3-25-3657/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

21. november 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3657

Haldusasi

X.J.S ja R.V.U kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti

21. oktoobri 2025. a ettekirjutuse nr 16-707-25/082-1

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2025. a määrus

Menetlusosalised

Kaebajad – X.J.S ja R.V.U,

esindaja v.adv Gregori Palm

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet,

esindaja Kärt Aavel

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.J.S ja R.V.U määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.J.S ja R.V.U määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-

25-3657 resolutsiooni punkt 7 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega

rahuldada kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.

3. Peatada Põllumajandus- ja Toiduameti 21. oktoobri 2025. a ettekirjutuse nr 16-

707-25/082-1 kehtivus osas, millega on loomapidajat kohustatud võõrandama 7

veist ja 5 vasikat (k.a veised märgistustega XXXXXXXXXXXX ja

VVVVVVVVVVVV) loomapidaja Xle või korraldama eelpool nimetatud veiste

hukkamine.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebajate ja füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste

esindajate) nimed ning veiste märgistused tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) laekus 16.10.2025 vihje, et Kiili vallas Sõmeru

külas on hulkuvad veised, kelle tervislik seisund on väga halb ja nad on alatoidetud.

Maaomanik on hetkel veised ajanud aedikusse (katastriüksusel 30401:001:2559), et nad ei

3-25-3657

liiguks kusagile edasi, kuid loomade tegelik karjatamiskoht on katastriüksusel

33701:001.0611. PTA kontrollis 17.10.2025 veiste pidamisel heaolunõuete tagamist ja

tuvastas, et loomapidaja X oli püüdnud kinni 7 veist ja 5 vasikat, kes kuuluvad loomapidaja

Qle, kelle kasutuses olev karjamaa asub veiste kinnipüüdmise kohast ca 3 km eemal.

Karjamaad kontrollides selgus, et puudub toimiv tarastus või piira, joogianumad olid tühjad ja

karjamaalt leiti mitu (vähemalt kaks) veise korjust. PTA võttis 17.10.2025 protokolliga

loomakaitseseaduse (LoKS) § 64 lg-te 1 ja 2 alusel seoses loomapidamisnõuete (LoKS § 3 lg

2 p-d 1, 2 ja 4) olulise rikkumisega 7 mägiveist ja 5 vasikat senisest asukohast ära ning

paigutas nad loomade pidamiseks ettenähtud kohta (X juurde), sest senisesse asukohta jätmine

ohustab loomade elu ja tervist.

2. Kontrolli tulemuste kohta koostas PTA 20.10.2025 protokolli nr 16-707-25/082, milles

märkis, et kontrollile eelnevalt on veised ringi hulkunud umbes nädal aega. X püüdis veised

kinni, et vältida neile vigastuste tekkimist ja hoida ära liiklusohtlikke olukordi. Veised olid

esmavaatlusel alatoidetud (s.o puusakondid selgelt paista, kehakonditsioon tugevalt alla

keskmise, selgroog ja roided visuaalselt tugevalt joonistunud). Kokku leiti hulkumast 7 veist

ja 5 vasikat. Kahel veisel oli kõrvamärgised, mis olid registreeritud R.V.U-le (omanik Q).

Kontrolli käigus püüti Qle helistada, kuid ta ei vastanud telefonile. Karjamaal olid piirded

maas ja elektrikarjus mitmest kohast katki, mistõttu ei olnud tagatud veiste ohutus. Sellega on

rikutud põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 „Nõuded veise pidamise ja selleks

ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ (määrus nr 90) § 15 lg 3 ning veterinaarseaduse (VS) § 37

lg 1. Karjamaal oli olemas mitu joogianumat, kuid need olid tühjad ning määrdunud (määruse

nr 90 § 16 lg 1 rikkumine). Karjamaal ringi liikudes tuvastati vähemalt kaks veise korjust,

millest võib eeldada, et loomapidaja ei ole andnud peetavatele veistele asjakohast ravi ega

veterinaarabi ning ei ole kontrollinud oma peetavate veiste tervist ja heaolu regulaarselt

(LoKS § 3 lg 31 ja määruse nr 90 § 2 lg 4 rikkumine). Tulenevalt veiste kehakonditsioonist ei

ole loomapidaja võimaldanud veistele piisavas koguses sobivat sööta (määruse nr 90 § 16 lg 2

rikkumine). Loomade kehakonditsiooni ja pidamistingimuste põhjal ei saanud PTA rakendada

leebemaid meetmeid kui looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmine

(LoKS § 64 lg-d 1 ja 2). Kooskõlas LoKS § 64 lg-ga 3 paigutati veised X hoole alla, kus neile

tagatakse nõuetele vastavad pidamistingimused.

3. PTA kohustas 21.10.2025 ettekirjutusega nr 16-707-25/082-1 LoKS § 64 lg 4 ning

korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-te 1 ja 2 alusel R.V.U-d võõrandama 7 veist ja 5 vasikat

(k.a veised märgistustega XXXXXXXXXXXX ja VVVVVVVVVVVV) Xle, kes veiseid

asendustäitmise korras pidas, või korraldama nimetatud veiste hukkamine. Ettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg oli 24.10.2025. PTA hoiatas, et kui ettekirjutus jäetakse täitmata,

rakendab PTA asendustäitmist ja täidab ettekirjutuse ise või korraldab selle täitmise kolmanda

isiku poolt. Asendustäitmise eeldatav kulu on 500 eurot. PTA kohustas sama ettekirjutusega

täiendavalt loomapidajat korraldama enda karjamaal olevate veiste korjuste utiliseerimise.

Ettekirjutuse selle nõude täitmise tähtaeg oli 26.10.2025. Ühtlasi hoiatati, et kui see

ettekirjutus jäetakse tähtajaks täitmata, määrab PTA adressaadile sunniraha 400 eurot.

Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastati 17.10.2025 toimunud kontrolli käigus, et loomade

pidamiseks kasutatud karjamaal oli elektrikarjus mitmest kohast katki ja seega ei olnud

tagatud loomade ohutus ega kohaldatud sobivaid meetmeid nende lahtipääsemise vältimiseks.

Sellega on rikutud määruse nr 90 § 15 lg 3 ja VS § 37 lg 1. Tulenevalt kahe veise korjusest

karjamaal, võib eeldada, et loomapidaja Q ei ole andnud oma peetavatele veistele asjakohast

ravi ega veterinaarabi ning ei ole kontrollinud peetavate veiste tervist ja heaolu regulaarselt.

Sellega on rikutud LoKS § 3 lg 31 ja määruse nr 90 § 2 lg 4. Loomapidajal on kohustus

utiliseerida oma karjapidamisel tekkivad korjused vastavalt nõuetele (vt Euroopa Parlamendi

2(8)

3-25-3657

ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1069/2009). Rikkumiste ulatusest tulenevalt ei oodatud

loomapidajalt tagasisidet, vaid koostati ettekirjutus.

4. X.J.S ja R.V.U esitasid Tallinna Halduskohtule 22.10.2025 kaebuse PTA 21.10.2025

ettekirjutuse nr 16-707-25/082-1 tühistamiseks. R.V.U oli veised 04.08.2025 võõrandanud

X.J.S-ile, mistõttu saab ettekirjutust täita üksnes X.J.S . Kuna ettekirjutuse adressaadiks on

siiski R.V.U, siis on tema huvides, et talle ei omistataks X.J.S-ile ette heidetud rikkumisi.

PTA ettekirjutus on õigusvastane, sest täidetud ei olnud LoKS § 64 tingimused loomade

võõrandamiseks või hukkamiseks kohustamiseks. Väited loomade alatoitumusest põhinevad

üksnes PTA ametniku esmasel visuaalsel vaatlusel. Ühelgi kontrollimisel osalenud isikul ei

ole veterinaariaharidust ja seega puudus neil pädevus hinnata loomade terviseseisundit. Fotod

ei kinnita PTA väiteid ning foto nr 1 alusel võib veiste seisundi hinnata tavapäraseks.

Kaebajad ei vaidle vastu, et karjamaa piirded olid lõhutud ja kinnistul oli kaks veise korjust,

kuid selle põhjuseks oli 2025. a oktoobri algul toimunud karu rünnak, mille käigus karu

lõhkus elektrikarjuse ja tappis kaks looma. Seega ei ole katkine elektrikarjus tavapärane

olukord ning tõele ei vasta PTA järeldus, et loomad surid haiguse või alatoitumuse tagajärjel.

Väide puhta joogivee puudumisest on väär, sest loomade pidamiskoha juures oli

joogianumate kõrval ka looduslik veevõtukoht. Määruse nr 90 §-ga 16 on kooskõlas mh

lahendus, kus veistele on joogivesi tagatud looduslikust allikast, eeldusel, et vee saastumise

oht on võimalikult väike. Kui PTA pidas veevõtukohta ebapiisavaks, tulnuks esmalt teha

vastavasisuline märkus. Kokkuvõttes ei ole PTA tõendanud loomapidamisnõuete sellist

rikkumist, mis õigustaks loomade äravõtmist või hukkamisele suunamist. Samuti ei ole

põhjendatud kohustada kaebajaid võõrandama veised konkreetsele isikule, kes saab loomade

eest pakkuda kui tahes madalat hinda. See rikub X.J.S ettevõtlusvabadust. LoKS § 642 lg 2

võimaldab konkreetsele isikule võõranda üksnes lemmikloomasid. Kuna ettekirjutus on tehtud

ettevõttele, kes ei saa seda reaalselt täita (s.o R.V.U), siis on ettekirjutus haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi tühine. Kaebajad palusid lisaks esialgse õiguskaitse korras

peatada ettekirjutuse kehtivus ja tagastada ära võetud loomad X.J.S-ile. Kaebajal on esialgse

õiguskaitse vajadus, sest selleta võidakse tema loomad võõrandada või hukata. Võõrandamise

korral ei pruugi loomade tagasisaamine olla heauskse omandamise tõttu võimalik ja

hukkamise tagajärjed on pöördumatud. Kaebus ei ole perspektiivitu ja avalik huvi ei välista

samuti esialgse õiguskaitse kohaldamist, vaid pigem toetab seda.

5. PTA palus 24.10.2025 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebus

on perspektiivitu, sest tuvastatud rikkumised olid olulised. Veised olid ilmses alatoitumuses,

mis viitab, et neile ei tagatud pikema aja vältel vajalikku sööta. Loomade äärmusliku

alatoitumuse (väljaulatuvad puusakondid, selgelt väljajoonistunud selgroog ja roided)

tuvastamine ei eelda veterinaariaalast haridust, sest selle tunnused on visuaalselt hõlpsasti

tuvastatavad. Loomade rasket seisundit kinnitavad ka vihje esitaja ja vihjele lisatud fotod.

Loodusliku veevõtukoha olemasolu ei vabasta loomapidajat kohustusest tagada veistele

juurdepääs puhtale joogiveele. Isegi kui loomade lahtipääsemise või põhjustada karu rünnak,

ei vabanda see kaebajate edasist tegevusetust. Karu rünnak olevat toimunud oktoobri alguses,

kuid veel 17.10.2025 seisuga olid karjamaa piirded maas ja katki. Loomapidajal on kohustud

tagada karja turvalisus ja parandada lõhutud piirded kohe. Ainult nii saab tagada, et ülejäänud

loomad ei pääseks hulkuma ega satuks kiskjate saagiks. Asjaoludest tulenevalt ei saa

välistada, et kaks karjamaalt leitud surnud veist olid surnud alatoitumuse või muu

terviseprobleemi tulemusena, võttes arvesse kogu ülejäänud karja äärmiselt halba

konditsiooni. Fotode järgi on mh kaheldav, et mõlemad karjamaalt leitud veised hukkusid

sama karurünnaku käigus, sest korjuste lagunemisaste on erinev. Tõenäoliselt oli tegemist eri

aegadel surnud loomadega. Ka asjaolu, et loomad hulkusid nädal aega omapäi, näitab, et

loomapidaja ei olnud loomi sel ajal üldse kontrollinud. PTA on tuvastanud mitmeid raskeid ja

3(8)

3-25-3657

süstemaatilisi rikkumisi, mis on kogumis käsitatavad LoKS § 64 lg 1 kohase olulise

rikkumisena.

Avalikes huvides on kaitsta loomi inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab

või võib ohustada loomade tervist või heaolu (LoKS § 1 lg 1). Loomade jätmine nälga,

janusse või ohtlikesse tingimustesse ning abitusse seisundisse on selgelt avalike huvide

vastane. Niigi halvas seisundis loomade kaebajate hoolde jätmine põhjustaks neile täiendavaid

kannatusi. Kui loomade võõrandamine ei ole võimalik, on edasiste kannatuste vältimiseks

põhjendatud loomad hukata. Loomi ei saaks jätta aastateks (s.o kohtumenetluse ajaks)

ajutiselt Xi pidada, kuna sellega kaasneks ebamõistlik koormus loomade ajutisele pidajale ja

ebamõistlikud kulud riigile. Asendustäitmine on nähtud ette lühiajalise kriisimeetmena, mitte

püsiva lahendusena. Kuigi asendustäitmise kulud on võimalik hiljem loomapidajalt sisse

nõuda, esineb oht, et neid ei tasuta. X.J.S-l on 24.10.2025 seisuga maksuvõlg ja tasumata

trahve ning tal on esitamata majandusaasta aruandeid. Ka R.V.U-l on maksmata trahve ja

esitamata majandusaasta aruandeid. Ajutine loomapidaja ei saaks teha pikaajalisi plaane.

Loomade kiire võõrandamine uuele vastutustundlikule omanikule on parim võimalus, kuidas

tagada loomadele püsiv ja turvaline tulevik. Kaebajate võimalikku varalist kahju ei saa

käsitada pöördumatuna, sest kaebuse rahuldamise korral on kahju võimalik hüvitada.

Pöördumatuks tagajärjeks on aga loomadele ebakohaste pidamistingimustega tekitatavad

kannatused, rasked tervisekahjustused või surm.

6. Tallinna Halduskohus

võttis

24.10.2025 määrusega

kaebuse menetlusse

(resolutsiooni p 1), keelas PTA-l ja võimalikel uutel omanikel kõnealuste loomade hukkamise

30 päevaks, v.a juhul, kui see on ilma kahtlusteta loomade parimates huvides (resolutsiooni p

6), ning jättis ülejäänud osas kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

(resolutsiooni p 7). Kohtu esmasel hinnangul ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada kuigi

suureks. Seni kogutud teave viitab, et loomade omanik on loomapidamise nõudeid LoKS § 64

tähenduses oluliselt rikkunud. Loomade heaolu tagamine on avalikes huvides ja kahtlemata

loomade enda huvides. Kaebajate ettevõtlushuvid ei ole neist huvidest kaalukamad, sest need

on tagatud kahju hüvitamise nõude kaudu. Loomade tagastamist kaebajale kohtuvaidluse

ajaks ei saa pidada lubatavaks, sest esineb arvestatav oht, et loomadele põhjustatakse

lubamatuid kannatusi. Põhjendatud on rakendada esialgset õiguskaitset osaliselt. Kohus ei

piira vastustaja õigust võõrandada kõnealused loomad vastutustundlikule omanikule. Osaliselt

tuleb aga piirata vaidlustatud ettekirjutuse alternatiivset lahendust, s.o loomade hukkamist.

Kohus keelab loomade hukkamise (asendustäitmise korras) 30 päeva jooksul, v.a juhul, kui

see on ilma kahtlusteta loomade parimates huvides. PTA peab tagama, et loomi ei hukata selle

tähtaja jooksul ka nende uuele omanikule võõrandamise korral. See tagab menetlusosalistele

võimaluse esitada soovi korral täiendavaid seisukohti seonduvalt loomade hukkamise kui

pöördumatu tagajärjega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

X.J.S ja R.V.U paluvad 10.11.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse

resolutsiooni p 7 ja rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus tervikuna. Kaebuse

perspektiivi osas jäävad kaebajad varasematele seisukohtadele. Praeguseks on

Keskkonnaameti (KeA) 23.10.2025 ekspertiisiaktiga tuvastatud, et 12.10.2025–13.10.2025

käis karjamaal kas hunt või karu, kes lõhkus elektrikarjuse ja murdis ühe veise. See kinnitab,

et loomi ei peetud lihtsalt katkise taraga territooriumil ning korjus ei olnud seal põhjusel, et

loom oleks surnud nälga. Isegi kui möönda, et loomade seisukord oli 20.10.2025 kehv, tuleb

võtta arvesse, et veised olid selleks ajaks olnud juba mõnda aega jooksus ja nende juurdepääs

toidule võiski olla halvem kui karjamaal. Ebaõige on väide, et kaebajate esindaja Qga püüti

4(8)

3-25-3657

võtta korduvalt ühendust, sest Kiili vald on hiljem tunnistanud, et kontakti loomise katse

piirdus ühe telefonikõnega. Samas oli teada (sh veised hoiule võtnud isikule), kellele

vaidlusalused loomad kuuluvad. Kaebajad on saanud Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametilt (PRIA) märkuse, et vaidlusalune karjamaa oli alakarjatatud, st seal oli

liigses koguses koresööta. Seega ei ole võimalik, et veised olnuks karjamaal näljas. PTA ei

ole tõendanud, et loomade varasem viibimiskoht (karjamaa) ei võimalda neid nõuetekohaselt

pidada. Kui kohus ei pea võimalikuks loomi esialgse õiguskaitse korras X.J.S-ile tagastada,

siis tuleb keelata loomade võõrandamine. X.J.S õiguste hilisem kaitse kahju hüvitamise nõude

kaudu oleks raskendatud mh põhjusel, et kaebajad peaksid tõendama loomade seisukorda,

kuigi neil ei ole pikemat aega olnud loomadele juurdepääsu. PTA saaks võtta loomad enda

valdusesse ja hoida neid loomade pidamiseks ettenähtud kohas (LoKS § 64 lg 3), nõudes

hiljem kaebajatelt kulude hüvitamist. Osa veistest on potentsiaalselt kõrge aretusväärtusega

tõupuhtad loomad (nt loom märgistusega nr VVVVVVVVVVVV on pärit Taanist ja tema

Eestisse toomine sai majanduslikult olla otstarbekas ainult aretuslikel eesmärkidel).

8. PTA palub 17.11.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Ettekirjutus on tehtud

põhjendatult R.V.U-le, sest PRIA andmebaasi kohaselt oli tema 20.10.2025 seisuga

loomapidajaks. Registriandmete õigsuse eest vastutab nende esitaja (vt VS § 35 lg 5). Isegi

kui loomapidaja oli vahetunud, ei saanud see asjaolu olla PTA-le teada.

Põllumajandusloomade registrisse ei kanta seejuures andmeid mitte loomade omanike, vaid

loomapidajate kohta, ning LoKS 10. ptk-s sätestatud meetmeid rakendatakse loomapidajate,

mitte loomaomanike suhtes. Mõlema kaebaja juhatuse liikmeks on Q. Pole kindel, et

kaebajate esitatud ekspertiisiakt käsitleb vaidlusalusest karjast pärit veist, sest veiste ja

korjuse leiukohad asuvad eri kohtades ja pikkade vahemaade taga. Isegi kui KeA

ekspertiisiakt kinnitab kaebajate väidet karuründest, on siiski tuvastatav kaebajate tegevus

karu rünnaku järgselt. Vastutustundlik loomapidaja oleks pidanud kohe pärast kiskja rünnaku

avastamist rakendama meetmeid, sh parandama piirded ja kontrollima karja seisundit (vt

LoKS § 3 lg 31; määruse nr 90 § 2 lg 1). Hoolikas loomapidaja pidanuks märkama loomade

kadumist. Lisaks Kiili valla ametnikele püüdis Qga kontakti saada PTA, helistades tema

registrijärgsele kontakttelefonile. Ehkki loomade kehv konditsioon võis süveneda pärast

lahtipääsemist, ei saanud silmanähtav alatoitumus tekkida mõne päeva või ühe nädalaga.

Pigem oli tegemist nädalaid või isegi kuid kestnud kroonilise ja süsteemse sööda puudusega.

PRIA tuvastatud alakarjatamine ei viita sööda rohkusele, vaid hoopis rohumassi üleküllusele.

Rikkalik, kuid vana ja puitunud rohi ei ole veistele toitev. Samuti ei ole kaebaja esitanud

tõendeid, et väidetav looduslik veevõtukoht oli puhas ja saastumata ning loomadele kergesti

ligipääsetav. Tuvastatud süstemaatilisi puudusi arvestades ei tagaks veiste kaebajatele

tagastamine loomade heaolu. PTA-l puuduvad loomade pikaajaliseks hoidmiseks nii

vahendid, taristu kui ka personal. Ühe veise pidamise kulud on 12 eurot ööpäevas ja

asendustäitmise kulud 12 veise peale on 144 eurot ööpäevas. LoKS § 64 lg 4 on kohaldatav

mh põllumajandusloomade suhtes ja LoKS § 642 ei ole asjassepuutuv. Isegi kui üks ära

võetud veis võis olla algselt kõrge aretusväärtusega, on selline väärtus kaebajate tegevuse

tagajärjel vähenenud sisuliselt nullini. Kaebajate mure loomade madala müügihinna ja

aretusväärtuse pärast on ebaoluline, võrreldes loomade elutähtsa vajadusega leida kiiresti

püsiv ja sobiv lahendus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida

kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o

5(8)

3-25-3657

kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat

ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu

või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära

kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada

kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see

on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20;

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse

taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja

eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS §

249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-

1-19-17, p 15).

11. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluses on palutud peatada PTA 21.10.2025 ettekirjutuse nr

16-707-25/082-1 kehtivus tervikuna, seostavad kaebajad esialgse õiguskaitse vajadust üksnes

ettekirjutusest tuleneva kohustusega võõrandada 7 veist ja 5 vasikat Xle või hukata. Kaebajad

ei ole esitanud ettekirjutusele vastuväiteid osas, milles sellega kohustati korraldama karjamaal

olevate veiste korjuste utiliseerimine. Kaebajad on kinnitanud, et vaidlusaluste veiste

omanikuks ning pidajaks LoKS § 3 lg 1 tähenduses on X.J.S, mitte R.V.U. Kuigi PRIA

põllumajandusloomade registrisse on 12 loomast kantud ainult kaks veist, siis kinnitab

kaebusele lisatud 20.10.2025 väljatrükk (dtl 33), et loomapidajaks on X.J.S. See ei muuda

ettekirjutust iseenesest õigusvastaseks ega tühiseks, kui vastustajal oli alust arvata, et

loomapidajaks on siiski R.V.U (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 otsus nr 3-17-1946,

p-d 16–18). PTA 17.10.2025 protokolli juurde kuuluva fototabel sisaldab väljavõtteid PRIA

andmebaasist (dtl 14), mille kohaselt oli loomapidajaks R.V.U. Küll aga võib esineda vajadus

ettekirjutust muuta (adressaadi osas), kui juba enne ettekirjutuse tegemist oli R.V.U asemel

tegelikult loomapidajaks X.J.S ehk juhul, kui X.J.S-i ei saa käsitada R.V.U

eriõigusjärglasena, kellele läheksid ettekirjutusest tulenevad kohustused KorS § 15 lg 7 alusel

automaatselt üle. Ettekirjutuse õige adressaadiga seonduv ebaselgus tuleb lahendada asja

sisulise läbivaatamise käigus.

12. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Kuigi tegemist on põllumajandusloomadega

ja kaebajate huvi on seetõttu üksnes majanduslikku laadi ning varalist kahju on võimalik

hiljem hüvitada, ei välista see esialgse õiguskaitse vajadust, sest kahju hüvitamine ei pruugi

kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest tekkinud kõiki tagajärgi (nt Riigikohtu

21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5; 29.11.2001 määrus nr 3-3-1-57-01, p 2). Kahju

hüvitamise võimalikkus omab siiski tähtsust vastanduvate huvide kaalukuse hindamisel

(HKMS § 249 lg 3).

13. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuseid veiseid karjatati katastriüksusel 33701:001.0611 ja

X püüdis nad kinni pärast seda, kui loomad olid tulnud tema kinnistule (katastritunnus

30401:003:0366). Eeltoodud kinnistute vahemaa on linnulennult vähemalt 1,6 km. Vaidlust ei

ole ka selles, et karjamaa ümber olnud tara (elektrikarjus) oli mitmest kohast katki ja ei

täitnud seetõttu oma otstarvet. Esitatud andmed ei võimalda üheselt tuvastada, millal veised

karjamaalt lahti pääsesid. Kiili valla heakorra järelevalve spetsialisti 16.10.2025 e-kirjast (dtl

53) nähtuvalt olevat PTA teavitanud valda hulkuvatest veistest 13.10.2025 ja loomad püüti

kinni 16.10.2025. Seega pidid loomad olema karjamaalt lahti pääsenud hiljemalt 13.10.2025.

Kaebaja on esitanud osalise väljavõtte KeA nn kiskjakahjude ekspertiisiaktist (dtl 36), millest

ei nähtu kahjustuste tekitamise ega ka ekspertiisiakti koostamise aeg, samuti kahjustuste

tekitamise asukoht. Seega ei ole võimalik kontrollida kaebajate väidet (vt kaebuse p 16), et

karu rünnak toimus 2025. a oktoobri alguses. Määruskaebusele on lisatud KeA 23.10.2025

6(8)

3-25-3657

ekspertiisiakt (dtl 84–85), mille kohaselt toimus 12.–13.10.2025 kiskjarünnak katastriüksusel

33701:001.0611 ning tõenäoliselt karu murdis ühe veise. Kui loomad pääsesidki karjamaalt

lahti pärast 12.–13.10.2025 toimunud kiskjarünnakut, olid nad enne kinnipüüdmist hulkunud

ringi kolm päeva ning olid ettekirjutuse tegemise ajaks olnud loomapidaja valdusest ja

kontrolli alt väljas nädal aega.

14. LoKS ega määrus nr 90 ei sätesta kindlaid tingimusi, kui sagedasti tuleb karjamaal

olevate veiste seisundit kontrollida. Olukorras, kus loomade lahtipääsemisest tulid teated

13.10.2025 ja KeA 23.10.2025 ekspertiisiakti järgi toimus kõnealuste veiste karjatamise

asukohas suurkiskja rünnak 12.–13.10.2025, pole selge, kas loomapidajale saab heita ette

veiste lahtipääsemist ning VS § 37 lg 1 ja määruse nr 90 § 15 lg 3 rikkumist. Ettekirjutusest ei

nähtu, et karjamaa piirded oleksid iseenesest olnud ebakohased ja olemasolevate tõendite

põhjal ei ole võimalik hinnata, kas pärast samal karjamaal millalgi 2025. a oktoobri alguses

väidetavalt toimunud karurünnakut oli loomapidaja suurkiskja poolt lõhutud tara parandanud

või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad PTA-le 16.10.2025 edastatud vihjele

lisatud fotod (dtl 54, 56, 58) iseenesest anda alust järelduseks, et loomad olid tugevas

alatoitumuses. Vaatamata sellele, et šoti mägiveiste kehamassi varjab paks karvkate, on

loomade luustik fotodelt nähtuvalt selgelt välja joonistunud. Loomade selline konditsioon ei

saa olla tekkinud mõnepäevase n-ö ringihulkumisega. Selgelt kõhnunud näib ka

katastriüksusel 33701:001.0611 tuvastatud veisekorjus (dtl 55). Samuti ei ole vaidlust, et

karjamaal olid küll olemas anumad joogivee tarbeks, kuid need olid tühjad (dtl 17, 31).

Kaebajate esitatud foto (dtl 34) põhjal on kaheldav, kas sellelt nähtuv kraav täidab määruse nr

90 § 16 lg-te 1 ja 5 nõuded, et loomapidajal peab veistele tagama vaba juurdepääsu puhtale

veele. Seetõttu esineb kahtlus, et loomapidaja võib olla rikkunud LoKS § 3 lg-test 2 ja 31 ning

määruse nr 90 § 2 lg-st 1 ja §-des 15–16 tulenevaid kohustusi kontrollida veiste heaolu ja

tervist piisavalt sagedasti, et vältida loomadele pikaajaliste kannatuste tekkimist, samuti

tagada neile ohutud ja sobivad pidamistingimused.

15. Selle kohta, millisel määral võisid loomad olla alatoidetud, ei saa siiski anda hinnangut

ilma eriteadmisi omamata. Kinnipüütud loomade kõhnus on tuvastatav kolmelt fotolt, kuid

neil on kujutatud vaid 4–5 looma, samas kui kinni püüti kokku 12 veist. PTA ei ole mh

vastuses määruskaebusele välja toonud, et loomade seisundit oleks kontrollinud vajalike

eriteadmistega isik (veterinaar). Mida enam möödub aega loomade kinnipüüdmisest, seda

väiksem on ilmselt võimalus tagantjärele hinnata, milline oli täpsemalt loomade tegelik

konditsioon kinnipüüdmise ajal ja mis võis olla selle põhjustanud.

16. Ka siis, kui PTA on tuvastanud looma pidamise nõuete olulise rikkumise, saab PTA

poolt LoKS § 64 alusel looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmine ning

looma võõrandamiseks või hukkamiseks kohustamine kui äärmuslikud meetmed olla

põhjendatud vaid olukorras, kus loomapidajat ei ole mõistlikult võimalik suunata

õiguspärasele käitumisele muude meetmetega (vt Riigikogu XIV koosseisu 226 SE

seletuskiri, lk 8), ning looma jätmine omaniku juurde ohustaks looma tervist või elu (Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1719, p 27). Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu

kaalutlusi, miks oli loomade heaolu tagamiseks ainuvõimalik lahendus võtta

loomapidamisega seotud kohustused asendustäitmise korras üle ning kohustada teda loomad

võõrandama või hukkama, selle asemel, et rakendada loomapidaja suhtes leebemaid

meetmeid (nt teha talle ettekirjutus kindlate loomapidamisvõtete rakendamiseks, nt

lisasöötmine, joogivee anumate täitmine, tõhusam tarastamine) ja rangemat järelevalvet (sh

sunniraha rakendamise hoiatus). PTA ei ole ka väitnud, et kaebajatel puuduks üldse võimekus

tagada veistele vajalikke pidamistingimusi. Samuti ei nähtu ettekirjutusest andmeid, et

kaebajatele oleks varem tehtud ettekirjutusi, kuid neid ei ole täidetud. Seetõttu pole arusaadav,

7(8)

3-25-3657

mille põhjal on PTA välistanud, et sama eesmärki (s.o loomade heaolu tagamine) oleks

võimalik saavutada ka kaebajaid vähem koormava ettekirjutusega. Sellel põhjusel ei saa

kaebust praeguses menetlusstaadiumis pidada perspektiivituks, vaid pigem on kaebusel seni

esitatu põhjal arvestatavad eduväljavaated.

17. Kuna ringkonnakohtul puudub alus asuda seisukohale, et kaebajad ei ole üldse

võimelised loomapidamise nõudeid täitma, siis on esialgse õiguskaitse kohaldamine

põhjendatud, et vältida kaebajatele kahju tekkimist. Seega rahuldab ringkonnakohus kaebajate

määruskaebuse ning tühistab halduskohtu 24.10.2025 määruse resolutsiooni p 7.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab kaebajate esialgse

õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatab PTA 21.10.2025 ettekirjutuse kehtivuse ulatuses,

milles sellega kohustati loomapidajat loomad võõrandama või korraldama nende hukkamine.

Kuna esineb siiski kahtlus, et loomapidaja võib olla jätnud loomad abitusse seisundisse, siis ei

pea ringkonnakohus loomade heaolu huvides põhjendatuks kohaldada esialgset õiguskaitset

selliselt, et kohustada PTA-d kõnealused loomad tagastama loomapidaja valdusesse.

Seejuures ei ole üheselt selge, kas selline abinõu jääks üldse vaidluse eseme piiridesse, sest

vaidlustatud ettekirjutus on tehtud üksnes LoKS § 64 lg 4 alusel ning looma nõuetekohase

pidamisega seotud kohustuste ülevõtmine on toimunud hoopis PTA 17.10.2025 protokolliga

(dtl 19–21) ehk asendustäitmise korras ilma ettekirjutust tegemata (vt asendustäitmise ja

sunniraha seaduse § 12 lg 2). Seetõttu peaks PTA 21.10.2025 ettekirjutuse kehtivuse

peatamise korral taastuma haldusakti andmisele eelnenud olukord. Tuleb nõustuda, et

loomapidaja kohustuste täitmine asendustäitmise korras ei saa olla püsiv lahendus, samas ei

välista praeguses asjas esialgse õiguskaitse kohaldamine PTA võimalust teha uus ettekirjutus,

kui hiljem selgunud asjaolud seda õigustavad või asjaolude täiendava kontrollimise

tulemusena selgub, et loomad oleks tegelikult võimalik loomapidajale tagastada. Vajaduse

korral saab PTA taotleda halduskohtule ka ringkonnakohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse

abinõu muutmist või tühistamist (HKMS § 253 lg 1).

18. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebajate ja füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ning veiste

märgistused tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)