3-25-3874/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

26.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3874

Haldusasi

I.K kaebus Andmekaitse Inspektsiooni tegevuse peale

Menetlusosalised

Kaebaja – I.K

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada I.K kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

alates määruse kättesaamisest (HKMS § § 121 lg 4, § 203 lg 1, § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. I.K esitas 30.10.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles kohustada

Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) menetlema I.K 12.07.2025 taotlust ja vastama seni

õigusvastaselt vastamata jäetud taotlusele seadusega (HMS) ettenähtud korras.

Kaebuse kohaselt ei ole AKI vastanud I.K 12.07.2025 esitatud taotlusele. AKI 01.04.2025

vaideotsuse nr 2.1-3/25/218-552 põhjendavas osas on kaebaja väitel tema kohta toodud

teadlikult valed ning kaebaja au ja väärikust teotavad faktiväited, justkui oleks kaebaja

blogipidaja, kes avaldab oma blogis Pärnu linnavalitsuse ja selle teenistujate kohta

pahatahtlikke seisukohti. Need valed väited esitati kaebuse kohaselt haldusaktis eesmärgiga

leida näiline põhjus avaliku teabe väljastamata jätmiseks.

Kuigi AKI lubas kirjavahetuse käigus valed faktiväited haldusaktist kõrvaldada, ei ole ta seda

kaebaja kinnitusel teinud. Kaebaja 30.04.2025 esitatud avaldust ei menetletud kaebaja väitel

HMS tähenduses iseseisva avaldusena, vaid käsitleti seda teise kirja vastuskirja mõnerealise

osana, ilma et oleks algatatud eraldi menetlust või antud vastust avaldusele endale.

Kaebaja 30.06.2025 esitatud avaldust käsitles AKI vaidena ja tagastas selle.

12.07.2025 esitas kaebaja taotluse uuesti. Taotluses on märgitud, et selle eesmärk on

eemaldada kaebaja isiku kohta avalikus ja avaldatud haldusaktis (AKI vaideotsus 01.04.2025

nr 2.1-3/25/218-552) toodud ebaõiged ja au ning väärikust teotavad faktiväited. AKI

registreeris taotluse 14.07.2025 kirjanumbri all 2.3-6/25/963-2090-7 korduva pöördumisena.

AKI ei ole kaebaja kinnitusel käesoleva ajani tema 12.07.2025 taotlusele vastanud. Kaebaja

on esitanud meeldetuletused 19.08.2025, 25.08.2025, 02.09.2025, 03.09.2025 ja 04.10.2025,

millest ainult 02.09.2025 meeldetuletusele vastas AKI – sedagi üksnes lakooniliselt, väites, et

„varasemalt on juba vastatud“. Ülejäänud meeldetuletustele ei ole kaebuse kohaselt

reageeritud.

2. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

3. Kaebaja kaebus nõudega tühistada AKI 01.04.2025 vaideotsus nr 2.1.-3/25/218-552 on

haldusasja 3-25-1432 vaidluse esemeks. Selles haldusasjas tagastas Tallinna Halduskohus

12.06.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebus ei vastanud HKMS

§-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei olnud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi

kõrvaldanud ja puudused takistasid asja läbivaatamist.

Haldusasjas 3-25-1432 tõi Tallinna Halduskohus 02.06.2025 määruse p-s 6 välja:

Nõndasamuti ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik AKI 17.04.2025 kirja

tühistamine ning 14.04.2025 kirja nr 2.1-3/25/218-552-8 punktides 2 ja 3 toodud valede

faktiväidete osas sisuliste paranduste tegemine vaideotsuses. Olukorras, kus seadusandja

pole pidanud AKI vaideotsust ‒ ka vaide rahuldamata jätmise korral ‒ kohtus

vaidlustatavaks, pole kohtu hinnangul võimalik AKI vaideotsust vaidlustada ka põhjendusel,

et see sisaldab valesid faktiväiteid. Valed faktiväited seonduvad kaebajale omistatud väidete

ja hinnangutega, mitte Pärnu Linnavalitsuse tegevusega. Lisaks on AKI kaebaja viidatud

faktiväiteid oma vastustes ka korrigeerinud. Kaebaja on AKI-le nt ette heitnud, et AKI on

vaideotsuses põhjendamatult leidnud, et kaebaja annab või on andnud negatiivse sisuga

hinnanguid ja arvamusi üldiselt linnavalitsuse ja/või selle teenistujate suhtes ning on

kaebajat nimetanud blogijaks. (kaebaja 05.04.2025, 07.04.2025 ja 17.04.2025 kirjad AKI-le).

AKI on kaebajale vastanud mitmel korral. Negatiivse sisuga hinnangute ja arvamuste

andmise osas vabandas AKI 14.04.2025 vastuses, et vaideotsuse p 21 oli ekslikult sattunud

vale info. AKI lubas teha vastavasisulise paranduse ning saata selle kohta teavituse nii

kaebajale kui ka Pärnu Linnavalitsusele (AKI 14.04.2025 kiri, p 2). AKI vabandas ka selle

eest, et vaideotsuse punkti 21 on ekslikult sattunud vale info (kaebaja poolne dokumendi

registreerija nime avaldamine on reaalne) ning lubas teha vastavasisulise paranduse ning

saata selle kohta teavituse nii kaebajale kui linnavalitsusele (AKI 14.04.2025 kiri, p 3).

25.04.2025 vastuses tunnistas AKI, et vale fakt vaide esitaja kui blogipidaja kohta on

vaideotsusesse sattunud ekslikult ning sellega seoses on kaebajale 17.04.2025 kirjaga nr 2.1-

3/25/218-552-11 edastatud vaideotsuses vea parandamise teavitus (kaebuse lisa 9). AKI

selgitas, et vaideotsusesse ekslikult sattunud vale fakt ei mõjutanud vaideotsuse sisu ja

tulemust. Kohtu hinnangul olukorras, kus seadusandaja on AKI vaideotsuse vaidlustamise

välistanud ja seda on kinnitatud ka kohtupraktika, puudub kaebajal subjektiivne õigus

taotleda vaideotsuse vaidlustamist ka väidetavate ebaõigete faktiväidete tõttu. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja on ebaõigetest faktiväidetest AKI-t mitmes pöördumises teavitanud ning

AKI on need osaliselt ka omaks võtnud ning parandused teinud. Olukorras, kus AKI

vaatamata oma vigade tunnistamisele, on jätnud vaideotsuse rahuldamata, pole kohtu

hinnangul määrav, kas ebatäpsuste parandused on vormistatud „teavitustena vea

parandamise kohta vaideotsuses“ või eraldiseisvalt vormistatud AKI vastuskirjana. Kaebaja

õiguslik seisund sellest ei muutu ning vaideotsuse vaidlustamise piirangut see ei muuda.“

4. Kohtule nähtuvalt on kaebus käesolevas haldusasjas n.-ö jätkuvaidluseks nõuetele, mida

kaebaja esitas haldusasja 3-25-1432 raames. Kaebaja 12.07.2025 taotluse eesmärgiks on:

„/…/allakirjutanu isiku kohta avalikus ja avaldatud haldusaktis (vaideotsus 01.04.2025 nr

2.1-3/25/218-552) esinevate ebaõigete, allakirjutanut solvavate ning tema au ja väärikust

teotavate faktiväidete eemaldamine.“ (2. lõik). Seega on tegemist korduva taotlusega, millele

AKI on juba reageerinud ning ebaõiged faktiväited on korrigeeritud. Halduskohus jääb

haldusasjas 3-25-1432 võetud seisukohtade juurde. Kohus leidis selles haldusasjas, et

olukorras, kus AKI vaideotsusesse ekslikult sattunud vale fakt ei mõjutanud vaideotsuse sisu

ja tulemust, pole eesmärgipärane kohustada AKI-t uut vaidemenetlust läbi viima ning kõik

faktiväited just vaideotsuse täiendamise teel parandama, kuna see ei muuda asjaolu, et

soovitud teabe saamiseks tuleb kaebajal ikkagi teabevaldaja tegevust vaidlustada (12.06.2025

määrus, p 2). „Olukorras, kus AKI vaatamata oma vigade tunnistamisele, on jätnud

vaideotsuse rahuldamata, pole määrav, kas ebatäpsuste parandused on vormistatud

„teavitustena vea parandamise kohta vaideotsuses“ või eraldiseisvalt vormistatud AKI

vastuskirjana. Kaebaja õiguslik seisund sellest ei muutu ning vaideotsuse vaidlustamise

piirang on jätkuvalt kehtiv. Ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise vorm kaebaja

subjektiivseid õigusi ei riiva. Olukorras, kus õigete faktide üle AKI ja kaebaja vahel vaidlus

puudub ning AKI on oma eksimusi tunnistanud, pole tuvastamisnõude esitamine vajalik

kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4)“ (vt sealsamas).

5. Kuna kaebaja on 12.07.2025 ja järgnevatele samasisulistele pöördumistele vastuse juba

saanud (viimati AKI 02.09.2025 vastusega nr 2.3-6/25/963-2090-11), on kaebaja võimalik

õiguste riive vähene. AKI 02.09.2025 vastusest nähtub, et AKI ei pea korduvalt samasisuliste

vastuste saatmist põhjendatuks ning sellist kohustust adressaadil ka ei ole (vt märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 5 lg 9 p 8).

Olukorras, kus pole vaidlust, et kaebajale on sisuliselt vastatud, tuleb pidada ka kaebuse

rahuldamist asjaoludest tulenevalt ebatõenäoliseks, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus

saada tema jaoks sobiv vastus (vt TlnRngKo 16.11.2016, 3-15-1355, p 7) ning AKI-l on õigus

jääda enda varasemalt võetud seisukoha juurde. Küsimus tõele mittevastavate andmete

parandamise viisis on haldusasja 3-25-1432 vaidluse esemeks, käesoleva haldusasjas on

küsimuse all see, kas AKI on täitnud vastamiskohustust. Kaebuse asjaolude ja lisatud tõendite

alusel peab kohus kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks.

6. Ülaltoodut arvestades tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. HKMS § 43

lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras

pöörduda uuesti halduskohtusse. Tasutud riigilõiv ei kuulu tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p

2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

kohtunik