3-25-4099/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-4099

Määruse kuupäev

21. november 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

Marten Meeniski (Meenisk) kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses suuremas

mahus tele- ja raadiokanalite ning isikliku raadio

võimaldamata jätmisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Marten Meeniski kaebus.

2. Jätta kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav Siim Grossberg esitas kaaskinnipeetava Marten Meeniski nimel

10. novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt

esitas kaebaja vanglale kahjunõude nr 2-25/2-2/10349, kuid vangla jättis selle tähtaegselt

menetlemata. Kaebaja leiab, et vangla on õigusvastaselt piiranud kaebaja õigust kasutada

suuremas mahus tele- ja raadiokanaleid ning isiklikku raadiot. Kaebaja nõuab tekitatud kahju

hüvitamist ja õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuses on muu hulgas esitatud menetlusabi

taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotlus riigi õigusabi saamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 11. novembri 2025. a määrusega M. Meeniski kaebuse käiguta,

andes selles esineva puuduse, s.o heakskiidu esitamiseks tähtaja.

3. Kaebaja teatas 12. novembri 2025. a vastuses, et on nõus S. Grossbergi poolt esitatud

kahjunõudega ja kiidab selle heaks.

4. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 14. novembril 2025 kaebuse asjaoludega

seonduva kahju hüvitamise taotluse ja selle osas tehtud otsuse. Vangla lisas 20. novembri

2025. a vastuses, et 20. novembri 2025. a seisuga ei ole kaebaja esitanud ühtegi taotlust

seoses isikliku raadio kasutamisega.

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohtu hinnangul tuleb M. Meeniski kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb

ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne

ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

6. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses asjaoluga, et alates 2009. aastast on kaebajal

keelatud isikliku raadio kasutamine ning kaebajal ei võimaldata kasutada suuremas mahus

tele- ja raadiokanaleid, millega on alandatud kaebaja inimväärikust. Vaatamata sellele, et

kaebaja on kaebuse pealkirjas kajastanud ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet, ei käsitle

kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd see pole kaebaja õiguste

kaitseks vajalik. Tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega, kuna hüvitamisnõude

raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust.

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige

olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui

rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus

asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

8. Kohus leiab, et asjaolu, et kaebajal ei võimaldatud kasutada suuremas mahus tele- ja

raadiokanaleid ning isiklikku raadiot, ei saa põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet.

Kaebajale on tagatud võimalus saada avalikult levitatavat informatsiooni. Raadio- ja

telekanalite piirangu näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega

vangistusseaduse (VangS) § 4¹ lg 1 tähenduses.

9. Vanglal on VangS § 31 lg-st 1 tulenevalt kohustus võimaldada kinnipeetaval jälgida raadio-

ja televisioonisaateid ning vangla on selle kohustuse täitnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt

ei kohusta VangS § 31 lg 1 vanglat võimaldama kinnipeetavale tema eelistatud ja talle

huvipakkuvaid raadio- ja telekanaleid, vaid kanalite valiku teeb vangla oma äranägemisel

(Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2024. a määrus asjas nr 3-23-2501, p 10; 22. novembri

2023. a määrus asjas nr 3-23-2396, p 8; 14. juuli 2022. a määrus asjas nr 3-22-764, p 6; 22.

novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-1781, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a

määrus asjas nr 3-23-52, p 8.2; 19. detsembri 2018. a määrus asjas nr 3-16-2697, p 12).

10. Ühtlasi näeb VangS § 31 lg 2 ette, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval

olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla

sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat

distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku

elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Et Tartu Vangla 20. novembri 2025. a

vastuse kohaselt ei ole kaebaja esitanud ühtegi taotlust seoses isikliku raadio kasutamisega,

siis ei ole vangla teinud kaebaja suhtes ühtegi isikliku raadio loa saamist puudutavat otsust,

mis tähendab, et kaebaja õigusi ei ole riivatud.

11. Kohus lisab, et VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või

2

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida

käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti

kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne

isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked

vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise

vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost

vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse

ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul

selliseid asjaolusid ei nähtu.

12. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus M. Meeniski kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

13. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

14. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks läbi vaatamata.

15. Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse talle esindaja määramiseks käesolevas

haldusasjas.

16. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

17. Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi

õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kuivõrd kohtute infosüsteemist

nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule mitmeid kaebusi vangla vastu, ei ole

kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus

arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses

osaleda ning asjaolusid selgitada. Kohus lisab, et kaebuse sisuliseks lahendamiseks vajalikud

asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika selgitab kohus välja enda initsiatiivil,

mistõttu kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip kaebaja õigusalaste teadmiste

puudumist.

18. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus

kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt kaebaja võimalus

oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

19. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus M. Meeniski taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7

lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

3