2-25-13024/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.11.2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-13024

Tsiviilasi

T. P. hagi Primero Finance OÜ vastu omandiõiguse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

3000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: T. P. (isikukood: XXX);

Hageja lepinguline esindaja: Kaspar Vahtre (e-post:

kaspar.vahtre@gmail.com);

Kostja: Primero Finance OÜ (registrikood: 12401448;

Meistri 14, 13517 Tallinn; e-post: XXX);

Kostja lepinguline esindaja: Cärolin Markus (e-post:

XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Tuvastada, et sõiduki Volkswagen Touareg, (registreerimisnumber XXX)

omanikuks on T. P. (isikukood XXX).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud Primero Finance OÜ kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

2-25-13024

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hagiavaldusest nähtub, et hagejale teadaolevalt teisaldati 21.01.2022 sõiduk Volkswagen

Touareg reg. nr. XXX Vantaa linna parkimise kontrolli osakonna poolt Soome Vabariigi

õiguse alusel, kuivõrd sõiduki valdajale oli määratud mitmeid tasumata parkimistrahve ja

sõidukit ei kasutatud. Kuna sõiduki omanik või valdaja parkimistrahve ei tasunud ega

nõudnud sõidukit välja, siis sõiduk konfiskeeriti ja sõiduki omand läks Soome Vabariigi

õiguse alusel üle Vantaa linnale. Vantaa linn võõrandas sõiduki 26.04.2022 oksjoni teel T.

E., kellelt omakorda ostis selle 14.08.2023 hageja.

2. 11.09.2023 pöördus hageja Eesti Transpordiameti poole ning teavitas, et on sõiduki

omandanud ning soovib, et transpordiamet väljastaks uue tehnilise passi ning märgiks

hageja sõidukiregistrisse kui sõiduki omaniku.

Transpordiamet jättis hageja taotluse rahuldamata, sest Transpordiameti hinnangul ei ole

Transpordiametil võimalik sõiduki omandiõigust tuvastada. Transpordiamet selgitas, et

hageja ja kostja kui sõiduki registrijärgne omanik peaksid lahendama vaidluse sõiduki

omandiõiguse osas ning kui omanik on kohtuotsuse – või määrusega tuvastatud, saab

Transpordiamet teha registris vajalikud muudatused.

3. Hageja pöördus seejärel korduvalt kohtuväliselt kostja poole, kes keeldus nõustumast

sõiduki registrikande muutmisega. Kostja hinnangul on sõiduk laenu tagatiseks, mistõttu

ei saa kostja nõustuda registrikande muutmisega.

4. Sõiduki otsene valdaja on käesoleval hetkel hageja. Soome Vabariigis asuv kohalik

omavalitsus on Soome õiguse alusel sõiduki konfiskeerinud ja vastavat otsust ei ole

vaidlustatud, seega on konfiskeerimine õiguspärane. Ka ei saa kostjale olla ootamatu, et

sõidukeid, mis on krediidi tagatiseks, võidakse õigusrikkumiste tagajärjel teistes Euroopa

Liidu liikmesriikides konfiskeerida. Ehk siis tegemist on krediidiandja äririskiga.

Kuivõrd sõiduk on õiguspäraselt konfiskeeritud ja seejärel konfiskeerija poolt

võõrandatud ning võõrandamislepingu alusel antud üle valduse omandajale, on tehing

õiguspärane.

Isegi juhul kui konfiskeerimise otsus ei oleks õiguspärane (hageja sellega ei nõustu), siis

sätestab AÕS § 95 lg 1, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja

omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud

omandit üle andma. Nõude esitaja on antud juhul omandanud sõiduki heauskselt ning

seega sõiduki õiguspäraseks omanikuks.

