4-25-3419/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-25-3419

K O H T U O T S U S

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.11.2025, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-3419

Kohtukoosseis

Kohtunik Piret Liivo

Sekretär

Cristhine Kõrge

Kaebuse sisu

Simo Meinerti kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale

Kaebuse esitaja

Simo Meinert (isikukood 36803090269, elukoht: xxx

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveamet, Ida-Harju politseiosakonna

menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi esindaja K. K.

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 2 ja §-dest 133-134

maakohus otsustas:

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada osaliselt Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri

Ida-Harju politseiosakonna menetlustalituse üldsüütegude

menetlusgrupi 10.09.2025 otsus väärteoasjas nr 2315,25,007826 Simo Meinertile

KarS§ 218 lg 1-§ 251 järgi määratud karistuse kandmise viisi osas.

2. KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel võimaldada Simo Meinertil KarS § 218 lg 1-§ 251 alusel

määratud rahatrahv 38 trahviühiku ulatuses, s.o 304 eurot tasuda ositi 6 kuu

jooksul tasudes igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest 50,67 eurot. Rahatrahv

tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB

Pank AS, EE932200221023778606 Swedbank AS, EE701700017001577198 Luminor

Bank AS või EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida

viitenumber 10220255066164.

3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi käesoleva otsuse p-des 2 määratud

rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadetakse vastavalt VTMS §-le 202 lahendi koopia

kümne päeva jooksul kohtutäiturile, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

4. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme

päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi

vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul

arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest.

Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav

01.12.2025.

Asjaolud ja menetlus kohtus:

10.09.2025. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2315,25,007826 Simo Meinerti suhtes.

Otsusega karistati S. Meinertit KarS § 218 lg 1 - § 251 järgi kvalifitseeritud väärteo

toimepanemise eest 38 trahviühiku, s.o 304 euro suuruse rahatrahviga.

Menetlusalust isikut karistati KarS § 218 lg 1 - § 251 järgi selle eest, et ta 14.08.2025. a

aadressil Linnamäe tee 3 Tallinn Harjumaa asuvas kaupluses Coop haaras kätte tooted

(päevasupp, koorene kanapasta, Laua viin) ning seejärel möödus kassarivist, jättes tahtlikult

kauba (päevasupp, koorene kanapasta, Laua viin) eest tasumata kokku summas 11.87 eurot.

Teoga pani S. Meinert toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Tegu jäi lõpule

viimata S. Meinertist mitte olenevatel põhjustel. Kaup tagastati rikkumata kauplusele. Sellise

tegevusega rikkus S. Meinert nii väärteoprotokolli kui väärteootsuse kohaselt KarS § 199 lg 2

p-s 4 sätestatut.

12.09.2025 esitas menetlusalune isik S. Meinert Harju Maakohtule kaebuse, milles palub

tühistada Ida-Harju politseijaoskonna poolt talle määratud 304 eurone rahatrahv ning tühistada

ka kogu väärteoasi. Kaebaja leiab, et väärteoasi on algusest lõpuni ülekohtuselt fabritseeritud

ning talle on tehtud põhjendamatult liiga, eitades kategooriliselt vargust ja tunnetades end

tembeldatuna sarivargaks.

Trahvi aluseks olnud 14. augusti 2025. aasta intsidenti Coopi poes Tallinnas kirjeldab kaebaja

kui õnnetute asjaolude kokkulangemist. Ta tunnistab kaebuses kerget joovet ja möödumist

kaubaga kassadest, kuid selgitab, et tegi seda eesmärgiga küsida tuttavalt turvamehelt laenu

kauba eest maksmiseks. Kaebaja väidab, et teine turvamees kasutas tema suhtes põhjendamatut

vägivalda, lennutas ta julmalt põrandale ja pani käed raudu. Kukkumise tagajärjel sai tugevalt

põrutada tema endoproteesitud vasak puusaliiges, mille tõttu liigub ta siiani karkudega. Politsei

keeldus kaebaja taotlusel turvamehe suhtes kriminaalasja algatamisest. Kaebaja viitab ka

varasemale, 22. veebruaril 2025 samas poes toimunud sarnasele juhtumile, kus talle

inkrimineeriti vargus, mida tema sõnul tegelikult ei olnud.

Kaebaja kahetseb siiralt oma käitumist ja tunnistab, et oli oma elus raske depressiooni,

tervisehädade ja traagiliste sündmuste tõttu toimunud tagasilanguse tõttu (alkoholitarvitamine)

loonud olukorra, mida oli võimalik mitmeti tõlgendada. Pärast 14. augusti sündmust on ta

igasuguse joomise lõpetanud, teinud elus tõsised korrektiivid ning lubab, et sarnast kaasust

enam ei lisandu.

13.09.2025 esitas kaebaja kaebuse lisa, selgitades, et ta oli intsidendi ajal täiesti adekvaatne ega

olnud liiga joobes. Ta kinnitab, et tema avalik käitumine – minnes kaubaga otse turvameeste putka

juurde laenu küsima – tõendab ilmselgelt varguse tahtluse puudumist, sest varastamise eesmärgil

oleks ta tegutsenud salaja kapa põue pistes. Kaebaja leiab, et turvamehed reageerisid selgelt üle,

kasutades liigset jõudu, mille tagajärjel sai ta puusaliigese vigastuse, mida ta peab juba saadud

karistuseks. Ta toob esile ka alandamise, mis seisnes avalikus kohas käte raudu panemises ja

kinnihoidmises. Kaebaja palub kohtul kaaluda asja siseveendumuse põhjal, et teha õiglane otsus ja

mitte tembeldada teda vargaks turvameeste valede põhjal.

04.11.2025 toimunud kohtuistungil jäi S. Meinert oma kaebuse juurde, leides, et toimunu on halb

asjaolude kokkulangemine. S. Meinert selgitas, et möödus toiduainete ja viinaga kassarividest

maksmata kuid ta ei ole varastanud midagi, ei soovinud seda teha. S. Meinert selgitas, et soovis

minna selle kaubaga turvamehe juurde, et võlgu küsida ja kui turvamees oleks keeldunud oleks ta

asjad tagasi poodi viinud. Kohtu küsimusele miks ta enne kauba võtmist ei läinud laenu küsima

teatas kaebaja, et ta ei tulnud selle peale. Samas kinnitas kaebaja kohtuvälise menetleja küsimustele

vastates, et poodi minnes tal raha ei olnud, tal tekkis plaan turvamehelt laenu küsida siis kui poodi

jõudis ja teda nägi. Kaebaja sõnul saab ta selle turvamehega hästi läbi ning ta arvas, et ta aitaks ta

hädast välja.

Kohtu järeldused:

S. Meinerti suhtes 14.08.2025. a koostatud väärteoprotokolli AB 1633057 kohaselt heidetakse

lühidalt kokku võttes isikule ette seda, et ta samal kuupäeva kella 12:48 paiku aadressil Linnamäe

tee 3 Tallinn asuvas kaupluses COOP pani toime väheväärtuslikud asjad (päevasupp, koorene

kanapasta, Laua viin kogumaksumusega 11.87 eurot) varguse katse. Kuivõrd S. Meinertile

heidetakse ette varguse katse mitte lõpuleviidud varguse toimepanemist ning ka väärteotoimiku

materjalidest nähtub, et isik peeti vahetult väärteo toimepanemiselt kinni, siis analüüsib kohus

toimepandud tegu katse skeemi järgi ehk esmalt teo subjektiivset ning seejärel teo objektiivet külge.

Subjektiivne koosseis

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Samas sätestab

KarS § 25 lg 1, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Seega

selleks, et kedagi karistada väärteokatse toimepanemise eest, tuleb tuvastada, et tegu on toime

pandud tahtlikult. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne

tahtlus. Sealjuures on väärteokatse toimepanemise vormidest kõige kergem kaudne tahtlus ning

kõige raskem kavatsetus.

