3-23-1900/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Pikamäe ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1900

Haldusasi

X.X.-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21. augusti 2023. a

otsuse nr P26O-2023-56383 tühistamiseks ja uue otsuse

tegemiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. juuni 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. juuni 2025. a otsus

muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. detsember 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 6. juulil 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme

tuvastamiseks.

2. SKA ei tuvastanud 21. augusti 2023. a otsusega nr P26O-2023-56383 kaebajal puude

raskusastet. Seetõttu puudub alus kaebajale puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks ja

puudega isiku kaardi väljastamiseks.

3. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 21. augusti 2023. a otsuse nr

P26O-2023-56383 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.

Kaebuse kohaselt on kaebajal varem tuvastatud puue vaimse tervisega seotud asjaoludel, nüüd on

vastustaja jõudnud õigusvastaselt teisele seisukohale. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ravi

tulemusena on kaebaja seisund sedavõrd paranenud, et puude raskusastme tuvastamiseks alust ei ole.

Ekspertarstid on teinud vale järelduse ka kargu kasutamise asjaolude kohta. Paljusid ekspertarstide

arvamuses viidatud diagnoose näeb kaebaja esimest korda. Kaebajat vaevavad lihasprobleemid ning

agressiivne prostatiit.

4. Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

SKA tuvastab tööealise inimese puude raskusastme sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a

määruses nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese

toetuse tingimused“ (määrus nr 18) sätestatud korra järgi.

Puude raskusastme hindamisel arvestatakse osalus- ja soorituspiiranguid igapäevategevustel, mille

põhjustajaks on terviseseisundi kirjelduses märgitud funktsioonihäired. Taotlejal esinevad piirangud,

mis aga ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele, seda ka erijuhtumi kontekstis hinnates.

Terviseandmeid aluseks võttes ei esine kaebajal igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus

osalemises raskusi sellisel määral, mis annaks alust vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks. Taotlejal esinevad selja- ja liigesvalud, paremas puusaliigeses on kerge kulumine,

lülisamba magnetuuringul olulisi kõrvalekaldeid ei leitud. Seljaajukanalis ahenemisi ei leidu.

Närvijuurte kompressiooni ei täheldata. Jalgade pikkuse vahe tõttu peaks kasutama kannakõrgendust.

Taotlejal on paremal käel kerge närvi pitsumine randmekanalis. Esineb sõrmede tuimust. Taotleja

tuleb igapäevatoimingute tegemisega iseseisvalt toime. Intellekt on normis. Taotleja emotsioonide

regulatsiooni ja sotsiaalse kohanemise võime on piiratud. Ravi foonil on seisund kompenseeritud.

Vastustaja kaasas pärast kaebuse menetlusse võtmist täiendava arvamuse saamiseks teise

ekspertarsti. Selle ekspertarsti hinnang kattub suures osas esimese ekspertarsti määratud

arvväärtustega. Üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel

esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli ekspertarst M. Tammiku

hinnangul kõrgem (1,5, mitte 1), kuid see erisus ei andnud ikkagi alust kaebajal puude raskusastme

tuvastamiseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 27. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus selgitas, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on

puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või

kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab

ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.

PISTS § 23 lg 6 näeb ette, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit,

tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti tehniliste abivahendite

kasutamise vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud

tegevusi. Määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes

arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5

nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud

arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid.

Arvamuse andmisel arvestatakse taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite

kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2).

Kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või määruse nr 18 § 4 lg 5 p-s 3

nimetatud valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme

arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ja tal

tuvastatakse keskmine puude raskusaste.

6. Kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust.

Kui ekspertarst(id) on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud kehtestatud korda

järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja

võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu ebaõigeks tunnistada

üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse

võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi

lõppjäreldus olla teistsugune.

7. Vaidlust ei ole selles, et SKA otsuse aluseks olevas eksperdiarvamuses ja täiendavas

eksperdiarvamuses viidatud valdkondade võtmetegevuste arvväärtuste järgi ei ületanud ühegi

valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuse aritmeetiline

keskmine määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra. Kummagi ekspertarsti hinnangu järgi oli

inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine alla 2, mis jääb madalamaks lävendist, mille puhul

oleks isiku seisund piisav keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Mõlemal juhul on

ekspertarstid lähtunud asjakohastest TIS andmetest ega ole teinud meelevaldseid järeldusi nendest.

8. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, miks varasemaga võrreldes on inimestevahelise lävimise ja

suhete valdkonnas antud arvväärtused väiksemad, mis ei tingi vähemalt keskmist puude raskusastet.

Puude raskusastme tuvastamisel avaldab mõju ka see, millised on senise ravi tulemused piirangute

avaldumisele, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja kriitika selles osas, et arvesse on võetud ka

vanglas saadud ravi tulemuslikkust. Kaebaja esitatud üldsõnalised vastuväited vanglas osutatud ravi

tulemuslikkuse kohta ei muuda ekspertarstide hinnanguid õigusvastasteks. Kaebaja viidatud

liigeseprobleeme, prostatiiti, vaimse tervise häireid, kargu kasutamise asjaolusid ja teisi taotluses ja

kaebuses viidatud terviseprobleeme on ekspertarstid selgelt arvestanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et eksperthinnangud on ekslikud, kuna lähtuvad eeldusest, et

kaebaja viibib kontrollitud keskkonnas (vanglas). Selles keskkonnas näivad paljud piirangud

leebemad, sest isik justkui saab igapäevsaelt ise hakkama. Vabaduses kaebaja ei saa hakkama. Seda

näitavad need perioodid, kui kaebaja on vabaduses viibinud. Tegelikult esineb kaebaja enamikus

tegevustes vähemalt mõõdukas piirang, s.o tase, mis on piisav puude tuvastamiseks ning tema

vaimne tervis on ka vanglas hoopis halvenenud.

Kaebajal on alates 2024. aastast aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoos, mida ei ole hinnangu

andmisel arvestatud, kuigi andmed selleks olid olemas juba 2012. aastast.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele SKA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et ekspertarst annab hinnangu inimese terviseseisundile tema taotluses

kirjeldatud subjektiivse tervisetunnetuse ja tervise infosüsteemis dokumenteeritud objektiivsete

andmete alusel, sõltumata sellest, kas inimene viibib kinnipidamisasutuses või vabaduses.

Pärast vaidlustatud otsuse tegemist lisandunud terviseandmed (aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH)

diagnoos) ei muuda vastustaja otsust tagantjärele õigusvastaseks. Vastustaja märgib siiski lisaks, et

ATH diagnoos iseenesest ei tähenda ka seda, et inimesel tuleb tuvastada puude raskusaste. Puude

raskusastme tuvastamisel ei hinnata diagnoose eraldiseisvalt, vaid nendest põhjustatud

tegutsemispiiranguid.

Puude raskusastme tuvastamisel lähtutakse taotleja aktuaalsetest terviseandmetest ning võetakse

arvesse muu hulgas juba määratud ravi järgimist. Ekspertarstidel ei ole võimalik teha tulevikus

muutuda võivate asjaolude pinnalt järeldusi kaebaja tänaste tegutsemispiirangute kohta. Juhul kui

kaebaja terviseprobleemid süvenevad hoolimata talle määratud ravist ning tema igapäevane

tegutsemine või ühiskonnas osalemine muutub raskemaks, saab ta esitada puude raskusastme

hindamiseks uue taotluse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata HKMS § 201 lg 4 alusel.

12. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ekspertiisi läbiviimisel jättis arst

valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid hinnates

põhjendamatult arvestama sellega, et kaebaja viibib vanglas, s.o kontrollitud keskkonnas. Vabaduses

on piirangute mõju suurem ja kaebaja ei saa iseseisvalt hakkama. Vastavalt on vaidlustatud otsus

tervikuna õigusvastane.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

13. Halduskohus selgitas põhjendatult, et määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise

inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku

arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate

piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Tulenevalt

määruse nr 18 § 4 lg-st 2 arvestab ekspertarst arvamuse andmisel taotleja tegutsemisvõimet

parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist.

Ringkonnakohus mõistab toodud sätteid koostoimes sarnaselt vastustajale ja halduskohtule selliselt,

et erinevate valdkondade võtmetegevuste sooritamise piirangute raskusastmete hindamisel pidi

ekspertarst lähtuma kaebaja tegelikust seisundist hinnangu andmise ajal. Eksperdil ei olnud hinnangu

andmisel õigust vaadata mööda kaebaja seisundit toetavatest ja parandavatest meetmetest, kui neid

tegelikkuses rakendati. Seetõttu ekspertarst õigustatult arvestas nii kaebaja raviplaanis ette nähtud

ravimite mõjuga kaebaja terviseseisundile kui ka sellega, et kaebaja viibib kontrollitud keskkonnas.

Vangistuses tagatakse kaebajale igapäevane olme, samuti tervishoiuteenus ning ravimite

manustamine. Iseenesest on kaebajal õigus selles, et seetõttu võib kaebajal vangistuses viibimise ajal

olla vähem võtmetegevuse valdkondades avalduvaid piiranguid või võivad piirangud olla kergemat

laadi. See aga kirjeldabki kaebaja tegelikku hakkamasaamist ja piiranguid praegusel ajal.

Puude raskusaste tuvastatakse tööealisel isikul küll kuni viieks aastaks või pensionieani (PISTS § 24

lg 3 p 2), kuid see ei tähenda, et isiku valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmete hindamisel peaks ekspertarst üritama prognoosida, millistes tingimustes viibib kaebaja

tulevikus ja kuidas see võiks mõjutada piirangute avaldumist.

14. Väites, et ekspertarst pidanuks hindama kaebajal vabaduses esinevaid piiranguid, möönab

kaebaja, et ekspertarsti hinnang kaebajal vangistuses esinevatele piirangutele erinevate

valdkondade võtmetegevustes on põhiosas õige. Seeläbi kaebaja ise kaudselt kinnitab kaevatava

otsuse aluseks oleva ekspertarsti hinnangu õigsust.

15. Ekslik on kaebaja arusaam, nagu tuleks teha tema suhtes puude tuvastamise otsus, kuna varem

on kaebajal puude raskusaste tuvastatud. Nagu kaebaja isegi möönab, on isiku terviseseisund ajas

muutuv ning piirangute raskusaste võib sõltuda ka keskkonnast, millest ta viibib. Seetõttu ongi

puude raskusastme määramise aluseks igakordselt aktuaalsetele tervisandmetele tuginev

ekspertarsti hinnang. Puude raskusastme määramine ei ole võimalik, kui isikul hindamise ajal

esinevad piirangud võtmetegevustes selleks alust ei anna. Ka varasemad otsused, mil kaebajal

määrati puude raskusaste, tuginevad asjakohasele hinnangule ja sel ajal kehtinud metoodikale.

16. Kaebaja ei ole menetluses halduskohtus ega ka apellatsioonkaebuses väitnud, et töövõime

hindamisel või puude raskusastme määramisel oleks vastustajad kohaldanud valesti vastavalt

määrusega nr 18 kehtestatud piirangute raskusastmete hindamise metoodikat. Vaidlustatud

haldusaktile esitatud vastuväidete üldsõnalisuse tõttu on need sisuliselt kontrollimatud, sest ei ole

teada, milles võiks kaebaja väidetud piirangu suurem raskusaste seisneda praegusel ajal. Näiteks

väidab kaebaja, et vaimne tervis vanglas ei saa paraneda, vaid üksnes halveneda. Samas möönab

kaebaja, et vanglas kontrollitud keskkonnas näivad piirangud leebemad. Jääb arusaamatuks, kuidas

seondub kaebaja seisukoht võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud hinnanguga.

Kaebajal on teada nii esialgses ekspertarvamuses võtmetegevustega seotud piirangute raskusele

antud hinnangud kui ka valdkondade koondskoorid. Väljaspool kahtlust on seegi, et kaebaja ise on

teadlik oma terviseseisundist ja sellest tingitud piirangutest ja sai seega kontrollida, millises osas

tema hinnang võtmetegevuste piirangutele ei lange kokku ekspertarvamuses antud hinnanguga. Kui

kaebaja ei suuda välja tuua konkreetseid valdkondi, milles avalduvad piirangud on tema arvates

valesti hinnatud, siis viitab see võimalusele, et selliseid valdkondi ei olegi. Kaebaja leiab ekslikult

nagu oleks tal vaja professionaalset õigusabi, et nimetada konkreetselt valdkonnad, milles esinevaid

piiranguid on valesti hinnatud. See teadmine on just kaebajal endal ega vaja väljendamiseks

õigusalaseid eriteadmisi.

17. Määruse nr 18 § 6 lg 3 järgi arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks valdkondades

esinevate piirangute alusel raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine, v.a suhtlemise

valdkonnas, kus võetakse arvesse vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu

raskusaste. Piirangute raskuse hindamisel kasutatakse arvväärtusi skaalal 0 (piirangu puudub) kuni 4

(täielik piirang) (määrus nr 18 § 4 lg 6). Arvväärtuste määramine toimub määruse nr 18 lisa alusel.

Arvväärtuste valdkondade aritmeetiliste keskmiste või suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu

arvväärtuse järgi tuvastatakse isikul keskmine puude raskusaste, kui vähemalt üks asjakohane

arvväärtus on suurem kui 2. Kaebaja valdkondade võtmetegevuste piirangud hinnati kõigis

valdkondades puuduvaks sellest väärtusest madalamaks. Seega jäid asjakohased arvväärtused

valdkonniti oluliselt allapoole taset, mille ületamiseks puude raskusaste tuvastatakse. Seetõttu tuleb

kaevatavat SKA otsust pidada õiguspäraseks.

18. Riigikohus on sedastanud1, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete

alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab

eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan

kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja

terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Sellises olukorras on piirangute

raskusastmete õigsuse kindlakstegemiseks haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse

osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Vastustaja ongi kaasanud teise

ekspertarsti, kelle hinnang suuresti kinnitab vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks olnud ekspertarsti

hinnangut.

19. Vastustaja selgitab vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt, et pärast vaidlustatud otsuse

tegemist kaebajale pandud diagnoos ei saa mõjutada otsuse õiguspärasust, kuna nende andmetega ei

saanud ekspertarst ega vastustaja otsuse tegemisel arvestada. HKMS § 158 lg 2 p 2 järgi teeb kohus

haldusakti õiguspärasuse kindlaks haldusakti andmise aja seisuga.

Lisaks ei tähenda diagnoos, et kaebajal tulnuks tuvastada puude raskusaste. Puude raskusastme

tuvastamisel hinnatakse tegutsemispiiranguid. Kui diagnoosi põhjustanud sümptomid olid olemas

juba varem, nagu kaebaja väidab, said ekspertarstid neid arvamuse andmisel arvesse võtta.

20. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

22. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete

kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

1 Vt RKHK 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110 (p 22)