5. Kostja vastustest nähtub, et sõiduki puhul on olnud tegemist krediiditagatisega. AÕS § 951

lg 1 sätestab, et omandi üleandmisega lõpevad vallasasja koormanud kolmanda isiku

õigused võõrandatud asjale. Samas sõiduki konfiskeerimisega ega võõrandamisega ei lõpe

kostja lepingust tulenev nõue isiku vastu, kellega krediidileping sõlmitud oli. Seega on

kostjal võimalik enda nõue laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks maksma panna

ka kohtu kaudu.

2-25-13024

Juhul, kui konfiskeerimise tulemusena on tekkinud kostjale kahju, siis sõltuvalt Soome

Vabariigi õigusest, võib kostjal olla nõudeõigus ka Soome Vabariigi vastu, kuid igal juhul

on kostja omandiõiguse sõiduki suhtes kaotanud.

6. Hageja palub tuvastada, et sõiduki Volkswagen Touareg, reg. nr. XXX omanikuks on

hageja.

7. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja ei too oma vastuses esile

ühtegi asjaolu ega esita ka ühtegi tõendit, mis saaks olla hagi rahuldamata jätmise aluseks.

AÕS § 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus heauskseks kuni ei ole tõendatud vastupidist.

TsÜS § 139 sätestab, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle

olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Ehk siis omandaja heausksust eeldatakse

ja juhul kui kostja on seisukohal, et hageja oli pahauskne, on tõendamiskoormis kostjal.

8. Asjaolu, kas kostjat sõiduki teisaldamisest või konfiskeerimisest teavitati või mitte, ei saa

olla hagi rahuldamata jätmise asjaoluks. Hageja on soetanud sõiduki isikult, kes soetas

selle omakorda Soome Vabariigis asuva Vantaa linnalt (kohalik omavalitsus). Oleks

kummastav eeldada, et hageja oleks pidanud eeldama sõiduki müüja T. E. ja seejärel

omakorda Soome Vabariigi kohaliku omavalitsuse, kellelt T. E. sõiduki ostis, pahauskset

käitumist.

9. Hagi rahuldamata jätmise asjaoluks ei saa olla ka see, et hageja ei asunud

transpordiametiga kande teostamise üle vaidlema. Kostja poolt viidatud ringkonnakohtu

otsuse punktis 16 on kohus selgitanud (viidates omakorda Tallinna Ringkonnakohtu

29.11.2024 otsusele nr 3-22-1095), et liiklusregistris mootorsõiduki omanikku

kajastavatel andmetel ei ole õiguslikku tähendust, s.o need ei mõjuta sõiduki

omandiõiguse tekkimist või lõppemist. See tähendab, et sõiduki omandisuhe jääks endiselt

tuvastamata ning ei välista võimalikke vaidluseid kostjaga omandiõiguse üle tulevikus.

Seega ei lahendaks vaidlus Transpordiametiga ka hageja taotletavat eesmärki.

10. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla ka kostja väide, et ta ei ole pädev otsustama,

kas sõiduki omandamine oli heauskne või mitte. Kostja saab sellega kas nõustuda või kui

ei nõustu, siis esitama omapoolsed tõendid ja vastuargumendid.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

11. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu ja hagi tuleb täies ulatuses

rahuldamata jätta.

12. Primero Finance OÜ (edaspidi kostja) kinnitab käesolevaga, et sõiduauto Volkswagen

Touareg, registrinumbriga XXX on kostja omandis. Sõiduki vastustav kasutaja on A. R.,

kes on sõlminud hagejaga laenu- ja tagatisomandamise lepingu, kus sõiduk on endiselt

tagatiseks. Lepingu järgse laenu tagasimaksmisel esineb lepingu kohaselt kasutajal alus

auto omandamiseks.

13. Hageja on varasemalt pöördunud kostja poole, esitades soome keelseid dokumente. Kostja

vastas hagejale juba siis, et kostja ei valda soome keelt, mistõttu ei saa esitatud

dokumentide põhjal anda nõusolekut sõiduki ümbervormistamiseks.

14. Kostjal puudub pädevus hinnata, kas käesoleval juhul võis toimuda sõiduki heauskne

omandamine AÕS § 95 alusel.

2-25-13024

15. Hagi lisas 2 olev nn lattu üleviimise otsuses (või kostja poolt esitatud tõlke järgi sõiduki

teisaldamise otsus), on selgitatud (vastavalt tõlkele), et „Kui hoiualale teisaldatud sõidukit

KAHE KUU jooksul alates sellest, kui omanik sai teada teisaldamisotsusest, ei nõuta

välja, või kui sõiduki omanik ei anna sama aja jooksul kuulutamise järel endast teada, või

kui omanikku tuleb muul viisil pidada oma õigusest sõidukile loobunuks, läheb sõiduki

omandiõigus üle omavalitsusele. Sõiduki väljanõudmisel tuleb teisaldamiskulud hüvitada.

Kostjal puudub võimalus kontrollida, kas Soomes toimunud haldusmenetlus oli

õiguspärane.

Kostja kinnitab siinjuures, et teda ei ole informeeritud sõiduki teisaldamisest ega omandi

üleminekust või selle kavatsusest. Samuti pole kostjal olnud võimalik kontrollida Soomes

toimunud väidetava haldusmenetluse asjaolusid ega selle õiguspärasust. Eeltoodust

tulenevalt ei saanud ega saa ka praegusel hetkel kostja andja hagejale nõusolekut sõiduki

ümber vormistamiseks.

16. Kostja hinnangul on Transpordiametil pädevus tuvastada sõiduki omandiõigus. Tallinna

Ringkonnakohus on 11.04.2025 lahendis 3-22-306 käsitlenud sarnast olukorda, kus

Transpordiamet ei rahuldanud uue omaniku taotlust teha liiklusregistrisse

omanikuvahetuse kanne sõiduki kohta, uus omanik esitas kaebuse halduskohtule ja

ringkonnakohtus kaebus rahuldati. Otsuse punktis 16 kohus selgitas, et Liiklusregistris

mootorsõiduki omanikku kajastavatel andmetel ei ole õiguslikku tähendust, s.o need ei

mõjuta sõiduki omandiõiguse tekkimist või lõppemist. Kuigi omanikukanded on

liiklusregistris üksnes informatiivse tähendusega, on neil siiski oluline roll õigus- ja

käibekindluse tagamisel. Seetõttu peab liiklusregistri kanne mootorsõiduki omaniku kohta

vastama tegelikule tsiviilõiguslikule olukorrale, mille peab oma pädevuse piires tagama

Transpordiamet. Iseäranis hoolsalt peab Transpordiamet omandiküsimuse välja selgitama

omanikukande muutmisel ehk uue omaniku liiklusregistrisse kandmisel. Transpordiamet

peab vältima ebaõige kande tegemist, kuid ei tohi seejuures jätta kande tegemise eeldusi

nõuetekohaselt välja selgitamata (Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2024 otsus nr 3-22-

1095, p 14).

Transpordiametil on pädevus tuvastada sõiduki omandiõigus kui registrikande tegemisel

tähtsust omav asjaolu ka juhul, kui esitatud dokumendid võivad olla ebaselged või

vastuolulised või kui mitu isikut väidavad end olevat sama sõiduki omanikud. Selline

taotletud registrikande tegemise või sellest keeldumise otsustamiseks vajaliku asjaolu

tuvastamine Transpordiameti poolt ei tähendaks omandiküsimuse lõplikku ega siduvat

lahendamist ning ei võtaks kelleltki võimalust kasutada tsiviilõiguslikke

õiguskaitsevahendeid. Registrikande tegemisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et

omandiõiguse küsimuses on isikute vahel vaidlus, vaid üksnes asjaolu, et registrikande

taotleja ei ole esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema

omandiõigust (p-d 15–17 ja seal viidatud lahendid).

Tulenevalt eeltoodust leiab kostja, et käesolev tsiviilhagi kostja vastu omandiõiguse

tuvastamiseks ei ole asjakohane. Pädev asutus on ka Transpordiamet ja hagejal oli

võimalus esitada Transpordiameti otsuse peale vaie Transpordiametile või kaebus Tallinna

Halduskohtule 30 päeva jooksul. Lisaks on hagejal võimalus esitada Transpordiametile

uus taotlus sõiduki omanikuvahetuse kande teostamiseks liiklusregistris.

17. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, kas ja kuidas hageja sõiduki enda valdusesse sai.

2-25-13024

Hageja sai alles käesolevas hagimenetluses tutvuda hageja kõikide tõenditega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

18. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et

hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS §

436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

19. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas:

a) 17.07.2020 sõlmis kostja A. R. (edaspidi laenusaaja) laenu- ja tagatisomandamise

lepingu nr XXX, mille järgi andis kostja laenu sõiduki Volkswagen Touareg

(registrinumbriga XXX) ostmiseks. Laenu tagatiseks omandas kostja lepingu sõiduki

ning laenusumma täielikul tasumisel kohustub kostja sõiduki üle andma laenusaajale.

b) laenusaaja A. R. ei ole laenu täielikku summat kostjale tagastanud ja sõiduki omandit

ei ole laenusaajale üle antud;

c) sõidukiregistri andmetel on sõiduki Volkswagen Touareg (reg nr XXX) omanikuks

kostja;

d) 11.09.2023 pöördus hageja Eesti Transpordiameti poole ning teavitas, et on sõiduki

omandanud ning soovib, et transpordiamet väljastaks uue tehnilise passi ning märgiks

hageja sõidukiregistrisse kui sõiduki omaniku;

e) Transpordiamet jättis hageja taotluse rahuldamata, sest Transpordiameti hinnangul ei

ole Transpordiametil võimalik sõiduki omandiõigust tuvastada;

f)

hageja pöördus kohtuväliselt kostja poole, kes keeldus nõustumast sõiduki

registrikande muutmisega.

20. Hageja palub tuvastada, et sõiduki Volkswagen Touareg, reg. nr. XXX omanikuks on

hageja.

21. Kostja nõuet ei tunnista. Kostja märgib, et: (i) sõiduki omanik on kostja ning kostjal

puudus võimalus ja pädevus hinnata, kas käesoleval juhul võis toimuda sõiduki heauskne

omandamine AÕS § 95 alusel; (ii) kostjal puudub võimalus kontrollida, kas Soomes

toimunud haldusmenetlus oli õiguspärane, sealjuures ei ole kostjat informeeritud sõiduki

teisaldamisest ega omandi üleminekust või selle kavatsusest; (iii) tsiviilhagi kostja vastu

omandiõiguse tuvastamiseks ei ole asjakohane, kuna omandiõiguse tuvastamiseks pädev

asutus on ka Transpordiamet ja hagejal oli võimalus Transpordiameti otsus vaidlustada

või esitada Transpordiametile uus taotlus sõiduki omanikuvahetuse kande teostamiseks

liiklusregistris.

22. Sõiduk on vallasasi nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 2 mõttes. AÕS §

90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse

ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS §92 lg 1 sätestab, et

vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle

omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

Vallasomandi ülemineku üldised eeldused on seega:

1) asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta võõrandaja ja omandaja vahel;

2) asja valduse üleandmine;

2-25-13024

3) võõrandaja käsutusõigus ehk võõrandaja õigus vallasasja omand üle anda.

23. Kostja märgib, et tsiviilhagi kostja vastu omandiõiguse tuvastamiseks ei ole asjakohane,

kuna omandiõiguse tuvastamiseks pädev asutus on ka Transpordiamet ja hagejal oli

võimalus Transpordiameti otsus vaidlustada või esitada Transpordiametile uus taotlus

sõiduki omanikuvahetuse kande teostamiseks liiklusregistris.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-103-16 märkinud, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse

registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha

eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p

12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse

(AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale

ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole

sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit

heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on

sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja

valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p-d 21 jj).

Viidatud lahendi p-is 23 märkis Riigikohus, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse

registreerida sõidukid algselt Eesti riiklikus autoregistris ja hiljem liiklusregistris, ei ole

selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja

selle üleandmise suhtes. 1. juulist 2011 kehtiva Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a

määruse nr 75 "Liiklusregistri pidamise põhimäärus" (määrus nr 75) § 9 kohaselt on

liiklusregistrisse kantud andmetel informatiivne tähendus ning andmete registrisse

kandmine ei toonud endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Riigikohus on ka varem leidnud, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega

lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga (vt

Riigikohtu 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12; 1. juuni 2010. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.1; 2. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-12, p

9).

RKTKm 3-2-1-133-13 p 24 kohaselt ei ole kanne auto- või liiklusregistris ühegi õigusakti

järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes

sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi.

Seega on ka sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet

selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt ka Riigikohtu 22.

detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 17; 9. märtsi 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 14; 1. juuni 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p

8.2). Riigikohus on ka leidnud, et võimalik on sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95

alusel, st valduse saamisele tuginedes (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-10-04, p-d 21, 23; 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-96-06, p 18). Eelnevat ei muuda asjaolu, et ette oli nähtud avalikõiguslik kohustus

esitada registripidajale andmed sõiduki omandi ülemineku kohta ja registripidajale antud

võimalus andmeid kontrollida.

RKTKm 3-2-1-133-13 p 25 kohaselt ei ole sõiduki omaniku andmed olnud ega ole

liiklusseaduse ühegi redaktsiooni järgi ka avalikud. Ka Riigikohus on varem kinnitanud,

et liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi

isikuid puudutavate registriandmetega (vt Riigikohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-48-09, p 14; 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 13).

2-25-13024

Eeltoodust tulenvalt on asjakohatud kostja viited, mille kohaselt pidanuks hageja olukorra

lahendamiseks vaidlustama Transpordiameti otsuse. Registrijärgse omaniku ning hageja

kui väidetava omaniku vahel on tekkinud vaidlus vallasasja omandiõiguse küsimuses.

Transpordiametil puudub pädevus lahendada sellist tsiviilõiguslikku vaidlust, mistõttu on

hagejapoolne kohtusse pöördumine põhjendatud.

24. 17.07.2020 sõlmis kostja A. R. (edaspidi laenusaaja) laenu- ja tagatisomandamise lepingu

nr XXX (dtl 54-63), mille järgi andis kostja laenu sõiduki Volkswagen Touareg

(registrinumbriga XXX) ostmiseks. Laenu tagatisena omandas sõiduki kostja, kuid

sõiduki otsene valdus jäi laenusaajale.

21.01.2022 teisaldati sõiduk Soome Vabariigi Vantaa linna parkimise kontrolli osakonna

poolt, kuivõrd sõiduki valdajale oli määratud mitmeid tasumata parkimistrahve ja sõidukit

ei kasutatud (dtl 6 ja 10). Aktist tulenes, et kui hoiualale teisaldatud sõidukit 2 kuu jooksul

alates sellest, kui omanik sai teada teisaldamisotsusest, ei nõuta välja, või kui sõiduki

omanik ei anna sama aja jooksul kuulutamise järel endast teada, või kui omanikku tuleb

muul viisil pidada oma õigusest sõidukile loobunuks, läheb sõiduki omandiõigus üle

omavalitsusele.

Kohtu ette ei ole toodud ega tõendatud, et Soome Vabariigis läbiviidud haldusmenetlus

oleks olnud õigusvastane või et teisaldamine oleks pädeva organi poolt kehtetuks

tunnistatud. Samuti ei ole tõendatud, et sõiduk oleks Vantaa linnalt selle omaniku või

vastutava kasutaja poolt välja nõutud. Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et sõiduki

omandiõigus läks üle Vantaa linnale.

Vantaa linn võõrandas sõiduki 26.04.2022 oksjoni teel T. E. (dtl 7 ja 12). Seega nimetatud

toimingu tulemusel sai sõiduki omanikuks T. E..

14.08.2023 sõlmisid sõiduki ostu-müügilepingu T. E. ja hageja (dtl 5). Seega nimetatud

toimingu tulemusel sai sõiduki omanikuks hageja.

25. Kostja märgib, et tal puudub võimalus kontrollida, kas Soomes toimunud haldusmenetlus

oli õiguspärane, sealjuures ei ole kostjat informeeritud sõiduki teisaldamisest ega omandi

üleminekust või selle kavatsusest. Kohus märgib, et kohustus kostjat nimetatud toimingust

informeerida lasus laenusaajal kui sõiduki otsesel valdajal ja vastutaval kasutajal. Hageja

ei saa käesoleval juhul tõendada, et vastav informeerimiskohustus on täidetud, kuivõrd

hagejal puudub sõiduki teisaldamisega mistahes seos. Kohus nõustub hagejaga, et juhul,

kui tagatisvara omandikaotusega seoses on kostjale tekkinud kahju, on tal võimalik oma

väidetav nõue maksma panna kas laenusaaja või Vantaa linn suhtes.

26. Isegi kui eeldada, et Vantaa linnal puudus alus sõiduki võõrandamiseks, võimaldab

kehaliste esemete ehk asjade puhul seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata

isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 95).

Heauskne omandamine eeldab kehtivat asjaõiguslepingut, valduse üleandmist ja omandaja

heausksust nii asjaõiguslepingu sõlmimise kui ka valduse saamise ajal. Vallasasja

heauskne omandamine on võimalik alates omandaja poolt otsese valduse saamise ajast

(23.03.2005, 3-2-1-18-05, p 15; 03.10.2013, 3-2-1-94-13, p 16). Heauskse omandamise

võimaldamise eesmärk on kaitsta kolmandat heauskset isikut, kes on tsiviilkäibes

sõlmitud lepingu alusel omandanud asja mitteomanikult, ning kaitsta tsiviilkäibe

2-25-13024

stabiilsust (05.12.2001, 3-2-1-130-01). TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja

heausksust. Kui omandaja on tõendanud asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ja otsese valduse

saamise, peab kostja tõendama omandaja pahausksust (23.03.2005, 3-2-1-18-05, p 16).

Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust

omandit üle anda (31.03.2025, 3-23-2858/48, p 28.2; 02.11.2018, 2-16-14924/58, p 15.1)

Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et T. E. või hageja oleks olnud pahauskne.

Arvestades asjaolu, et T. E. soetas sõiduki Soome Vabariigi avaliku võimu organilt, ei

saanud ta eeldada ega ka pidanud teadma, et Vantaa linnal ei ole asja omandiõigust ja

seega ka käsutusõigust. Riigikohus on märkinud, et isik, kellele riik konfiskeeritud

vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel

omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma (30.04.2013,

3-1-2-3-12, p 67; 10.10.2014, 3-1-1-44-14, p 8.2). Viidatud lahendist tulenev põhimõte

kohaldub ka käesoleval juhul.

27. Seega kokkuvõttes tuleb asuda seisukohal, et hageja omandiõigus vaidlusaluse sõiduki

osas on igal juhul tõendatud ning hagi tuleb rahuldada.

28. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

29. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et

hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kohus

otsuse teinud kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

30. Kostja on palunud kulude jaotamisel arvesse võtta asjaolu, et ta on hagejale teinud

kompromissiettepaneku. Kohus märgib, et puudub alus TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks,

kuivõrd kohus ei rahuldanud hagi osaliselt, vaid täielikult.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

31. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,

kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja

lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

32. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte

vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat

ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust

tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on

menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei

2-25-13024

määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtulahendis, vaid määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2

sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik