2-23-12167/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.11.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-12167

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi A. F. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

13 427,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamise viis

Hageja: TF Bank AB (publ.)

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235, lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kolmas isik hageja poolel: Rediem Capital AB

(registrikood 559310-4697)

Kostja: A. F. (isikukood XXX)

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hagist osaline loobumine põhivõla nõudest 2836,15 euro ulatuses, intressi

611,49 eurot nõudest, haldustasu 23,60 eurot nõudest, sissenõutavaks muutunud viivise

4754,98 eurot nõudest ja edasiulatuva viivise nõudest osas, mis ületab seadusjärgsele

viivisemäära alusel arvestatud viivist.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja ja kostja vahel 10.06.2019 sõlmitud lepingu

nr XXX alusel uuesti määratud, kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks

muutunud põhiosamaksed 999,03 eurot, viivis põhiosamaksetelt perioodi 11.06.2024 –

25.11.2025 eest 102,71 eurot ning viivis 999,03 eurolt alates 26.11.2025 kuni 999,03 euro

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos välja

mõistetud viivisega 102,71 eurot mitte rohkem kui 999,03 eurot.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja 10.06.2019 sõlmitud lepingu nr XXX alusel uuesti

määratud tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed järgmiselt:

10.12.2025 41,32 eurot

10.01.2026 41,32 eurot

10.02.2026 41,32 eurot

10.03.2026 41,32 eurot

10.04.2026 41,32 eurot

10.05.2026 41,32 eurot

10.06.2026 41,32 eurot

10.07.2026 41,32 eurot

10.08.2026 41,32 eurot

10.09.2026 41,32 eurot

10.10.2026 41,32 eurot

10.11.2026 41,32 eurot

10.12.2026 41,32 eurot

10.01.2027 41,32 eurot

10.02.2027 41,32 eurot

10.03.2027 41,32 eurot

10.04.2027 41,32 eurot

10.05.2027 41,32 eurot

10.06.2027 41,32 eurot

10.07.2027 41,32 eurot

10.08.2027 41,32 eurot

10.09.2027 41,32 eurot

10.10.2027 41,32 eurot

10.11.2027 41,32 eurot

10.12.2027 41,32 eurot

10.01.2028 41,32 eurot

10.02.2028 41,32 eurot

10.03.2028 41,32 eurot

10.04.2028 41,32 eurot

10.05.2028 41,32 eurot

10.06.2028 41,32 eurot

10.07.2028 41,32 eurot

10.08.2028 41,32 eurot

10.09.2028 41,32 eurot

10.10.2028 41,32 eurot

10.11.2028 41,32 eurot

10.12.2028 41,32 eurot

10.01.2029 41,32 eurot

10.02.2029 41,32 eurot

10.03.2029 41,32 eurot

10.04.2029 41,32 eurot

10.05.2029 41,32 eurot

10.06.2029 41,32 eurot

10.07.2029 41,32 eurot

10.08.2029 41,32 eurot

10.09.2029 41,32 eurot

10.10.2029 41,32 eurot

10.11.2029 41,32 eurot

10.12.2029 41,32 eurot

10.01.2030 41,32 eurot

10.02.2030 41,32 eurot

10.03.2030 41,32 eurot

10.04.2030 41,32 eurot

10.05.2030 41,32 eurot

10.06.2030 41,32 eurot

10.07.2030 41,14 eurot

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4 toodud

osamaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Jätta rahuldamata võla sissenõudmiskulu hüvitise nõue 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivisenõue 443,44 eurot.

7. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema

enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, elektronpostiaadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Hageja esitas Harju Maakohtule 25.08.2023 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 6148,92 eurot, intress 611,49 eurot,

haldustasu 23,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 4754,98

eurot ja viivis alates 26.08.2023 kuni põhinõude summas 6148,92 eurot täitmiseni

intressimääraga võrdses määras 29,9% aastas.

2. 03.04.2025 teatas hageja, et loobub ümberarvestuse korral täiendava laenu summast 1242,22

eurost ning palub kostjalt välja mõista põhiosa jääk 3312,77 eurot ja viivis lepingu

lõpptähtajale järgnevast päevast so 11.06.2024 kuni kohase täitmiseni lepingujärgse viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ning et hageja ei nõua VÕS § 94 järgset

intressi, vaid ainult põhiosa, so tagastamata laenu.

23.09.2025 esitas hageja alternatiivse nõude, mille kohus menetlusse võttis lisaks eeltoodud

nõudele. Alternatiivses nõudes palub hageja

- mõista kostjalt hageja kasuks välja 10.06.2019 sõlmitud ja 15.07.2020 muudetud lepingust nr

XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed, kokku 2396,38 eurot, vastavalt

23.09.2025 esitatud uuesti määratud tagasimaksetele,

- mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 10.06.2019 sõlmitud ja 15.07.2020 muudetud

lepingust nr XXX tulenevatelt tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt alates

maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

3. Hagi aluseks olevate asjaolude osas on hageja esitanud järgmised väited.

3.1. Hageja ja kostja sõlmisid 10.06.2019 lepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 4958,22

eurot. 6.04.2020 sõlmisid pooled lepingu muudatuse, mille sõlmimise hetkeks oli laenujääk

5673,82 eurot, millest täiendav laenusumma oli 1242,36 eurot. 15.07.2020 sõlmisid pooled

lepingu muutmise kokkuleppe, mille järgi uueks laenusummaks oli 6166,03 eurot. Kostja

arvelduskontole ei ole refinantseerimislepingute alusel raha kantud.

10.06.2019 leping nr XXX on sõlmitud kirjalikus vormis, kostja poolt digiallkirjastatud.

Lepingutes on olemas kõik VÕS § 404 sätestatud andmed. Kui laenu väljastamiseks lõppotsus

on positiivne ja ollakse valmis lepingusse minema, siis edastatakse laenusaaja e-postile link

allkirjastamiseks. Peale allkirjastamist saab laenusaaja igal ajal iseteenindusse sisse logida (ID-

kaardiga käib tuvastamine) ja sealt võtta nii graafik, makseteatised kui ka lepingudokumendid.

10.06.2019 lepingu alusel sai kostja krediiti 4 958,22 eurot. Lepingu refinantseerimisel

16.04.2020 anti kostjale täiendav krediit 1242,36 eurot ning laenujääk 5673,82 eurot hõlmas ka

10.06.2019 järgset laenujääki.

15.07.2020 sõlmisid pooled lepingu muutmise kokkuleppe, mille järgi oli laenude krediidijääk

sõlmimisel 6166,03 eurot. Muudatusega pikendati tagasimaksete tähtaega.

16.04.2020 muudatuse lepingu aluseks olid järelmaksulepingud, mille osas kohus eeldatavalt

leiab samuti, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtteid, kuna järelmaksu

müügilepingute puhul kontoväljavõtteid ei nõutud. Seega ümberarvestuses hageja ei esita

täiendava krediidi osas 1242,36 ümberarvestust, vaid lähtub vaid algsest lepingust, so

10.06.2019 antud lepingust, millega väljastati krediiti 4958,22 eurot.

3.2. Kostja on kokku on tasunud 1645,45 eurot, seega arvestades kõik maksed põhiosa katteks

on põhiosa jääk 3312,77 eurot. Hageja ei nõua VÕS § 94 järgset intressi, vaid ainult põhiosa, so

tagastamata laenu. Kuna hageja loobub ümberarvestuse korral täiendava laenu summast

1242,22 eurost, siis hageja leiab, et ümberarvestuse korral tuleb lähtuda algsest, so 10.06.2019,

lepingu tagasimakse graafikust, kuna täiendavalt laenu hageja ei arvestata juurde (seega

laenusumma ei suurene ja lepingu tingimused ei muutu) ning tagastamisele kuuluks vaid algse

lepingu alusel väljastatud laen. Algse lepingu alusel tuli tagastada krediit hiljemalt 10.06.2024.

Seega on lepingu lõpptähtpäev saabunud.

3.3. 13.09.2024 on toimunud nõuete loovutamine, millega TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal

loovutas oma nõuded sh nõude A. F. vastu Rediem Capital AB-le. Nõude loovutamisest on

teavitatud ka kostjat.

3.4. Vastuseks kostja viivise vähendamise taotlusele leiab hageja, et kostja väited raske

majandusliku seisukorra kohta ei ole tõendatud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja on

maksevõimetu. Füüsilise isiku majandusliku seisundi hindamisel tuleb eelkõige arvesse võtta

igakuiseid sissetulekuid. Seega peaks kohus kostja majandusliku seisundi hindamiseks

kohustama kostjat esitama pangakonto väljavõtted, kus kajastuvad andmed kostja sissetulekute

ja väljaminekute kohta.

3.5. Vastuseks kostja tasaarvestuse avaldusele märgib hagejale, et arusaamatuks jäävad kostja

viited käenduslepingule. Nõude aluseks ei ole käendusleping.

4. Kostja on esitanud 29.02.2024 ja 02.04.2025 vastused hagile. Kostja vaidleb hagile vastu

järgmiste põhjendustega.

4.1. Kostja on seisukohal, et temaga 10.06.2019, 15.04.2020 ja 15.07.2020 sõlmitud

laenulepingud võivad olla tühised vastutustundetu laenamise põhimõtete rikkumise tõttu.

Nende lepingute näol on tegu tarbijakrediidilepingutega – seejuures on 10.06.2019, 15.04.2020

lepingud täielikult refinantseerimislepingud. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga

tarbijakrediidilepinguid sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline.

Kostjal olid suured kohustused teiste võlausaldajate ees ja polnud piisavat sissetulekut nende

täitmiseks. Hageja pidi kostjalt küsima konto väljavõtet ning põhjalikult kontrollima, kas on

kostja võimeline tasuma lepingu maksed arvestades kostja kohustusi ja sissetuleku. Kostja

arvates ei ole krediidiandja midagi teinud selleks, et kuidagi kostja maksevõimelisust

kontrollida, kostja ei olnud võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt, mille tulemusel

tekkisid tal arvukad maksehäired. Kui krediidiandja oleks enne lepingute sõlmimist

kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet, mida krediidiandja ei teinud, oleks olnud selge, et

kostja on maksevõimetu ja laenukõlbmatu klient ning krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga

lepingut sõlmida.

4.2. Lepingud on tühised ja tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud. Hagi materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks laenulepingu sõlmimiseks esitanud tahteavalduse. Hageja ei ole

selgitanud, kunas ja mis asjaoludel on kostja sellise tahteavalduse esitanud. Hageja poolt

esitatud tõenditest s.o. lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabeleht

ei tõenda lepingu sõlmimist on võimalik järeldada, et lepingus puuduvad kohustuslikud andmed

VÕS § 404 sätestatust. Hageja esitatud Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehes toodud

krediidi kulukuse määr on avaldatud numbrina, selle kujunemine ei ole kuidagi jälgitav ega

kontrollitav. Laenuandja ei ole esitanud tõendi selle kohta, et teabeleht oli kostjale saadetud

enne lepingu sõlmimist, seega kostja asub seisukohale, et laenuandja on rikkunud oma

lepingueelset kohustust kostja kui tarbija lepingueelse teavitamise osas.

4.3. Kostja taotleb viivise vähendamist. Ka seaduslikus määras arvestatud viivise maksmine

käib kostjale üle jõu. Kostja palub kohtul vähendada viivist ülesütlemise eelse ja ülesütlemise

järgse perioodi eest. on korduvalt pöördunud J OÜ (hageja esindaja) poole palvega esitada võlg

kohtusse (Lisa 2), kostja palve sõlmida kokkulepet kohtu kaudu oli tingitud sellest, et J OÜ

poolt esitatud võla jääk oli liiga suur ning kostjale arusaamatu. Seega on kostja seisukohal, et

hageja on tahtlikult venitanud asja lahendamisega ning sellega tekitanud kostjale kahju viiviste

suuruse näol. Kostjal on mitmeid kohustused teiste võlausaldajate ees. Viivise nõudmine

kostjalt lepingujärgses määras asetab kostja raskesse majanduslikku olukorda. Juhul kui kohus

otsustab hagi rahuldada ja kostjalt viivise välja mõista, palub kostja kohtul viivist vähendada

võimalikult suures ulatuses ja lisaks piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks

väljamõistetud põhivõlga.

4.4. Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja

talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu

kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197

järgi. Käesolevaga kostja tasaarveldab oma laenulepingutest tekkinud kohustused ja muud

laenuga kaasnenud kohustused hageja nõudega kostja vastu. Kostjal on tekkinud kahju

(ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, menetluskulude jms näol) mida ta soovib tasaarveldada

hageja nõudega.

4.5. Hageja ei ole kostja võlausaldaja.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Menetlusosalised on avaldanud, et on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohus

määras seega asja läbivaatamise viisiks kirjaliku menetluse.

Peale hageja poolt esitatud alternatiivse nõude menetlusse võtmist oli kostjal vastavalt

menetlusse võtmise määrusele õigus esitada kohtule kirjalik vastus täiendatud hagiavaldusele 10

päeva jooksul alates käesoleva määruse kostjale kättetoimetamisest. Eraldi tähtaeg oli antud ka

menetluskulude nimekirja esitamiseks ning teise poole menetluskuludele vastuväidete

esitamiseks. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, vastuväited hageja menetluskuludele,

25.09.2025 menetlusse võetud alternatiivsele nõudele kostja täiendavat vastust ei esitanud.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

TsMS § 429 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni lahendi jõustumiseni ning kohus võtab

loobumise vastu määrusega. Loobuda saab ka osaliselt. Nõudest loobumise korral ei saa sama

nõudega enam uuesti kohtusse pöörduda. Hageja on esitanud nõudest osalise loobumise. Kohus

võtab osalise loobumise vastu.

Kuivõrd hageja loobus osaliselt nõudest, nõudes võlga VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse

kohaselt, ei hinda kohus vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist.

6. Kas leping on sõlmitud ja krediit tarbija kasutusse antud

6.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema

selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Tarbijakrediidileping on tühine, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud

andmetest (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

6.2. Hageja on kohtule esitanud refinantseerimislaenulepingu (dtl 384), mille kostja on

digiallkirjastanud 10.06.2019. Digiallkirjastatud konteineris on lepingueelne teave,

refinantseerimislaenulepingu eritingimused, laenulepingu üldtingimused, maksegraafik ja

Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Lepingudokumendid olid hageja väitel kostjale kättesaadavad

hageja iseteeninduskeskkonnas.

Nimetatud lepingudokumentides on välja toodud laenusumma (4 958,22 eurot), intress 19,90 %

aastas, 0,055 % päevas, viivisemäär 19,90 % aastas, 0,055 % päevas, krediidi kulukuse määr

23,09%, lepingutasu 0 eurot, laenuhaldustasu 2,90 eurot kuus, tagasimaksete periood,

kuupäevad ja summad, lepingust taganemise tingimused ja järelevalveasutuse andmed. Kostja

väitel ei sisalda leping kõiki seadusega nõutud andmeid, samas ei ole kostja välja toonud, mis

andmed siis puudu on. Kohus ei tuvastanud, et lepingust puuduks VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave.

Laenu väljamaksmise kohta on lepingus märgitud, et hageja tasub laenusumma otse

kreeditoridele (loetletud 4 krediidiandjat, kellest ükski ei olnud hageja, ja 9 lepingu summad).

Lepingu kohaselt kostja isiklikule arveldusarvele lepingu alusel midagi makstud. Kostja ei ole

esitanud vastuväidet, et laenu välja ei makstud.

Hagis tugines hageja ka kahele lepingu muutmise kokkuleppele, ent hiljem loobus sellest.

Kohus siiski märgib, et lepingu esimene muudatus, 16.04.2020 oli kolme hageja enda poolt

varasemalt antud laenu refinantseerimine (seeläbi laenusumma suurendamine, st teise

muudatuse kohaselt kostjale raha välja ei makstud, st laenu juurde ei antud).

Kohus on seega tuvastanud, et kostja on teinud tahteavalduse nõude aluseks oleva lepingu

sõlmimiseks, leping on nõutud vormis, leping sisaldas seadusega nõutud andmeid ning laen on

(kostja varasematele krediidiandjatele) välja makstud. Krediidi kulukuse määr ei ületanud

lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra.

7. Hageja nõuded

7.1. Kostja on nõudele esitanud vastuväite, et hageja ei ole võlausaldaja ja et talle jääb

ebaselgeks hageja ja Rediem Capital AB juriidiline seos. Hageja väitel toimus 13.09.2024

nõuete loovutamine, millega TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal loovutas oma nõuded sh nõude

A. F. vastu Rediem Capital AB-le ning nõude loovutamisest on teavitatud ka kostjat. Kohus on

05.12.2024 kohtumääruses (dtl 189) kaasanud Rediem Capital AB menetlusse kolmanda isikuna

iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolele kuna krediidiandja õigusjärglasel Rediem

Capital AB-l on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendatakse õiguseelneja kasuks. Kohus

selgitas, et tulenevalt võlaõigusseaduse § 164 lõikest 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine) ning seega pole loovutamise puhul kostja nõusolek vajalik, samuti ei oma tähtsust,

kas nõue loovutatakse Eestis või välisriigis registreeritud äriühingule. TsMS § 210 lg 2 ja 3

sätestavad, et vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude

loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta asja menetlust. Kuivõrd aga kostja

ei andnud nõusolekut selleks, et nõude omandanud Rediem Capital AB astuks hagejana TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaali asemele, jättis kohus Rediem Capital AB sellekohase taotluse

rahuldamata ning kaasas Rediem Capital AB menetlusse kolmanda isikuna.

Eeltoodust tulenevalt ei ole alust hagi rahuldamata jätmiseks, sest kohus on tuvastanud, et

hageja oli krediidiandja, loovutas lepingust tuleneva nõude kolmandale isikule, kes on

menetlusse kaasatud hageja poolel ning jõustunud kohtuotsus kehtib ka isiku kohta, kes on

saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks.

7.2. Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse.

Kostja varasemate krediidilepingute katteks maksis hageja lepingu alusel välja 4958,22 eurot.

Hageja väitel on kostja tagasimakseid kokku teinud 1645,45 eurot. Hageja ei nõua VÕS § 94

järgset intressi ja arvestab kõik tasutu laenusumma katteks. Kostjal on seega saadud laenust

tagastamata 3312,77 eurot.

Kostja vastas, et ta pole nõus põhivõla jäägi ja seadusjärgse viivise väljamõistmisega.

10.06.2019. a sõlmitud lepingu järgi tuli laen tagastada 10.06.2024. Selles lepingus endas ei ole

lepingu numbrit (hageja väitel kannab leping numbrit XXX), kuid kostja poolt digiallkirjastatud

faili pealkirjas on „Signed_PN_XXX“ (dtl 384). Number XXX on märgitud 15.04.2020

lepingusse (dtl 20, kostja on lepingu digiallkirjastanud). Hageja selgitas (dtl 415), et lepingu

number oli XXX ning hagiavalduses toodud lepingu nr XXX on hageja süsteemi viitenumber,

milles sisaldub lepingu number.

15.04.2020 leping oli refinantseerimisleping ning sellega refinantseeriti kolm hageja enda antud

varasemat laenu, kokku 1242,36 eurot. Lepingusse on aga märgitud ka laenujääk 5673,82 eurot

ning lepingu osaks olev maksegraafik on koostatud sellele laenujäägile (maksegraafiku kohaselt

tuli tasuda 84 osamakset, 10.05.2020-10.04.2027). Kohus saab hagejast aru nii, et 15.04.2020

leping sisaldas seega ka 10.06.2019 lepingu laenujääki ning seega muudeti 15.04.2020

lepinguga ka 10.06.2019 lepingust tuleneva laenu tagastamise tähtaega.

15.07.2020 sõlmiti kolmas leping (dtl 32, kostja poolt digiallkirjastatud). Hageja selgituste

kohaselt lepinguga laenu juurde ei antud, muudeti laenu tagastamise tähtaega. Lepingus on

kirjas, et lepinguga muudetakse laenulepingut nr XXX, et kliendi kontole rahalist lisasummat ei

kanta, osamaksete arv on 120 ning maksegraafiku kohaselt tuli osamaksed tasuda 10.08.2020

kuni 10.07.3030. Kuivõrd hageja nõuab 10.06.2019 antud laenu põhivõlga, siis järelikult ei

olnud 15.07.2020 lepingu sõlmimise ajaks 10.06.2019 laen tasutud. Seega pikendati kolmanda

lepinguga ka 10.06.2019 laenu tagastamise tähtaega.

Kohus selgitas hagejale, et hageja ei saa laenu tagastamise tähtaja osas tugineda valikuliselt

üksnes algsele lepingule, kui lepingut selles osas on muudetud. Eeltoodust tulenevalt tegi kohus

hagejale ettepaneku määrata tagasimaksed uuesti, sest tuleks 10.06.2019. a sõlmitud lepingu

alusel antud laen tuleks eeltoodu kohaselt tagastada osamaksetega kuni 10.07.3030.

7.3. Hageja esitas nõutud ümberarvestuse ja määras tagasimaksed uuesti. Hageja väitel sai

kostja krediiti 4958,22 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 1645,45 eurot ning arvestades

kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 23.01.2021

kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Hageja

esitas alternatiivse nõude mõista edasiulatuvalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

osamaksed, mille kohus 13.10.2025 menetlusse võttis.

Hageja on uuesti määranud 120 võrdse suurusega tagasimakset, perioodile 10.08.2020-

10.07.2030, summas 4958,22 eurot.

Arvestades kostja poolt tasutu uuesti määratud osamaksete katteks, on kostjal täielikult tasutud

osamaksed kuni 10.10.2023 ning osaliselt, 33,97 euro ulatuses, ka 10.11.2023 osamakse.

Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud osamaksed: 10.11.2023 osamakse

7,35 euro ulatuses ning 10.12.2023 kuni 10.11.2025 igakuised osamaksed 41,32 eurot kuus,

kokku 999,03 eurot. Kohus rahuldab hageja algse nõude osaliselt ning mõistab kostjalt välja

kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud uuesti määratud tagasimaksed kokku

999,03 eurot VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja 4034 lg 7 alusel.

7.4. Hageja nõuab hagis viivist alates 11.06.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Kohus arvestas selle nõude alusel viivise kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud põhiosamaksetelt järgmiselt:

sissenõutavaks muutumise kuupäev

summa

viivis seadusjärgses määras kuni

25.11.2025 (k.a)

11.06.2024

296,59

48,9

11.07.2024

41,32

6,39

11.08.2024

41,32

5,96

11.09.2024

41,32

5,53

11.10.2024

41,32

5,12

11.11.2024

41,32

4,69

11.12.2024

41,32

4,28

11.01.2025

41,32

3,86

11.02.2025

41,32

3,47

11.03.2025

41,32

3,11

11.04.2025

41,32

2,72

11.05.2025

41,32

2,34

11.06.2025

41,32

1,95

11.07.2025

41,32

1,59

11.08.2025

41,32

1,23

11.09.2025

41,32

0,87

11.10.2025

41,32

0,53

11.11.2025

41,32

0,17

kokku

102,71

Kostja taotleb viivise vähendamist, selgitades, et ka seadusjärgses määras arvestatud viivise

maksmine käib kostjale üle jõu. Kostja palub kohtul vähendada viivist ülesütlemise eelse ja

ülesütlemise järgse perioodi eest ja lisaks piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei

ületaks väljamõistetud põhivõlga.

VÕS § 162 lõike 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Seaduse kohaselt tuleb viivise vähendamise taotluse puhul arvestada eelkõige võlgniku poolt

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit.

Kuivõrd kohus tuvastas, et nõude ümberarvestuse kohaselt ei olnud kostjal üles ütlemise ajal

võlga, ei saagi sellele kuupäevale eelnevalt viivist välja mõista. Seega saab viivise vähendamise

taotlus puudutada üksnes seda viivist, mida hageja nõuab alates 11.06.2024.

Kohustuse täitmise ulatus – nõude ümberarvestuse kohaselt on kostjal tasutud ca 1/3.

Kostja põhjendab, et tal on raske varaline olukord ning mitmed kohustused teiste võlausaldajate

ees; viivise nõudmine kostjalt lepingujärgses määras asetab kostja raskesse majanduslikku

olukorda.

Kostja ei ole välja toonud, kelle ees ja kui suured võlad kostjal on. Kostja on vastusele lisanud

vastuse koostamise aja seisuga taust.ee väljavõtte (dtl 130), millest nähtub Ü OÜ võlgnevus

62,38 eurot, mis on märgitud 10.09.2021 seisuga lahendatuks, J OÜ eest 1218,71 eurot, mis on

märgitud 08.02.2024 seisuga lahendatuks ning kaks kehtivad maksehäiret – H AS ees 510,63

eurot ning J OÜ eest 13 005,99 eurot. Viimane on kohtu arusaamise järgi sama nõue, mis

käesolevas menetluses. Seega kostja esitatust nähtub lisaks hageja nõudele veel üks nõue

summas 510,63 eurot. Kostja ei ole esitanud mingeid täiendavaid andmeid ega tõendeid enda

praeguse majandusliku olukorra kohta.

Teise lepingupoole ehk hageja õigustatud huvi – hageja on esitanud vastuväited kostja viivise

vähendamise taotlusele, tuginedes sellele, et kostja väited raske majandusliku seisukorra kohta

on tõendamata ja sisustamata. Oma õigustatud huvidest VÕS § 162 lg 1 mõttes hageja vastanud

ei ole.

VÕS § 113 kohase, seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada

võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse

arvestamist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha

maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on

viivisel lisaks kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Samas on

Riigikohus leidnud, et reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi kui

kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05, (p 18) on Riigikohus selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb

põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise

vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab

võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse

rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu

täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest

tulenevalt reeglina välistatud.

Hageja ei ole tõendanud (ega ka esile toonud), et tema kahju oleks suurem põhivõlast ja kohus

leiab, et hageja viivisenõuet saab kindlasti piirata põhivõla summaga.

Kohus arvestas kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja sissenõutavaks muutunud põhivõlalt

viivise, mis on 102,71 eurot. Kohtu hinnangul ei ole viivis sellises summas ebamõistlikult suur.

VÕS § 162 lõige 1 ei piira, et kohus võiks viivise vähendamise taotluse lahendamisel arvesse

võtta ka muid kaalutlusi (sellele viitab sõna „eelkõige“ VÕS § 162 lõikes 1). Kohus arvestab, et

hageja nõuab vähem, kui seadus võimaldaks, hageja on loobunud VÕS § 4034 lg 7 kohasest

seadusjärgse intressi nõudest. Seetõttu leiab kohus, et ebamõistlikult suur ei ole ka

edasiulatuvalt välja mõistetav viivis, mida kostjal tuleks tasuda juhul, kui ta viivitab otsusega

välja mõistetud võla tasumisega. Edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvad igakuised osamaksed

on aga sedavõrd väikesed (41 eurot kuus) ning kostja ei ole tõendanud, et tema majanduslik

seisund ka sellist summat kuus tasuda ei võimaldaks. Seetõttu ei leia kohus, et peaks

edasiulatuvalt välja mõistetavate kuumaksete osas piirama viivisenõuet. Kohtu hinnangul ei

oleks õiglane ka piirduda üksnes juba sissenõutavaks muutuvate viivistega, sest sellisel juhul

kaoks kostjal motivatsioon üldse võlga tasuda.

Kohus rahuldab VÕS § 101 lg 1 punkti 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel kostja algse

viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt välja viivise seadusjärgse määra alusel. Kohtuotsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud uuesti määratud tagasimaksetelt alates 11.06.2024

kuni 25.11.2025 kokku 102,71 eurot. Edasiulatuvalt alates 26.11.2025 mõistab kohus välja

viivise 999,03 eurolt seadusjärgse viivisemäära alusel kuni 999,03 euro tasumiseni, kuid kokku

koos välja mõistetud viivisega 102,71 eurot, mitte rohkem kui 999,03 eurot.

7.5. Kuivõrd kostja ei ole pika aja jooksul tagasimakseid teinud, on kohtu hinnangul

põhjendatud hageja kartus, et kostja ei pruugi tasuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid

uuesti määratud tagasimakseid. Vältimaks uut kohtuasja, millega seonduksid uuesti

menetluskulud, mõistab kohus seega kostjalt edasiulatuvalt välja VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1

punkti 1, § 108 lg 1 ja § 4034 lg 7 ja TsMS § 369 alusel välja igakuised osamaksed 10.12.2025

kuni 10.06.2030, 41,32 eurot kuus, ja viimase makse 41,14 eurot, tasumise tähtajaga

10.07.2030.

Alternatiivses nõudes nõuab hageja ka edasiulatuvalt viivise väljamõistmist seadusjärgses

määras, kui kostja ei tasu edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt.

Kohus rahuldab hageja alternatiivse viivisenõude ja mõistab kostjalt välja viivise tulevikus

sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

kuni põhiosa osamakse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras VÕS § § 101

lg 1 punkti 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja TsMS § 369 alusel.

7.6. Hageja ei ole sõnaselgelt välja toonud, et ta loobuks ka võla sissenõudmiskulude nõudest.

Hageja selgitab, et õigus nõuda võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist tuleneb

lepingu tingimuste punktist 3.7. ning VÕS § 1132 lõikest 2. Hageja väitel tekkisid võla

sissenõudmiskulud järgmiselt: 26.08.2021. a esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot,

2.08.2023. a teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 17.08.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5

eurot.

Eeltoodud ümberarvestuse kohaselt on kostja viivituses osamaksete tasumisega alates

11.11.2023, st eeltoodud sissenõudmiskulude tekkimise ajal ei olnud kostja ümberarvestuse

kohaselt viivituses, leping ei ole lõppenud ning seega ei ole võla sissenõudmiskulude

hüvitamise nõude eeldused täidetud. Seega jääb võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue

rahuldatama.

8. Kostja tasaarvestuse nõue

Kostja on vastuses hagile esitanud tasaarvestamise avalduse, soovides tasaarveldada oma

laenulepingutest tekkinud kohustused ja muud laenuga kaasnenud kohustused hageja nõudega

kostja vastu kahjuga, mis tal on tekkinud ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, menetluskulude jms

näol. Kostja viitab seejuures käenduslepingule, kuid ei ole esile toonud, millises

käenduslepingust käib jutt. Hageja märkis vastuses kostja seisukohale, et hagejale jääb

arusaamatuks kostja viide käenduslepingule. Nõude aluseks ei ole käendusleping. Kostja

sellega seoses hiljem midagi täiendavalt ei selgitanud. Kuivõrd hageja nõude aluseks on

tarbijakrediidileping, millega laenu anti kostjale, siis ei ole ka kohtu hinnangul kostja abstraktne

viide käenduslepingule asjakohane. Samuti ei ole kostja selgitanud, milles seisneb talle tekkinud

kahju olukorras, kus hageja on nõude ümberarvestanud ning loobunud ka seadusjärgse intressi

nõudest, nõudes üksnes laenuks antud summa tagastamist ja viivist seadusjärgses määras.

Kohus on seisukohal, et VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ümber arvestatud nõue, eriti veel olukorras,

kus hageja ei nõua ka seadusjärgset intressi, ei kujuta endast ülemäärast nõuet. Seetõttu ei

rahulda kohus kostja tasaarvestusnõuet.

9. Menetluskulud

Kohus rahuldas hagi osaliselt.

Enne hagist osaliselt loobumist oli hagi hind 13 427,51 eurot; algses hagis põhivõla nõue oli

6148,92 eurot, intress 611,49 eurot, haldustasu 23,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 4754,98 eurot (ajavahemiku 24.01.2021-25.08.2023 eest) ja

viivis alates 26.08.2023 kuni põhinõude summas 6148,92 eurot täitmiseni intressimääraga

võrdses määras 29,9% aastas, mis ühe aasta eest arvestatuna on 1838,52 eurot.

Peale hagist osaliselt loobumist nõudis hageja põhiosa 3312,77 eurot ja viivist alates

11.06.2024 kuni kohase täitmiseni lepingujärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Alternatiivses nõudes nõuab hageja 3312,77 eurot osaliselt sissenõutavaks muutunud võlana

ning osaliselt edasiulatuvate maksetena ning viivist edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvatelt

osamaksetelt.

Kohus mõistis välja 3312,77 eurot põhinõude, seega rahuldas kohus täielikult peale hagist

osaliselt loobumist menetlusse jäänud põhinõude. Sissenõutavaks muutunud viivise nõude

rahuldas kohus osaliselt, mõistes sissenõutavaks muutunud viivise välja mitte 3312,77 eurolt,

vaid 999,03 eurolt. Viivis 3312,77 eurolt alates 11.06.2024 kuni otsuse tegemiseni oleks olnud

546,15 eurot. Kohus mõistis välja 102,71 eurot.

Seega jätab kohus rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 443,44 eurot.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 167 lg 2 esimese lause

kohaselt, kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku

kanda.

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et

menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude

jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku

laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt

märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli

sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka

hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete

väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu,

et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt

laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal

ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei

ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“

Käesolevas asjas on asjaolud eeltoodud olukorraga samasugused. Kohus tegi 14.03.2025

varasemalt esitatu pinnalt hagejale ettepaneku esitada nõude ümberarvestus

refinantseerimislepingu alusel ning selgitada ka kolme refinantseeritud lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise asjaolud ja neid ka tõendada. Kui nende laenude

andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikuti, tuleb nõude ümberarvestamisel arvestada

mitte refinantseerimislepingu alusel nende lepingute katteks arvestatud laenusummaga, vaid

kolme laenulepingu alusel tegelikult välja makstud laenusumma ja kõigi tehtud tagasimaksetega

nende kolme lepingu katteks. Kuivõrd hageja seejärel esitas nõude ümberarvestuse VÕS § 4034

lg 7 kohaselt ning loobus algsest nõudest, ei käsitlenud kohus nõude rahuldamise eeldusena

vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist.

Esitatust siiski nähtub, et hageja ja kostja vahel 10.06.2019 sõlmitud lepinguga refinantseeriti

kokku 9 laenu ning väljamaksed tehti 4-le erinevale krediidiandjale. Hageja poolt

vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitatud selgitustest nähtub, et hageja

tuvastas kostjal lisaks refinantseeritud laenudele veel järgmised kostjal olemas olnud

finantskohustused: L 12,50 eurot kuus + K/H 3tk ca 100 eurot kuus. Vähem kui aasta hiljem,

16.04.2020 sõlmitud lepingu muudatusega refinantseeriti 3 hageja enda antud laenu (mille

viitenumbrid on erinevad 10.06.2019 sõlmitud lepingu viitenumbrist). Kostja esitatust (dtl 196)

võib aru saada, et need laenud andis hageja talle peale 10.06.2019. Hageja esitatud konto

väljavõttest (dtl 89) nähtub, et kostja tasus võlga veel ka ühele eraisikule. Arvestades, kui palju

laene oli kostja võtnud, et refinantseerimislaenuga tasuti vaid osad võetud laenudest ning et

seejärel hakkas hageja kostjale lisaks uusi laene andma, on selge, et hageja ei hinnanud

adekvaatselt end juba laenuorjusesse viinud inimese riske uude laenuorjusesse sattumiseks.

Hageja ei selgitanud välja ka kostja ja tema ülalpeetavate tegelikke majandamiskulusid ning

arvestas suure pere toetuse kostja sissetuleku hulka kui arvestas laenumaksete suhet kostja

sissetulekusse. Seejuures oli kostja tegelik palgalaekumine oluliselt väiksem, kui hageja arvesse

võttis – kõige suurem laekumine oli 661 eurot kuus, kõige väiksem 451 eurot kuus.

Kokkuvõttes on selge, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda ja kolmanda isiku

menetluskulud tema enda kanda.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude

jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate

menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik