2-21-3614/110 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3614

Kohtuasi

F.H hagi T.I (T.I) vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 13.05.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

T.I 12.06.2024 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

T.I apellatsioonkaebuse hind 9332 eurot ja 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja F.H (isikukood XXX), lepinguline esindaja Tanel

Brandmeister

Kostja T.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja Sven

Soeson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 13.05.2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus T.I kanda.

4. Mõista T.I-lt F.H kasuks välja käesoleva apellatsioonimenetlusega seonduvate

menetluskulude hüvitis 1241,35 eurot (käibemaksuga). Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb T.I-l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

5. Käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 märgitud summa tuleb tasuda

ERGO Insurance SE pangakontole nr EE472200221049641283.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-21-3614

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eelnev menetlus

1. F.H (hageja) esitas 08.03.2021 Pärnu Maakohtule T.I (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise summas 8718,38 eurot, perioodil

10.12.2020–03.03.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 160,40 eurot ning edasiulatuva

viivise seadusjärgses määras alates 04.03.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Kõik

menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Pärnu Maakohus mõistis 21.10.2021 otsusega kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise

8519,36 eurot, viivise 131,20 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt seadusjärgses

määras alates 04.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja menetluskuludest jäeti 97,59%

kostja kanda ning kostja menetluskuludest 2,41% hageja kanda. Tasaarvestuse tulemusena

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2250,70 eurot koos seadusjärgse viivise

tasumise kohustusega alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10.10.2022 otsusega Pärnu Maakohtu 21.10.2021 otsuse

osas, millega rahuldati hageja hagi kostja vastu ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahju

hüvitis 8519,36 eurot, viivis 131,20 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõudelt alates

04.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise

osas ning saatis asja tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Pärnu

Maakohtu 21.10.2021 otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi kostja

vastu kahju hüvitise 199 euro ja viivise 29,20 euro nõudes.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Hageja esitas 17.07.2023 hagiavalduse tervikteksti, milles palus kostjalt hageja kasuks välja

mõista kahju hüvitise vastavalt Karet Viimistlus OÜ esitatud arvele 7550 eurot ja

ehitusmaterjalide kviitungite alusel 1168,38 eurot, kokku 8718,38 eurot; perioodil

10.12.2020–03.03.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 160,40 eurot ning edasiulatuva

viivise seadusjärgses määras alates 04.03.2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 23.11.2023 istungil täpsustas hageja oma

nõuet. Hageja põhinõudeks jäi 8519,36 eurot ja viivise nõudeks seisuga 03.03.2021 131,20

eurot.

5. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.02.2012 tähtajatu eluruumi (korteri) asukohaga

XXX üürilepingu. Hageja ütles 21.10.2019 üürilepingu erakorraliselt üles. Poolte vahel

sõlmiti kompromiss, mille kinnitas Pärnu Maakohus 03.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-

19-18330, mille kohaselt kostja pidi vabastama korteri hiljemalt 03.10.2020. Kostja vabastas

korteri 02.10.2020, jättes korterivõtmed naaberkorteri omanike kätte.

2-21-3614

5.1. Hageja sai ligipääsu korterile 03.10.2020, mil vaatas korteri üle. Kostja ülevaatusel ei

osalenud. Ülevaatusel osalesid tunnistajatena C ja vaidlusaluse kinnisasja korteriühistu

juhatuse liige Q. Ülevaatusel tuvastati, et korteris on kahjustused, mida ei saa pidada

harilikuks kulumiseks. Kostja loomad olid ruumide uksepaled ja seinad ära rikkunud nii

kraapimise kui ka väljaheidetega, põrandatel olid niiskuskahjustused, aknad ja aknalauad

hallitasid, mööbel oli tugevalt määrdunud või kasutuskõlbmatu. Korter haises loomsete

väljaheidete järgi.

5.2. Hageja võttis pakkumised korteri seisukorra taastamiseks selliseks nagu see oli enne

lepingu sõlmimist. Hageja teavitas 08.10.2020 kostjat, et korter on puudustega ja pöördus

esindaja vahendusel 06.11.2020 ja 10.12.2020 kostja poole tuues välja juba konkreetsed

puudused, mis korteris olid tekkinud perioodil, mil kostja valdas korterit, paludes kahju

hüvitada kõige odavama hinnapakkumise järgi. Kostja hageja pöördumistele ei vastanud.

08.10.2020 vastas kostja ainult, et milles on nüüd probleem, hageja sai ju korteri tagasi.

Korteri kahjud on fikseeritud hageja poolt nii fotodega kui ka videoga tervest korterist.

Samuti on tehtud eraldi kirjalik korteri ülevaatamisakt koos tunnistajatega.

5.3. Remondi käigus tuli täiendavalt visuaalsel vaatlusel nähtavatele kahjustustele välja, et

seinad on loomade poolt täis urineeritud, millest tulenevalt haiseski terve korter. Selle

tulemusel tuli mõni sein osaliselt demonteerida ja uuesti üles ehitada.

5.4. Remonttööd teostas kõige odavama hinnapakkumuse teinud Karet Viimistlus OÜ ning

remondiks vajalikud vahendid soetas hageja ise. Remont läks maksma 7550 eurot ning hageja

korteri taastamiseks soetatud vajalikud materjalid läksid maksma kokku 1168,38 eurot.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja leidis, et hageja nõue kostja vastu on endiselt tõendamata ja see ei vasta

Ringkonnakohtu antud juhistele. Hageja ei ole tõendanud, et näidatud kulutused on seotud

vaidlusaluse korteriga ega seda, et kostja on korterit kaheksa-aastase hariliku kasutamise järel

kahjustanud üle hariliku kulumise määra ja sellega hagejale kahju tekitanud. Pooled olid

tsiviilasjas nr 2-19-18330 kokku leppinud, et neil ei ole teineteise vastu pretensioone ning nad

ei esita teineteise vastu üürilepingust tulenevalt rohkem nõudeid. Uue hagiavalduse juurde on

lisatud ainult Karet Viimistlus OÜ Exceli tabel. See ei tõenda, et kulu oleks ka olnud selline.

Lisaks ei ole toodud välja reaalseid kulusid, mis remondile kulub või on kulunud. Samuti ei

ole tõendeid, milline oli korter enne kostja sissekolimist ja milline nägi välja pärast kostja

väljakolimist. Kostja hinnangul ei olnud välja toodud ka seda, millised toad, millises ulatuses

on kahjustatud ning kui suur võiks olla iga toa remondikulu, mistõttu puudub põhjuslik seos.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus rahuldas 13.05.2024 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahju hüvitise 8519,36 eurot, viivise 131,20 eurot (seisuga 03.03.2021) ning

edasiulatuva viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates 04.03.2021 kuni põhinõude

täitmiseni. Maakohus jättis esimese astme kohtumenetluse kulud kostja kanda ning määras

hageja menetluskulude suuruseks 4412,65 eurot. Ringkonnakohtu menetluse kulud jättis

maakohus hageja kanda ning määras kostja menetluskulude suuruseks 1158 eurot.

Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

2-21-3614

summas 3254,65 eurot koos seadusjärgse viivise tasumise kohustusega alates menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:



01.02.2012 sõlmiti poolte vahel tähtajatu üürileping, mille esemeks oli eluruum

aadressil XXX;



21.10.2019 ütles hageja üürilepingu erakorraliselt üles ning kostja vabastas üüripinna

02.10.2020, jättes korteri võtmed naaberkorteri omanike kätte;



03.10.2020 toimus korteri ülevaatamine. Kostja ülevaatusel ei osalenud. Ülevaatusel

osalesid tunnistajatena C ja vaidlusaluse kinnisasja korteriühistu juhatuse liige Q;



06.11.2020 ja 10.12.2020 pöördus hageja esindaja vahendusel kostja poole, tuues välja

puudused, mis korteris olid tekkinud perioodil, mil kostja valdas korterit. Hageja palus

kahju hüvitada, kuid kostja pole kirjadele vastanud;



Pärnu Maakohtu 03.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18330 kinnitati poolte

vahel sõlmitud kompromissileping, mille kohaselt kostja kohustus vabastama

üüripinna asukohaga XXX hiljemalt 03.10.2020 ja pooled loobusid oma nõuetest

teineteise vastu;



hageja poolt hagi lisana 6 esitatud fotod olid üürikuulutuse lisad, mille põhjal kostja

korteri üürile võttis ja tehtud enne kostjale korteri üleandmist mitte kostjale korteri

üleandmise ajal. Lisana 7 esitatud fotod on tehtud 03.10.2020 ja neli fotot (s.o nr 8911,

8912, 8913 ja 8914) 31.10.2020, lisa 13 fotod on tehtud 02.12; 09.12 ja 14.12.2020

(remondi alustamisel ja ajal) ja lisa 19 fotod on tehtud 23.12.2020, 03.01.2021 ning

09.01.2021 (fotod pärast remonti).

10. Maakohtu hinnangul vaidlesid pooled:



kuidas tõlgendada Pärnu Maakohtu 03.09.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-19-18330

kinnitatud kompromissi punkti, mille järgselt pooled loobusid oma nõuetest teineteise

vastu;



milline oli korteri seisukord selle üleandmisel kostjale ja kas esitatud fotod tõendavad

korteri seisukorda;



kas korter seisis enne kostjale üleandmist tühjana või oli seal sees teine üürnik (kellel

oli tuhkur);



milline oli korteri seisukord, kui kostja korteri 02.10.2020 vabastas ja 03.10.2020

hageja sellele ligipääsu sai;



kas hageja on andnud kostjale võimaluse täiendava tähtaja näol ise korteri kahjustused

kõrvaldada;



kas ja millises ulatuses oli remondi tegemine vajalik ning milliseid konkreetseid töid

oli vaja korteris teha;



kas kostja on vastutav hagejale kahju tekkimise eest ja kas hagejale on üleüldse kahju

tekkinud ja kui on, siis millises suuruses.

11. Maakohus leidis, et kohtulikus kompromissis ei leppinud pooled kokku selles, et nad

loobuvad üürilepinguga seotud tulevikus tekkivatest nõuetest teineteise vastu ning hagejal on

õigus kostja vastu nõue esitada. Analüüsides kompromissi teksti, tutvudes istungi

2-21-3614

helisalvestise ja protokolliga, leidis maakohus, et tsiviilasjas nr 2-19-18330 sõlmitud

kompromissi p 1.2 hõlmas üksnes poolte sellel hetkel vaidlusaluseid nõudeid, milleks oli

üürilepingu ülesütlemise kehtivus ning korteri üürivõlgnevuse ja kommunaalkulude tasumine.

Vaidluse käigus ei toimunud arutelu korteriomandi seisukorra üle. Sellel hetkel ei olnud

korter kostja poolt hagejale üle antud, hagejal puudus teadmine korteri seisukorrast. Kostjaga

sarnane mõistlik isik pidi aru saama, et hageja tahe ei olnud loobuda kõigist tulevikunõuetest.

Kostjal oli menetluses ka juriidiliste teadmistega lepinguline esindaja.

Poolte ühist tahet ei olnud võimalik kohtul tõsikindlalt välja selgitada, kuid kohtul oli

võimalik lähtuda kohtuniku arusaamast, kes viibis kompromissi sõlmimise juures, samuti

elulise usutavuse kriteeriumist ning teha otsustus enda siseveendumuse kohaselt, tuginedes

asjas esitatud tõenditele. Maakohus tuvastas protokollist ja helisalvestiselt, et tsiviilasja nr 2-

19-18330 kompromissi sõlmimisel ei rääkinud pooled mitte kordagi tulevikus tekkivatest

nõuetest loobumisest. Järelikult ei olnud tuleviku nõuetest loobumine ka poolte tahe. Vastasel

juhul oleksid pooled sõlminud kompromissilepingu, kus oleks eraldi välja toodud, et pooled

loobuvad ka võimalikest tulevikus tekkivatest nõuetest. Kohtule ei olnud eluliselt usutav, et

hageja oleks nõus ja tema tahe oleks olnud see, et kompromissiga välistatakse ka tema

nõudeõigus nõuda kahju hüvitamist, kui peaks selguma, et korter on kahjustunud ja et kohus

kinnitaks kompromissi, kus loobutakse tuleviku nõuetest olukorras, kus ei ole teada, milline

on korteri seisukord hagejale üleandmisel. Samuti toetas kohtu siseveendumust asjaolu, et

kostja on teinud 02.10.2020 korterist väljakolimisel video.

12. Maakohus luges üürilepingu sõlmimisel koostatud eluruumi üleandmisakti ja fotodega

(hagi lisa 6) ning üürikuulutusega ja tunnistaja C ütlustega tuvastatuks, et eluruumi seisukord

kostjale üleandmisel 01.02.2012 oli samaväärses seisukorras kui nähtub lisa 6 fotodelt.

Seisukord oli hea, eluruumil ei esinenud puudusi, sh ei ole andmeid niiskuskahjustuste kohta.

Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle

üleandmisaktis toodud seisundis ehk heas seisundis. Vastupidist ei ole kostja tõendanud.

Üürilepingu p 4.2.1 kohaselt kohustus üürnik korteri vastuvõtmisel korteri hoolikalt üle

vaatama ning juhul, kui üürnikul on pretensioone korteri seisundiga või puudustega, oli ta

kohustatud need välja tooma üleandmis-vastuvõtmise aktis. Kostja ei ole ühtegi puudust ega

pretensiooni välja toonud. Kostja seisukohad on ka vastuolulised. Kostja on viidanud oma

viimases kirjalikus seisukohas kohtule, et kostja teada elas enne teda seal üürnik koos

tuhkruga ehk see loom võis korterit kahjustada. Eluliselt ei ole aga usutav, et kostja võtab

vastu looma poolt rikutud korteri, ühtegi pretensiooni ei oma ja on nõus, et aktis märgitakse

korteri seisukorraks hea. Pealegi on kostja väide tõendamata. Tunnistaja C on kinnitanud, et

korter seisis enne kostjat tühjana.

13. Maakohus leidis, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kostja tagastas hagejale

eluruumi seisundis, mis ei vasta asja lepingujärgsele kasutusele. Eluruumi kasutamine

olukorras, mis fikseeriti 03.10.2020 aktis, ei ole võimalik. Kostja, pidades eluruumis

koduloomi, ei olnud piisavalt hoolas korteris puhtuse hoidmisel ega loomade üle järelevalve

teostamisel, mille tagajärjel on eluruumi kahjustatud ulatuses, mida kohus ei saa pidada

lepingujärgseks amortisatsiooniks. Kostja on rikkunud üürilepingu p 8.3, mis kohustas kostjat

tagastama korteri, mis peab olema korteri üürnikule üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud

seisundis, arvestades normaalset kulumist. Kostja ei ole tõendanud, et üüritud eluruumi

kahjustamine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud kostjast. Ebatõene on kostja väide, et hageja

ei nõustunud sellega, et kostja koristusteenuse tellib. Asjas on tõendatud poolte

kirjavahetusega, et hageja oli koristusteenusega nõus ja nõus laskma koristusteenust teostaval

isikul ise hiljem korterisse siseneda, kuid korteriomandi üleandmine peab toimuma endiselt

03.10.2020, lihtsalt maksjaks oleks kostja. Kostja vastavale kirjale enam ei reageerinud ja ei

