3-20-55/70 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-20-55

Haldusasi

AS Eesti Post kaebus Konkurentsiameti 20.12.2019

ettekirjutuse nr 5-5/2019-071 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – AS Eesti Post,

esindajad v.adv-d Triin Kaurov, Katri Paas-Mohando ja

Triinu Järviste

Vastustaja – Konkurentsiamet,

esindaja Kadri Lepikult ja Katrin Kostabi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.05.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS-i Eesti Post apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 24.09.2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i Eesti Post apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-20-55

tehtud Tallinna Halduskohtu 12.05.2021. a kohtuotsus. Teha uus otsus ning rahuldada

kaebus ja tühistada Konkurentsiameti 20.12.2019. a ettekirjutus nr 5-5/2019-071.

2. Mõista Konkurentsiametilt AS-i Eesti Post kasuks välja menetluskulu 35 000 eurot.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

29.12.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-55

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. AS Eesti Post (kaebaja) ning AS EXPRESS POST (EXPO) osutasid aadressiga reklaami

kojukande teenust ja aadressita reklaami kojukande teenust. Mõlemal neist oli selleks vajalik

kojukandevõrk linnapiirkonnas, samas kui maapiirkonnas oli kojukandevõrk üksnes kaebajal.

Kaebaja rakendas aadressiga reklaami kojukande kliendile allahindlust, mis oli seda suurem,

mida suurem oli saadetiste arvu mõttes ühekordne üleriigiline (nii linna- kui maapiirkonda

hõlmav) tellimus kokku. Aadressita reklaami kojukandel rakendas kaebaja suhteliselt väikest

allahindlust sõltuvalt ühekordse üleriigilise tellimuse suurusest, ent samas rakendas üle-

eestilisest poolaasta kogusest sõltuvat lisaallahindlust, mis jäi vahemikku 1–32%.

2. EXPO kaebas Konkurentsiametile, et kaebaja reklaami kojukande teenuste tellijatele üle-

eestiliste tellimuste mahust lähtuvate allahindluste kohaldamine kahjustab konkurentsi. EXPO

selgitas, et tellija tellib reklaami kojukande (nii linna kui maale) ühelt ettevõtjalt ning kliendi

tellimuse täitmiseks maapiirkonnas peab EXPO oma kojukandevõrgu puudumise tõttu ostma

selle teenuse sisse kaebajalt. Kuna kaebaja kohaldab allahindlusi lähtudes üleriigilistest

mahtudest, saab EXPO teiste kaebaja klientidega võrreldes väiksema allahindluse. Samuti tõi

EXPO esile, et sellise allahindlusmehhanismiga motiveerib kaebaja kliente tellima enda käest

reklaami kojukande ka linnapiirkonnas, kuna tellides linnapiirkonnas kojukande EXPO-lt,

kahaneks kliendi üleriigiline tellimuste maht ning väheneks ka kaebajalt maapiirkonnas

kojukandele kohaldatav allahindlus.

3. Konkurentsiamet (KA) tegi kaebajale 20.12.2019 ettekirjutuse nr 5-5-/2019-071

(vaidlustatud ettekirjutus), kus tuvastas, et aadressiga reklaami kojukande teenuse ja aadressita

reklaami kojukande teenuse puhul rakendatavate allahindlustega seoses kuritarvitas EP turgu

valitsevat seisundit ning kohustas EP-d lõpetama mõlema nimetatud teenuse puhul üle-

eestilisest tellimuste mahust sõltuvate allahindluste rakendamise hiljemalt 31.01.2020. Lisaks on

ettekirjutuse resolutsiooni juures märgitud, et soovides selliseid allahindlusi taas rakendada,

peab EP eelnevalt määrama sõltumatult vandeaudiitorilt tellitud kuluanalüüsi abil kindlaks

allahindluste objektiivselt põhjendatud mahu, arvestades ettekirjutuses esitatud kaalutlusi.

Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

3.1.

Nii aadressiga reklaami kojukande teenus kui ka aadressita reklaami kojukande teenus

tuleb määratleda eraldiseisvatele kaubaturgudele. Kliendil ei ole realistlikult võimalik reklaami

laiali toimetada teisiti kui kaebajalt või EXPO-lt vastavat kandeteenust tellides.

Kandeteenuseid ei saa paigutada reklaamiteenustega samale turule, olgugi et

konkurentsiolukord kandeteenuste turule eelneval reklaamiturul võib kaudselt mõjutada

konkurentsiolukorda kandeturul. Erinevate reklaamikanalite vaheline asendatavus võib teatud

ulatuses eksisteerida, sest sihtgrupid osaliselt kattuvad, kuid arvestades nii aadressiga kui ka

aadressita reklaami olemust, kasutusotstarvet ja nende teenuste kasutamissagedust tellijate

poolt, ei ole need digitaalsete reklaamikanalitega sama efektiivselt asendatavad.

3.2.

Nii aadressiga kui ka aadressita reklaami kojukanne jaguneb geograafiliselt eraldi

linnapiirkonnaks (I tsoon) ja maapiirkonnaks (III tsoon) ning nende vahele jääb II tsoon, kus

kojukandel on nii I kui ka III tsooni kandele iseloomulikke tunnuseid. I tsoonis osutavad

teenust nii EXPO kui ka kaebaja, III tsoonis teeb seda üksnes kaebaja. Kojukandeteenuste

2(13)

3-20-55

osutamise konkurentsiolukord I ja III tsoonis on niivõrd erinev, et need tuleb paigutada eraldi

geograafilistele kaubaturgudele.

3.3.

Maapiirkonnas (III tsoon ja osa II tsoonist) on kaebajal turgu valitsev seisund, kuna seal

on tal ainsana olemas kojukandevõrk. Kuigi linnapiirkonnas (I tsoon ja osa II tsoonist) on

kojukandevõrk ka EXPO-l, on kaebajal ka seal turgu valitsev seisund, kuna tema turuosa

suurus vaidlusaluste teenuste osas ületab KonkS § 13 lõikes 1 sätestatud kriteeriumi, ainsa

konkurendi EXPO turuosa on märkimisväärselt väiksem ning uute konkurentide turule

sisenemine kandevõrgu arendamise kulukuse tõttu raskendatud.

3.4.

Kuna EXPO-l puudub kojukandevõrk maapiirkonnas, peab ta seal oma klientide

teenindamiseks kandeteenuse ostma kaebajalt, samas rakendub EXPO-le väiksem allahindlus,

kui kliendile, kes ostab üle-eestiliselt kojukande otse kaebajalt. Seetõttu on kliendid

motiveeritud ostma nii aadressiga kui ka aadressita reklaami kojukannet tervikuna (I, II ja III

tsoonis) kaebajalt, sest sellisel juhul on pakutav allahindlus suurem, kui sama teenust EXPO-lt

ostes.

3.5.

Kaebaja kuritarvitab turgu valitsevat seisundit, olles allahindluste kaudu sidunud müügi

konkurentsile suletud turul (kojukanne maapiirkonnas) ja avatud turul (kojukanne

linnapiirkonnas) nii, et klientidel on kasulikum osta kummalgi turul teenuseid kaebaja kui

turuvalitseja käest. Sellisel allahindluste rakendamisel on konkurentsi kahjustav mõju, sest see

halvendab oluliselt EXPO võimalusi edukalt teenuseid pakkuda ja pärsib võimalike

potentsiaalsete konkurentide võimalust turule siseneda. Konkurentsi kahjustav mõju seisneb ka

selles, et kui kaebaja klient ostaks osa teenust konkurendilt, kaotaks ta turuvalitsejalt saadavast

allahindlusest niivõrd palju, et konkurendil ei ole realistlik selle kaotuse kompenseerimiseks

piisavalt odavat pakkumist teha.

3.6.

Üleriigilisest mahust sõltuvate allahindluste rakendamine võib olla lubatav, kui sellega

kaasneb kaebajale kulude kokkuhoid, mida on lubatud klientidele allahindluse näol edasi anda.

Kaebaja sellekohased selgitused on kas ebaveenvad või ebamäärased. Kaebaja aadressiga

reklaami kandes on üksnes 16,3% kogukuludest oma laadilt sellised, kus nii tellimuspõhise kui

ka tsooniülese kulukokkuhoiu esinemist ei saa protsessikirjelduse põhjal täielikult välistada.

Seega ei tohiks vaidlusalused allahindlused olla kindlasti suuremad kui 16,3%, ent need on

keskmiselt 28% ja ulatuvad kuni 40%-ni. Aadressita reklaami puhul ei saa üksnes 12,9%

kaebaja kulude osas tellimuspõhise kulude kokkuhoiu võimalust täielikult välistada, ent

aadressita reklaami kojukande ühekordse tellimuse keskmine allahindlus ulatub 6%-ni, millele

lisandub veel kuni 32%-line poolaasta allahindlus, mis on märkimisväärselt suurem 12,9%-st.

3.7.

Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et allahindluste tsoonipõhise kulude kokkuhoiuga

seostamise nõue ei ole praktikas teostatav. Isegi kui mõni kandekeskus teenindab teatud

ulatuses mitut tsooni, ei tähenda see automaatselt, et selle tegevuse kulud ei oleks eri tsoonide

vahel jaotatavad.

3.8.

Kui turgu valitsev ettevõtja rakendab allahindlusi, mis motiveerivad tema kliente ostma

teenuseid üksnes temalt, tuleb allahindlusi hinnata lähtudes nende mõjust

konkurentsiolukorrale, isegi kui neil on ka teatav nõudlust stimuleeriv mõju. Menetluse kestel

kaebajalt saadud põhjenduste pinnalt ei ole võimalik mõista, kui suures ulatuses üleriigilisest

mahust sõltuvate allahindluste andmine oleks põhjendatud. Turgu valitseva ettevõtja

tõendamiskoormust arvestades ei pea KA tegema sellist kuluanalüüsi EP eest.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks,

esitades selles kokkuvõttes järgmised väited ja argumendid.

4.1.

KA on kaubaturu vääralt määratlenud, kuna konkurentsiolukorda tervikuna hinnates

pidanuks järeldama, et asjaomaseks kaubaturuks on reklaamiteenuste üle-eestiline turg.

Kaebaja ei saa toimida sõltumatult oma potentsiaalsetest konkurentidest, kuna ta peab reklaami

3(13)

3-20-55

kojukande hindade tõstmisel arvestama konkurentsiga üldisel reklaamiturul ja eriti arvestama

digitaalset reklaami pakkuvate ettevõtjate konkurentsiga.

4.2.

KA on ebapiisava valimiga turuosaliste küsitlusest teinud ühekülgsed ja endale soodsad

järeldused, jättes tähelepanuta enda positsiooniga mitte kooskõlas olevad vastused, näiteks

selle, et hüpoteetilise 5–10%-lise püsiva hinnatõusu korral vähendaksid mitmed kliendid

kaebajalt ostetavate teenuste mahte ning selle, et mitmed kliendid nägid kaebaja teenusele

asendusteenuseid.

4.3.

KA on valesti läbi viinud nn SSNIP testi. Selleks, et määrata teatud teenus selle testi

tulemusena eraldi turule, oleks KA pidanud tuvastama, kas kaebaja saaks potentsiaalsest

hinnatõusust kasu. Kui hinnatõusu tõttu loobuksid kliendid teenuse tarbimisest sellises mahus,

et hinnatõus EP jaoks kasumlik ei ole, siis ei saa pidada reklaami kojukannet omaette turul

olevaks. KA taolist analüüsi aga läbi ei viinud.

4.4.

KA ei ole arvestanud, et erinevad reklaamikanalid on asendatavad ka pakkujate

perspektiivist.

4.5.

Vaidlustatud ettekirjutuse kontekstis ei ole alust käsitada kaebajat turgu valitsevas

seisundis oleva ettevõtjana. 70–80%-line turuosa ei saa olla ainumäärav, kuna muud

reklaamikanalid avaldavad igal juhul kandeteenusele konkurentsisurvet ega võimalda kaebajal

turgu valitsevalt käituda.

4.6.

KonkS § 16 punktist 4 ega selle tõlgenduspraktikast ei tulene nõuet, et turgu valitseva

ettevõtja allahindlused peavad olema rangelt kulupõhiselt põhjendatud. Mahupõhiste

allahindluste olemuslik eesmärk ei ole kulude kokkuhoid, vaid nõudluse mõjutamine. Lisaks

puudub kaebaja allahindlustel tegelik konkurentsi kahjustav mõju, kuna EXPO saab kaebajalt

tellida teenuseid vahendaja kaudu, mis kindlustab talle maksimaalsed allahindlused.

4.7.

Väär on KA seisukoht, et allahindlused peavad olema seostatud tsoonipõhiste kuludega,

nagu ka seisukoht, et kui mastaabisäästu mõju ei ole võimalik konkreetselt ära näidata, siis ei

saa seda ka konkurentsi kahjustava hinnakujunduse õigustamiseks kasutada. Kui KA seisukoht

oleks õige, siis ei tohiks tagasiulatuvad (st teatud perioodi konsolideeritud mahult

arvestatavad) allahindlused kunagi lubatavad olla.

5. Konkurentsiamet vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised argumendid.

5.1.

Asjaomased kaubaturud on õigesti määratletud. Kaebaja väited kojukandeteenuste

reklaamiteenuste hulka kuulumise kohta on kunstlikud ja ebaloogilised. Sisuloomine ja

levitamine on küll omavahel tihedalt seotud, kuid konkurentsiõiguslikult saab neid kahte

tasandit siiski eristada. Kaebaja on omistanud SSNIP testile ja selle tulemustele liiga suure

kaalu. SSNIP test ei ole otseselt kohaldatav juhul, kui on alust arvata, et ettevõtjal võib olla

turgu valitsev seisund.

5.2.

KA ei lähtunud turgu valitseva seisundi tuvastamisel ainult turuosa suurusest, kuigi see,

et linnapiirkonnas oli kaebaja turuosa palju suurem kui ainsa konkurendi EXPO oma, on

kaalukaks tõendiks kaebaja turgu valitseva seisundi kohta. EXPO-l ei olnud võimalik turuosa

suurendada kaebaja rakendatavate üle-eestiliste allahindluste tõttu. Kuna erinevad

reklaamiteenused ei ole teineteisega täielikult asendatavad ning mõlema kojukandeteenuse

puhul oli kaebaja turuosa linnapiirkonnas väga suur, tuleb asuda seisukohale, et teistest

reklaamikanalitest tulenev konkurentsisurve ei olnud kaebajale suur.

5.3.

Turgu valitseva ettevõtja allahindlused peavad olema rangelt kulupõhised. Mahu

kasvatamise eesmärgil allahindluste tegemine on lubatav kuni need ei kahjusta konkurentsi.

See, et EXPO saab kaebajalt teenuseid tellida vahendaja kaudu, ei välista konkurentsi

kahjustamist, kuna vahendusteenus ei ole tasuta. Isegi kui kaebaja senise konkurentsivastase

4(13)

3-20-55

praktika lõpetamine tooks kaasa mõningase hinnatõusu, ei välista see sellise praktika

lõpetamiseks kohustamist.

6. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud EXPO1 leidis, vaidlustatud ettekirjutus on

õiguspärane.

7. Tallinna Halduskohus tegi 12.05.2021 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

KA on kaubaturu määratlenud õigesti. Reklaami kojukandeteenuse paigutumine

reklaamiteenuste turule ei ole põhjendatud. Kaebaja on samastanud reklaamiteenuste turu

erinevate reklaamiplatvormide (ajalehed, ajakirjad, televisioon, raadio, välimeedia, internet ja

ka otsepost) müügikäibega, st reklaami edastamise teenusega. Samas on reklaami edastamine

ja selle kulu vaid üks osa reklaamimisest ja selle kogukulust reklaami tellija jaoks. Reklaami

sisuloomine ja levitamine on omavahel tihedalt seotud, kuid konkurentsiõiguslikult saab neid

kahte tasandit eristada.

7.2.

Mõistagi mõjutab reklaami kojukandeteenust see, kui palju soovitakse sellisel viisil

reklaami edastada, ent reklaami kojukandeteenus ei konkureeri iseseisvana efektiivselt teiste

reklaamiliikidega. Konkreetse reklaamikanali kasutamise mahtu ei mõjuta otseselt see, kui

kuluefektiivne on mõni teine reklaamikanal. Seisukohta, et erinevad reklaamiliigid või -

kanalid ei ole üksteisega otseselt asendatavad, toetavad ka KA poolt järelevalvemenetluses

küsitletud turuosaliste vastused, mille läbivaks sõnumiks on, et parima tulemuse reklaami

tegemisel annab erinevate kanalite kombineerimine ning igal kanalil on omad eelised ja

puudused. Samuti nähtub neist vastustest, et reklaami kojukande kulu on reklaami tellijate

jaoks vaid üks (kulu)komponent muude oluliste või olulisemate kaalutluste kõrval.

7.3.

Erinevad reklaamiliigid või -kanalid ei avalda üksteisele sellist olulist konkurentsisurvet,

mis õigustaks reklaami kojukandeteenuse paigutumist reklaamiteenuste üle-eestilisele turule.

Olukorras, kus reklaami kojukande teenuse maht jaguneb olulises osas kahe ettevõtja vahel,

mõjutab ühe pakkuja hind üsna vahetult teise pakkuja tellimuste mahtu. Isegi kui

reklaamikanaleid teatud ulatuses asendada saaks, siis kandeteenust asendada ei saa.

7.4.

SSNIP testi rakendamine konkurentsijärelevalve asjades ei ole kohustuslik. Komisjoni

teatise „Suunised turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise kohta vastavalt ELi

elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste reguleerivale raamistikule“ (2018/C 159/01) kohaselt

on see üks võimalik meetod, kusjuures selles teatises on rõhutatud selle testi formaalset laadi ja

n-ö tsellofaaneksituse riski, samuti asjaolu, et kui tarbija valikut mõjutavad muud kaalutlused

kui hinnatõus, ei pruugi SSNIP-test olla piisav toote asendatavuse näitaja. KA on põhjendanud

muudel argumentidel, miks ei ole aadressita ja aadressiga reklaami kojukanne sisustatav

reklaamiteenusena ja selles olukorras oleks mõneti vastuoluline hakata siiski üksikasjalikult

analüüsima kojukandeteenuse ja reklaamiteenuste asendatavust SSNIP testi kaudu. Ka

otseposti kui reklaamikanali valikut mõjutavad reklaami tellijate jaoks muud olulise(ma)d

kaalutlused kui reklaami kojukandeteenuse hinnamuutus.

7.5.

KA leidis õigesti, et kaebaja omab turgu valitsevat seisundit aadressiga ja aadressita

reklaami kojukande teenuse turul. Maapiirkonnas (III tsoonis ja osaliselt II tsoonis) on kaebaja

sisuliselt ainus teenuse pakkuja ning linnapiirkonnas (I tsoonis ja osaliselt II tsoonis) on

1 Apellatsioonimenetluse ajal, st 18.07.2024 sõlmitud ühinemislepingu alusel ühinesid AS Õhtuleht Kirjastus ja AS

EXPRESS POST, mille tagajärjel viimane kui ühendatav ühing kustutati äriregistrist 12.09.2024. Ühinemise

tulemusel on AS EXPRESS POST õigusjärglaseks AS Õhtuleht Kirjastus. HKMS §-st 29 tuleneb, et

üldõigusjärglane asub astub menetlusse kohtu loal. AS Õhtuleht Kirjastus ei ole taotlenud luba menetlusse astumist

taotlenud ja vastavat luba kohus andnud ei ole. Ringkonnakohus asus 24.09.2024 toimunud kohtuistungil

seisukohale, et kuivõrd AS Õhtuleht Kirjastus on menetlusest teadlik, ent ei ole näidanud üles mistahes huvi

menetluse vastu, siis tuleb järeldada, et ta menetlusse astuda ei soovi ning seega tuleb lugeda, et kolmandat isikut

alates AS EXPRESS POST registrist kustutamisest menetluses ei ole.

5(13)

3-20-55

kaebaja turuosa üle 70%, küündides aadressita reklaami kojukande osas 80%-ni või isegi üle

selle. 70-80% suuruse turuosa puhul peaksid esinema mingid väga selged erandlikud asjaolud,

mis viitaksid sellele, et turgu valitsev seisund puudub. Siinsel juhul selliseid erandlikke

asjaolusid ei nähu. Ei saa asuda ka seisukohale, et erinevad reklaamikanalid või -platvormid

avaldaksid kaebajale sellist konkurentsisurvet, et see ei võimaldaks tal käituda aadressiga ja

aadressita reklaami kojukande teenuse osas turgu valitsevalt.

7.6.

Kaebaja rikkus KonkS § 16 punkti 4. Kaebaja üleriigiline allahindlus tähendab seda, et

tellides samaaegselt teenust nii linna- kui maapiirkonnas, saab klient allahindluse mõlema

piirkonna teenuse osas, ent kui klient tellib sama koguse kojukande linnapiirkonnas kaebajalt

ja maapiirkonnas EXPO-lt, kaotab ta kaebajalt saadava allahindluse ka linnapiirkonna

kojukande osas. Seega EXPO poolt pakutav linnapiirkonna reklaami kojukande teenus peaks

oma maksumusega konkureerima mitte üksnes kaebaja linnapiirkonna kojukande

allahindlusega, vaid kompenseerima ka maapiirkonna allahindluse kaotuse kliendi jaoks.

Sisuliselt tähendab see, et üksnes linnapiirkonnas ei ole võimalik võrdsetel alustel

konkureerida, kuna ainult linnapiirkonnas teenust osutav ettevõtja peaks samal ajal

konkureerima ka geograafilise turuga, kus ta ei osalegi.

7.7.

Seoses tegelikku konkurentsi kahjustava mõjuga ei ole kaebaja ümber lükanud EXPO ja

KA seisukohta, et kliendid ostavad olulises mahus nii aadressiga kui ka aadressita reklaami

kojukande teenust üleriigiliselt ühelt teenusepakkujalt. Seega ei saa sellise praktika korral

EXPO, kes osutab kojukandeteenust üksnes linnapiirkonnas, efektiivselt kaebajaga

konkureerida. Asjaolu, et EXPO saab soetada maapiirkonna kojukandeteenust omakorda

kaebajalt, ei muuda samuti EXPO-t võrdväärseks konkurendiks. Isegi, kui EXPO telliks

vahendajate kaudu kaebajalt suuremat teenuse mahtu, siis on ka vahendus- ja haldusteenus

tasulised. EXPO või muu potentsiaalse konkurendi osas ei saa pidada lahenduseks ka kaebaja

kandevõrku dubleeriva kandevõrgu väljaarendamist üleriigiliselt. Lisaks selle üldisele

kulukusele seisneb vaidlusaluse ettekirjutusega tehtav etteheide kaebajale just selles, et kaebaja

allahindluse süsteemi sisuks on mh konkurentide turuosa suurendamise takistamine.

7.8.

Nõudluse suurendamise eesmärgil tehtavad allahindlused on turgu valitseva ettevõtja

puhul lubatavad seni, kuni need ei kahjusta konkurentsi. Üks võimalus ongi seejuures ära

näidata, et allahindlused on majanduslikult ja objektiivselt põhjendatavad suuremast teenuse

mahust tingitud kulude kokkuhoiu ehk mastaabisäästuga. Kaebaja ei ole järelevalvemenetluses

veenvalt ära näidanud sellises mahus kulude kokkuhoidu, mis vastaks tsooniüleste

allahindluste suurusele, samuti ei ole kaebaja veenvalt põhjendanud, et kulude kokkuhoid tekib

vaid tsooniüleste tellimuste puhul ja ei ole samal määral laiendatav tsoonipõhistele

tellimustele. Sellises olukorras on põhjendatud teha järeldus, et allahindlustel on konkurentsi

väljatõrjuv ja turgu sulgev eesmärk.

7.9.

Vaidluse lahendamiseks ei ole vaja küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Vaidlustatud

ettekirjutuse resolutsioon on piisavalt arusaadav. Vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane isegi

kui see peaks tingima kojukande teenuse kallinemise kaubaturul.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja vaidlustatud ettekirjutus

tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Halduskohus määratles valesti kaubaturu, kuna asjaomaseks kaubaturuks on

reklaamiteenuste üle-eestiline turg. Halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 8.6 pidanud

kaubaturu määratlemist KA kaalutlusotsuseks, mis on väär.

6(13)

3-20-55

8.2.

Kaubaturu määratlemisel on kohane võtta aluseks n-ö SSNIP test. KA läbi viidud

turuanalüüs ei vasta SSNIP standardile, nagu seda on kirjeldatud kaubaturu mõistet käsitlevas

komisjoni teatises2. KonkS § 3 lg 1 sisustamisel tuleb arvesse võtta muudest reklaamiteenustest

tuleneva konkurentsisurvega kaebajale. Reklaami kojukanne ei ole reklaamitellijate jaoks

enam ainus ega asendamatu reklaami viis. Teised reklaami edastuse võimalused avaldavad

konkurentsisurvet kojukandeteenusele ning kojukandeteenus on nendega asendatav. Tarbijani

jõudmine on võimalik ka muid reklaamikanaleid kasutades. Ammune Euroopa Kohtu ja

Euroopa Komisjoni praktika, kus kojukannet käsitleti eraldi tooteturuna, ei ole enam

asjakohane, sest tellijate eelistused on tugevalt muutunud, eelkõige on digitaalsete kanalite

laialdane levik muutnud mitmed postiteenused asendatavaks digitaalsete teenustega. Kui

kojukandeteenus läheb tellijale kallimaks kui mõni teine reklaami edastuse viis, siis valibki

tellija soodsama asendusteenuse, milles ilmnebki kojukandeteenuse asendatavus ja ka

reklaamiedastusplatvormide omavaheline konkureerimine. Tegelikult on ka halduskohus

vaidlustatud kohtuotsuse punktis 8.3. möönnud kahtlusi seoses reklaamkanalite

asendatavusega. Selline kahtlus kinnitab, et KA ettekirjutuse põhjendused on puudulikud. See,

et mingi reklaamikanal on mõjus, ei kinnita, et vastav teenus ei ole asendatav teiste

reklaamikanalitega. Mitmed poeketid on aadressita reklaamist kas ajutiselt või pikemaajaliselt

loobunud ja asendanud selle teiste kanalitega. Lisaks on poekettide paberreklaamid ja

digireklaamid sageli sisult äravahetamiseni sarnased.

8.3.

Halduskohus on põhjendamatult suure tähtsuse omistanud KA läbi viidud küsitlusele,

mis hõlmas vaid 9 turuosalist, kelle subjektiivsetele seisukohtadele on vaidlustatud

ettekirjutuse tegemisel omistatud määrav kaal. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et

osa tellijaid vähendaks teenuse 5–10%-lise püsiva hinnatõusu korral EP-lt ostetava teenuse

mahtu, samuti nimetasid nad aadressita reklaami kodukande alternatiividena online-reklaami,

välireklaami jm masspostituse viise ja aadressiga reklaami alternatiividena nt digitaalseid

kanaleid.

8.4.

Halduskohus on lubamatult jätnud arvesse võtmata, et reklaamkanalid on asendatavad

pakkumise seisukohalt. Siinsel juhul tähendab pakkumise asendatavus seda, et kuna suured

meediakontsernid saavad hõlpsalt erinevaid reklaamiteenuseid omavahel asendada ehk valida,

mida nad pakuvad, siis tuleb lugeda erinevad reklaamiteenused omavahel ühele kaubaturule

kuuluvaks.

8.5.

Halduskohus ei ole põhjendanud geograafilise kaubaturu määratlust ja eelkõige

põhjendanud, miks tuleb eristada reklaami kojukannet linnapiirkonnas ja maapiirkonnaks.

Ülejäänud reklaamikanalite (nt ajalehereklaam, telereklaam) puhul erinevaid geograafilisi

turge reklaami sihtrühma asukohast sõltuvalt ei eristata. Halduskohus on põhjendamatult

käsitlenud maapiirkonda suletud turuna. Pole ühtki regulatiivset takistust, mille tõttu ei saaks

maapiirkonnas kandeteenust osutada EXPO või mis tahes muu konkurent.

8.6.

Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja on turgu valitsevas seisundis. Halduskohus on

lubamatult jätnud analüüsimata kaebajale teistest reklaamkanalitest tuleneva konkurentsisurve.

Kaubaturu mõistet käsitlevast komisjoni teatisest tuleneb selgelt, et isegi, kui alternatiivsete

toodete asendatavus pole piisav, et paigutada neid samale kaubaturule vaatlusaluste toodetega,

tuleb nende mõju arvestada turgu valitseva seisundi tuvastamisel või turgu valitseva ettevõtja

tegevusele hinnangu andmisel.

8.7.

Ainult turuosade suuruse pinnalt ei saa teha järeldust kaebaja turgu valitseva seisundi

kohta linnapiirkonnas. Linnapiirkonnas on EXPO-l kaebajaga võrdväärne kojukande võrgustik

ning miski ei takista viimasel linnapiirkonnas kaebajaga aktiivselt konkureerimist. Turuosad

võivad kiirelt muutuda, kui mõned suuremad reklaamitellijad teenusepakkujat vahetavad.

2 Komisjoni teatis asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (97/C 372/03) (EÜT C 372, lk 155;

ELT eriväljaanne 08/01, lk 155), edaspidi „kaubaturu mõistet käsitlev komisjoni teatis“.

7(13)

3-20-55

Maapiirkonnas teenuse osutamiseks kaebaja kojukande võrgu kasutamine on olnud EXPO

valik, mille põhjuseks ei olnud turule sisenemise keerukus kaebaja hinnastamispoliitika tõttu.

8.8.

Halduskohus on vääralt tuvastanud kuritarvituse. Turgu valitseva seisundi

kuritarvituseks loetav nn sidumispraktika eeldab esiteks seda, et ettevõtja on turgu valitsevas

seisundis siduval turul, teiseks, et siduvad ja seotud tooted on erinevad tooted ning

kolmandaks, et sidumine toob tõenäoliselt kaasa konkurentsivastase turulepääsu sulgemise.

Siinsel juhul ei ole KA ega halduskohus nende eelduste täidetust tuvastanud, muu hulgas ei ole

halduskohus isegi selgitanud, millist toodet käsitletakse siduva ja millist toodet seotud tootena.

Isegi kui kaebaja oleks turgu valitsev, ei ole aadressiga ja aadressita reklaami linna- ja

maapiirkonna kojukande puhul tegu erinevate toodetega – reklaami kojukande protsess on

olemuselt üks ja sama toode sõltumata sellest, millisesse tsooni reklaami kantakse.

8.9.

Mahuallahindlused ei pea olema kulupõhised, mida kinnitab halduskohtule esitatud

kaebuse lisaks 10 olev Copenhagen Economics’i raport. Mahupõhiste allahindluste olemuslik

eesmärk on nõudluse mõjutamine, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu otsused, samuti

Prantsusmaa ja Rootsi kohtupraktika. Tsooniüleste mahupõhiste allahindluste andmine on

postisektori tavapraktika. Halduskohus jättis lubamatult tähelepanuta ka kaebaja selgituse, et

talle on väikeste tellimuste teenindamine kallim kui suurte, sest iga tellimuse teenindamisega

seonduvad kaebaja jaoks muuhulgas ka tellimusespetsiifilised kulud ning mida rohkem on

ühes tellimuses ja kandes saadetisi, seda suurema hulga saadetiste peale on võimalik ära jagada

konkreetse tellimuse teenindamisega seotud kulud. Sellega ongi suurel tsooniülesel tellimuse

mahul põhinev allahindlus kaebaja jaoks kulupõhiselt põhjendatav.

8.10. Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja allahindlused põhjustavad EXPO-le kahju, mis

omakorda kahjustab konkurentsi. Halduskohus ei ole nõuetekohaselt arvesse võtnud ka seda, et

EXPO saab soetada maapiirkonna kojukandeteenust soodsalt läbi temaga samasse kontserni

kuuluvate vahendajate, mis välistab EXPO konkurentsisituatsiooni halvemuse. Tegelikult on

EXPO-l konkurentsieelis, kuna ta saab valida, kas teenindada ka I tsooni tellimusi ise või

suunata need läbi vahendaja kaebaja kandesse.

8.11. Allahindluste konkreetse tsoonipõhiste kulude kokkuhoiuga seostamise nõue ei ole

praktikas põhjendatud ega teostatav. Kaebajal ei ole võimalik iga tegevuse puhul täpset

mastaabisäästu välja arvutada, sest kuivõrd sama võrku kasutatakse muude teenuste jaoks, siis

kulud ja sääst sõltub väga paljudest asjaoludest, seepärast ei ole ka võimalik esitada iga

tegevuse mastaabisäästu arvutusi. Pealgi on paljud kaebaja protsessid tsooniülese iseloomuga.

Enamik kandekeskusi teenindavad üheaegselt enamat kui üht tsooni ning ka vastavate

protsesside tegevused hõlmavad seetõttu mitme tsooni teenindamist korraga. Seepärast ei ole

võimalik nende protsesside ajakulu jagada ära tsoonide vahel. Viimaks on iga piirkonna kulud

erinevad. Küll aga tekib kulude kokkuhoid igal juhul sellelt, kui tellimus on suuremahuline.

8.12. Halduskohus oleks pidanud tuvastama, et ettekirjutus on õigusvastane, kuna toob kaasa

nii reklaamiteenuste kui universaalse postiteenuse ja perioodika teenuse olulise hinnatõusu ja

tarbijate kahjustumise.

8.13. Halduskohus pidi vaidluse lahendamiseks pöörduma Euroopa Kohtu poole

eelotsusetaotlusega. Kaebaja soovis saada eelotsuse abil mh selgust küsimuses, kuidas peaks

hindama nii allahindluste kuritarvitavat mõju kui ka selle objektiivset õigustust. Vastavad

küsimused peaks asja õigeks lahendamiseks seetõttu Euroopa Kohtule esitama

ringkonnakohus.

9. Konkurentsiamet esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub

jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja seisukohad on kokkuvõttes järgmised.

9.1.

Halduskohus tegi asjaomase turu õigesti kindlaks. Suur osa kaebaja etteheiteid

puudutavad asjaolusid, millel on kaubaturu määratlusele kaudne ja väike mõju.

8(13)

3-20-55

Reklaamiteenused ja kojukandeteenused ei käibi samal kaubaturul, vaid tegemist on üksteisele

vertikaalselt järgnevate kaubaturgudega. Kandeteenus ei ole on üle-eestilise reklaamiteenuste

turu osa. Kui klient otsustab oma klientideni jõudmiseks kasutada aadressita reklaami või

aadressiga reklaami teenust, siis sellise valiku järgselt puuduvad tal asenduskaubad

kandeteenusele. Kandeteenusel on selge ja eraldiseisev sisu ning käive, mis õigustab

kandeteenuse eraldiseisvat konkurentsiõiguslikku käsitlust muust reklaamivaldkonnast.

9.2.

Reklaamiteenuse omavahelise asendatavuse küsimus on siinse vaidluse seisukohast

väheoluline. Reklaamiteenuste omavaheline asendatavus aga ei tooks kaasa laiemat turu

määratlust, s.t kandeteenuste reklaamiteenustega samale kaubaturule paigutumist.

Halduskohus leidis õigesti, et eri liiki reklaamiteenuste asendatavus mõningal määral esineb,

ent mitte sellisel määral, et aadressiga reklaam ja aadressita reklaam oleksid üksühele

asendatavad mõne teise reklaamimise viisiga. SSNIP testi rakendamine konkurentsijärelevalve

asjades ei ole kohustuslik. Mis puudutab KA poolt küsitletud turuosaliste arvu, siis aadressiga

ja aadressita reklaami teenuste ostjateks on peamiselt poeketid, kellest KA küsitles 9 suurimat,

mis oli piisav valim, nagu tuleneb ka kaubaturu mõistet käsitleva KOM teatise punktist 33.

9.3.

Halduskohus määratles geograafilise turu õigesti, võttes arvesse, et aadressiga ja

aadressita reklaami kandeteenuse osutamise tingimused maa- ja linnapiirkondades on väga

erinevad.

9.4.

Halduskohus tuvastas kaebaja turgu valitseva seisundi õigesti. Kaebaja turuosade suurust

arvestades ei saa asuda seisukohale, et teistest reklaamikanalitest tulenev konkurentsisurve on

sedavõrd suur, et see saaks mõjutada oluliselt tema turuosa suurust. Konkurentsiõiguses

väljakujunenud praktika järgi peetakse juba 50%-list turuosa väga suureks ning turuosa, mis

jääb 70%-80% vahele on juba iseenesest peetud selgeks tõendiks, et ettevõtja omab turgu

valitsevat seisundit.

9.5.

Halduskohus tuvastas õigesti kuritarvituse. Kaebaja leiab vääralt, et aadressiga ja

aadressita reklaami linna- ja maapiirkonna kojukande puhul ei ole tegu erinevate toodetega.

KonkS § 3 kohaselt tuleb kaubaturge määratledes lähtuda nende toodete pakkumise tegelikust

asendatavusest, mitte üksnes füüsikalistest omadustest. On tavapärane, et füüsiliselt sarnased

tooted paigutuvad erinevatele (näiteks geograafilistele) kaubaturgudele, kui nende pakkumise

tingimused on mingil põhjusel täiesti erinevad.

9.6.

Mahuallahindlused ei pea olema kulupõhised ning nende olemuslik eesmärk on nõudluse

mõjutamine, ent nõudlust stimuleerivad mittekulupõhised allahindlused võivad olla lubatud,

kui need konkurentsi ei kahjusta. Siinsel juhul kõne all olevad allahindlused just nimelt

konkurentsi kahjustavad, tulenevalt spetsiifilisest viisist, kuidas kaebaja neid rakendas. KA on

vaidlustatud ettekirjutuse punktis 4.3.4 põhjalikult selgitanud, miks kaebaja väidetud

kulusäästu ei eksisteeri vähemalt allahindlusi ligilähedaseltki õigustavas mahus.

9.7.

EXPO jaoks vahendaja kasutamise võimalus ei neutraliseeri konkurentsikahju. Kaebaja

hinnakirjad motiveerivad ka vahendajat täpselt sama viisil tellimusi kaebaja juurde koondama,

nagu lõppklientigi. Igal juhul on vahendusteenus tasuline ning sõltumata sellise lisakulu

täpsest suurusest, ei ole turgu valitseval ettevõtjal kohane sisuliselt sundida oma väiksemaid

konkurente enda konkurentsi kahjustava käitumise neutraliseerimiseks selliseid lisakulutusi

tegema. Põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et EP ei suutnud veenvalt ära näidata sellises

mahus kulude kokkuhoidu, mis vastaks tsooniülestele allahindluste suurusele.

9.8.

Mis puudutab etteheiteid KA kuluanalüüsile, siis mitmed kaebaja väited kulusäästude

esinemise kohta on niivõrd oletuslikud ja teoreetilised, et praktikas ei pruugi neid olla võimalik

hõlpsasti mõõta. Samas on lubamatu, kui turgu valitsev ettevõtja põhjendab konkurentsi

kahjustavat hinnakujundust sisuliselt mittekontrollitavate hüpoteetiliste argumentidega.

9(13)

3-20-55

Õigustatud kahtluse korral, et hind ei ole vastavuses teenuse osutamiseks vajalike kuludega,

peab hinna kuludele vastavust põhjendama turgu valitsev ettevõtja.

10. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud EXPO esitas kirjaliku seisukoha, milles palub

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuses veenvalt

põhjendanud, miks tuleb asjaomased tooteturud määratleda selliselt, nagu vastustaja seda

vaidlustatud ettekirjutuses tegi ehk selliselt, et asjaomane tooteturg hõlmab üksnes vastavalt kas

aadressiga või aadressita reklaami kojukandeteenust. Ringkonnakohtu hinnangul esitas kaebaja

haldusmenetluses piisavalt argumenteeritud seisukoha, et eelviidatud reklaami

kojukandeteenuste osutajale avaldavad arvestatavat konkurentsisurvet teised reklaami

edastamise teenused. Selles olukorras ning võttes arvesse, et ka vastustaja läbi viidud küsitlusele

vastates andis mitu kaebajalt reklaami kojukandeteenust soetavat klienti mõista, et nende

teenuste hinna väikese, ent püsiva tõusu korral vähendaksid nad tellimuste mahtusid, pidi

vastustaja kaebaja pakutud tooteturu määratluse õigsust kontrollima kas kaubaturu mõistet

käsitlevas komisjoni teatises kirjeldatud SSNIP testi või mõne muu samavõrd usaldusväärse

meetodi abil, mida vastustaja aga ei teinud. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustaja on

tooteturu määratlenud õigesti. Sellest tulenevalt ei saa põhjendatuks pidada ka vastustaja

seisukohti, mis puudutavad kaebaja turgu valitsevat seisundit ja selle kuritarvitamist. Teisisõnu

on KA ringkonnakohtu hinnangul teinud vea turgu valitseva seisundi kuritarvitamise analüüsi

esimeses etapis ehk tooteturu määratlemisel.

12. Kaebaja argumenti, et asjaomane tooteturg tuleks määratleda laiemana, toetab esiteks

kaebusele lisatud A. Ausmehe koostatud ülevaade ning samuti kaebusele lisatud Copenhagen

Economics’i raport. Neist tõenditest ei pidanud vastustaja tingimata tegema järeldust, et

asjaomane tooteturg hõlmab laiemat teenuste spektrit kui üksnes aadressiga või aadressita

reklaami kojukandeteenus, ent need olid piisavad, toetamaks kaebaja argumentatsiooni ning

sestap selleks, et vastustajal tekiks kohustus seada kahtluse alla tooteturu määratluse õigsus ning

seda metoodilise turuanalüüsiga kontrollida.

13. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastustaja on menetluse käigus SSNIP-

testi põhjendamatult pooleli jätnud, küsides kaeabaja klientidelt küll viimaste käitumise kohta

aadressiga või aadressita reklaami kandeteenuse hinna väikese, ent püsiva tõusu korral, aga

jättes kõnealuse testi põhisisuks oleva hüpoteetilise monopolisti kasumlikkuse analüüsi sisuliselt

läbi viimata. Vastustaja on põhjendamatult keskendunud sellele, et küsitletud kliendid pidasid

postkastidesse kantavat reklaami tõhusaks, teatud juhtudel ka asendamatuks, ning avaldasid, et

ei ole valmis sellest 5-10%-lise hinnatõusu korral loobuma. Seejuures jättis vastustaja aga

tähelepanuta, et mitmed küsitletud klientidest avaldasid, et sellise hinnatõusu korral nad

vähendaksid seda liiki reklaami mahtu. Seejuures nähtub klientidelt saadud vastustest, et

vähemalt valdava osa jaoks neist oli otseposti kulu 2018. aastal kõigi nende kasutatavate

reklaamikanalite hulgas kõige suurem kuluartikkel. See tähendab, et otsepostitusreklaami

edastamise teenuse hüpoteetiline 5-10%-line hinnatõus kergitaks klientide kogu kulubaasi

kokkuvõttes arvestataval määral. Küsimus, millele vastustaja oleks pidanud selles olukorras

vastuse leidma – nagu on selgitatud ka kaubaturu mõistet käsitlevas komisjoni teatises – oli see,

kas juhul kui vaadelda asjaomase turuna vastavalt aadressiga ja aadressita reklaami

kojukandeteenuste turgu, siis kas väikese (5-10%), ent püsiva hinnatõusuga kaasnevast

tellimismahu vähenemisest hoolimata oleks hinna selline tõstmine sellisena määratletud turul

tegutseva hüpoteetilise monopolisti jaoks siiski kasumlik. Üksnes jaatav vastus sellele

küsimusele lubanuks asuda seisukohale, et asjaomane turg piirneb vaid selliste teenustega.

10(13)

3-20-55

Eitava vastuse korral tulnuks aga turu määratlust laiendada eeldatavasti eelviidatud teenuste

osutajale konkurentsisurvet avaldavate teenuste võrra senikaua, kuni oleks hõlmatud piisav hulk

teenuseid, mille korral oleks kõiki neid kontrolliva hüpoteetilise monopolisti jaoks selline väike,

ent püsiv hinnatõus ikkagi kasumlik. Viimasel juhul oleks ilmne, et turg hõlmab kõiki ostja

seisukohast asendatavaid tooteid (teenuseid).

14. Eeltoodut arvesse võttes ei võinud vastustaja ilma üksikasjaliku analüüsita välistada

võimalust, et ostjad (st aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenust tarbivad kliendid)

vähendaksid eelviidatud hüpoteetilise 5-10%-lise hinnatõusu korral aadressiga ja aadressita

reklaami kojukandeteenuse soetamist sellises mahus, et sellist teenust osutava hüpoteetilise

monopolisti jaoks ei oleks see hinnatõus enam kasumlik.

15. Vastustajal ja halduskohtul on iseenesest õigus selles, et SSNIP-test ei pruugi olla ainus ja

vältimatu asjaomase turu määratlemise meetod, ent vaidlustatud ettekirjutuses ei ole vastustaja

kasutanud ka ühtki teist samaväärset meetodit, mille tulemusena oleks loogiliselt jälgitavalt

kujunenud seisukoht, et asjaomane tooteturg piirdub üksnes aadressiga või aadressita reklaami

kojukandeteenusega. Asjaomase turu määratlemise eesmärk on teha kindlaks asjassepuutuvate

turuosaliste need tegelikud konkurendid, kellel on võimalik piirata nende ettevõtjate tegevust.

Siinsel juhul annavad nii kaebaja esitatud Copenhagen Economics’i raport kui ka kaebaja

klientidelt saadud vastused piisava ajendi hüpoteesiks, et kaebaja konkureerib aadressiga ja

aadressita reklaami kojukandeteenuse osutamisel muu hulgas teiste reklaamiedastusteenustega.

Halduskohus leidis iseenesest õigesti, et klientidelt saadud vastuste läbivaks sõnumiks oli, et

parima tulemuse annab erinevate kanalite kombineerimine ning erinevad reklaamikanalid ei ole

üks-üheselt asendatavad. Vastupidist ei ole väitnud ka kaebaja. Küll aga on halduskohus

eeltoodud tõdemuse pinnalt vääralt järeldanud, et kaebaja osutatavad teenused on sel määral

asendamatud, et see tingiks asjaomase tooteturu piiritlemise üksnes nende teenustega. KonkS §

3 lõiget 1 ei saa tõlgendada selliselt, et ostja seisukohast asendatavate toodetena selle sätte

tähenduses tulevad kõne alla üksnes ostja seisukohalt teineteisega kasutusotstarbelt või

tõhususelt täielikult samaväärsed tooted.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses asjas asjassepuutuv vastustaja ja halduskohtu

käsitlus üksteisele järgnevatest turgudest. Küsimus ei ole mitte selles, kas reklaami

kojukandeteenusega (paberreklaami postkastidesse edastamise teenusega) samale turule peaks

paigutama ka mingisuguseid reklaami sisuloomega seotud teenuseid, nagu

reklaamikontseptsiooni väljatöötamine, reklaam-materjalide kujundus- ja valmistustööd vms,

vaid pelgalt selles, kas asjaomane tooteturg hõlmab üksnes postkastidesse aadressiga või

aadressita paberreklaami edastamise teenuseid või ka muul viisil toimuvat (juba valmisoleva)

reklaamikandja (tekst, pilt, heli jms) edastamist reklaamija soovitud sihtrühmadeni. Võttes

arvesse, et siinsel juhul märkis mitu KA küsitletud ostjat, et peab võimalikuks alternatiiviks

reklaami edastamist digitaalseid kanaleid pidi ning samas, et mitu ostjat peab reklaami

kojukandeteenuse hinnatõusu korral mõeldavaks seda laadi teenuste soetamise vähendamist, ei

olnud vastustajal ilma metoodilise analüüsita võimalik asuda seisukohale, et teenused, mis

seisnevad kaebaja klientide reklaamina käsitatava teabe sihtgrupini edastamises muul viisil, ei

saa olla nende klientide jaoks asendustooteks.

17. Selles, et tõhususe seisukohast on otsepostitus-reklaamil rida arvestavaid eeliseid teiste

reklaamikanalite ees, ei ole põhjust kahelda. Mõistlikku kahtlust ei ole selles, et kaebaja

klientideks olevatel kauplusekettidel on vähemalt raske edastada oma (potentsiaalsetele)

klientidele sedavõrd mahukat kontsentreeritud teavet kaupluse sooduspakkumiste kohta

samaväärselt muu viisil, kui seda võimaldab otsepostitusreklaam. Samas on halduskohus

tõdenud, et sellise reklaami kogukulu on teiste kanalitega võrreldes suur. Arvestades seda, et

digitaalsete reklaamikanalite jälgitavus ja nende kaudu sihtrühmadeni jõudmise võimalused

suurenevad – mida kinnitab nii Copenhagen Economics’i raport, kui ka kaebaja esitatud A.

11(13)

3-20-55

Ausmehe analüüs – tekib paratamatult küsimus, kas otsepostitusreklaami tõhusus oli 2018.

aastal kaebaja klientide jaoks jätkuvalt sedavõrd suur, et nad talunuks eelviidatud 5-10%list

püsivat hinnatõusu ega vähendanuks tellimuse mahtusid olulisel määral. Ostjateks, kelle

seisukohast tuleb toodete (teenuste) asendatavust asjaomase tooteturu määratlemisel hinnata, on

reklaamijad (kaupluseketid, sotsiaalreklaami levitajad), kelle eesmärk on, nagu halduskohus

õigesti tõdeb – toimetada oma klientide (sihtrühma) ostu- või muid käitumisharjumuste

mõjutamisele suunatud teave selle sihtrühmani. Võib eeldada, et reklaamijad loobuvad teatava

auditooriumini jõudmise soovist, kui selle auditooriumini on võimalik jõuda üksnes teatava

reklaamikanali (näiteks otsepostituse) kaudu, ent selle kanali kasutamise kulukuse tõttu on

lisanduv kasu ebamõistlikult väike.

18. Vastustaja on vaidlustatud korralduses iseenesest õigesti tõdenud, et juhul kui klient valis

erinevate võimalike reklaamikanalite vahel postkasti kantava aadressiga või aadressita reklaami,

siis ei olnud tal ettekirjutuse tegemise ajal muid valikuid peale vastava teenuse soetamise

kaebajalt või EXPO-lt. See aga ei anna alust asetada neid teenuseid tingimata eraldi tooteturule.

Nagu halduskohus ka õigesti märkis, ei ole kliendi jaoks eesmärk kasutada mingisugust kindlat

reklaamikanalit, vaid kõige kuluefektiivsemat reklaamikanalit. Otsepostitusreklaami suur maht

2018. aastal ning selle mahu suurenemine aastatel 2017. ja 2018, millele on viidatud

vaidlustatud ettekirjutuses, kinnitab küll seda, et vaadeldaval perioodil oli tegemist klientide

jaoks kulutõhusa reklaamikanaliga, ent see ei anna põhjust välistada, et sellise kulutõhususe

põhjuseks oli teiste reklaamikanalite poolt aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenuse

osutajatele avaldatav konkurentsisurve. Teisisõnu ei saa aadressiga ja aadressita reklaami

edastamise teenuste kogumahu pinnalt tingimata järeldada, et kliendid ei ole valmis nende

teenuste osutajate kasumit negatiivselt mõjutavas mahus asendama neid teenuseid teiste

reklaami edastamisteenustega – viimased ei pruugi olla sihtrühmani jõudmise efektiivsuse

seisukohast samaväärsed, küll aga võivad olla tellijate jaoks kulutõhusamad.

19. Asjaomase tooteturu nõuetekohane määratlemata jätmine toob vääramatult kaasa

vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise, ilma et oleks vaja analüüsida vaidlustatud ettekirjutuse

muid põhjendusi ja kaebaja argumente, mis puudutavad eelkõige seda, kas – eeldusel, et

tooteturg on määratletud õigesti – õigesti on määratletud geograafiline turg ning kas õigesti on

tuvastatud kaebaja turgu valitsev seisund selliselt määratletud kaubaturul või kas kaebajale ette

heidetud allahindluste praktikat saaks käsitada turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena KonkS

§ 16 p 4 tähenduses. Need küsimuses vajaksid analüüsi vaid juhul, kui oleks võimalik veenduda,

et asjaomane turg on õigesti määratlenud.

20. Kuivõrd vaidlustatud ettekirjutus tuleb tühistada pelgalt põhjusel, et asjaomane kaubaturg ei

ole õigesti määratletud, ei ole vajalik pöörduda Euroopa Kohtu poole kaebaja sõnastatud

eelotsuse küsimustega, mis puudutavad asjaomase allahindluste mehhanismi lubatavust.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kaebuse rahuldamise korral menetluskulud vastustaja.

Kaebaja esitas halduskohtule 06.04.2021 ja 07.04.2021 taotlused mõista välja menetluskulu 30

986,40 eurot, mis koosnes 60 euro ulatuses kaebuselt ning esialgse õiguskaitse taotlustelt

tasutud riigilõivust ning ülejäänud osas õigusabikuludest umbes 152 advokaadi töötunni mahus.

Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud 19.12.2023, 22.12.2023 ning 10.10.2025 taotlused

mõista välja menetluskulu 21 596,40 eurot, mis koosneb 15 euro ulatuses apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutud riigilõivust, 335,40 euro ulatuses dokumentaalsete tõendite tõlkimise kulust

ning ülejäänud osas õigusabikulust, mis vastab umbes 106 advokaadi töötunnile.

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud on nõuetekohaselt arvetega tõendatud. Võttes arvesse

vaidluse keerukust ja läbitöötamist vajavate dokumentide mahtu peab ringkonnakohus

põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja menetluskuluna kahes kohtuastmes kokku 35 000

eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(13)

3-20-55

13(13)