2-24-14492/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-24-14492

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-14492

Tsiviilasi

Lindermann, Birnbaum & K OÜ hagi K Ke (K) vastu

võlgnevuse ja viivisintresside saamiseks

Tsiviilasja hind

20 118,31eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Lindermann, Birnbaum & K OÜ (registrikood

10687788, asukoht Lehtla tn 11, 76505 Saue linn)

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rait Kaarma (e-

posst xxx),

Kostja: K K (isikukood xxx, elukoht xxx)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

Kohus otsustab:

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista välja K Kelt (K) Lindermann, Birnbaum & K OÜ kasuks põhivõlgnevus

summas 15 000 eurot, intress 1 561,89 eurot, kohtueelsed õigusabikulud 1 130

eurot, kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

summas 2 089,26 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras summalt 16 130 eurot alates 27.11.2025 kuni kohustuse täitmiseni, kuid

mitte üle põhivõlgnevuse (16 130 eurot) suuruse.

3. Jätta tsiviilasjas nr 2-24-14492 Harju Maakohtu 26.09.2024 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta Lindermann, Birnbaum & K OÜ menetluskulud täies mahus K Ke (K)

kanda.

2. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2-24-14492

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Harju Maakohtu menetluses on Lindermann, Birnbaum & K OÜ hagi K Ke (K) vastu

võlgnevuse ja viivisintresside saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Lindermann,

Birnbaum & K OÜ ja K K 2023 suvel suulise laenulepingu, millega hageja kohustus

andma kostjale laenu kogusummas 15 000 eurot ning kostja nimetatud summa hagejale

tagastama. Hageja tegi ajavahemikul 09.06.2023 kuni 07.11.2023 kostja arvelduskontole

kolm osamakset, millega maksis laenusumma kogu ulatuses välja. Hageja esitas

24.07.2024 kostjale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta, milles nõudis

laenusumma 15 000 euro tagastamist hiljemalt 06.08.2024. Kostja kinnitas 24.07.2024 e-

kirjas ülesütlemisavalduse kättesaamist ning palus 26.07.2024 koostada maksegraafik

sissenõutavaks muutunud laenukohustuse tasumiseks. Hageja hinnangul on kostja

tunnustanud hageja lepingust tulenevat 15 000 euro suurust nõuet kostja vastu, sh

laenumaksete rekvisiitides kajastatud tingimusi tasuda saadud summalt intressi 1% kuus,

kusjuures laen tuli tagastada hiljemalt kolme kuu jooksul viimase osamakse tegemisest,

st hiljemalt 08.02.2024. Hageja palub rahuldada hagiavaldus täies ulatuses ning mõista

kostjalt välja põhivõlgnevuse katteks 15 000 eurot, 24.09.2024 seisuga sissenõutavaks

muutunud intress summas 2 012,38 eurot; alates 25.09.2024 sissenõutavaks muutuv

viivisintress VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras arvatuna põhinõudelt 15 000 eurot

kalendripäevas; kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks tehtud kulutused (s.o

kohtueelse menetlusega seotud õigusabikulud) summas 1 130 eurot ning alates

25.09.2024 sissenõutavaks muutuv viivisintress VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

arvestatuna kahjuhüvitiselt 1 130 eurot kalendripäevas. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

2. Kostja 27.10.2024 menetlusdokumendis laenu saamisele vastu ei vaielnud. Kostja

avaldas, et laenu andmise ajal olid laenu tingimused teistsugused ja laen anti selleks et

xxx kulusid kanda, mis olid kooskõlastatud igas etapis laenuandjaga. Sellepärast anti ka

laenu osade kaupa. Hageja omanik I K on xxx nõukogu liige ja ka osanik. Laen anti

kostjale kui eraisikule sest väidetavalt ei olnud lubanud hageja raamatupidaja anda laenu

pankrotis ettevõttele. Laen pidi üle antama xxx peale uue investeeringu kaasamist. Laen

anti osades ja peale iga osa andmist, kontrolliti laenu sihtpärast kasutamist et hoida xxx

OÜ käimas. I K ja hageja pole kostja käest laenu kordagi tagasi nõudnud, selle asemel

2-24-14492

sai kostja suvel hageja juristilt kirja isikliku pankroti hoiatusega ja laenulepingu

tühistamisega, mis nüüd oli hoopis teiste tingimustega kui laenu andmisel.