Kohus kuulas tunnistajana üle tol päeval Coopi poes tööl olnud turvamehe P. Š. . Tunnistaja selgitas,

et 14. augustil 2025 tuli S. Meinert keda tunnistaja nägupidi teab Coop kauplusesse. Tunnistaja

kirjeldas, et S. Meinert jooksis nagu hull sisse, võttis toiduaineid ja viina ega maksnud raha ja

jooksis välja. Kassa juures seisis ka kaupluse juhataja ja kõik müüjad hakkaksid karjuma. Tunnistaja

jooksis S. Meinerti juurde ja mees ütles talle, et pärast toob raha. Turvamees näitas kohtusaalis

kuidas ta seisis ega lasknud S. Meinertit ukse juurde. Siis kuulis tunnistaja kuidas kaupluse juhataja

karjus, et seal varastati viin. Tunnistaja võttis telefoni ja helistas politseisse ja teatas, et ka kiirabi on

vaja kuivõrd S. Meinert tundus talle ebaadekvaatse inimesena. Politsei jõudis ruttu ja S. Meinert

hakkas karjuma ja sülitama politsei peale. Politsei koheselt viisid S. Meinerti politsei sõidukisse.

Tunnistaja kirjeldas, et sellise käitumisega pole ta S, Meinertit kunagi näinud. Tunnistaja ütluste

kohaselt tol päeval küsis S. Meinert talt küll raha toiduainete ostmiseks ja tunnistaja oleks talle ka

andnud kui tal oleks olnud kuna tal on kahju neist inimestest. Kahjuks polnud tunnistajal raha anda.

Tunnistaja sõnul küsis S. Meinert ka kassapidaja käest raha, ka tema ei andnud talle. Samuti

täpsustas tunnistaja, et S. Meinert lubas tunnistajale, et toob raha selle viina eest hiljem kuid

tunnistaja ei olnud nõus ning kutsus politsei. Tunnistaja avaldas arvamust, et S. Meinert käitus tol

päeval ebatavaliselt justkui oleks tal midagi juhtunud kuid täpsemalt tunnistaja selgitada ei osanud.

Kohus kuulas tunnistajana üle ka Coopi poes tööl olnud teenindaja L. M.. Tunnistaja selgitas, et tol

päeval tuli S. Meinert poodi ja võttis toidukaupu ja viina. Kui oli vaja maksta siis ei olnud S.

Meinertil raha. S. Meinert lubas tunnistajale, et toob peale lõunat või hiljem raha kuid tunnistaja ei

olnud sellega nõus. Tunnistaja ütles, et ta ei saa seda lubada. Peale seda vestlust läks S. Meinert

nende asjadega läbi turvaväravate ning turvamees pidas mehe kinni. Tunnistaja kirjeldas, et on

varem S. Meinertile, vaatamata, et ta on tema jaoks võõras inimene, laenu andnud toidu soetamiseks

selliselt, et toob raha hiljem tunnistajale kuid mitte kunagi alkoholi jaoks. Tunnistaja on selliselt

lubanud S. Meinertil toitu osta ja alati on S. Meinert toonud tunnistajale hiljem siis võlgneva raha.

Kuid need olukorrad on alati olnud läbiräägitud selliselt, et S. Meinert küsib ja ta kas saab nõusoleku

või mitte. Sel korral S. Meinert tunnistaja sõnul nõusolekut ei saanud ja ta väljendas seda selgelt, S.

Meinert eiras tunnistaja keeldumist, võttis kauba ja läks turvaväravatest mööda kus turvamees ta siis

kinni pidas. Tunnistaja hinnangul on lubamatu anda võlgu sisuliselt viina ostmiseks, toiduained

oleks teine lugu.

Kohus vaatles ka videosalvestist (14-Aug-2512 50 59 PM (UTC+03 00)“ 7 min 37 sek), millelt on

näha, et S. Meinert püüab maksta nutikassas Coop krediitkaardiga ostusumma eest. On näha, et

teenindaja (tunnistaja L. M.) räägib S. Meinertiga. Kaupluse poolt esitatud videosalvestusest nähtub,

et juhtunu ajal viibis kohal üks turvatöötaja ning isiku kinnipidamine toimus peale seda kui isik oli

möödunud kaasast. Seega on näha, et enne isikuga vesteldakse kuid ta otsustab võtta kauba ja

kassast kauba eest tasumata mööduda. Videosalvestisel nähtu kattub tunnistajate P. Š. ja L. M.

ütlustega.

S. Meinert ise ei eita videosalvestisel nähtut ning tunnistajate ütlustes kuuldut. Ta tunnistas, et välja

paistab see inetult ja ta kahetseb väga. Korduvalt rõhutas S. Meinert, et ta ei tahtnud varastada neid

asju aga kuna oli alkoholijoobes siis oli tal nii suur vajadus uue alkoholi järele. Kohtu hinnangul

vaatamata S. Meinerti omapoolsele analüüsile, et ta ei tahtnud kaupa varastada ja see ju võeti ka

temalt ära tuleb tõdeda, et tõenditest nähtuvalt saab jaatada asjade varguse katset vähemalt kaudse

tahtluse vormis (KarS § 16 lg 4). Isegi kui S. Meinertil ei olnud poodi minnes kavatsust asju

varastada pidi ta aru saama, et tal puuduvad vahendid kauba ostmiseks. Tõsi, tunnistajate ütlustest ja

videosalvestiselt nähtub, et ta üritas maksta Coopi kaardiga kuid sellel ei olnud piisavalt vahendeid

ning ka seda pidi S. Meinert teadma ja aru saama olukorras kus ta korduvalt püüab maksta ja see ei

õnnestu maksevahendite puudumise tõttu. Seega isegi kui S. Meinert poodi minnes eeldas, et tal on

äkki natuke krediiti, pidi ta hetkel kui asjadega kassas oli selgeks saama, et krediiti ei ole ja tal

puuduvad igasugused vahendid kauba eest tasumiseks. Selgitused, et ta soovis turvamehelt laenu

küsida ning seetõttu läks asjadega kassast mööda on tavatu kuivõrd turvamehe näol on tuvastatud, et

ei olnud tegemist ei tuttava ega isikuga, kellelt võiks laenu küsida. S. Meinert pidanuks enese

tegevust siiski sedavõrd teadvustama, et kui ta võtab kauba ja selle eest ei maksa siis on tegemist

vargusega. Ometi möönas ta seda asjaolu ning läks kaasadest mööda tasumata kaubaga kus ta

turvamehe poolt kinni peeti. Pole põhjust arvata, et S. Meinerti teoplaan erines sellest kuidas ta

reaalselt tegutses. Alkoholi tarvitamisest loobumine S. Meinerti puhul on väga positiivne otsus ning

mõjutab teda vaid positiivselt. Kohus ei kahtle, et S. Meinerti enesekontroll oli nõrgem alkoholi

jooduna nagu ta ka viitas. Lisaks eeltoodule on S. Meinertit varasemalt karistatud väärteokorras

sarnase teo toimepanemise eest.

Objektiivne koosseis:

S. Meinert asus oma teoplaani täitma sellega, kui võttis poeriiulitelt tooted ja möödus kassast

ilma selle eest tasumata. On tuvastatud, et S. Meinertil ei õnnestunud turvatöötaja sekkumise

tõttu kauplusest ilma toodete eest tasumata väljuda ja võetud kaubad enda kasuks pöörata

eelduslikult enda tarbeks kasutamise kaudu.

KarS § 218 lg 1 alusel on väärteokorras karistatav muuhulgas väheväärtusliku asja vargus.

