2-24-144466/9 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Kaire Pullerits

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.11.2025, Rakvere

Tsiviilasja number

2-24-144466

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi X vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

332,03 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood: 11542046, asukoht:

Mustamäe tee 16, Kristiine linnaosa, Tallinn, Harju maakond

Hageja lepinguline esindaja: Anzhela Ternikova, e-posti

aadress: xxx

Kostja: X, isikukood: XXX, rahvastikuregistrijärgne elukoht:

xxx; tegelik elu- või viibimiskoht teadmata

Lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Xlt B2 Impact OÜ kasuks X ja IPF Digital AS vahel 07.05.2024

krediidikontolepingu nr 5713154391 alusel tekkinud

põhivõlgnevus 228 eurot,

intressivõlgnevus 3,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 4,04 eurot,

sissenõudmiskulu 25 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud

määras alates 22.03.2025 põhinõudelt 228 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.

3. Jätta menetluskulud 86% ulatuses X kanda ning 14% ulatuses B2 Impact OÜ kanda.

4. Xle hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

5. Välja mõista Xlt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud 103,20 eurot ning menetluskuludelt

103,20 eurolt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude täitmiseni.

6. Avaldada kohtuotsuse resolutsioon väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi

taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud ja hageja nõue

1. X (kostja) sõlmis 07.06.2024 (kohtu märkus - lepingu järgi 07.05.2024) IPF Digital AS-ga

(krediidiandja, esialgne võlausaldaja) krediidikontolepingu nr 5713154391, mille järgi on kostja sai

kasutusse limiiti kuni 2000 eurot ning millest kasutas 250 eurot. Krediidikontolepingu nr

5713154391 krediidi kulukuse määr on 51,78% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu

krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi

võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on 47,88% ja igakuine kontohaldustasu on 0,00

eurot. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid kogu summas 250 eurot.

Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega:

krediidiandja teavitas esmakordselt võlgnevusest 23.07.2024 summas 15,11 eurot; seejärel

krediidiandja teavitas veelkord 20.08.2024 summas 30,30 eurot ning seejärel krediidiandja teavitas

veelkord 20.09.2024 summas 45,58 eurot. Krediidiandja saatis 09.09.2024 kostjale lepingu

ülesütlemise teate ja teatas, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 30,45

eurot. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni

29.09.2024. Kostjale pakuti võimalust nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks. Krediidiandja on

hoiatanud kostjat teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb

krediidiandja lepingu üles. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks

võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse leping

ülesöelduks 29.09.2024. Sama kirjaga teavitas krediidiandja kostjat, et täiendava tähtaja jooksul

võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja nõude hagejale.

Vastavalt laekumiste arvestusele sai kostja krediiti kogu summas 250 eurot ning lepingu kehtivuse

ajal tegi kostja tagasimakseid summas 22 eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks 14,22

eurot. Seega on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 235,78 eurot (250-

14,22=235,78 eurot). Vastavalt lepingu 5713154391 punktile 13.2.1 intressi arvutatakse igapäevaselt

vastavalt intressimäärale, so 41,88% aastas. Kuivõrd kostja tasumata krediidijääk on 235,78 eurot,

siis arvestatakse sellelt summalt intressi. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress alates

04.06.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni, so 29.09.2024 summas 31,84 eurot. Hageja arvestab viivist

alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 30.09.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni

21.03.2025 VÕS §113 lg 1 võrdses määras. Kostja võlgneb hagejale viivist 13,10 eurot. Edaspidi

nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 22.03.2025 seadusjärgses

viivisemääras, so 11,15% aastas. Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta

võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised kostja

e-posti aadressile. Esimese nõudekirja saatis hageja kostjale 04.10.2024. Hageja korduvalt saatis

kostjale meeldetuletuse seoses tasumata võlakohustusega – 24.10.2024, 11.11.2024. Lisaks sellele

tekkisid hagejal seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused, nt võlamenetleja töö,

andmebaasi haldamine, võlgniku andmete kaitsmine jne. Kõik eelpool mainitud toimingud on

vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse

tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Lähtudes eeltoodud selgitustest

kujuneb hageja sissenõudmiskulud järgmiselt: 1) nõudekiri 04.10.2024 – 15 eurot; 2) pretensioon

24.10.2024– 5 eurot; 3) hagihoiatus 11.11.2024 – 5 eurot, kokku: 25 eurot. Seega palub hageja

kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu summas 25 eurot VÕS § 113-2 lg 2 p 1 alusel.