2-21-3614

avaldanud, mis firmalt on ta koristuse tellinud. Kostja 02.10.2020 video pealt on tuvastatav, et

korter ei vasta sellele seisukorrale, mis nähtub algsetelt fotodelt ja video ei tõenda, et korter

on täiesti normaalses seisukorras, nagu väidab kostja. Kohtule ei nähtunud, et tegemist oleks

olukorraga, kus vaid koristus oleks saanud muuta korteri selliseks, millisena ta kostjale üle

anti (arvestades loomulikku kulumist). Kostja on esitanud kohtule ka 2016. a akti, mis kohtu

hinnangul ei tõendanud, et just vastaval korteriomandil olid probleemid küttega ja

ventilatsiooniga. Kostja pole selle aja jooksul, kui elas hageja korteriomandis, kordagi

pöördunud hageja poole kütte või ventilatsiooni probleemiga. Kostja ei ole kordagi

pöördunud korterit kasutades hageja poole ka selles, et niiskusega on probleeme ja

aknalaudadele või mujale on tekkinud hallitus või kahjustused. Maakohus nõustus hagejaga,

et kostja on eluruumi kaheksa-aastase hariliku kasutamise järel kahjustanud seda üle hariliku

kulumise määra. Seega leidis praeguses asjas tuvastamist, et eluruumi kahjustused on

tekitatud kostja kontrolli all olevate loomade ja tema enda poolt, mistõttu vastutab kostja

üüritud eluruumile tekitatud kahjustuste eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 lg 2 kohaselt.

14. Maakohus asus seisukohale, et hagejal oli õigus koheselt nõuda kahju hüvitamist vastavalt

VÕS § 115 lg-le 3, kuid hageja on täitnud ka VÕS § 115 lg-s 1 sätestatud täiendava tähtaja

määramise nõude. Vastab tõele, et hageja alustas juba kulutuste tegemist enne, kui saabus

kostjale antud tähtaeg kahju hüvitamiseks. Arve on hageja poolt aga tasutud pärast kostjale

antud tähtaega, s.o 31.12.2020. Kohtu hinnangul sai 10.12.2020 saadetud kirja puhul rääkida

VÕS § 115 lg 2 tähenduses antud täiendavast tähtajast. Poolte vahel pole vaidlust, et kostja ei

reageerinud hageja saadetud 06.11.2020 ja 10.12.2020 kirjadele. Hageja on täitnud VÕS §

115 lg-s 2 ettenähtud täiendava tähtaja määramise kohustuse. Heauskselt käituv isik, kes

avaldab tahet enda poolt vaidlust lahendada, reageerib talle saadetud kirjadele. Kostja ei ole

vaidlustanud, et ta poleks kirja kätte saanud. Maakohus möönis, et kõige korrektsemalt hageja

VÕS § 115 lg-s 2 sätestatud kohustust täitnud ei ole, kuid hageja tegevus on piisav, et lugeda

see hageja poolt täidetuks.

Siiski saaks sellises olukorras rakendada ka erandit, kuna tegemist oli olulise lepingu

rikkumisega kostja poolt (raske hooletusega tekitatud kahju). Maakohus nõustus hageja

seisukohaga, et loomapidamise nõuete rikkumine on raske hooletus. Lisaks, kostja oli juba

eelnevalt näidanud enda käitumisega, et temalt ei ole mõistlik oodata kohustuste täitmist

(pooltevaheline vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-18330). Asjaolude kohaselt oleks olnud ka kahju

hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata mõistlik. On ilmne, et täiendava tähtaja

määramisel ei oleks tulemust, mistõttu esinevad VÕS § 116 lg 2 p-des 3 ja 4 sätestatud

eeldused.

15. Maakohtu hinnangul tõendas hageja kõiki kahju hüvitamise eeldusi. Maakohus leidis ka,

et hageja ei oleks pidanud kahju nõudest maha arvestama loomulikku kulumist (mida hageja

ka teha ei saanud, kuna remontima pidi terve korteri). Korteris ei olnud asju ega viimistlust,

mis oleks läinud loomuliku kulu alla ja mida oleks saanud eraldi nt kohtparandustega

parandada või pestes kasutuskõlblikuks muuta. Kohus möönis, et hageja võis remondi käigus

teatud kasu saada, kuid kohtupraktikas on selgitatud, et kasu mahaarvamise kahjuhüvitisest

võib olla vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt

võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-133-15, p

17). Terviklikku korteri remonti ei oleks korter vajanud ja kui kostja oleks kasutanud korterit

heaperemehelikult, siis loomuliku kulumi oleks saanud parandada pisiparandustega.

16. Maakohus on tuvastanud tehtud fotode, hageja poolt lisatud tšekkide, hinnapakkumiste,

arve, tehtud tööde nimekirja, hageja poolt välja toodud tubade kaupa võrdluse ja tunnistaja W

ütlustega, et hageja poolt hagis väljatoodud tööd on kõik korteris tehtud ja kõik tööd olid

2-21-3614

vajalikud puuduste kõrvaldamiseks. Kuna hageja on tõendanud, et korter oli kostjalt saades

kahjustatud ning toonud välja ka iga ruumi kahjustused ja vajalikud ning teostatud tööd, siis

peaks kostja tõendama, et korteri kahjustused ei olnud sellised nagu hageja väidab ja ei olnud

tekkinud kostja kasutamise ajal, kuid seda pole kostja teinud. Kostja video, et tegemist oli

hariliku kulumisega, pigem tõendab koostoimes teiste tõenditega, et korter polnud sellises

seisukorras nagu see kostjale üle anti. Maakohus analüüsis esitatud tšekkide põhjal,

koostoimes fotodega, hageja lahti kirjutatud võrdlusega tubadest ning tunnistajate ütlustega

hageja poolt esitatud asjaolusid ja luges tõendatuks, et kviitungitel toodud materjal oli korteri

kahjude likvideerimiseks vajalik ning kohane ja seda materjali (põrandaliistud, parkett, tapeet

jm) on ka korteri remondis kasutatud. Lisaks on kasutatud keskmises hinnaklassis materjali,

nagu kinnitab ka tunnistaja W. Seega polnud hagejal ka eesmärki kuidagi kostja arvelt kasu

saada korteri parendamise näol, vaid hageja eesmärk oli saada endale samaväärses seisukorras

korter, nagu see oli enne kostjale üleandmist. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja on

kandnud kahju suuruses 8519,36 eurot ning kostja on vastutav hagejale kahju tekkimise eest,

mistõttu rahuldas maakohus hageja põhinõude.

17. Maakohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on andnud kostjale

10.12.2020 tähtaja kahju hüvitamiseks. Kahju hüvitamise lõpptähtajaks oli 28.12.2020. Kohus

leidis, et viivise arvestamist saab seega alustada alates 29.12.2020. Seisuga 03.03.2021 on

viivise suurus 131,20 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti on

põhjendatud hageja nõue kostjalt välja mõista viivis protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täieliku tasumisena alates 04.03.2021.

18. Menetluskulud I astme kohtumenetluses jättis maakohus kostja kanda ning Tallinna

Ringkonnakohtu menetluses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude

suuruseks 4412,65 eurot ning kostja menetluskulude suuruseks 1158 eurot. Tasaarvestuse

tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3254,65

eurot koos seadusjärgse viivise tasumise kohustusega alates lahendi jõustumisest kuni kohase

täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse

osas, milles mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitis 8519,36 eurot, viivis 131,20

eurot (03.03.2021 seisuga) ning viivis alates 04.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni, sh osas,

milles I astme kohtumenetluse kulud jäeti kostja kanda ning määrati hageja menetluskulude

suuruseks 4412,65 eurot ja mõisteti vastavas summas kostjalt hageja kasuks välja ning osas,

milles tasaarvestati poolte teineteisele tasumisele kuuluvad menetluskulud ja tasaarvestuse

tulemusena mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3254,64 eurot koos

seadusjärgse viivise tasumise kohustusega. Kostja palub teha uue otsuse, millega jäetakse hagi

täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud I ja II astme kohtumenetluses hageja kanda.

20. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et vastupidiselt kohtu hinnangule ei ole hageja

tõendanud korteri seisukorda selle üleandmisel ega olnud nõus vastu võtma kostja

parendusteenust. Nähtuvalt kirjavahetusest tellis hageja korterile koristusteenuse 09.10.2020,

millest kostja keeldus. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p 2.3 kohaselt on üürileandjal õigus

kontrollida korteri kasutamise sihipärasust, nende säilitamist või hooldamist üürniku poolt.

Hageja ei ole eeltoodud toiminguid teinud, seega ei ole tal põhjust välja tuua asjaolu, et

kompromissilepingu sõlmimise ajal ei teadnud ta korteri seisukorrast. Veelgi enam, korter

võeti üle üürniku kohalolekuta ning korteri vastuvõtmisel ei koostatud pildimaterjali, mis

oleks autentselt näidanud seisukorda. Samas ei oma eeltoodu ka tähtsust, kuna kostja oli nõus

2-21-3614

tellima korteri koristusteenuse selleks, et eluruum heas korras üle anda. Kohus ei ole

arvestanud kostjapoolse hea tahtega. Lisaks puuduvad üürilepingus sätted, mille järgi ei tohi

olla koduloomi, mistõttu vastab üüripinna kasutamine lepinguline ning on toimunud

lepingujärgselt. Kohus on jätnud põhjendamata kostja poolse lepingu rikkumise ning valesti

tuvastanud, et loomapidamises on kostja tekitanud tahtlikku kahju – loomapidamise keeld

puudus üürilepingus. Võimalikud tekkinud puudused on normaalsed ja tavapärased

loomapidamisel.

21. Maakohus on kostja hinnangul valesti tuvastanud otsuse p-s 16 toodud asjaolud seoses

kompromissilepingu sõlmimisega. 03.09.2020 kohtuistungil sõlmisid pooled

kompromissilepingu, mille p 1.2 kohaselt ei olnud neil vastastikku pretensioone, hageja jättis

kostjale ka tagatisraha. Poolte tahe oli lõpetada kõik õigusvaidlused. Kohus tuvastas vääralt,

et hageja esitatud remondi nõude näol on tegemist tulevikus tekkinud nõudega. Nõue tekkis

eluruumi kasutamisel üürniku poolt, s.o üürilepingust, ning kompromissilepinguga olid

hõlmatud kõik poolte vastastikused nõuded üksteise vastu. Kompromiss ei ole piiratud

hagimenetluse piiridega. Sõlmitud kompromiss hõlmas lisaks ka tagatisraha. Tuues välja

asjaoluna, et kompromiss ei ole kehtiv, on kostja kaotanud õiguse ka tagatisrahale. Tulenevalt

hageja poolt kostja vallasasjade ja tagatisraha omastamisest ei ole aga täna võimalik määrata

kompromissisummat uuesti.

22. Kostja palub ringkonnakohtul kohaldada aegumist. Kostja leiab, et hageja nõue on

aegunud tuginedes nii VÕS § 336 lg-tele 1 ja 2 kui ka VÕS § 338 lg-tele 1 ja 2. Vastavalt

maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludele pöördus hageja esindaja vahendusel kostja poole

06.11.2020 ja 10.12.2020, tuues välja puudused, mis korteris olid tekkinud perioodil, mil

kostja valdas korterit. Hageja palus kahjud hüvitada, kuid kostja pole kirjadele vastanud.

Eeltoodud nõude esitas hageja hiljem, mis ei ole kahtlemata seaduses toodud viivitamatu

teavitamine. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, mis näitaksid, miks ta esitas nõude mitte

viivitamatult. Minnes korterisse pidi olema koheselt selge ja arusaadav, millises osas korteri

seisukord nõuetele ei vasta. Lisaks vähendasid pooled seaduses sätestatud aegumistähtaega

(VÕS § 338 lg 1). 01.02.2012 sõlmitud üürilepingu p 8.5 kohaselt on üürileandjal õigus

esitada üürnikule p-s 8.2 ja 8.4 nimetatud leppetrahvi nõuded ühe kuu jooksul arvates üürniku

poolt korteri vabastamise päevast. Lepingu p 8.4 kohaselt on leppetrahv seotud kahju

hüvitamisega ning lepingut tuleb mõista nii, et nii leppetrahvi nõue kui ka kahju hüvitamise

nõue tuli esitada ühe kuu jooksul arvates üürniku poolt korteri vabastamise päevast. Nähtuvalt

asja materjalidest lõppes üürileping 03.10.2010 ning hageja pöördus esindaja vahendusel

kostja poole 06.11.2020 ja 10.12.2020, mistõttu on hageja nõue kahju hüvitamiseks aegunud.

23. Täiendavalt toob kostja välja, et pooled ei ole kokku leppinud konkreetset kohustust, mille

rikkumise korral on võimalik nõuda leppetrahvi või kahju hüvitamist VÕS § 287 mõttes.

Üürnik on kasutanud üüritavat elupinda lepingujärgselt, st lepinguga lubatud eesmärgil ja

viisil. Hageja ei ole näidanud kostja õigusvastast käitumist. Üürileandja on mh omastanud

üürniku vallasasjad jättes korraldamata vallasasjade müügi enampakkumisel.

Vastustaja seisukoht

24. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

2-21-3614

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

25. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

26. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja

vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1, 2, 4 ja 5. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg

4 ls 2 alusel edasi kaebamata jõustunud osas, milles määrati kindlaks hageja menetluskulude

rahaline suurus ringkonnakohtus ning mõisteti see hagejalt kostja kasuks välja (resolutsiooni p

3).

27. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud

01.02.2012 tähtajatu eluruumi üürileping, kostja on tagastanud hagejale eluruumi seisundis,

mis ei vasta lepingujärgsele kasutusele, kostja vastutab selle rikkumise eest, praegusel juhul

on täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused ning hageja esitatud kahjunõude suurus on

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654

lg 6) ning vastab apellatsioonkaebuse väidetele alljärgnevalt.

28. Apellatsioonkaebuses on kostja palunud kohaldada aegumist nii VÕS § 336 lg-te 1 ja 2

alusel kui ka VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 alusel. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole hageja

vaidlusalustest puudustest tuleneva nõude esitamise õigust kaotanud.

28.1. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on 03.10.2020, s.o samal päeval, kui toimus

korteri ülevaatamine, toonud esile korteril esinevad puudused ning edastanud ka korterist

tehtud pildid ja video koos 03.10.2020 eluruumi üleandmise-vastuvõtmise aktiga kostjale ning

palunud temalt kahju hüvitamise osas selgitusi (dtl 264). Seejärel on hageja oma esindaja

kaudu võtnud kostjaga ühendust 06.10.2020, sh edastanud korteri ülevaatusakti ning

10.12.2020 kirjas palunud hüvitada korterile tekitatud kahju vastavalt saadud

hinnapakkumisele summas 9195 eurot hiljemalt 28.12.2020 (dtl 84–85). Hageja on kostjale

10.12.2020 ka selgitanud, et lisaks vastuvõtmis- ja üleandmisaktile tulid veel nähtavale

suuremad kahjustused tapeetide alt, mida esialgu polnud näha (dtl 84). Seega on üürileandja

tuvastanud puudused 03.10.2020 ning esmakordselt samal kuupäeval ka kostja esindajat

Kaupo Süvaojat sellest teavitanud, sh on hiljem tuvastatud varjatud puudusi, millest on hageja

kostjat teavitanud pärast ehitustööliste poolt korteri üle vaatamist, mistõttu ei ole hageja

kaotanud ka VÕS § 336 lg-st 1 talle kuuluvaid õigusi tulenevalt asja puudusest.

28.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, et pooled on üürilepingus VÕS § 338 lg-st

1 tulenevat aegumistähtaega lühendanud ühe kuuni. Üürilepingu p-s 8.2 on pooled kokku

leppinud, et korteri vabastamise ja/või üle andmisega viivitamise korral on üürnik kohustatud

tasuma lisaks üürile ja muudele lepingu järgi tasumisele kuuluvatele maksetele leppetrahvi 5

(viis) % ühe kuu üürisummast iga üleandmisega viivitatud päeva eest. Üürilepingu p-s 8.4 on

sätestatud, et juhul, kui korter ei ole p-s 8.3 fikseeritud seisundis, on üürileandjal õigus nõuda

üürnikult leppetrahvi tasumist 2 kuu üürisumma ulatuses ja kahju hüvitamist ulatuses, mis

ületab leppetrahvi summa ja korvab tekitatud kahju. Üürilepingu p 8.5 kohaselt on

üürileandjal õigus esitada üürnikule p-des 8.2 ja 8.4 nimetatud leppetrahvi nõuded 1 (ühe) kuu

jooksul arvates üürniku poolt korteri vabastamise päevast. Sellest nähtub, et pooled on teatud

olukordade puhuks leppinud kokku leppetrahvi nõude esitamises ühe kuu jooksul arvates

üürniku poolt korteri vabastamise päevast. See ei välista aga muude õiguskaitsevahendite

kasutamist ning nõuete maksma panemist VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt üürilepingu p 8.5 alusel leppetrahvi, vaid on esitanud

2-21-3614

VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõude. Hageja on saanud korteri tagasi 03.10.2020 ning

esitanud hagiavalduse 08.03.2021, mistõttu ei ole hageja hüvitisnõue VÕS § 338 lg-te 1 ja 2

järgi aegunud.

28.3. Kuivõrd hageja hüvitisnõude aegumistähtaeg algas korteri tagasisaamisest VÕS § 338 lg

2 kohaselt, ei ole asjakohased hageja viited tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s

1 sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumistähtajale ning sellele, et praegusel juhul tulnuks

tuvastada aegumise kohaldamiseks eluruumi kahjustamise aeg.

29. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole tõendanud korteri

seisukorda selle üleandmisel, sh on hageja keeldunud kostja tellitud koristusteenusest, ning

kompromissilepinguga on pooled kõikidest nõuetest üksteise vastu loobunud. Lisaks toob

kostja välja, et pooled ei ole leppinud kokku konkreetset kohustust, mille rikkumise korral on

võimalik nõuda leppetrahvi või kahju hüvitamist (VÕS § 287).

29.1. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb

lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29

lg-s 5 nimetatud asjaolusid (RKTKo 12.11.2014, 3-2-1-102-14, p 18; RKTKo 12.05.2014, 3-

2-1-19-14, p 19). Maakohus on seega õigesti leidnud, et kuivõrd poolte ühist tahet lepingu

sõlmimisel ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg-st

4. Järelikult tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Maakohus on lepingu tõlgendamise

reegleid rakendades õigesti leidnud, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei saanud

tsiviilasjas nr 2-19-18330 sõlmitud kompromissilepingut (maakohtu määruse resolutsiooni p

1.2, dtl 74) mõista nii, et pooled loobuvad lisaks nimetatud tsiviilasjas esitatud nõuetele ka

võimalikest tulevikus tekkivatest nõuetest, sh korteri seisukorra halvendamise tõttu tekkida

võivast kahju nõudest, millest oli võimalik hagejal teada saada alles korteri tagasisaamisel.

Seejuures tuvastas maakohus protokollist ja helisalvestiselt, et tsiviilasja nr 2-19-18330

kompromissi sõlmimisel ei rääkinud pooled mitte kordagi tulevikus tekkivatest nõuetest

loobumisest, mistõttu ei olnud tuleviku nõuetest loobumine ka poolte tahe. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et vastasel juhul oleksid pooled sõlminud kompromissilepingu, kus

oleks tingimus, et pooled loobuvad ka võimalikest tulevikus tekkivatest nõuetest. Samuti, et

tõlgendust toetab lisaks asjaolu, et kostja on teinud 02.10.2020 korterist väljakolimisel video,

kus rõhutas, et kõike tuleb lugeda loomulikuks kulumiseks. Seega on maakohus õigesti

leidnud, et kohtulikus kompromissis ei leppinud pooled kokku selles, et nad loobuvad

üürilepinguga seotud tulevikus tekkivatest nõuetest teineteise vastu ning hagejal on õigus

kostja vastu nõue esitada. Vastupidisele seisukohale ei võimalda jõuda ka üürilepingu p-s 2.3

sätestatud üürileandja õigus kontrollida korteri kasutamise sihipärasust. Hageja ei pidanud

tsiviilasjas nr 2-19-18330 kompromissi sõlmimiseks tutvuma korteri seisukorraga.

29.2. Maakohus on seoses korteri seisukorraga selle üleandmisel õigesti märkinud, et kuigi

esitatud tõendite põhjal ei saa korteri seisukorda kostjale üleandmisel 100% tuvastada, saab

siiski tõendite põhjal tuvastada seda, kas korteri seisukord oli hea, nagu oli kirjas üleandmise-

vastuvõtmise aktis. Maakohus tuvastas, et kostja võttis 01.02.2012 ruumid vastu ja

pretensioone ei esitanud. Üürilepingu sõlmimisel koostati eluruumi üleandmisakt, milles

märgiti, et eluruumi seisukord on hea (dtl 72). Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 334 lg 1 ls

2 kohaselt, kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et

asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

tõendanud vastupidist, s.o 01.02.2012 ei olnud korteri seisukord hea. Seega on maakohus

2-21-3614

õigesti tuvastanud nii üürilepingu sõlmimisel koostatud eluruumi üleandmisakti ja fotodega,

üürikuulutusega kui ka tunnistaja C ütlustega, et eluruumi seisukord kostjale üleandmisel

01.02.2012 oli samaväärses seisukorras kui nähtub hagi lisa 6 fotodelt, seisukord oli hea ning

eluruumil ei esinenud puudusi.

29.3. Kostja väited selle kohta, et hageja on keeldunud kostja tellitud korteri

koristusteenusest, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Asja materjalidest nähtub, et

hageja esindaja on 01.10.2020 palunud kostjal teada anda, kes on kostja tellitud

puhastusteenuse osutaja. Samuti on kostjale selgitatud, et hageja soovib korteri üleandmist

siiski 03.10.2020 ning puhastusteenuse saab 09.10.2020 korterisse sisse lasta ka hageja ise,

kuid puhastusteenuse eest esitatava arve tasub sellegipoolest kostja (dtl 86). 08.10.2020 on

hageja esindaja täiendavalt kostjaga ühendust võtnud, kuivõrd korter vajas ilmselgelt

puhastust ja renoveerimist ning küsinud, kus on kostja poolt lubatud korterile tehtav puhastus

(dtl 85). Selle peale on kostja esindaja vastanud üksnes, et hageja on kokkulepitud ajaks

korteri kätte saanud ning küsinud, milles on nüüd probleem (dtl 85). Seega ei ole hageja

keeldunud kostja tellitud korteri koristusteenusest, vaid on vastupidiselt uurinud, kas kostja

tellis puhastusteenuse, kes on puhastusteenuse osutaja ning kas puhastus viidatud ajal toimub

või mitte. Kostja ei ole hagejale selles osas ise informatsiooni andnud ega ka nähtuvalt

toimiku materjalidest nimetatud puhastusteenust tellinud.

29.4. Kolleegium märgib VÕS § 287 kohaldamise osas, et nii üürilepingu sõlmimise ajal

(01.02.2012) kui ka üürilepingu kehtivuse ajal kostja viidatud VÕS § 287 regulatsioon ei

kehtinud. See jõustus 14.01.2021. Seetõttu ei ole siinsel juhul VÕS § 287 kohaldatav

sõnastuses, mis ei kehtinud leppetrahvi sõlmimise kokkuleppe ajal ning lisaks ei nõua hageja

kostjalt leppetrahvi.

30. Kostja on maakohtule ette heitnud kostja poolse lepingu rikkumise põhjendamata jätmist

ning valesti tuvastamist, kuivõrd üürilepingus puudus loomapidamise keeld. Toimiku

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellele, et üürilepingus puudus loomapidamise keeld,

tuginenud maakohtu menetluses. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks

vastavat asjaolu ei saanud varem esitada, mistõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta

(TsMS § 652 lg 4). Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka kostja väited

sellest, et hageja on omastanud nii kostja vallasasjad kui ka tagatisraha. Ringkonnakohus

märgib siiski, et kostja on ise kinnitanud oma 22.11.2021 esitatud videos (dtl 286, Lisa 4 –

video korterist 02.10.2020), millised asjad jäävad korterisse ning näiteks kirjutuslaua osas on

kostja välja toonud, et hagejal tuleks ise vaadata, mida ta sellega edasi teeb. Tagatisraha osas

on toimunud tasaarvestus ning Pärnu Maakohtu 21.10.2021 otsus on selles osas jõustunud.

31. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ning maakohus on õigesti hagi rahuldanud. Sellest tulenevalt ei ole vajalik

muuta ka menetluskulude jaotust vastavalt kostja taotletule. Kuigi kostja on vaidlustanud ka

hageja menetluskulude suurust, siis ei sisalda apellatsioonkaebus sisulisi väiteid, kuidas on

maakohus hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire,

mis võimaldaksid asuda seisukohale, et maakohtu otsustus on ilmselgelt põhjendamatu.

Apellatsioonkaebust ei rahuldata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

2-21-3614

33. TsMS § 174 lg 3 kohaselt, kui maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kohtuotsuses kindlaks ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav

kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Alljärgnevalt määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruse kindlaks.

34. Hageja lepinguline esindaja esitas 07.11.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt

on hagejale osutatud õigusabi 9 tunni ja 15 minuti ulatuses tunnitasumääraga 110 eurot/t (ilma

käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi hageja lepinguline esindaja järgmiseid

toiminguid:



maakohtu otsusega tutvumine 4 tundi;



apellatsioonkaebusega tutvumine 1 tund ja 30 minutit;



vastus apellatsioonkaebusele 3 tundi ja 30 minutit;



menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit.

35. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

36. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat

on esindanud jurist Tanel Brandmeister. Hageja esindaja tasumäär on kohane ja ei ületa juristi

keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.

37. Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks täies

ulatuses. Arvestades maakohtu otsuse sisu ja mahtu (22 lk), apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu

(7 lk), vastuse apellatsioonkaebusele sisu ja mahtu (7 lk) ning tsiviilasja keerukust, siis on

tehtud toimingutele kulunud aeg kooskõlas asja menetlusega.

38. Tulenevalt eespool märgitust on hageja põhjendatud ja vajalik ajakulu

apellatsioonimenetluses 9 tundi ja 15 minutit. Hageja on märkinud, et ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ning hageja

menetluskulude eest on tasunud ERGO Insurance SE. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ringkonnakohtus 1241,35 eurot (käibemaksuga) (9,25 x 110 = 1017,50 eurot +

223,85 [km] = 1241,35 eurot), mis tuleb kanda vastavalt hageja taotletule ERGO Insurance

SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 (Swedbank).

39. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus

rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)