2-22-1241/80 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Vallo Kariler, Aleksandr

Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1241

Kohtuasi

Ilves Haldus OÜ hagi Eesti Vabariigi

(Transpordiameti kaudu) vastu võlgnevuse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.06.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ilves Haldus OÜ 29.07.2024 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Ilves Haldus OÜ apellatsioonkaebuse hind 1 101 447

eurot ja 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Ilves Haldus OÜ (registrikood 16556722),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja

advokaat Katariina Kuum

Kostja Eesti Vabariik (Transpordiameti kaudu,

registrikood 70001490), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Annely Sepp ja Kari-Paavo Koch ning

Karin Victoria Kuuskemaa-Ivanov

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 15.10.2025 kohtuistungil poolte

lepinguliste esindajate osavõtul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28.06.2024 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas.

2. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Harju Maakohtu 28.06.2024 otsus on jõustunud osas, milles jäeti läbi vaatamata

hageja nõue tuvastada 30.11.2021 ülesütlemisavalduste tagajärjetus (maakohtu

otsuse resolutsiooni punkt 2).

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2-22-1241

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Kemmerling (end. hageja) esitas 25.01.2022 Harju Maakohtule Transpordiameti

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja tasu summas 636 674,92

eurot, viivis põhinõudelt määras 0,2% päevas alates hagi kohtule esitamise päevast kuni

kohtuotsuse tegemise hetkeni kindla summana ning edasi määras 0,2% päevas kuni nõude

täieliku rahuldamiseni. Alternatiivselt p-s 2.2 toodule mõista kostjalt hageja kasuks välja

viivis põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 toodud määras alates hagi

esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni kindla summana ning edasi seadusjärgses

määras kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Alternatiivselt p-s 2 toodule palus hageja

tuvastada, et kostja 30.11.2021 ülesütlemisavaldused on tagajärjetud. Kõik menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda. Harju Maakohtu 20.02.2023 määrusega lubati Ilves Haldus

OÜ-l (hageja) astuda menetlusse senise hageja asemel.

2. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja Riigihangete Registris 12.02.2020 riigihanke

„Ajutiste välikäimlate rent ja hooldus“. Riigihanke tulemusel sõlmisid hageja ja kostja

24.04.2020 eraldiseisvad töövõtulepingud teenuse osutamiseks Põhja ja Lõuna piirkonnas

kolmeks aastaks. Hageja peamiseks kohustuseks oli välikäimlateenuse osutamine ja kostja

kohustuseks oli maksta hagejale selle eest tasu. 2021. a novembris sai hageja meedia kaudu

teada, et kostjal on kavas töövõtulepingud lõpetada. 30.11.2021 edastas kostja hagejale kaks

ülesütlemisavaldust, millega ütles hagejaga sõlmitud töövõtulepingud üles. Kuna kostjal

puudus õigus töövõtulepinguid VÕS § 322 lg 1 alusel üles öelda, siis tuleb lugeda, et kostja

soovis töövõtulepingud üles öelda VÕS § 655 alusel. Kostja pidi ülesütlemisavalduste

edastamise seisuga tasuma Põhja ja Lõuna töövõtulepingute eest igakuiselt kokku 40 153,31

eurot. Kokku on kostja jätnud hagejale tasumata 642 452,96 eurot. Hageja arvestab sellest

maha kokku hoitud kulutused (31 878 rulli WC paberit hinnaga 3825,36 eurot ja 10 626

keemiapatja hinnaga 1952,68 eurot). Hagejal ei ole võimalik kostja ülesütlemise tõttu teenida

sellist tulu, mida hagejal ei oleks muidu olnud võimalik teenida. Seega on hageja nõue kostja

vastu VÕS § 655 lg 1 alusel 636 674,92 eurot (642 452,96 – 3825,36 – 1952,68).

3. Kui lepingute näol peaks olema tegemist üürilepingutega, siis on kostja need sõlminud oma

majandus- või kutsetegevuses ning kostjal puudus õigus lepingud VÕS § 322 lg 1 alusel üles

öelda. Kostja on lepingud sõlminud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Avalike ülesannete

täitmine on kostja majandus- ja kutsetegevus. Kostja poolt avalike ülesannete täitmine tuleks

lugeda tema majandus- ja kutsetegevuseks (RKKKo 31.03.2008, 3-1-1-4-08, p 13).

Kutsetegevuses tegutsemiseks ei loeta ainult sellist tegevust, mis on kutseseaduses loetletud.

2-22-1241

Täiendavalt on Riigikohus lahendis nr 3-4-1-3-17, p-s 22 selgitanud, et erakonna või selle

nimekirja kuuluva kandidaadi ja üksikkandidaadi poliitilist tegevust tuleb käsitleda majandus-

ja kutsetegevusena (RKPJKo 18.05.2017, 3-4-1-3-17, p 22)

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Lepingud vastavad sisult VÕS § 271 sätestatud üürilepingu mõistele. Käimlate puhastamise

ja hooldamise kohustuse näol oli tegemist üürileandja põhikohustusega ehk

korrashoiukohustusega VÕS § 276 lg 1 mõttes. Üürileping ei muutu töövõtulepinguks ka

juhul, kui see sisaldab töövõtulepingule omaseid kõrvalkohustusi. Käibes esineb mitmeid

lepinguid, mille raames kohustub üürileandja asja kasutusse andmisele lisaks osutama veel ka

kokku lepitud teenuseid. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjal puudus õigus

lepingud VÕS § 322 lg 1 alusel üles öelda. Hageja viidatud Riigikohtu praktika ei ole

asjakohane, kuna asjaolud erinevad oluliselt käesolevast asjast (RKKKo 31.03.2008, 3-1-1-4-

08, p 13). Sõlmitud lepingud ei täida kostja põhimääruses nimetatud eesmärki. Välikäimlate

olemasolu ei piira või võta ära võimalust autodel tee ääres peatuda. Samuti asuvad teede ääres

jätkuvalt erinevad toitlustusasutused, tanklad jne, kus on võimalik teha peatus ning kasutada

sealseid käimlaid. Välikäimlate tagamine teede ääres ei ole riigi ülesanne. Kostjat ei saa

pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil VÕS § 322 lg 1 ls 1

mõistes. Välikäimlate olemasolu ei nõua kostjalt ei põhimäärus, ehitusseadustik, liiklusseadus

ega ka nende alusel kehtestatud määrused.

6. Välikäimlate paigaldamisega loob kostja riigiteedel liiklevatele isikutele, kes läbivad pikki

vahemaid, mugavuse. Kutseseaduse § 3 p 2 järgi on kutse kvalifikatsioon, mis saadakse

kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis. Kostjal see

puudub. Kuivõrd tegemist on üürilepingutega ja kostja on üürilepingud VÕS § 322 lg 1 alusel

kehtivalt üles öelnud, ei ole hagejal kostja vastu VÕS § 322 lg 1 ls-st 2 tulenevalt mistahes

rahalisi nõudeid. VÕS § 322 lg 1 eesmärk ei ole kaitsta üksnes tarbijaid, vastasel juhul oleks

norm niimoodi ka sõnastatud. Isegi juhul, kui VÕS § 322 ei oleks käesoleval juhul

kohaldatav, on lepingud üles öeldud kehtivalt, kuivõrd kostjal oli nende lõpetamiseks mõjuv

põhjus (VÕS § 313). VÕS § 313 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus võib tuleneda mh üürnikust

endast ning seejuures tuleb kaaluda mõlema poole huve. Olulist avalikku huvi ja soovi kokku

hoida vahendeid, et need suunata näiteks õpetajate, päästjate palkadeks, sotsiaalvaldkonda

jms, tuleb pidada mõjuvaks põhjuseks VÕS § 313 lg 1 tähenduses. Lisaks on hageja

tasuarvutuse näol tegemist täielikult meelevaldselt esitatud numbritega. Riiklikult tunnustatud

majanduseksperdi AJ/Oasis Capital OÜ 07.03.2022 esitatud ekspertarvamuses on välja

toodud, et saamata jäänud tulu (kahju) on vahemikus 33 100–66 200 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 28.06.2024 otsusega hagi rahuldamata ja hageja nõude, tuvastada

30.11.2021 ülesütlemisavalduste tagajärjetus, läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohus

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 7650 eurot koos seadusjärgse viivise

tasumise kohustusega alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli hageja nõue, tuvastada 30.11.2021

ülesütlemisavalduste tagajärjetus, jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p

4 alusel läbi vaatamata. Riigikohus on leidnud, et kui hageja esitab lisaks sooritushagile

2-22-1241

tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava

kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade

poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse

võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (RKTKo

03.03.2021, 2-17-13391, p 23). Maakohtu hinnangul tuli praeguses asjas rahalise nõude

rahuldamiseks nagunii tuvastada lepingu ülesütlemise tühisus ning selline tuvastusnõue ei

anna hagejale midagi enamat rahalise nõude rahuldamisest. Hageja ei ole ka välja toonud,

milles seisneks tema eraldiseisev õigustatud huvi ülesütlemise tühisuse tuvastamisel rahalise

nõude rahuldamata jätmisel.

9. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 24.04.2020 kaks lepingut

(Põhja ja Lõuna piirkond) tähtajaga 3 aastat. Pooled on eri meelt selles osas, kuidas lepinguid

kvalifitseerida. Maakohus on 14.07.2023 pooltele selgitanud, et poolte vaheline õigussuhe on

kvalifitseeritav üürisuhtena VÕS § 271 mõistes. Lepingute p 1 ja lisade 1 tehnilise kirjelduse

p 1.1 järgi on lepingu esemeks välikäimlate rent. Hageja andis kostja kasutusse välikäimlad

ning kostja kohustuseks oli nende eest tasuda. Kostja ei võtnud välikäimlaid kasutusse tulu

teenimise eesmärgil ehk koos õigusega korrapärase majandamise reeglite järgi saadavale

viljale. Järelikult oli tegemist tähtajaliste vallasasjade üürilepingutega. Kui lisaks üürnikule

asjade üürile andmisel osutab üürileandja talle ka teatavaid teenuseid, mida nende sisu tõttu

saab objektiivselt pidada asja üürile andmise põhiteenusega võrreldes lahutamatuks, mitte

kõrvaliseks, siis on nad käsitatavad ühe tehinguna. Antud juhul see nii ka on, st, et lisaks

välikäimlate üürile andmisele üüriesemele teenuse osutamine (välikäimlate hooldus, lepingute

p 4.4.1) ei viita töövõtulepingule ja selliseid kulusid on asja kasutamisega seotud kuluks VÕS

292 lg 1 tähenduses.

10. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole selles, et hageja tegutses lepinguid sõlmides oma

majandustegevuse raames ning ülesütlemise formaalsete eelduste üle, st kostja saatis hagejale

30.11.2021 üürilepingute (Põhja ja Lõuna piirkond) ülesütlemisavaldused, mille kohaselt

ütleb kostja lepingud üles VÕS § 322 lg 1 alusel, pärast 30-päevase tähtaja möödumist ning

hageja on ülesütlemisavaldused kätte saanud. Pooled vaidlesid ülesütlemise materiaalsete ja

õiguslike eelduste üle. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et lepingute sõlmimine avalike

ülesannete täitmiseks ei viita majandus- ja kutsetegevusele. Selline hageja seisukoht on väär.

Samuti nõustus kohus kostja seisukohaga, et hageja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-4-1-3-17

ei ole asjakohane. Viidatud lahendis on märgitud, et RekS § 2 lg 2 p 4 tähenduses tuleb

käsitada majandus- ja kutsetegevusena ka füüsilisest isikust kandidaadi poliitilist tegevust,

mis aga ei viita sellele, et riigiameti (avalik-õiguslik juriidiline isik) tegevust avalike

ülesannete täitmisel saaks sarnaselt lugeda viimase majandus- või kutsetegevuseks.