Hageja palub kostjalt välja mõista kostja ja IPF Digital AS vahel sõlmitud krediidikontolepingu nr

5713154391 alusel tekkinud põhivõlgnevuse 235,78 eurot, intressivõlgnevuse 31,84 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 13,10 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot ning

edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.03.2025 põhinõudelt

235,78 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastuväited

2. Menetlusse võtmise määrus ja hagiavaldus on kostjale kätte toimetatud 08.08.2025 Ametlike

Teadaannete kaudu. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks 22.08.2025 hagile vastust esitanud.

Pärnu Maakohus on tsiviilasja nr 2-24-144466 maksekäsu kiirmenetluses edastanud

makseettepaneku kostjale järgnevalt:

-09.12.2024, 12.12.2024, 16.12.2024, 29.01.2025 e-posti aadressile: xxx, vastus puudub;

-27.01.2025 postiaadressile: xxx, tagastatud hoiutähtaja möödumisel. xxx korteriomanik (kostja

endine abikaasa) kinnitas 08.01.2025, et kostja ei ela antud aadressil kuid käib seal. Varasemas

menetluses on Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur vastanud 23.01.2025, et X praegune asukoht

ja sidevahend on Narva politseijaoskonnale teadmata.

Viru Maakohus on tsiviilasjas nr 2-24-144466 hagi koos lisadega ja menetlusse võtmise

kohtumääruse edastanud kostjale järgnevalt:

-10.04.2025, 13.05.2025 e-posti aadressile: xxx, vastus puudub;

-16.04.2025, 02.05.2025 posti aadressile: xxx, tagastatud märgetega: „isik ei viibinud kohal“;

„hoiutähtaja möödumisel“;

-04.06.2025 edastatud menetlusdokumendid tööandjale XXX, vastus puudub.

Kohtule ei ole kostja elu- või viibimiskoht, sh kontaktandmed teada. Registrijärgsele aadressile: xxx,

ei ole õnnestunud menetlusdokumente kostjale kätte toimetada. Kostjal ei ole tööandja vahendusel

õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada (tööandja kohtu kirjale vastanud ei ole). Seega

eeldused otsuse kätte toimetamiseks Ametlike Teadaannete vahendusel on täidetud.

Kohtuotsuse põhjendused

3. Kohus, tutvunud hageja poolt kirjalikult esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja lahendamise

lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis

arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Kuivõrd kohus

menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust

ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on

rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus

lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses

sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas

menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas

kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja

põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 lahend nr 3-2-1-23-16, p 16).

5.Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud 09.01.2024) p-

is 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele asumisel hinnata nõude

aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei tohi maakohus tehingu tühisuse

korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi juhul kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi

tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta

tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või

kehtiv. Seega on kohtul sellises olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt

lahendab kohus asja sisulise otsusega.

6. Viru Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-24-144466, B2 Impact OÜ hagi X vastu võlgnevuse

nõudes.

Hagi esemes palub hageja kostjalt välja mõista kostja ja IPF Digital AS vahel 07.05.2024 sõlmitud

krediidikontolepingu nr 5713154391 alusel tekkinud põhivõlgnevuse 235,78 eurot,

intressivõlgnevuse 31,84 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 13,10 eurot,

sissenõudmiskulu 25 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras

alates 22.03.2025 põhinõudelt 235,78 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.

7. Hageja nõuded tulenevad kostja ja IPF Digital AS-ga (krediidiandja, esialgne võlausaldaja) vahel

07.06.2024 krediidikontolepingust nr 5713154391. Kuna krediidiandja sõlmis krediidilepingu oma

majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut

kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud

tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu.

Kuivõrd esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidisuhtest, on kohtul kohustus kontrollida lepingu

kehtivust omal algatusel, sõltumata vastaspoole vastuväidetest (sh krediidikulukuse määra,

laenusumma väljamaksmist, viivisemäära, lepingu ülesütlemise põhjendatust ning vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist krediidi andmisel).

8. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas

nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib

ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja

C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust

ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist

ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18,

OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei

pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude

väljatoomise kohustus antud juhul loovutusest tulenevalt hagejal. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral

tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-

106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud

minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu

13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr

2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime

kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et

krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“. VÕS § 4034 lg 7 sätestab,

et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema.

9. 17.03.2025 puuduste määruses andis kohus hagejale võimaluse hagiavalduses esile tuua asjaolud

ja esitada tõendid, mis kinnitavad, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ning kostja oli krediidilepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus juhtis hageja tähelepanu ka

sellele, et hagejal on võimalik teha ümberarvestus nõude osas vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on hageja esitanud hagis selgitusi, mille

kohaselt esitas kostja 07.05.2024 krediidikonto avamise taotluse limiidile 2000 eurot (tagasimakse

periood 60 kuud). Taotluse andmed: sissetulek: 900 eurot (kinnitatud sissetulek pensioniregistri

andmetel on 1118,84 eurot), majapidamiskulud: 80 eurot, finantskohustused: 0 euro, ülalpeetavad: 0;

töökoht: OÜ YYY. Tarbija sissetuleku andmeid kontrolliti pensioniregistri andmete alusel.

Pensionikeskuse andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek 1119 eurot kuus.

Krediidivõimelisuse arvutustes (sh laenuteenindamise suhtarvu määramisel) võttis krediidiandja

aluseks taotluse andmete ja pensionikeskuse andmete võrdluses neist väiksema ehk antud juhul luges

krediidiandja tarbija keskmiseks netosissetulekuks 900 eurot kuus. Krediidiandja tegi 07.05.2024

päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Päringu vastusest

nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega

ametlikke teadaandeid. Päringute järgi tal ei ole võlgnevusi, maksehäireid ega maksuvõlgu. Samuti

on võlaprobleemi tõenäosus madal (1.9%). Arvestades kostja sissetulekut ja muid kohustusi oli

tõenäoline, et kostja suudab võetud krediiti tagasi maksta. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal

põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad

kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.

Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on minimaalselt vajalik nõuda

laenutaotlejalt pangakonto väljavõtet piisavalt pika perioodi kohta, et oleks võimalik adekvaatselt

hinnata tema krediidivõimet. Kohus on seisukohal, et hagis toodud selgitused ei ole piisavad

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ja mille põhjal ei ole võimalik veenduda, et kostja

oli enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist krediidivõimeline. Krediidiandja ei ole kostja igakuiseid

sissetulekuid ja kohustusi tegelikkuses enne krediidilepingu sõlmimist kontrollinud ja

pangakontoväljavõtet krediidiandja kostjalt nõudnud ei ole. Niisamuti ei ole hageja kohtule kostja

pangakonto väljavõtet, kostja krediidivõimelisuse kontrollimiseks, esitanud.

Kohus järeldab, et hageja ei ole piisavalt tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja

krediidivõimelisust vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt, kuna krediidivõime hindamisel

tugineti üksnes registriandmetele, Creditinfo andmebaasile ja Pensionikeskuse teabele, kuid ei

küsitud ega hinnatud kostja pangakonto väljavõtet, mis on kohtupraktika kohaselt minimaalselt

vajalik krediidivõimelisuse adekvaatseks hindamiseks. Hagiavalduses ja lisades esitatu pinnalt ei saa

lugeda, et hageja oleks enne tarbijakrediidilepingute sõlmimist järginud vastutustundlikku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on krediidiandja kohustus ja hagejal

tuleb hagis esile tuua asjaolud ja esitada tõendid, millest nähtuvalt on vastutustundliku laenamise

põhimõtet (so enne tarbijakrediidilepingute sõlmimist) järgitud.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet krediidikontolepingu nr 5713154391 sõlmimisel järginud. Eeltoodu põhjal tuvastab kohus,

et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (VÕS § 4034 lg 6).

11. Riigikohus on osundanud, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist

on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles

oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata,

millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse

esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg

saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-21-

13098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023. a otsus asjas nr 2-23-133882, p 8).

Tsiviilasjas nr 2-23-133882 on Tartu Ringkonnakohus 19.12.2023 otsuse p-s 10 märkinud, et kui

krediidilepingus sisalduv intressikokkulepe peaks osutuma vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu tühiseks, siis jääb sellest hoolimata kehtima kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on

võrdne intressimääraga. See tähendab, et viivisemäär on sellisel juhul võrdne seadusjärgse

intressimääraga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb kostja tagasimaksed

lugeda põhinõude katteks. Tartu Ringkonnakohus on lahendi nr 2-21-125271 p-is 9 märkinud, et:

“VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude

krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane

krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”. Kohus selgitab, et tasuna ei saa

VÕS § 4034 lg 7 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmiskulusid, sest tegemist ei ole krediidiga

seotud tasudega, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

12. Kohus leiab, et krediidikontolepingust nr 5713154391on põhjendatud nõuded järgnevad:

-põhivõlgnevus 228 eurot (lepingu kehtivuse ajal tegi kostja tagasimakseid summas 22 eurot; 250-

22=228);

-intressivõlgnevus 3,17 eurot (põhinõudelt 228 eurolt, seadusjärgses intressimääras perioodi eest

04.06.2024 - 30.06.2024 4,5% aastas 0,76 eurot ja perioodi eest 01.07.2024 - 29.09.2024 4,25%

aastas 2,41 eurot);

-sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 4,04 eurot (põhivõlalt 228 eurolt, seadusjärgses

intressimääras 30.09.2024 - 31.12.2024 4,25% aastas 2,46 eurot ja 01.01.2025 - 21.03.2025 3,15%

aastas 1,58 eurot;

-edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.03.2025 põhinõudelt

228 eurolt kuni põhinõude täitmiseni;

-sissenõudmiskulud 25 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel on põhjendatud ja tõendatud

meeldetuletuskirjad: nõudekiri 04.10.2024 – 15 eurot; pretensioon 24.10.2024 - 5 eurot ja

hagihoiatus 11.11.2024 – 5 eurot).

13. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt. Kohus rahuldab X ja IPF Digital AS vahel

07.05.2024 krediidikontolepingu nr 5713154391 alusel tekkinud järgmised nõuded: põhivõlgnevus

228 eurot, intressivõlgnevus 3,17 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 4,04 eurot,

sissenõudmiskulu 25 eurot ja edasiulatuv viivis alates 22.03.2025 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudelt 228 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.

14. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna kohus rahuldab hagi 86% ulatuses

hagihinnast (hagihind 332,01/285,63, s.o 86% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1

alusel 14% ulatuses hageja ja 86% ulatuses kostja kanda.

Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja

palub kostjalt välja mõista menetluses tasutud riigilõiv summas 100 eurot ja maksekäsu

kiirmenetluse kulu 20 eurot. Hagejal puuduvad lepingulise esindaja kulud, kuna hagejat esindas

hageja töötaja volituse alusel. Kohus leiab, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud täies

ulatuses, s.o riigilõiv 100 ja maksekäsu kiirmenetluses kantud kulu 20 eurot, kokku 120 eurot. Kohus

jätab menetluskulud pootle kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt

välja mõista 86% hageja menetluskuludelt s.o summalt 120 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista

hageja kasuks 103,20 eurot.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks

teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

15. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud

taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.

16. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pullerits

Kohtunik