KarS § 218 lg 4 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks asjaks asja, mille rahaline väärtus ei ületa

kahtekümmend miinimumpäevamäära. KarS § 44 lg 2 lause 4 kohaselt on

miinimumpäevamäära suuruseks 10 eurot. Seega on väheväärtusliku asja vargusega tegemist

olukorras, kus varguse objekti väärtus ei ületa 200 eurot. S. Meinerti poolt võetud kaupade

(päevasupp, koorene kanapasta, Laua viin) väärtus on õigusrikkuja kinnipidamise akti kohaselt

kogumaksumusega 11.87 eurot. Seega on S. Meinert pannud käesoleval juhul toime

väheväärtusliku asja varguse katse.

Õigusvastasus ja süü

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid S. Meinerti teos ei esine. Samuti on S. Meinert

süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka praegu süüdiv ja vähemalt 14-

aastane.

Kokkuvõte

Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et S. Meinert on pannud

toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo – väheväärtusliku asja varguse katse s.o

KarS § 218 lg 1 – KarS § 25 lg 2.

Karistusregistri kohaselt on S. Meinertit karistatud väärteokorras Politsei- ja Piirivalveameti

23.02.2025. a otsusega väärteoasjas nr 2315,25,001731/3 KarS § 218 lg 1 alusel 12 trahviühiku

suuruse rahatrahviga s.o 96 eurot, mis registri andmete kohaselt on täidetud.

KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väheväärtusliku asja varguse toimepanemise eest

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kohus nõustub asjaoluga, et S.

Meinertile on võimalik mõista kergemaliigiline karistus, s.t rahatrahv, mitte raskemaliigiline

karistus, s.t arest. Samuti toetab rahatrahvi mõistmist asjaolu, et S. Meinertil on olemas küll

väike, kuid siiski püsiv igakuine sissetulek. Kuivõrd KarS § 218 lg-s 1 sätestatud sanktsioon ei

sätesta rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on

rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik

kaheksa eurot. KarS § 251 kohaselt on väärteokatse karistatav. Seega peab S. Meinertile

mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3 – 300 trahviühikut (ehk 24 kuni 2400 eurot) ehk

sanktsiooni keskmine oleks ca 150 trahviühikut (s.o 1200 eurot).

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Eeltoodud sättest tulenevalt märgib kohus siinkohal esmalt, et kellegi

karistamise aluseks on isiku süü suurus ning eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, mitte isiku

majanduslik olukord. Seega ei saa isiku majanduslik olukord mõjutada talle mõistetava

karistuse suurust, kuid majanduslikku olukorda saab arvestada karistuse kandmise aja

pikendamisel võimaldades karistuse kandmist ositi.

Arvestades varguse objekti väärtust on S. Meinerti süü väike. Ka subjektiivsest küljest hindab

kohus S. Meinerti süü pigem väikeseks, kaudse tahtluse vormis toimepandud süütegu on

tahtluse kõige kergem vorm. Neid asjaolusid arvestades saab S. Meinerti süü kogumina lugeda

väikeseks mistõttu saab ka määratav rahatrahv jääda suuresti alla keskmise määra. Erinevalt

kohtuvälisest menetlejas hindab kohus, et S. Meinerti puhul esineb karistust kergendava

asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. Kohtuväline menetleja seda

otsuse tegemisel arvesse pole võtnud kuid kohtus avaldatu pinnalt saab järeldada, et S. Meinert

kahetseb juhtunut täielikult ning oli ka tajutav, et S. Meinert ei ole selgeks endale teinud

missuguste tegude eest järgneb seadusest tulenev vastutus, leides, et kui ta seda kaupa ei

peitnud kuhugi ja see talt ära võeti siis ta ju ei varastanud. Küll aga sai S. Meinert aru kõigest

mida kohtus talle selgitati ja nõustus et tegemist oli kahetsusväärse olukorraga ning kahetses, et

tol päeval üldse alkoholi oli joonud mis tema enesekontrolli sedavõrd mõjutas. Kohtus selgitusi

andes oli tajutav ka S. Meinerti pahameel turvamehe ja politsei käitumisele sündmuskohal,

leides, et tema suhtes ei oleks pidanud reageerima vahetu sunniga. Kohus on seisukohal, et S.

Meinerti poolt toimepandud väärteo puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58

mõttes. Sellisel seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja 10.09.2025. a koostatud otsuses.

Eeltoodust nähtuvalt on S. Meinerti süü alla keskmise ning teda tuleks karistada rahatrahviga,

mis jääb sanktsiooni keskmise ja alammäära vahele.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas

on võimalik S. Meinertit mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline

menetleja on väärteootsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et S. Meinert on varasemalt

samalaadse süüteo eest karistatud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et nimetatud

asjaolu võib ja peabki isikule mõistetava karistuse suuruse määramisel arvesse võtma. Kohtu

hinnangul välistab kehtiva väärteokaristuse olemasolu samalaadse teo eest selle, et käesoleval

juhul võiks S. Meinertile mõista karistuseks rahatrahvi täiesti sanktsiooni alammääras.

Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid

kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Siinkohal märgib kohus, et isikule

mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga

erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja

eripreventiivse vajadusega. Kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad süüteod

Eestis, ei pea kohus antud väärteo puhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks

mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega

suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat

eripreventiivset mõju.

Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et S. Meinerti süü jääb keskmise ja alammäära

vahele, kuid temale ei ole tulenevalt varasemast karistatusest samalaadse teo eest võimalik

mõista karistust täiesti sanktsiooni alammääras. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja

määratud rahatrahvi määr, s.t 38 trahviühikut ehk 304 eurot, mis on ligikaudu 1/4 sanktsioonist

ja jääb keskmise (150 trahviühikut) ja alammäära (3 trahviühikut) vahele, olles pigem

alammäära lähedane, vastab S. Meinerti süü suurusele ning eri- ja üldpreventiivsetele

eesmärkidele, mistõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata rahatrahvi suuruse

osas.

Kohtule esitatud kaebuses on S. Meinert märkinud, et tema kalendrikuu sissetulek moodustub

650 euro suurusest töövõime- ja sotsiaaltoetusest. Ta elab sotsiaalpinnal ning igakuiselt peale

teenuste aja maksude eest tasumist jääb S. Meinertil alles ca 350 eurot. S. Meinert avaldas, et ta

ei saa hetkel tööl käia kuid plaanib seda. Arvestades S. Meinerti sissetulekuid on kohus

seisukohal, et 304 euro suuruse trahvi tasumine ühekorraga on talle üle jõu käiv. Seega peab

kohus KarS § 66 lg 2 alusel võimalikuks rahatrahvi tasumise võimaldamist ositi pikema aja

jooksul. Sealjuures on ka kohtuväline menetleja nõustunud rahatrahvi tasumise ajatamisega

ning ositi maksmise võimaldamisega. KarS § 66 lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi

täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Kuigi karistuse kandmine ei peagi olema isikule mugav,

leiab kohus siiski, et karistuse kandmine ei tohi isiku majanduslikku toimetulekut ka võimatuks

muuta. Arvestades S. Meinerti väikest, kuid püsivat igakuist sissetulekut leiab kohus, et S.

Meinertile mõistetud rahatrahvi tasumiseks võib määrata seaduses ettenähtud pikema perioodi,

s.t kuus kuud. Seega määrab kohus S. Meinertil tasuda temale mõistetud 304 euro suurune

rahatrahv ositi 6 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest selliselt, et igakuiselt

tasub S. Meinert 50.67 eurot.

Siinkohal märgib kohus, et rahatrahvi võib tasuda ka kiiremini ja igakuiselt suuremates

osamaksetes kui kohtu määratud 50.67 eurot. Nimelt kantakse karistusregistris olev

väärteokaristus arhiivandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta

möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda mõistetud rahatrahv,

seda varem kantakse see ka arhiivandmetesse.

Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus osaliselt S. Meinerti kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 10.09.2025 otsuse väärteoasjas

nr 2315,25,007826 peale. Kohus tühistab otsuse väärteoasjas nr 2315,25,007826 KarS § 218 lg

1 - § 251 järgi osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas ning määrab, et 304 euro suurune

rahatrahv tuleb tasuda 6 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Piret Liivo

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/