Kostja on õigesti viidanud ka majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § lg-le 1

ning õigesti on eristatud juriidilise isiku tegevust sotsiaalsetel või tulu saamise eesmärgil.

Transpordiamet täidab avalikke ülesandeid ning ei tegele majanduslikult tulutoova

tegevusega, millest tulenevalt ei saa Transpordiametit käsitleda majandus- või kutsetegevuses

tegutseva isikuna. Käesoleva asja kontekstis täpsemalt märkides, ei saa Transpordiamet

välikäimlate kasutamise eest mingit tasu, mis kuuluks seetõttu majandustegevuse mõiste alla.

Siit tulenevalt ei oma tähtsust ka poolte väited, mis puudutavad kutsetegevust, sh viited

kutseseadusele ning hageja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-4-08, p

13. Karistus- ja tsiviilõiguse valdkonnad on oma sisult ja eesmärgilt erinevad ning nagu

otsuse p-st 9 tuleneb, ei ole tsiviilõiguse valdkonnas mitte igasugune riigi ja kohaliku

omavalitsuse tegevus, sh lepingute sõlmimine automaatselt käsitletav majandus- või

kutsetegevusena. Kuna Transpordiamet üürnikuna ei sõlminud vallasasjade tähtajalist

üürilepingut oma majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil, siis oli tal õigus

2-22-1241

üürilepingud üles öelda VÕS § 322 lg 1 alusel, mille tulemusel lõppesid lepingud

ülesütlemisega 30.12.2021. VÕS § 322 lg 1 alusel on välistatud ülesütlemisega tekitatud

kahju hüvitamine hagejale.

11. Maakohtu hinnangul sai üürilepingu ülesütlemise aluseks mõjuval põhjusel olla ka VÕS §

313 lg 1. Majanduse madalseis ja riigi (üürniku) halb majanduslik olukord, mis toob kaasa

vajaduse kulusid kokku hoida, saab olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab üürnikule aluse

üürilepingu ülesütlemiseks. Lisaks ei ole lepingute eesmärgiks olulise ja hädavajaliku teenuse

pakkumine, mis õigustaks vajadust ja üürileandja huvi lepingute täitmist jätkata kuni tähtaja

lõpuni. Kohtu hinnangul prevaleerib praegusel juhul riigi (üürniku) vahendite kokkuhoiu

vajadus hageja (üürileandja) huvi ees lepingute jätkamise vastu. Kuivõrd tuvastatud asjaoludel

on üürilepingu ülesütlemine kehtiv (üürileping on lõppenud), ei ole hagejal õigus nõuda

kostjalt kokkulepitud üüri kuni lepingu tähtaja lõpuni, st hageja ei saa nõuda kostjalt lepingu

täitmist. Hageja viidatud VÕS § 296 lg 3 ei ole praegusel juhul kohaldatav, kuna säte on

rakendatav lepingu kehtivuse ajal. Peale lepingu lõpetamist ei ole üürnikul enam õigus

üürieset kasutada ja järelikult ei saa ka asja kasutamine takistatud.

12. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Maakohtu hinnangul ei olnud asi keskmisest keerukam ja mahukam ning kostja lepingulise

esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Maakohus pidas põhjendatud ja

vajalikuks kostja esindaja ajakuluks 45 tundi ning ei pidanud põhjendatuks eraldi

bürookulusid 43,92 eurot. Seega mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja lepingulise

esindaja kulud 7650 eurot (45 x 170 t käibemaksuta) koos seadusjärgse viivise tasumise

kohustusega.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada

ning saata asja maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt

hageja kasuks välja tasu summas 636 674,92 eurot, viivise põhinõudelt määras 0,2% päevas

alates hagi kohtule esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ning sealt edasi 0,2%

päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni või alternatiivselt mõista välja viivis põhinõudelt

seadusjärgses määras alates hagi kohtule esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana

ning sealt edasi seadusjärgses määras kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Kõik menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt omab siinse asja lahendamisel peamist tähtsust küsimus,

kas kostja tegutses hagejaga vaidlusaluseid lepinguid sõlmides oma majandus- ja

kutsetegevuses. Maakohtu seisukoht on vastuolus varasema kohtupraktikaga ning seaduse

mõttega. Iseenesest vastab tõele, et majandustegevus on MSÜS § 3 lg 1 kohaselt selline

tegevus, mis on seotud tulu saamisega. VÕS § 322 lg-s 1 on aga kasutatud mõistet majandus-

ja kutsetegevus. Maakohus on oma otsuses jätnud selle mõiste teise poole kogu ulatuses

käsitlemata. Seejuures on maakohus otsuse p-s 10 väitnud, et poolte väited, mis puudutavad

kutsetegevust, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei oma

kutsetegevust puudutavad väited tähtsust, võttes arvesse, et vaidlusalune mõiste on majandus-

ja kutsetegevus. Kui maakohus oleks lisaks majandustegevusele käsitlenud ka kutsetegevust,

siis oleks maakohus saanud tuvastada, et kostja tegutses hagejaga lepinguid sõlmides oma

majandus- ja kutsetegevuses ning ei saanud seetõttu lepinguid VÕS § 322 lg 1 alusel üles

öelda. Hageja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu kujundatud praktika (RKTKo 03.07.2024, 2-

22-11970, p 12; RKKKo 31.03.2008, 3-1-1-4-08, p 13; RKPJKo 18.05.2017, 3-4-1-3-17, p

22).

2-22-1241

Kuna maakohus on mõistet majandus- ja kutsetegevus ebaõigesti sisustanud, siis on

maakohus omakorda jõudnud ebaõigele järeldusele, nagu ei oleks kostja hagejaga lepinguid

sõlmides tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Varasemas kohtupraktikas on

Riigikohus selgitanud, et avaliku võimu esindaja tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuses

mh siis, kui ta sõlmib võlaõigusliku lepingu oma põhimäärusest tulenevate ülesannete

täitmiseks. Seda seisukohta toetab ka VÕS § 1 lg 6. Kuna on ilmne, et kostja ei ole hagejaga

sõlminud lepingut tarbijana VÕS § 1 lg 5 mõttes, siis järeldub, et kostja tegutses lepingut

sõlmides oma majandus- ja kutsetegevuses. Maakohtu seisukohast lähtudes ei tegutse kostja

mitte kunagi majandus- ja kutsetegevuses. Sellisel juhul ei kohalduks kostjale näiteks VÕS §

643 ega muud sätted, mis puudutavad majandus- ja kutsetegevust. Selline käsitlus on ebaõige

ning asetaks kostja oma koostööpartnerite ees ebaõiglasesse eelisseisundisse. On ilmne, et kui

kostja tellib näiteks töövõtuna tee ehitamise, siis tegutseb kostja oma majandus- ja

kutsetegevuses ning peab seega valminud töö VÕS § 643 kohaselt üle vaatama. Sellele viitab

ka fakt, et kostja akteeris hageja tehtud tööd igakuiselt (hagi lisad 11–14). Sellest järeldub, et

kostja hinnangul oli tegemist töövõtulepingutega ning kostja leidis endal olevat VÕS §-st 643

tuleneva kohustuse töid regulaarselt üle vaadata.

15. Maakohus on asunud ka seisukohale, et VÕS § 313 lg 1 kohaldamiseks annab aluse

riigieelarve kehv seis alates 2020. a. Maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et VÕS § 313 lg-t 1

saab kohaldada üksnes juhul, kui lepingupoole vajadus lepingu ülesütlemiseks on ootamatu ja

põhineb asjaolude muutumisel (RKTKo 29.10.2004, 3-2-1-100-04, p 16). Praegusel juhul

sõlmisid pooled lepingu 2020. a, mistõttu ei põhine kostja ülesütlemisavaldus asjaolude

muutumisel. Ühtlasi ei ole riigieelarve seisu halvenemine niivõrd ootamatu asjaolu, et kostja

ei oleks saanud selle võimalusega varasemalt arvestada. Maakohus on üksnes konstateerinud,

et riigisektori kokkuhoiuvajadus on arusaadav ja põhjendatud. Selline asjaolu ei saa olla

piisav lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks – Riigikohtu praktika kohaselt peavad esinema

ülekaalukad huvid, mida praegusel juhul ei esine (RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 12).

Maakohus ei ole asjas hageja huve arvestanud ega põhjendanud, millest järeldub, et kostja

huvid ületavad ülekaalukalt hageja huvi. Täiendavalt on Riigikohus selgitanud, et avalikul

asutusel ei ole laiemat õigust VÕS § 313 lg-le 1 tugineda kui eraisikutel (RKTKo 21.05.2004,

3-2-1-62-04, p 14). Kui aktsepteerida maakohtu seisukohta, siis järeldub, et sama õigus on ka

igal eraisikust üürnikul, mis oleks vastuolus VÕS § 8 lg-s 2 toodud lepingu kohustuslikkuse

põhimõttega. Sellisel juhul tekiks olukord, kus iga isik saaks tähtajalise üürilepingu üles öelda

põhjusel, et ta soovib kulusid kokku hoida või oma vahendeid mujale investeerida.

15.1. Kostja ei ole välja toonud, et tal oleks olnud eriti ülekaalukas vajadus hagejaga sõlmitud

lepingute ülesütlemiseks. Hagejal seevastu oli oluline õigustatud ootus selle vastu, et leping

kehtib kokkulepitud perioodi lõpuni. Vaidlusalused lepingud sõlmiti rahvusvahelisel

riigihankel ning üheks väljakuulutatud tingimuseks oli lepingute kestuse periood, mille kostja

oli ise seadnud. Hankelepingu täitmiseks peab ettevõtja tegema märkimisväärseid

investeeringuid, mille tagasiteenimise periood on otseses sõltuvuses lepingu kehtivusest. On

tavapärane, et hankelepingu algperiood on ettevõtja jaoks kahjumlik, sest selle jooksul tuleb

teha kulukaid investeeringuid, mis teenivad ennast tagasi alles lepingu lõpuks. Kuna kostja

ütles lepingud ennetähtaegselt üles, siis tekkis olukord, kus hageja oli küll investeeringud

teinud, kuid lepingute tasuvusperioodini ei jõutudki.

15.2. Maakohus on mh asunud seisukohale, et kostjal oli õigus hagejaga sõlmitud lepingud

üles öelda, sest 2020. a tekkis riigieelarve puudujääk, mis kestab käesoleva ajani. Maakohus

on jätnud aga arvestamata asjaoluga, et kostja on 12.06.2023 korraldanud uue hanke „Ajutiste

välikäimlate rent ja hooldus“ (viitenumber 266084), mille valdkondadeks on samuti „Avalike

käimlate hooldus- ja remonditööd“ ning „Puhastusteenused“ (hageja 31.07.2023 dokumendi

2-22-1241

lisad 2 ja 4). Tegemist on samasisulise lepinguga nagu see, mille kostja sõlmis hagejaga.

Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas sai kostjal olla ülekaalukas huvi öelda hagejaga

sõlmitud lepingud üles seoses 2020. a siiamaani kestva eelarve puudujäägiga, võttes arvesse,

et kostja on 2023. a korraldanud uue riigihanke ja sõlminud ka riigihankelepingu samasisulise

teenuse hankimiseks. Kuna kostja on pärast hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemist

sõlminud uue riigihankelepingu samasisulise teenuse hankimiseks, siis on ilmselge, et kostjal

ei esinenud niivõrd ülekaalukat huvi hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemiseks, mis oleks

ületanud hageja õigustatud huvi, et lepingud kehtivad kokkulepitud tähtaja lõpuni. Lisaks pidi

kostjal juba hiljemalt 2020. a olema riigieelarve seisust teadlik, kuid edastas

ülesütlemisavalduse hagejale alles 30.11.2021 (VÕS § 196 lg 3).

16. Riigikohus on selgitanud, et kui üürnik on üürilepingu kehtetult üles öelnud ning lõpetab

üüripinna valdamise ja kasutamise, siis tuleb lähtuda VÕS § 296 lg-s 3 sätestatust (RKTKo

05.05.2016, 3-2-1-179-15, p 19). Sellisel juhul on tegemist ajaga, mil üürnik ei saanud asja

kasutada temast endast oleneval põhjusel ning üürnikul tuleb maksta üüri ka selle aja eest.

Praegu on tegemist sellise olukorraga – kostja ütles hagejaga sõlmitud lepingud kehtetult üles

ning lõpetas üüritud asja valdamise ja kasutamise. Asjas kohaldub seega VÕS § 296 lg 3. Kui

kohus peaks vaidluse asjaolusid hinnates leidma, et poolte vahel sõlmitud lepingute näol on

tegemist töövõtulepingutega, siis kohaldub asjas VÕS § 655 lg 1, mis on VÕS § 296 lg-ga 3

samasisuline. Maakohus ei ole hageja nõude suurust ega kostja võimalikke mahaarvamisi oma

otsuses käsitlenud. Asi tuleb seetõttu saata TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel maakohtule uueks

arutamiseks. Maakohus ei ole selles osas pooltele selgitanud ka tõendamiskoormist ega neid

asjaolusid tuvastanud. Tagamaks, et kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid käsitletaks kolmes

kohtuastmes, palub hageja põhinõudena, et ringkonnakohus saadaks asja maakohtule uueks

arutamiseks.

17. Kui kohus peaks leidma, et asi on võimalik lahendada ilma seda maakohtusse tagasi

saatmata, siis palub hageja, et kohus rahuldaks hagi ning mõistaks kostjalt hageja kasuks välja

summa, mille kostja hagejale VÕS § 296 lg 3 kohaselt võlgneb. Hageja toob välja, et hageja

nõude lahendamiseks tuleb tuvastada: 1) millises summas on kostja jätnud hagejale üüri

tasumata; 2) kas ning kui jah, siis millises summas hoidis hageja kulusid kokku selle

tagajärjel, et kostja ütles lepingud üles; 3) kas ning kui jah, siis millises summas sai hageja

kasu selle tagajärjel, et kostja ütles lepingud üles. Maakohus on jätnud eelnimetatud asjaolud

tuvastamata.

17.1. Hageja toob välja, et kostja on jätnud hagejale tasumata 642 452,96 eurot (16 x 40

153,31). Põhja piirkonna lepingu eest pidi kostja igakuiselt tasuma 14 826,66 eurot. Lõuna

piirkonna lepingu eest pidi kostja esialgu igakuiselt tasuma 22 021,65 eurot. 2020. a

detsembris sõlmisid pooled täiendava kokkuleppe, millega suurendasid Lõuna piirkonna

lepingu mahtu ning kuu lõikes suurenes kostja makstav tasu seega 2456,67 euro võrra (68

786,59 / 28). 2021. a veebruaris sõlmisid pooled veel ühe täiendava kokkuleppe Lõuna

piirkonna lepingu mahu suurendamiseks, millega suurenes kuu lõikes kostja makstav tasu

seega 838,44 euro võrra (22 904,86 / 27). Ülesütlemisavalduste edastamise seisuga pidi kostja

seega Lõuna piirkonna lepingu eest tasuma igakuiselt 25 326,65 eurot (22 021,65 + 2456,67 +

848,33). Kostja pidi ülesütlemisavalduste edastamise seisuga tasuma Põhja ja Lõuna lepingute

eest igakuiselt kokku 40 153,31 eurot (14 826,66 + 25 326,65).

17.2. Lepingute kestuseks oli kokku lepitud 36 kuud (kummagi lepingu p 3.1) ning

eelviidatud muudatused olid sõlmitud kuni lepingute lõpuni. Hageja asus lepingulisi kohustusi

täitma 01.05.2020. Kostja tõi 30.11.2021 edastatud ülesütlemisavaldustes välja, et loeb

lepingud lõppenuks 30 päeva möödumisel ehk 2021. a detsembri lõpus. Selleks ajaks oli

2-22-1241

lepingute sõlmimise hetkest möödunud ligi 20 kuud. Kostja on seega öelnud lepingud üles 16

kuud enneaegselt.

17.3. Seega kokku on kostja jätnud hagejale tasumata 642 452,96 eurot (16 x 40 153,31).

17.4. Hageja nõudest tuleb maha arvata see, mille ta lepingute ülesütlemise tõttu kokku

hoidis. Töövõtulepingute jätkumise korral kuni kokkulepitud tähtajani (30.04.2023) oleks

hageja pidanud kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks kasutama hinnanguliselt 31 878 rulli

WC-paberit, mille maksumus on suuruses 3825,36 eurot. Samuti oleks hageja lepingute

jätkumise korral pidanud kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks kasutama hinnanguliselt 10

626 keemiapatja hinnaga 1952,68 eurot. Kuna lepingute ülesütlemise korral ei pea hageja neid

kulutusi tegema, siis tuleb need summad hageja nõudest maha arvata. Muid arvestatavaid

sääste hagejale lepingute ülesütlemisest ei tulene. Hageja nõudest tuleb maha arvata ka

summa, mille hageja oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud

mõistlikult omandada. Hagejal ei olnud võimalik kostja ülesütlemise tõttu teenida sellist tulu,

mida hagejal ei oleks muidu olnud võimalik teenida. Hagejal on piisavalt ressurssi, et kõik

oma ülejäänud kliendid ära teenindada.

17.5. Seega järeldub, et hageja nõue kostja vastu on suuruses 636 674,92 eurot (642 452,96 –

3825,36 – 1952,68).

17.6. Hageja nõuab kostjalt ka viivist alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täieliku

tasumiseni. Pooled on lepingutes kokku leppinud viivise määras 0,2% (lepingute p 6.3). VÕS

§ 296 lg 3 alusel esitatav nõue on lepinguline nõue. Kuna hageja esitab kostja vastu

lepingulise nõude, siis on hageja seisukohal, et asjas tuleks rakendada ka lepingulist viivise

määra. Kui kohus peaks leidma, et lepingulises määras viivise nõudmine ei ole siiski

põhjendatud, palub hageja alternatiivselt, et kohus mõistaks kostjalt viivise välja

seadusjärgses määras.

Vastustaja seisukoht

18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi põhivõla 636 674,92 euro

ja sellelt viivise saamiseks täielikult rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ning

kindlaksmääramise osas ja saadab asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks

(TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

20. Kuigi hageja palub kaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada, siis ei ole selles väiteid,

miks on maakohus eksinud hageja tuvastusnõude (vaidlusaluste lepingute ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks) läbi vaatamata jätmisel. Ringkonnakohtu 15.10.2025 toimunud

kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et tuvastusnõude läbivaatamata jätmise osas hagejal

vastuväited puuduvad (Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2025 istungiprotokoll, ajamärk

00:11:22, tl 13p), mistõttu saab lugeda, et osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja

nõude tuvastada 30.11.2021 ülesütlemisavalduse tagajärjetus, otsust ei vaidlustatud ja see

jõustus TsMS § 449 lg 3 esimese lause ning § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel edasi kaebamata.

2-22-1241

21. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega, et siinsel juhul tuleks hagi jätta TsMS §

423 lg 1 p 7 alusel läbi vaatamata. Vastavalt TsMS § 220 lg-le 1 esindab Eesti Vabariigi vastu

täitevvõimu kandja tegevusest tulenevalt esitatud hagis või tema menetlusse kaasamise korral

kolmanda isikuna või hagita menetluses osalemisel Eesti Vabariiki ministeerium, kelle enda

või kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku tegevusega on

tsiviilasi seotud või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi.

Transpordiameti põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on Transpordiamet Kliimaministeeriumi

valitsemisala valitsusasutus. Maakohus edastas hagiavalduse TsMS § 220 lg 4 järgi

Kliimaministeeriumile, kes esitas kohtule ministri volitust sisaldava käskkirja

Transpordiameti peadirektorile esindada Eesti Vabariiki Kliimaministeeriumi kaudu kohtus

tsiviilasjades (dtl 397). Seda arvestades luges maakohus õigesti kostjaks Eesti Vabariigi

Transpordiameti kaudu ning puudub vajadus ka kostja asendamiseks.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et 24.04.2020 sõlmiti 12.02.2020 avaldatud riigihanke „Ajutiste

välikäimlate rent ja hooldus“ tulemusena kaks 36-kuulist töövõtulepinguna pealkirjastatud

lepingut (nr 1-10/20/0866-1 ja 1-10/20/0865-1) koos lisadega, vastavalt Põhja-Eesti ja

Lõuna-Eesti piirkonna katmiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja paigaldas välikäimlad

lepingus kokkulepitud kohtadesse ja osutas regulaarset hooldusteenust, mille kohta tehti tööde

üleandmis- ja vastuvõtmisaktid. Samuti, et 30.11.2021 ütles kostja lepingud üles viidates VÕS

§ 322 lg-le 1 ning hageja sai kostja ülesütlemisavaldused kätte.

22.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selliselt sõlmitud välikäimla teenuse

osutamise leping on oma olemuselt eelkõige üürileping. Vaidlusaluste lepingute punktide 1

sõnastuse kohaselt on lepingute esemeks välikäimlate rent vastavalt Põhja või Lõuna

piirkonna riigiteede parklates koos selle juurde kuuluva teenuse osutamisega, mida töövõtja

kohustub osutama vastavalt lepingus ja lepingu lisades toodud tingimustel (dtl 22-26; 38-42).

Ka lepingute lisa 1 järgi on hanke objektina määratletud ajutise välikäimlate 36 kuuline rent

koos selle juurde kuuluva teenuse osutamisega (transport, paigaldus, vahehooldus ja

lõpptühjendus) riigiteede parklates (dtl 28). Lepingu esemeks on hageja kohustus anda kostja

kasutusse välikäimlad ning kostja kohustus maksta selle eest tasu, mis vastab üürilepingu

mõistele. Kolleegium märgib, et üldteada asjaoluna koosneb välikäimla reeglina seinte,

katuse, ukse ja põrandaga piiritletud konstruktsioonist ilma milleta kaob tema

kasutusfunktsioon - tagada privaatsus ja sanitaarne kasutusvõimalus (funktsioon sõltub

ruumist). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et siinsel juhul on lepingu keskmeks teenus,

mis välikäimlasse kogunevad jäätmed lõppsihtpunkti toimetab ja keskkonna

kasutuskõlblikuna hoiab, sest välikäimla funktsioneerimine eeldab ruumilise eseme

olemasolu, mis on käsitatav vallasasjana AÕS § 50 tähenduses. Iseenesest võib välikäimla

teenuse osutamise leping endas sisaldada ka teiste lepingute elemente, nt seoses selle

hooldamise ja tühjendamisega, kuid lepingu tuumaks on eeltoodut arvestades kolleegiumi

hinnangul siiski vallasasja tasu eest kasutusse andmine.

22.2. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja ütles kehtivalt lepingud üles, millest omakorda

sõltub, kas hagejal on õigus nõuda lepingute alusel tasumata üüritasu maksmist.

Ringkonnakohus märgib, et seadus ei näe üldjuhul ette võimalust tähtajalist üürilepingut

mõjuva põhjuseta korraliselt üles öelda. VÕS § 311 lg 1 kohaselt võib korraliselt üles öelda

üksnes tähtajatu üürilepingu. VÕS § 318 laiendab selle õiguse ka pikaajalisele üürilepingule.

Praegu ei olnud tegemist kummagi juhuga. Kolleegium ei nõustu ka maakohtuga, et kuna

Transpordiamet üürnikuna ei sõlminud vallasasjade tähtajalist üürilepingut oma majandus-

või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil, siis oli tal õigus üürilepingud üles öelda VÕS § 322 lg

1 alusel, mille tulemusel lõppesid lepingud ülesütlemisega 30.12.2021. VÕS § 322

2-22-1241

eesmärgiks on kaitsta väljaspool majandustegevust tegutsenud vallasasja üürnikku tähtajalise

üürilepingu puhul. Maakohus on ringkonnakohtu arvates eksinud, kui leidis, et kostja on

vaidlusaluste üürilepingute sõlmimisel tegutsenud väljaspool majandus- või kutsetegevust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa majandustegevuse mõiste sisustamisel tugineda MSÜS § 3

lg 1 sätestatud määratlusele mh põhjusel, et antud seaduse ülesanne on sätestada

majandustegevusega tegelemise õiguse tingimused ja kord ning seadust kohaldatakse igale

ettevõtjale ning tema majandustegevusele kõigil tegevusaladel MSÜS § 2 lg 2jj sätestatud

välistustega mh selleks, et teostada majandustegevuse üle riiklikku järelevalvet (MSÜS 6.

peatükk). Kolleegium leiab, et kui riik sõlmib üürilepingu selleks, et korraldada avaliku

välikäimla teenust, siis ei saa teda pidada VÕS § 322 tähenduses väljaspool oma

majandustegevust üürilepingu sõlminud üürnikuks. Hageja viitab õigesti Riigikohtu

kujundatud praktikale, mille kohaselt ei pea selleks, et lugeda leping sõlmituks majandus- või

kutsetegevuses, olema see tingimata suunatud vahetult tulu teenimisele (RKTKo 03.07.2024,

nr 22-11970, p 12). Maakohus viitab küll asjakohaselt Euroopa Kohtu 03.10.2013 otsusele

kohtuasjas C-59/12, kuid teeb sellest kolleegiumi hinnangul ebaõige järelduse justkui oleks

riigi majandustegevus välistatud seetõttu, et täideti avalikke ülesandeid ning tegevus ei toonud

majanduslikku tulu. Osundatud lahendist ei tulene kolleegiumi hinnangul, et tegu on

väljaspool majandustegevust tegutseva isikuga põhjusel, et teenus on n.ö. tasuta ilma

eesmärgita kasumit teenida ning seda osutatakse avaliku ülesande raames olukorras, kus riik

sõlmib üürilepingu selleks, et pakkuda organiseeritud teenust kasutajatele ning käitub nagu

teenuseosutaja.

22.3. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostjal ei olnud õiguslikku alust

üürilepinguid 30.11.2021 avaldus(t)ega üles öelda, sest puudusid mõjuvad põhjused

üürilepingute ülesütlemiseks VÕS § 313 alusel. Kolleegiumi hinnangul tõlgendas maakohus

osundatud normi vääralt ja lähtus normis sisalduva kaalumisnõude täitmisel ebaõigetest

kaalutlustest. Maakohus viitas iseenesest õigesti Riigikohtu selgitustele, mille kohaselt VÕS §

313 lg 1 järgi võib üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel olla mõjuvaks põhjuseks

erakorraline, s.o poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu poolte huvisid kaaludes saab

eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Samas ei ole

selle sätte alusel välistatud õigus üürileping ennetähtaegselt üles öelda ka siis, kui

ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest

asjaoludest (RKTKo 09.11.2010, nr 3-2-1-84-10 p 12 ja seal viidatud praktika). Majanduse

madalseis ja riigi (üürniku) halb majanduslik olukord, mis toob kaasa vajaduse kulusid kokku

hoida, ei kvalifitseeru aga ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 313 järgi mõjuvaks põhjuseks,

sest tegemist ei ole ettenägematu või ootamatu asjaoluga, mida riik ei saanud ette näha ja mis

muudaks lepingu jätkamise tema jaoks mõistlikult talumatuks. Majanduslangus ja riigieelarve

kärpimine on ettenähtavad riskid, millega tegelemine kuulub riigivõimu tegevusvaldkonda.

Vastavad rahanduslikud otsused on kostja enda professionaalsed otsustused ning kuuluvad

tema riskivaldkonda. Ainuüksi võimalikud eelarvekärped ei muuda üürilepingu täitmist

objektiivselt võimatuks. Riigikohtu kujundatud praktikast tulenevalt ei saa VÕS § 313

kohaldada põhjuste tõttu, mis on üürniku enda tekitatud või mille tekkimise risk oli tema

kanda. Seega on tuvastatud asjaoludel üürilepingute ülesütlemine selleks aluse puudumise

tõttu tagajärjetu.

23. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et üürilepingud ei ole ülesütlemisega lõppenud, siis

üürisuhe jätkus ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kokkulepitud üüri tasumist, kuni lepingu

tähtaja lõpuni, s.o hageja saab nõuda kostjalt lepingu täitmist VÕS § 108 lg 1, § 271 ja § 296

lg 3 alusel. Seejuures on võimalik hagejal nõuda lepingu täitmisega viivitamise tõttu tekkinud

2-22-1241

viivist (vt ka RKTKo 09.11.2010, 3-2-1-84-10, p 13; RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-5-13, p 18).

Hageja nõuab kostjalt 636 674,92 euro (=16 x 40 153,31-3825,36-1952,68) tasumist

24.04.2020 sõlmitud üürilepingute alusel (dtl 22–36; 38–55). Arvestades maakohtu poolt

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, ei ole maakohus hageja nõude suurust ja kostja

võimalikke mahaarvamisi käsitlenud, nagu on õigesti hageja kaebuses leitud. Seega on otsus

olulises ulatuses põhjendamata ning ringkonnakohus ei pea siinsel juhul võimalikuks hageja

üüritasu sissenõutavuse ning selle suuruse põhjendatusega seonduvaid väiteid ja tõendeid

esmakordselt hinnata, mistõttu tuleb asi saata selles osas tagasi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule uueks arutamiseks (TsMS § 656 lg 1 p 5).

24. Ringkonnakohtule nähtub toimiku materjalidest, et pooltel on olnud menetluse kestel

ebaselgus tõendamiskohustuse jaotuse osas. Hageja on leidnud, et kostja kohustuseks on

tõendada, milliseid kulusid ja millises summas hageja väidetavalt kokku hoiab (dtl 207).

Kostja on aga palunud hagi läbi vaatamise korral selgitada pooltele tõendamiskoormist

rahalise nõude osas ning avaldas, et soovib vajadusel vastavalt kohtu selgitustele esitada

hageja nõude suuruse osas täiendavaid tõendeid (dtl 354). Tõendamiskohustuse jaotust arutati

ka 28.05.2024 toimunud kohtuistungil (dtl 458), kuid maakohus on asunud seisukohale, et

kohus ei pea hakkama tõendamiskoormist selgitama. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga.

Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Nõude

kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.

Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole

kohtul kohustust selgitada pooltele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas

poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p-d

18–19). Arvestades, et pooled on vaielnud nõude õigusliku aluse üle, tuli maakohtul pooltele

eelmenetluses selgitada ka tõendamiskoormise jaotust. Maakohus on pooltele selgitanud

üksnes seda, et poolte vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav üürisuhtena (dtl 275), kuid rikkus

selgitamiskohustust hageja üüritasu nõuet käsitledes.

25. VÕS § 296 lg 3 sätestab, et üürnik peab üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja

kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha

arvata üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse.

Ringkonnakohus selgitab, et praegusel juhul on tulenevalt VÕS § 296 lg-st 3

tõendamiskohustus üürnikul, s.o kostjal. Kostja on välja toonud, et üürilepingute täitmisega

seotud kuluaruannete kohta kostjal andmed puuduvad ning need on kättesaadavad vaid

hagejale (dtl 353, p 3.4.3.14). Kolleegium märgib, et menetlusosalisel on võimalik vajadusel

taotleda TsMS § 236 lg 2 alusel kohtult tõendite kogumist. Selleks tuleb TsMS § 236 lg 3

alusel põhjendada, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks menetlusosaline tõendite

kogumist taotleb, sh märkida ka kogumist võimaldavad andmed. Lisaks võib tekkida vajadus

hinnata, kas praegusel juhul võib olla tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt

ümber pööratud (RKTKm 27.11.2024, 2-20-10127, p 18.2; RKTKo 02.10.2019, 2-18-187, p 9

ja seal viidatud kohtupraktika; RKTKo 06.06.2018, 2-15-4981, p 17 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et esineb alus

tõendamiskoormise ümber pööramiseks, siis tuleb sellest menetlusosalistele teada anda ja

võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul

tõendamiskoormis üle läheb (RKTKo 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 14).

26. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka vajadusele hinnata poolte väiteid üüritasu

sissenõutavuse kohta (dtl 465). Üürilepingute p-s 5.5 on sätestatud, et tellija tasub töövõtjale

2-22-1241

üks kord kuus ülekandega töövõtja arveldusarvele 20 päeva jooksul pärast töövõtja poolt arve

esitamist. Arve tuleb esitada eelneva kuu teenuse kohta järgneva kuu 7 kalendripäeva jooksul

(dtl 24, 40). Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas ja/või millal

praegusel juhul on hageja üüritasu nõue sissenõutavaks muutunud (VÕS § 82). Arvestades, et

hageja on palunud välja mõista ka viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni, lähtudes VÕS § 113 lg-st 2, tuleb ka viivise põhjendatuse hindamiseks tuvastada,

kas ja/või millal on praegusel juhul hageja üüritasu nõue sissenõutavaks muutunud. Seejuures

tuleb maakohtul võimaliku tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmisel

arvestada ka TsMS § 461 lg-s 2 sätestatud täitmisnormiga, mille kohaselt, kui otsuse kohaselt

on võlgnikuks Eesti Vabariik või kohaliku omavalitsuse üksus, tuleb kohtuotsus täita

hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise ajast alates, välja arvatud juhul, kui otsus kuulub

viivitamatule täitmisele või otsus näeb ette teistsuguse tähtaja.

27. Ringkonnakohus märgib, et üürilepingute p-st 5.1 nähtub, et teenuse hinnale lisandus

käibemaks 20% (dtl 24, 40). Kohtupraktikas on ühest küljest asutud seisukohale, et kui leping

näeb ette tasu koos käibemaksuga, siis tuleb kohtulahendiga väljamõistetava summa hulka

arvestada käibemaks. Jõustunud kohtuotsuse alusel on kostjal õigus nõuda hagejalt arve

esitamist, milles on kajastatud ka käibemaks (RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-24-06, p 12). Teisest

küljest on ringkonnakohus varasemas praktikas otsustanud, et piisavalt erandlikel asjaoludel

saab käibemaksu välja mõista tingimuslikult, seades selle tasumise kohustuse sõltuvusse

käibemaksuseaduse (KMS) nõuetele vastava arve esitamisest (TlnRnKo 22.06.2017, 2-12-

21639, p 15 ja selle alapunktid; TlnRnKo 08.01.2025, 2-18-19176, p-d 22.1–22.4). Maakohus

saab nimetatut asja uuel läbivaatamisel arvestada ja mh hinnata, kas praegusel juhul on

põhjendatud mõista kostjalt välja käibemaks tingimuslikult.

28. Ülalmärgitut arvestades on maakohus jätnud piisavalt välja selgitamata asja lahendamisel

olulist tähtsust omavad asjaolud, mille alusel oleks võimalik hinnata üüritasu sissenõutavust

ning selle suurust. Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada ise eelmenetlust

(RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19), mistõttu tuleb saata asi üüritasu nõude

põhjendatuse hindamiseks tagasi eelmenetluse staadiumis.

29. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab TsMS § 173 lg 3 ja § 177 lg-te 1 ja 2 järgi maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)