. nägi 17. juunil 2024, kuidas A.

Kokarev oli V.B. i kambris, ent ta ei tundud selle vastu huvi ning läks minema. V.R. i ütlused ei

toeta kaitseversiooni sellest, et V.B. oli otsustanud valetades A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi

arvelt läbi kahjuhüvitise rikastuda.

24. Süüdistatavad on esitanud ka versiooni, et nad läksid V.B. i kambrisse selleks, et soovitada

viimasel esitada vanglale taotlus enese mõnda muusse osakonda üleviimiseks. Ka viitasid

süüdistatavad sellele, et oma vigastused sai V.B. epilepsia tõttu – sel hetkel, kui nad olid V.B. i

kambris, tabas viimast epilepsiahoog ja ta kukkus maha ning vigastas ennast.

25. A. Hekkurainen rääkis kokkuvõtvalt nõnda. Ta läks koos A. Kokareviga V.B. i kambrisse

selleks, et paluda tal nende tsoonist lahkuda mõnda teise sektorisse – seda seetõttu, et V.B.

kerjas kõigilt asju. V.B. aga ärritus ja hakkas agressiivselt voodilt A. Hekkuraineni suunas püsti

tõusma ning viimane lõi V.B. it korra labakäega vastu nägu. V.B. il tekkis seejärel

epilepsiahoog, ta kaotas tasakaalu ja kukkus. Kukkunu suust hakkas tulema vahtu ja ta hakkas

põrandal rabelema. See kestis mõni minut. A. Kokarev viskas siis V.B. ile vett näkku ja viimane

tuli teadvusele. V.B. i kuklahaava põhjustas seesama kukkumine. Väide ravimi väljapressimise

kohta on absurdne.

26. Kohus pidas A. Hekkuraineni ütlusi ebausaldusväärseks. Esiteks ei ole usutav väide, justkui

oleksid A. Hekkurainen ja A. Kokarev läinud paluma V.B. il esitada taotlust enese teise

osakonda üleviimise kohta. Kinnipeetava ümberpaigutamise otsustavad vanglaametnikud, mitte

kinnipeetav ise. Jääb arusaamatuks, miks pidanuks A. Hekkurainen ja A. Kokarev jääma V.B. i

kambrisse peaaegu tunniks ajaks – kui V.B. ei oleks tõesti üleviimistaotluse esitamisega päri

olnud, oleks kambrisse tulnud pidanud lihtsalt V.B. i juurest ära minema. V.B. i

vihastumisversiooni vastu räägivad ka A.L. i ütlused – selle vangivalvuri sõnul paistis kambris

kõik rahulik olevat. Isegi A. Hekkurainen möönab V.B. i löömist – seegi viitab agressiooni

lähtumisele süüdistatavate, mitte V.B. i poolt. V.B. i poolse vägivaldsuse muudab ebausutavaks

ka tõik, et ta suutis liikuda vaid ratastooli või karkudega. Epilepsiahooge ei ole V.B. il vangla

dokumentatsiooni kohaselt vanglas esinenud. Isegi kui epilepsiahoog olekski aset leidnud, ei

oleks A. Hekkurainen ega A. Kokarev jäänud kaastundest edasi V.B. i juurde – kellest kui nende

jaoks ebameeldivast inimesest nad soovisid lahti saada. Murest V.B. i vastu oleks olnud loogiline

hoopiski meditsiinilise abi kutsumine (mõne valvuri kaudu).

27. A. Kokarevi ütlused on lühidalt niisugused. V.B. tüütas ära: ta küsis kogu aeg teed ja

suhkrut, ent millegagi ta nende asjade eest tasuda ei saanud. Seetõttu läks A. Kokarev koos A.

Hekkuraineniga paluma V.B. it minema mõnda teise sektorisse. Kuivõrd V.B. oli tihti nagu

ebaadekvaatne, sai ta arvatavasti sedatiivseid ravimeid. Ka A. Kokarevile endale oli kunagi

Lyricat välja kirjutatud. V.B. ei soovinud mujale minna ja hakkas närvitsema ning A.

Hekkurainenit ja A. Kokarevi solvama. Järsku kukkus V.B. epilepsiahoo tõttu nagu kartulikott

maha, tema silmad läksid pahupidi ja ta lõug värises. A. Kokarev pritsis V.B. ile vett näkku,

viimane muutus uuesti kontaktseks ja A. Hekkurainen ning A. Kokarev aitasid tal püsti tõusta.

V.B. il oli vaid pisut verd pea juures, ent muid probleeme tema tervisega ei ilmnenud. Kui A.

Kokarevilt küsiti A. Hekkuraineni labakäega tehtud löögi kohta, vastas ta, et pigem oli tegu

solvangu kui löömisega.

28. Neidki ütlusi kohus ei uskunud. A. Kokarev teadis, et V.B. saab ilmselt sedatiivse toimega

ravimeid. Isegi kui A. Kokarev oleks tõesti ka ise Lyricat saanud – seda pole siiski tõendatud –,

ei välistaks see tema motiivi hankida seda ravimit juurde: ravimi efekt oleks tugevam või saaks

tablette kasutada n-ö rahana. Liiati pole A. Hekkurainen väitnud, et V.B. oleks kedagi solvama

hakanud. Ka A. Kokarev viitab sellele, et tema ja A. Hekkurainen hakkasid V.B. it aitama –

loogiline abi oleks olnud aga valvurite poole pöördumine. A. Kokarev ise A. Hekkuraineni

löögist ei rääkinud – seda möönis ta alles pärast temalt selle kohta küsimist. Samas kohtueelses

menetluses A. Kokarev sellest löögist üleüldse ei rääkinud. A. Hekkuraineni löögi pidamine

pelgalt solvanguks ei ole veenev. Esiteks solvavad sel viisil – kõrvakiilu andmine – pigem naised

või tehakse nõnda paarisuhtes. Teiseks jääb mõistetamatuks, miks pidanuks A. Hekkurainen

üldse V.B. it solvama. Kohtueelses menetluses A. Kokarev ei väitnud, et V.B. i kambrisse

mineku tingis V.B. ile üleviimistaotluse kirjutamise soovituse andmise plaan – siis väitis A.

Kokarev hoopis, et kambrisse mineku tingis tahtmine kohvi juua ja V.B. iga vestelda.

Ebausutvad on ka väited selle kohta, et V.B. il kuigivõrd vigastusi näha ei olnud –

vanglatöötajate ütlused ja fototabelid kinnitavad seda, et kannatanu kehavigastused olid tõsised

ja nähtavad. Kohtueelsel uurimisel aga ütles A. Kokarev suisa, et V.B. il ei olnudki mingeid

vigastusi.

29. Usutav on V.B. i selgitus, et ta ootas valvurite poole pöördumisega õhtuni sooviga vältida

kaasvangide meelepaha. V.B. oli teiste kinnipeetavate seas ebapopulaarne ja ta tahtis sektori

sulgemisega kaasnenud täiendavast pahameelest hoiduda.

30. Loogiline ei ole kaitseväide, et V.B. valetab, sest soovib rikastuda. Kannatanule ei olnud

mingit mõistlikku põhjust eeldada, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev on jõukad inimesed, kellelt

saab hõlpsasti kätte tuhandeid eurosid. Isegi kui ta nõnda arvanud oleks, oleks ta eeldatavasti

pöördunud kõigepealt A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi poole maksmisnõudega n-ö eraviisiliselt –

ametlik kriminaalmenetlus võtab ju kaua aega. Ka V.B. i varasem elukäik ei viita sellele, et

tegemist on keerukaid salaplaane sepitseva inimesega.

31. A. Kokarev viitas sellele, et ta oleks pidanud peagi vanglast vabanema. See aga ei tähenda, et

ta ei võinud väljapressimist toime panna – ta võis loota sellele, et kuritegu ei tule ilmsiks.

32. Eelneva põhjal leidis maakohus, et süüdistatavate tegu on tõendatud. Täpsemalt tuvastas

kohus kokkuvõtvalt järgmist. A. Hekkurainen ja A. Kokarev tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult

– see nähtub nende käitumismustrist, kus nad mõlemad toetasid üksteise tegevusi. Nad hakkasid

V.B. ilt nõudma viimasele arsti poolt välja kirjutatud Lyrica tablettide loovutamist. Kannatanu

keeldumise peale lõi A. Hekkurainen teda käega valusasti vastu pead. Seejärel V.B. i

survestamine jätkus. Ühel hetkel lõi A. Kokarev kannatanut käega vastu pead, mille tagajärjel

paiskus viimane peaga vastu seina, kaotas teadvuse ja kukkus põrandale. V.B. il tekkisid mitmed

vigastused – peapiirkonnas ja mujalgi. Kui V.B. mõned minutid hiljem teadvusele tuli, jätkasid

A. Hekkurainen ja A. Kokarev Lyrica loovutamise nõudmist.

33. Tegemist oli väljapressimisega. Tabletid kujutasid endast V.B. i vara. Füüsiline vägivald oli

vahend tablettide saamiseks ja kannatanu vastupanu mahasurumiseks. A. Hekkurainen ja A.

Kokarev tegutsesid grupis. Süüdistatavatel oli tahtlus koosseisu kõigi asjaolude osas. A. Kokarev

oli eelnevalt pannud toime röövimise, A. Hekkurainen aga kindlustuskelmuse. Neil asjaoludel

tuleb nad KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi tunnistada.

34. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

35. KarS § 214 lg 2 näeb ette 4- kuni 12-aastase vangistuse. Mõlemad süüdistatavad olid varem

pannud toime nii vägivalla- kui ka varavastaseid kuritegusid. Nii A. Hekkuraineni kui ka A.

Kokarevi süü jääb alla keskmist määra. V.B. i vigastused ei olnud väga rasked. Seetõttu tuleb

mõlemaid karistada minimaalse ehk 4-aastase vangistusega.

36. KarS § 209 lg 2 näeb ette 1- kuni 5-aastase vangistuse. A. Hekkuraineni süü on keskmisest

väiksem. Siiski pole see minimaalne, kuna süüdistatav otsis võimalusi kannatanult täiendavate

rahasummade välja petmiseks. Seetõttu tuleb teda karistada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega.

37. KarS § 64 lg 1 alusel saab kergemad karistused lugeda kaetuks raskeimaga ning mõista talle

liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

Apellatsioonimenetlus

38. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii süüdistatavad kui nende kaitsjad.

39. A. Hekkurainen leiab oma apellatsioonis, et väljapressimist puudutav süüdistus on

absurdne. Tegemist oli vaid labakäega löömisega. A. Hekkurainen käis V.B. i kambris ainult

hommikul. Abi küsis kannatanu aga alles õhtul – seega sai ta terve päeva mõelda, mida A.

Hekkuraineni ja A. Kokarevi kohta rääkida. Lyrica pole narkootikum ega tubakas, vaid

valuvaigisti. Valvurid kontrollivad alati, kas tablett võetakse ära. A. Hekkurainen ei ole

narkomaan ega sõltlane, et peaks üldse midagi tarbima. Ta oli juba vabanemas ning tal polnud

mingit motiivi talle süüks pandaval viisil käituda. Kannatab ka tema perekond.

40. A. Kokarev peab enda süüdi tunnistamist väljapressimises valeks. Kui karistus siiski jõusse

jätta, tuleks see jätta tingimisi täitmisele pööramata või ta riigist välja saata.

41. A. Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar taotleb apellatsioonis A. Hekkuraineni

õigeksmõistmist KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgses süüdistuses ning tema süüditunnistamist

KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja hinnangul pole väljapressimine tõendatud – kinnitust leidis vaid

kannatanu löömine. Väljapressimise toimumist tõendavad ainult kannatanu ütlused.

Põhjendamatu on süüdistatavate versioonile eelistada kannatanu ütlusi. A.L. i ütlused pole

iseseisvaks tõendiks, kuna ta vahendas vaid kannatanu sõnu. Kõrvaldamata kahtlused tuleb

tõendamisraskuste korral tõlgendada süüdistatava kasuks. Veel palub kaitsja tühistada

kohtuotsuse menetluskulusid puudutavas osas, leides, et esimese astme kohus pidanuks vähemalt

osa menetluskuludest jätma riigi kanda: A. Hekkurainen mõisteti autovargust puudutavas osas

õigeks ning see moodustab umbes 30 protsenti õigusabikuludest.

42. A. Kokarevi kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi palub A. Kokarev õigeks mõista, käies

apellatsioonis välja järgmised argumendid. Tähelepanuta on jäetud kannatanu ütluste

usaldusväärsus. Väljapressimist puudutav süüdistus põhineb üksnes oletustel, mitte kogutud

tõenditel. A. Kokarevil polnud motiivi tablette V.B. ilt nõuda. Vangla tabletiäri puudutav

versioon ei ole tõsiselt võetav – isegi kui aeg-ajalt mingid tehingud toimuksid, pole see

massiline. Tõendatud pole see, et süüdistatavad oleksid omanud informatsiooni V.B. ile

igapäevaselt antavate ravimite kohta. A. Kokarev saanuks taotleda talle välja kirjutatud ravimi

koguse suurendamist. V.B. i ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla tõik, et ta teavitas

hommikul toimunud ründest valvureid alles õhtusel rivistusel. Liiati on ta sellist viivitamist

põhjendanud erinevatel viisidel. Kannatanut on omakasuliste kuritegude eest karistatud. Ka

tsiviilhagi suurus viitab põhjalikule planeerimisele.

43. A. Hekkurainen toonitab täiendavas seisukohas, et väljapressimist pole aset leidnud. Talle

mõistetud 4-aastane vangistus on väga pikk. Teda ootab koju üksinda elav 76-aastane kehva

tervisega vanaema. Samuti on tal abikaasa lastega.

44. Prokuratuur märgib apellatsioonivastuses lühidalt järgmist. A. Hekkuraineni kaitsja taotlus

jätta osa menetluskuludest riigi kanda väärib tähelepanu ning on põhjendatud. Küll aga on

maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega A. Hekkurainen ja A. Kokarev tunnistati

KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi.

Ringkonnakohtu seisukoht

45. Kriminaalkolleegium nõustub A. Hekkuraineni kaitsja ja prokuratuuriga selles, et maakohus

on menetluskulude väljamõistmisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti tuvastab

kolleegium omal algatusel apellatsiooni piiridest väljuvalt vea materiaalõiguse kohaldamisel.

Kuna need eksimused on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni, tuleb Viru Maakohtu 8.

septembri 2025 otsus osaliselt tühistada.

46. Esmalt käsitleb kohtukoosseis süüdistust väljapressimises, kõrvaldades sellele järgnevalt

apellatsiooni piiridest väljudes eksimuse A. Hekkuraineni tegevusele antud õiguslikus

hinnangus. Viimaks peatub kolleegium argumentidel, mis seonduvad menetluskulude

väljamõistmisega maakohtu menetluses ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja

langetab otsustuse ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude osas.

47. Väljapressimisega seoses on jälgitavalt tuvastatud, et A. Hekkurainen ning A. Kokarev

käisid 17. juunil 2024 Viru Vangla V5 osakonna kambris V518, kus viibis V.B. . Selle osas ei

ole ka vaidlust. Kambris toimunu kohta on menetluse kestel esitatud aga kaks teineteisega sisult

erinevat versiooni.

48. V.B. i sõnul tulid A. Hekkurainen ja A. Kokarev tema kambrisse ning ütlesid, et V.B. peab

neile iga päev hakkama Lyrica tablette andma – selleks pidavat kannatanu ise sobiva viisi välja

mõtlema. Muu hulgas olevat mehed hoiatanud, et kui V.B. nõus ei ole, tuleb kättemaks. Kui

V.B. sellest keeldus, olevat A. Hekkurainen teda valusasti vastu pead löönud. Seejärel andnud

A. Hekkurainen A. Kokarevile märku, mille järel olevat viimanegi V.B. it löönud. V.B. kukkus

löömise tagajärjel peaga vastu seina ning kaotas meelemärkuse. Teadvusele tuli ta alles põrandal

lamades – siis, kui A. Hekkurainen ja A. Kokarev teda veega pritsisid. Pearingluse tõttu ei

saanud ta omal jõul püsti tõusta. Mehed aitasid V.B. i voodile istuma ning pühkisid vere ära.

Epilepsiahoogu tal sel korral ei esinenud.

49. A. Hekkurainen ja A. Kokarev eitavad V.B. ilt tablettide nõudmist: süüdistatavate sõnul

läksid nad kannatanu juurde, et keelitada teda enda üleviimist taotlema. Süüdistatavad soovisid,

et V.B. paigutataks mõnda teise osakonda. Vigastused olevat V.B. saanud aga epilepsiahoo

tõttu – ta kukkus maha ja vigastas ennast.

50. Niisiis seisneb faktiliste asjaolude tuvastamise aspektist kriminaalasja keskne küsimus selles,

kas usaldusväärseks saab pidada kannatanu või süüdistatavate ütlusi. Ringkonnakohtu meelest

jõudis maakohus tõenditele toetudes loogiliselt järeldusele, et nii A. Hekkurainen kui A. Kokarev

ründasid käega lüües V.B. it, nõudes enne seda, et V.B. loovutaks neile igapäevaselt ravimit

Lyrica. Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1, ei asu

ringkonnakohus kõiki sellekohaseid põhjendeid üle kordama, keskendudes kaitseargumentidele

vastamisele.

51. Kohtupraktikas on selgitatud, et tõendi usaldusväärsus tähendab kohtu veendumust, et tõend

kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses taasesitada

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14). Asudes tõendeid KrMS §-s 61

sätestatu järgi hindama, võrdles maakohus V.B. i ning A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi ütlusi

teiste kohtus uuritud tõenditega, leides, et kannatanu ütlused on sisult usutavamad ning riimuvad

teiste tõenditega.

52. Sel viisil talitades pidas esimese astme kohus A. Hekkuraineni ütlusi ebausaldusväärseks.

Esiteks pole viimase versioon asetleidnu kohta kuigivõrd usutav. A. Hekkurainen on väitnud, et

hoopis V.B. muutus (enda kambris) A. Hekkuraineni suhtes agressiivseks – sellest tingitult lõigi

süüdistatav teda käega näkku. Siis olevat V.B. it tabanud epilepsioahoog: viimase silmad olnud

taeva poole, ta olevat rabelenud ning tema suust olevat vahtu tulnud. Alles siis, kui A. Kokarev

V.B. ile vett näkku viskas, tuli viimane teadvusele. A. Hekkuraineni sõnul olevat V.B. gi

juhtunust hämmingus olnud.

53. Sarnaselt maakohtuga täheldab ringkonnakohuski, et A. Hekkuraineni versioon haakub

üksnes A. Kokarevi ütlustega ning sedagi vaid üldises plaanis. A. Kokarevi sõnul läks ta A.

Hekkuraineniga V.B. i juurde, et paluda viimasel teise sektorisse minna, sest olid temast tüdinud.

A. Kokarev on toimunud vestlust iseloomustanud rahulikuna. Kui V.B. olevat n-ö närvitsema ja

neid solvama hakanud, tabas V.B. it epilepsiahoog: V.B. vajus maha nagu jahukott. A. Kokarev

pakub, et V.B. võis kukkuda vastu seina või põrandat ning lüüa selle tagajärjel oma pea ära. Siis

olevat V.B. öelnud, et tal on epilepsiahoog, mille peale võtnud A. Kokarev WC-st vett ning

pritsinud seda V.B. ile näkku.

54. A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi ütluste kõrvutamisel ilmneb olulisi vasturääkivusi. Erinevalt

A. Hekkurainenist pole A. Kokarev viidanud kannatanu löömisele. Ütluste usaldusväärsuse

kontrollimisel selgus, et A. Kokarev on kohtueelses menetluses väitnud otsesõnu, et A.

Hekkurainen ei ole V.B. it löönud – samuti polevat A. Hekkurainen kannatanu suhtes muul viisil

vägivaldne olnud. Tähelepanu väärib ka A. Kokarevi eeluurimisel esitatud versioon, justkui

oleksid mehed V.B. i juures pelgalt kohvi joomas käinud. (Kd 1, tl 157–158) Kohtuistungil

pareeris A. Kokarev esile toodud ebakõlasid väitega, et kõrvakiil pole meesterahva jaoks löök,

vaid see on vaadeldav solvanguna. Ka ei haaku süüdistatavate ütlused teineteisega toimunud

vestluse üldise tonaalsuse osas: kui A. Hekkuraineni sõnul muutus V.B. juba vestluse alguses

agressiivseks, hakates peagi A. Hekkurainenile väljakutsuvalt lähenema (kd 1, tl 151 pd), siis A.

Kokarev iseloomustas jutuajamist rahulikuna (kd 1, tl 156 pd).

55. Maakohus pidas põhjendatult ebausutavaks ka väidet, justkui oleksid A. Hekkurainen ja A.

Kokarev püüdnud leida viisi V.B. i üleviimiseks mõnda teise vanglasektsiooni – pole kuigivõrd

loogiline, et kinnipeetavate paigutamisel lähtutaks nende enda eelistustest. Küsimusi tekitab ka

A. Hekkuraineni ja A. Kokarevi käitumine nende poolt väidetava epilepsiahoo toimumise ajal:

jääb arusaamatuks, miks otsustasid mõlemad mehed püsida haigushoo toimumise ajal kannatanu

kambris, jättes vajamineva abi kutsumata. Liiati veel olukorras, kus epilepsiahoog olevat

süüdistatavatele endalegi mõjunud ehmatavalt (kd 1, tl 151 pd) ning põhjustanud kannatanule

kukkumise järel vigastusi. Sellises olukorras näib kolleegiumi meelest intuitiivsem kutsuda abi,

mitte püüda ohuolukorrale reageerida pelgalt n-ö omal käel.

56. A. Kokarevi ütluste paikapidavuse seab kahtluse alla ka ütluste usaldusväärsuse

kontrollimisel ilmnenud vastuolu V.B. i kehavigastuste kirjeldamisel. Kui kohtus iseloomustas

V.B. i vigastusi verejooksuna, siis kohtueelses menetluses antud ütlustes ta vigastusi välja ei

toonud, märkides, et V.B. il vigastusi ei olnud (kd 1, tl 158).

57. Viidatud vastuolude tõttu saab nõustuda maakohtuga, et nii A. Hekkuraineni kui A. Kokarevi

ütlused on ebausaldusväärsed ning nendele toetudes pole võimalik V.B. i kambris 17. juunil

2024 hommikul toimunud sündmusi rekonstrueerida. Seetõttu tuleb need kambris toimunut

puudutavas osas tõendina kõrvale jätta.

58. Kannatanu ütlusi saab aga pidada usaldusväärseks. Apellatsioonides välja käidud

argumendid ei lükka ümber V.B. i ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus ei tuvasta olulisi

vasturääkivusi kannatanu ütlustes. Üksikud ebakõlad on mälule omased, kinnitades nende

loomulikkust. Ringkonnakohus on varemgi selgitanud, et aastatetagust sündmust meenutades ei

pruugi ütluste andjatele detailid meelde tulla või meenuvad need sootuks valesti – on võimalik,

et ütlustes esinevad ebakõlad on põhjustatud n-ö mäluveast (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr

1-22-3351/75, p 72).

59. Esmalt ei näe kohtukolleegium mõistlikku põhjust kannatanu ütlustes kahelda. Tõik, et

kannatanu teavitas valvureid juhtunust alles õhtuse loenduse ajal, ei väära tema ütluste

usaldusväärsust – selliselt talitamiseks võis olla erinevaid põhjuseid. V.B. on välja toonud, et ta

ei soovinud juhtunu ilmsikstulekut päevasel ajal: sellises olukorras oleks suletud kogu sektor. On

kõigiti võimalik, et end eelduslikult kehvasti tundnud V.B. ei soovinud kaasvangide tähelepanu

ja võimalikku meelepaha.

60. Olulisem on aga see, et V.B. i ütlused riimuvad teiste kogutud tõenditega.

61. Vangla valvekaamera salvestised tõendavad, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev sisenesid kell

9.24 V.B. i kambrisse. Kell 9.39 väljus A. Hekkurainen korra kambrist. Mõni aeg hiljem tuli

kambriukse juurde kambris toimuvat vaatama kinnipeetav V.R. , ent selle peale tõmbas A.

Hekkurainen ukse kinni. Kell 10.05 tuli A. Hekkurainen kambrist välja. Kell 10.11 saabus

kambri juurde A.L. , kes rääkis midagi kambri suunas. (Kd 3, tl 11–13) Sellisel viisil

jäädvustatud sündmustik haakub V.B. i ütlustega, kelle sõnul olevat keegi süüdistatavatest

kambrist väljas käinud ja siis tagasi tulnud. Muu hulgas meenutas V.B. , et kambrisse (selle

juurde) tuli valvur Andrei ning küsis, kas kõik on korras. Kuna võõras kambris viibida ei tohi,

olevat A. Kokarev vabandanud ja kambrist lahkunud. (Kd 1, tl 98) Videosalvestiselt nähtub, et

kui A.L. ära läks, naasis A. Hekkurainen kambrisse. Kell 10.17 tuli A. Hekkurainen kambrist

välja ja kell 10.20 lahkus kambrist ka A. Kokarev. Mõlemad mehed läksid koos kambri juurest

minema.

62. V.B. i sõnu kinnitavad ka tema võrdlemisi värsked kehavigastused. SA Ida-Viru Keskhaigla

7. augusti 2024 tõendi kohaselt pöördus V.B. i 18. juunil 2024 meditsiinilise abi saamiseks

erakorralise meditsiini osakonda ning tal diagnoositi peanaha pindmine vigastus (kd 3, tl 6). Viru

Vangla terviseseisudi kontrolli kohaselt täheldati 17. juunil 2024 kell 22.29 V.B. i parema kulmu

ja silmaaluse piirkonnas hematoomi. Pea vasema poole kukla piirkonnas kirjeldati värsket

pindmist haava (mõõtmetega 2 cm x 2 cm). V.B. i vasaku õlavarre tagumises piirkonnas oli

umbes 2–3 cm pikkune hematoom, sellele sarnanev hematoom paiknes ka tema vasema abaluu

piirkonnas. (Kd 3, tl 4) Kirjeldatud vigastused on 17. juunil 2024 fotografeeritud – muu hulgas

on kannatanu särgil näha verekahtlast määrdumist (kd 3, tl 14–19). V.B. tõi meedikutega

vesteldes välja, et ta olevat tundnud tugevat pearinglust ja oksendanud. See haakub tõsiasjaga, et

V.B. i särgil täheldati kuivanud oksemasse (kd 3, tl 4). Loetletud vigastused haakuvad V.Bi

versiooniga.

63. V.B. i põeb enda sõnul küll epilepsiat, kuid sellest tingitud haigushoogu pole vanglas ette

tulnud, ühtlasi saab ta vajaminevat ravi. Sellise väite tõele vastavust kinnitab Ida-Viru

Keskhaigla 23. augusti 2024 vastus, mille kohaselt pole V.B. il vangistuses viibimise aja jooksul

epilepsia või epilepsiasarnase hoo esinemist fikseeritud; talle on välja kirjutatud ravim Lyrica

(kd 3, tl 7). Lähtudes sellest, et V.B. il ei ole vangistuse jooksul epilepsiahoogu esinenud, on

loogiline järeldada, et haigushoogu ei tekkinud tal ka 17. juunil 2024 – niisuguse variandi

tõenäosust vähendab ka asjaolu, et V.B. võttis vajaminevat ravimit.

64. Vangivalvur S.T. meenutas, kuidas V.B. olevat õhtuse loenduse ajal öelnud, et tal ei ole

kõik korras ning näidanud kuklal paiknevat haava, mis veritses. Küsimuse peale, kas V.B. on

peksa saanud, oli viimane noogutanud. Täpsustavatele küsimustele V.B. vastata ei tahtnud,

märkides napisõnaliselt siiski seda, et peksmine leidis aset hommikul, peksjaid oli kaks ja

kaamerast on kõik näha. (Kd 1, tl 103 pd–104.) Ringkonnakohtu meelest iseloomustab

kirjeldatud käitumine V.B. i soovi süüdistatavaid mitte rõõnata. Tõik, et V.B. ei rääkinud S.T.

ile midagi väljapressimisest, tema ütluste usutavust ei väära – S.T. i ütlustest ilmneb, et V.B. il

suhtles valvuritega sel momendil väga napisõnaliselt. (kd 1, tl 103 pd) Tõenäoliselt oli ta ka

nõrk, sest loendusele järgneva tervisekontrolli käigus selgus, et ta olevat tundnud pearinglust (vt

käesoleva otsuse p 62).

65. Ringkonnakohus ei nõustu A. Hekkuraineni kaitsja argumendiga, justkui poleks võimalik

A.L. i ütlustele toetuda. Esiteks on A.L. rääkinud sellest, kuidas ta kambrit kontrollis – selles

osas on tema ütlused KarS § 63 lg 1 päraseks tõendiks. Kannatanu poolt räägitut puudutavas osas

saab A.L. i ütlusi käsitada aga KrMS § 66 lg 21 p 2 järgse tõendina, sest A.L. läks 17. juuni 2024

õhtul V.B. ilt juhtunu kohta uurima. Kuna V.B. teavitas valvureid juhtunust alles õhtuse

loenduse ajal, on loogiline järeldada, et ta oli veel õhtulgi tajutu mõju all – eriti veel pidades

silmas, et tal olid peksmise tõttu akuutsed kehalised vaegused (vt ülal). Puudub mõistlik põhjus

arvata, et V.B. soovinuks A.L. ile valetada – selle kohta pole ka ühtegi tõsiseltvõetavat viidet.

Seetõttu talitas maakohus õigesti, kui otsustas A.L. i ütlusi tõendina arvesse võtta.

Prokuratuuriga saab nõustuda selles, et A.L. i ütlused ilmestavad V.B. i versiooni järjepidevust –

kannatanu on esitanud samasisulise versiooni algusest peale. A.L. i sõnul näitas V.B. talle

vigastusi ja ütles, et lööjateks olid nii A. Hekkurainen kui A. Kokarev. Veel olevat V.B. mõista

andnud, et A. Hekkurainen ja A. Kokarev soovisid, et V.B. hakkaks nende jaoks tablette peitma.

(kd 1, tl 106)

66. V.B. i versiooni ühetaolisust kinnitavad ka vangla meditsiinitöötaja A.P. i ütlused, kelle

sõnul olevat V.B. öelnud, et teda lõid A. Hekkurainen ja A. Kokarev: rünnaku ajal olevat

kannatanu kukkunud ja ennast peaga millegi vastu löönud. V.B. i sõnul olevat kinnipeetavad

tahtnud saada talle kirjutatud ravimeid. (kd 1, tl 108 – 108 pd)

67. V.B. i ning vanglaametnike A.L. i ja S.T. i ütlustele toetudes saab öelda, et tablette

peidetakse ära ning kasutatakse vanglas lisaks ravi-eesmärgile ka mõnutunde, eufooria või

energia saamiseks ning aeg-ajalt võib ette tulla sedagi, et kinnipeetavad püüavad nendega

omavahel kaubelda. Kohtupraktikaski pole haruldased juhtumid, kus kinnipeetavad on

omakeskis püüdnud ravimite või suisa narkootikumidega kaubelda (vt näiteks Tartu

Ringkonnakohtu otsus nr 1-21-6603/195).

68. A. Kokarevi kaitsja on apellatsioonimenetluses viidanud võimalusele, justkui poleks

tõendatud see, et süüdistatavad omasid informatsiooni V.B. ile igapäevaselt antavate ravimite

kohta. Sellegi kahtluse on esimese astme kohus kummutanud, refereerides A. Kokarevi ütlusi,

mille järgi olevat V.B. i väljanägemisest näha, et ta kasutab aktiivselt sedatiivseid preparaate (kd

1, tl 155).

69. Niisiis on V.B. ütlused loogilised ja veenvad ning haakuvad teiste tõenditega. Kannatanu

ütluste põhjal saab lugeda tõendatuks, et A. Hekkurainenile ja A. Kokarevile etteheidetav

väljapressimistegu leidis aset viisil, nagu see on kirjas süüdistuses.

70. Siiski tegi maakohus materiaalõigust kohaldades vea, mis tingib KrMS § 337 lg 1 p 4 ja §

338 p 2 alusel esimese astme kohtu otsuse osalise tühistamise. Nimelt kvalifitseeris maakohus

A. Hekkuraineni kelmuse (vt käesoleva otsuse p 8) muu hulgas KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, leides,

et viidatud punktis sätestatud kvalifitseeriva tunnuse täidab tõik, et A. Hekkurainenit on Viru

Maakohtu 16. veebruari 2021 otsusega nr 1-21-1237/5 karistatud KarS § 212 lg 1 järgse

kindlustuskelmuse eest. Ringkonnakohus leiab aga, et KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud

kvalifitseeritud korduvuse koosseis eeldab seda, et varem on sooritatud KarS 209 lg 1 pärane

tegu: viidatud paragrahvi esimeses punktis on kasutatud sõna „kelmus“, mida ei saa samastada

kindlustuskelmuse ehk KarS § 212 lg 1 pärase teoga. Kohtupraktikas on selgitatud, et KarS § 2

lg-st 4 tulenev analoogiakeeld ei võimalda viidet kelmuse üldkoosseisule tõlgendada selliselt, et

see hõlmab kõiki kelmuse erikoosseise. Selle vastu räägib täiendavalt ka süstemaatiline

tõlgendusargument, sest KarS § 280 lg-s 2 on analoogne subsidiaarsusnõue sätestatud viitega

KarS §-dele 209–213, st viidatud on nii kelmuse üld- kui erikoosseisudele. (Vt Tallinna

Ringkonnakohtu jõustumata otsus nr 1-23-4242/148). Kuna A. Hekkurainenil puudub kehtiv

karistus mistahes muu KarS § 209 lg 2 p-s 1 loetletud varavastase kuriteo eest (kd 3, tl 21–22),

jääb maakohtu otsus kõnealuse teo kvalifikatsiooni osas jõusse vaid 5. kvalifikatsioonipunktiga

seoses ehk A. Hekkurainen tuleb lugeda süüd tunnistatuks KarS § 209 lg 2 p 5 järgi.

71. Kõnesolev eksimus ei muuda maakohtu antud õiguslikku hinnangut A. Hekkuraineni

väljapressimisele. Kuna A. Hekkurainen oli enne 17. juunil 2024 V.B. ilt ravimite nõudmist

sooritanud 2023. aasta jaanuaris KarS § 209 lg 1 pärase kelmuse, on tema väljapressimistegu

käsitatav korduvana KarS § 214 lg 2 p 1 tähenduses. Teisisõnu on A. Hekkuraineni teo puhul

tegemist faktilise retsidiiviga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-61-15, p

11.1).

72. A. Hekkuraineni kelmusele antava õigusliku hinnangu muutmine ei tingi talle mõistetud

karistuste kergendamist. Nimelt ei ole ei süüdistatava osaline õigeksmõistmine ega

süüditunnistamise mahu vähenemine automaatne karistuse kergendamise alus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-21-6603/211, p 24). Ringkonnakohus on seisukohal, et A.

Hekkurainenile kelmuse eest mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus ning 4-aastane

liitvangistus vastab jätkuvalt A. Hekkuraineni süü suurusele ning on kooskõlas kohtupraktikaga.

See karistus arvestab ka võimalusega mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma.

73. Kriminaalkolleegium nõustub A. Hekkuraineni kaitsja ja prokuratuuriga selles, et maakohus

on menetluskulude väljamõistmisel eksinud, rikkudes seeläbi kriminaalmenetlusõigust. Tõik, et

prokuratuur loobus osaliselt – s.o autovargust puudutavas osas – süüdistusest, tingis KrMS § 301

järgi tema õigeksmõistmise. Seetõttu poleks esimese astme kohus tohtinud autovarguse

arutamisega seotud osas menetluskulusid A. Hekkurainenilt välja mõista, vaid pidi need jätma

riigi kanda (KrMS § 181 lg 1).

74. Autovargust puudutavate menetluskulude osas on ringkonnakohtule esitatud 2 arvutuskäiku.

A. Hekkuraineni kaitsja leiab, et autovargust puudutav osa moodustab umbes 30-protsendilise

osakaalu kriminaalasja kogumahust, millele vastab 1300 euro suurune õigusabikulu: sellise

kalkulatsiooni järgi pidanuks esimese astme kohus mõistma A. Hekkurainenilt 7039,29 euro

suuruse menetluskulu asemel riigi kasuks välja 5700 eurot. Prokuratuuri arvutuskäigu järgi

tulnuks A. Hekkurainenilt välja mõista mõneti suurem, s.o 5766,15 euro suurune menetluskulu.

75. A. Hekkuraineni kohtueelses menetluses kindlaks määratud riigi õigusabi eest makstava tasu

ja hüvitatavate kulude suuruseks on 739,56 eurot (334,52 + 87,84 + 141,52 + 175,68);

kohtumenetluses aga 3986,73 eurot (395,28 + 1179,50 + 43,92 + 720,78 + 1647,25).

76. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri argumentatsiooniga, mille järgi tuleb menetluskulude

hüvitamise üle otsustamisel lähtuda muu hulgas asjaolust, et tegemist on kahe ühendatud

kohtuasjaga: kriminaalasjas nr 1-24-5218 heideti A. Hekkurainenile ette väljapressimist ning

asjas nr 1-24-7547 autovargust, joobes juhtimist ja kelmust. Sellest lähtuvalt tuleb

õigusabikulusid eristada – autovargust puudutav osa moodustab esmase kohtuasja mahust ühe

kolmandiku, teises ühe neljandiku.

77. A. Hekkuraineni kohtueelse menetluse õigusabikulude suurus on 739,56 eurot. Enne

kriminaalasjade ühendamist oli A. Hekkuraineni kohtumenetluse kulu suuruseks 395,28 eurot

(kriminaalasi nr 1-24-7547): kuna selles kohtuasjas moodustas autovargust puudutav osa

orienteeruvalt ühe kolmandiku, peaks nendest (739,56+395,28) riigi kanda jääma 378,28 eurot.

A. Hekkurainenilt tuleb välja mõista 756,56 eurot.

78. Ülejäänud kohtuasja arutamisega seonduva õigusabi kulu suurus on 3591,45 eurot (1179,50

+ 43,92 + 720,78 + 1647,25). Pidades silmas seda, et kriminaalasjade ühendamise järel

moodustas autovarguse osa süüdistuse kogumahust umbes ühe neljandiku, jääb 897,86 eurot riigi

kanda ning 2693,58 eurot tuleb A. Hekkurainenilt välja mõista.

79. Neil kaalutlustel mõistab ringkonnakohus A. Hekkurainenilt riigi kasuks välja 3450,14 euro

suuruse riigi õigusabi kulu. Sellele tuleb lisada 2215 euro suurune sundraha ning 101 eurot

ekspertiisikulusid (49 + 52) – kokku kuulub temalt välja mõistmisele 5766,14 eurot.

80. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3, § 340 lg-st

1 ning lg 2 p-st 6, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 8. septembri 2025 otsuse osaliselt,

s.o A. Hekkuraineni süüdi tunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, samuti A. Hekkurainenilt

välja mõistetud menetluskulude osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega

tunnistab A. Hekkuraineni süüdi KarS § 209 lg 2 p 5 järgi, jättes talle mõistetud üksik- ja

liitkaristuse muutmata. Ringkonnakohus mõistab A. Hekkurainenilt välja 5766,14 euro suuruse

menetluskulu. A. Hekkuraineni kaitsja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele, ülejäänud

apellatsioonid jäävad rahuldamata.

81. Viimaks peatub ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludel.

82. Ehkki A. Hekkuraineni kaitsja vandeadvokaat S. Sillar taotleb apellatsioonimenetluse kulude

riigi kanda jätmist, ei ole apellatsioonile menetluskulude nimekirja lisatud. Seda ei ole esitatud

ka ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellekohase taotluse

rahuldamata.

83. A. Kokarevi kaitsja vandeadvokaat A. Sirendi taotleb kohtuotsusega tutvumise, analüüsi ja

kohtuistungi protokollides kajastatu võrdluse, samuti apellatsiooni koostamise ja esitamise eest

tasu 324 eurot, millele lisandub 77,76 euro suurune käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

tasutaotlus on põhjendatud. Kuna A. Kokarevi kaitsja apellatsiooni ringkonnakohtus edu ei

saatnud ning A. Kokarevi suhtes jäi kohtuotsus muutmata, tuleb see apellatsioonimenetluse kulu

A. Kokarevilt riigi kasuks välja mõista. A. Kokarev peab selle raha ära maksma 30 päeva jooksul

käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)