3. 30.09.2025 menetlusdokumendis kostja ei vaielnud vastu sellele, et sai hagejalt rahalisi

vahendeid kogusummas 15 000 eurot. Küll aga vaidles kostja vastu hageja väitele, et

tegemist oli isikliku laenulepinguga kostja kui eraisiku kasuks. Kostja selgitas, et

tegelikult anti laenud osade kaupa XXX OÜ (edaspidi XXX) ärikulude katmiseks.

Hageja omanik I K oli XXX nõukogu liige ja osanik, kes kontrollis iga laenuosamakse

järel isiklikult vahendite sihtotstarvet ja XXX tegevust. Laenud anti eesmärgiga hoida

XXX käimas kuni uue investeeringu kaasamiseni. I K selgitas kostjale, et viimased

laenusummad tuli kanda kostja isikliku arvelduskonto kaudu, kuna hageja raamatupidaja

ei lubanud anda laenu pankrotis olevale ettevõttele. Kokkuleppel pidid need laenud

hiljem üle kandma XXX-ile. Ühtegi kirjalikku lepingut ega dokumenti ei sõlmitud.

Kostja eeldas kogu aeg, et laenu tingimused on samad nagu varasematel XXX-ile antud

laenudel ning et vastutus on seotud ettevõtte, mitte tema isiklikult. Kostja ei oleks kunagi

nõustunud isikliku laenuga sellistel tingimustel, teades et teda võidakse isiklikult

vastutusele võtta. Kui kostja oleks teadnud, et teda hakatakse isiklikult vastutama, oleks

ta esitanud XXX pankrotiavalduse juba varem. Kostja on investeerinud kõik oma

isiklikud vahendid ja võtnud isiklikke laene, et XXX-i toetada.

4. 12.11.2025 menetlusdokumendis tõi kostja taaskord välja, et I K on faktiliselt tegutsenud

XXX juhatuse liikmena, kuigi ta formaalselt sellesse rolli kantud ei ole. I K rahastas

ettevõtet igakuiselt läbi hageja, andis juhiseid ja suuniseid, kuidas ja milleks neid

vahendeid kasutada, kontrollis vahendite kasutamist enne järgmise kuu rahastuse

andmist ning mõjutas otseselt ettevõtte strateegilisi otsuseid ja kulutuste jaotust. Selline

tegevus kuulub tavapäraselt juhatuse liikme vastutusalasse, mistõttu kujunes olukord,

kus kostja kandis juriidilist vastutust, kuid I K teostas tegelikku juhtimisfunktsiooni.

5. Viimase kolme rahastuskorra puhul teatas I K, et tema raamatupidaja ei luba enam anda

laenu XXX-le, viitega võimalikule maksejõuetusele. Seetõttu pakkus ta, et laenud

vormistatakse kostja nimele, ning hiljem konverteeritakse need XXX-le edasiantud

laenudeks. Kostja nõustus selle korraldusega ainult nendel tingimustel, et laen jääb

sisuliselt ettevõtte kohustuseks, mitte kostja isiklikuks võlaks, kuna kostja finantsolukord

ei võimaldanud isiklikku laenuteenindust.

6. Käesolevas olukorras, kus I K on pööranud nimetatud laenu kostja vastu isiklikuks

nõudeks, on tegu usaldusliku kokkuleppe rikkumisega ning sisuliselt entrappmendi ja

isikliku kättemaksu olukorraga. Selline käitumine on vastuolus heausksuse ja

õiguspärase ootuse põhimõttega (VÕS § 6). Lisaks juhtis kostja tähelepanu olukorra

ebaloogilisusele ja vastuolulisusele. Miks annab XXX kolm kuud järjest

märkimisväärseid summasid suvalisele eraisikule ilma lepinguta, uurimata, milleks neid

vahendeid kasutatakse? Selline käitumine ei ole äriloogika ega tavapärase

finantstegevuse kontekstis mõistlik ega usutav. Seda enam, et sama mustrit korrati

kolmel järjestikusel kuul. Sellises olukorras ei saa rääkida tavapärasest laenusuhtest,

vaid pigem olukorrast, kus XXX ja I K kasutasid finantseerimist vahendina

otsustusõiguse ja kontrolli teostamiseks ettevõtte üle.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436

2-24-14492

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436

lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

8. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et hageja on kostja isiklikule pangakontole kolme

osamaksega (09.06.2023 6 000 eurot, 03.07.2023 3 000 eurot ja 07.11.2023 6 000 eurot)

üle kandnud kokku 15 000 eurot (dtl 12-14). Kahel esimesel maksekorraldusel on

selgituseks märgitud „laen 1% kuus“, viimasel so 07.11.2023 maksekorraldusel on

selgituseks „laen 1% kuus 3 kuud“. 24.07.2024 avaldusega on hageja öelnud

laenulepingu kostjale üles ning nõudis laenusumma tagastamist hiljemalt 06.08.2024 (dtl

15). Kostja on laenulepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist kinnitanud 24.07.2024

(dtl 16). 26.07.2024 e-kirjaga palus kostja hagejalt graafikut laenu tagasimaksmiseks (dtl

18). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

9. Hageja väidete kohaselt on poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping, kostja möönis

27.10.2024 menetlusdokumendis laenulepingu olemasolu, samuti möönis, et tema oli

laenu saajaks – „Laen anti minule kui eraisikule /…/ Saan aru, et olles heausklikult laenu

võtnud olen teinud ränga vea.“ (dtl 53). Hilisemates menetlusdokumentides asus kostja

seisukohale, et saadud laen pidi edasi kantama XXX-le.

10. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses

ja sama kvaliteediga.

11. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et ta andis kostjale so füüsilisele isikule laenu oma

majandus- ja kutsetegevuses, et kostja saaks kanda enda ettevõtlusega seotud kulusid.

Kostja on avaldanud, et laen anti selleks, et kanda 2013 asutatud XXX (pankrotis)

kulusid. VÕS 403 lg 2 järgi VÕS 22. peatükis teises jaos (Tarbijakrediidileping ja

sellega seotud lepingud) sätestatut kohaldatakse ka füüsilise isiku poolt sõlmitud

lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Kohus

leiab, et kuivõrd mõlemad pooled on kinnitanud, et laen anti juba olemasoleva äriühingu

edendamiseks, ei ole laen seotud äritegevuse alustamisega ning antud kaasuse puhul

tarbijakrediidi sätted kohaldamisele ei kuulu. Kohus juhindub asja lahendamisel eelkõige

VÕS §-st 396.

12. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole

sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida

suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi.

13. Nagu kohus on eelpool tuvastanud, kandis hageja laenusumma kolme erineva maksena

kostja isiklikule pangakontole. Selgituseks on märgitud laen 1% või 1% 3 kuud. Seega

saab kohus siit teha järelduse, et laenuleping sõlmiti hageja ja kostja vahel intressiga 1%

kuus ja vähemalt viimase laenusumma tagastamise tähtaeg oli 3 kuu pärast. Ükski

asjaolu ei viita, et tegelikkuses sõlmiti laenuleping hoopis hageja ning XXX vahel. Nii

hageja kui ka kostja on laenu sihtotstarbena esile toonud just XXX rahastamist, kuid see

ei tähenda, et laenuleping oleks sõlmitud hageja ning XXX vahel. Ka kostja enda

käitumine viitab, et laenusaajaks so laenulepingu pooleks oli kostja. Nii on kostja pärast

laenulepingu ülesütlemise teate saamist avaldanud, et soovib graafikut

tagasimaksmiseks, sest on kõik vahendid pannud firma käimas hoidmiseks ja ta ei ole

praegu positsioonis, et kõike korraga tagasi maksta (dtl 15). Hageja üles 24.07.2024

avaldusega selgelt ja üheselt üles kostjaga, kui füüsilisele isikuga sõlmitud laenulepingu.

Kui laenuleping oleks tegelikkuses sõlmitud hageja ning XXX vahel, oleks kostja seda

2-24-14492

oma vastuses esile toonud või muul moel märkinud, et temal isiklikult laenu tagasimakse

kohustus puudub.

14. Ka kostja enda esitatud kirjavahetusest nähtub, et hageja andis laenu just kostjale. Nii on

kostja 30.09.2024 e-kirjas I Kle ja teistele XXX osanikele märkinud, et „Sinu ettevõte

andis mulle laenud isiklikult ning neid kasutati DS-i kulude katmiseks vastavalt sinu

kinnitusele.“ (dtl 98, tõlge 105). Ka 30.01.2024 e-kirjas kostja märkis, et „I on mind

isiklikult aidanud, andes laene, mille abil olen suutnud XXX tegevust jätkata. (dtl 88,

tõlge 113). Seega on kostja ise tunnistanud, et ta sai hagejalt laenu isiklikult. Kohtu ette

ei ole toodud, et viidatud märkus puudutas mingit muud hageja ja kostja laenusuhet.

15. Kostja väited selle kohta, et hiljem pidi laen üle kantama XXX-le, on umbmäärased ja

tõendamata. Kostja väited ei võimalda hinnata, kas ja millal pidi laen XXX-ile üle

antama. Samas ei ole sellel asjaolul ka käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kuivõrd

kostja ei ole esile toonud, et laenu tagasi maksmise kohustus oleks XXXile üle läinud.

16. Ka ei ole vaidluse lahendamisel tähendust kostja väidetel, et hageja või hageja juhatuse

liige kontrollis kostjale antud laenu kasutust. Kostja poolt asja materjalide juurde

30.09.2025 esitatud e-kirjadest ei ole võimalik teha kostja soovitud järeldust hageja või

tema juhatuse liige kontrollis kostjat või XXX-i. Laen on antud kostjale kui füüsilisele

isikule, kes kasutas saadud summasid oma ettevõtluse edendamiseks.

17. Kohus nõustub hageja järeldusega selles, et viimase laenumakse puhul on määratud ka

laenu tagasimakse tähtaeg. Laenusumma kanti üle 07.11.2023 märkega 2 kuud, seega oli

selle summa tagasimakse tähtaeg 08.02.2024. Kahe esimese osamakse puhul sellist

tähtaega maksekorraldusele ei ole märgitud. Kuigi hageja on väitnud, et tegemist on ühe

laenulepinguga summas 15 000 eurot, ei ole kohus praegu veendunud, kas tegemist on

ühe laenuga summas 15 000 eurot või kolme erineva laenuga kokku summas 15 000

eurot. Kuivõrd kahe esimese laenu summa juurde ei ole märgitud laenu tagastamise

tähtaega, siis lähtub kohus sellest et 09.06.2023 ja 03.07.2023 summade puhul on

tegemist tähtajatute laenulepingutega, mille hageja võis üles öelda VÕS 398 lg 1 alusel.

VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja

nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja

võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Kuivõrd hageja ütles laenulepingu kostjale üles 24.07.2024, muutusid 09.06.2023 ja

03.07.2023 kostjale üle antud summad sissenõutavaks 24.09.2024. 07.11.2023 üleantud

summa muutus sissenõutavaks 08.02.2024.

18. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusumma sissenõudmiseks

kohtusse pöördumine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja

vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude

maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel.

Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline

käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud

(RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud ühtegi

asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja oleks väljendanud tahet laenu

sissenõudmisest loobuda. Seega ka käesoleval juhul ei saa olla tegemist vastuoluga hea

usu põhimõttega. See, et hageja eeldas, et tegelikkuses tema äririsk ei realiseeru ja laenu

tagasimaksed toimuvad XXX vahenditest, ei tähenda, et kostja ei pea hagejale temalt

saadud summasid tagastama. Riigikohus on selgitanud, et „pahauskseks ei saa pidada

seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti

läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta

2-24-14492

kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi.“ (RKHKo 3-20-

120/49).

19. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on kõiki

väiteid kaaludes jõudnud järeldusele, et laenulepingust tulenev kohustus on muutunud

sissenõutavaks. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel saadud raha tagastatud ei

ole. Kostja ei ole kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega

tuleb laenulepingu alusel saadud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja

võlgneb hagejale põhisummana tagastamata laenusumma 15 000 eurot ja kohus mõistab

selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

20. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud intressi summas 2

012,38 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb

maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on

kokku lepitud. Hageja tugineb sellele, et kokkulepitud intressimäära suurus 1 % kuus

kajastub maksekorraldusel. Kostja ei ole väitnud, et intressis kokku tegelikult ei lepitud.

Kuigi kostja oma esimeses vastuses väitis, et laenulepingu tingimused olid tema

hinnangul teistsugused, ei ole kostja esile toonud, et intressi laenul ta tegelikkuses

maksma ei pidanud või oli intressimäär väiksem. Seega asub kohus seisukohale, et

pooled on kokku leppinud laenuintressis 1% kuus. Nagu kohus juba eelpool selgitas

sõlmisid pooled laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Hagejal on õigus

nõuda kostjalt intressi tasumist. Ka Riigikohus on selgitanud, et „Kuna juriidilise isiku

puhul tuleb eeldada majandustegevuses tegutsemist (RKTKo nr 2-22-11970/29, p 12),

tuleb ka juriidilise isiku antud laenude puhul sõltumata laenulepingu vormist eeldada

seda, et laenult tuleb maksta intressi.“RKTKo nr 2-19-13673).

21. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et „et kui pooled on leppinud kokku laenu

tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku

intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu

kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata,

kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu

tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes

viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu

tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).“ (RKTKo nr 3-2-1-141-12).

22. Kuivõrd kohus asus eelnevalt seisukohale, et 07.11.2023 üle antud summa tagastamise

tähtaeg oli 08.02.2024, siis sellelt summalt tuleb arvestada intressi just selle ajavahemiku

eest summas 185,21 eurot. 09.06.2023 ja 03.07.2023 üleantud summad muutusid

sissenõutavaks 24.09.2024, seega tuleb neilt summadelt arvutada intressi raha

üleandmisest kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni. Summalt 6 000 eurot tuleb tasuda

intressi ajavahemiku 09.06.2023 kuni 02.07.2023 eest summas 47,34 eurot, summalt 9

000 eurot tuleb tasuda intressi 03.07.2023 kuni 24.09.2024 eest summas 1329,34 eurot.

Kokku tuleb kostjalt välja mõista intress summas 1 561,89 (47,34+185,21+1329,34)

eurot.

23. Hageja on palunud kostjalt välja mõista kohtueelsete õigusabikulude hüvitis summas 1

130 eurot. Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse rikkumisega seotud

kohtueelsed õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust

(kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda,

kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude

2-24-14492

kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p-d 26–30). Need on

hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13).

24. Kohtuväliste õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt

hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks

hagejad saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik,

peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on

juba eelpool viidatud lahendis nr 3-2-1-138-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi

kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti

aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks

vajalikke võib vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi

kohtueelse vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud

kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kohus tuvastas, et

hageja poolt 24.07.2024 kostjale edastatud teade laenulepingu ülesütlemise kohta ning

edasine kirjavahetus on seotud käesoleva kohtuvaidlusega. Kohtu hinnangul on

kohtueelsele suhtlusele kulunud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Nõue kuulub

rahuldamisele, tulenevalt VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Hageja poolt kantud kulu ja kostja põhjustatud olukorra vahel eksisteerib põhjuslik seos

VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Lähtuvalt VÕS §-st 101 lg 1 p 3, §-st 115 lg 1, §-st 127 lg-d

1 ja 4 ning § 128, rahuldab kohus kahjunõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1

130 eurot kohtueelse õigusabi kulude eest.

25. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei

ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kostja on oma kohustuse

täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud

kostjalt välja mõista viivise alates 25.09.2024 põhivõlasummalt ja kahjuhüvitiselt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 16 130 eurot (15 000 + 1 130)

alates hagi esitamisest 25.09.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2 089,26 eurot.

26. Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt,

põhivõlgnevus summas 15 000 eurot, intress summas 1 561,89 eurot, kohtueelsed

õigusabikulud summas 1130 eurot ning alates 25.09.2024 sissenõutavaks muutunud

viivis kogusummas 2 089,26 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates

kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni kostjalt välja mõista.

27. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitlenud.

Hagi tagamisega seonduv

2-24-14492

28. Harju Maakohus kohaldas hageja taotlusel 26.09.202 määrusega hagi tagamise abinõud

ja seadis kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx), neljandasse jakku K K (K,

isikukood: xxx) kuuluvale omandile esimesele vabale järjekohale, kohtuliku hüpoteegi

summas 26 153,80 eurot Lindermann, Birnbaum & K OÜ kasuks tsiviilasjas nr 2-24-

14492 tehtava kohtulahendi täitmise tagamiseks. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus

otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS

445 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab

menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu

jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks

ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle

abinõu tühistamist. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus tagamise jõusse

kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist.

Menetluskulude jaotus

29. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse

kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus rahuldas käesoleva hagi osaliselt,

leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus jättis hagi

rahuldamata hagi hinnast (20 118,31 eurot) 2,24 % (450,49 eurot) ulatuses, kuivõrd

hageja oli kohtu hinnangul eksinud intressiarvutuses. Samas intressiarvutusele kostja

vastu ka ei vaielnud. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata niivõrd minimaalses ulatuses -

2,24%, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

30. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või

asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja

lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

31. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama

juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on

menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei

määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik