3-25-3033/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

20.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3033

Haldusasi

O.J-i kaebus vanemahüvitise määramise asjus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.10.2025 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – O.J

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Livia

Kask

Menetluse alus ringkonnakohtus

O.J-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse O.J-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13.10.2025 määruse

resolutsiooni punkti 2 peale.

2. Jätta O.J-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2025 määruse

resolutsiooni punkt 2 muutmata.

3. Jõustunud määruse avaldamisel asendada O.J-i, C. Y ja Q. F-i nimed, Q. F-i sünniaeg

ning ärinimi W AS tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, §

235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.J-i (kaebaja) laps Q. F sündis XX.XX.XXXX.

2. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 25.07.2025 otsusega nr P7-2025-886457

kaebajale seoses Q. F-i kasvatamisega isa vanemahüvitise ajavahemikul 07.05.2025–

05.06.2025.

3. SKA määras 25.07.2025 otsusega nr P7-2025-886514 kaebajale seoses Q. F-i

kasvatamisega jagatava vanemahüvitise ajavahemikul 06.06.2025–02.05.2028. SKA tunnistas

selle otsuse 30.07.2025 otsusega nr P7-2025-889798 kehtetuks.

3-25-3033

4. SKA lõpetas 12.08.2025 otsusega nr P7-2025-898731 kaebajale seoses Q. F-i

kasvatamisega määratud isa vanemahüvitise maksmise alates 31.05.2025.

5. Kaebaja esitas 30.07.2025 otsuse nr P7-2025-889798 ja 12.08.2025 otsuse nr P7-2025-

898731 peale vaide, mille SKA jättis 06.10.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/20619-4

rahuldamata.

6. O.J esitas Tallinna Halduskohtule 14.09.2025 kaebuse (hiljem täiendatud) järgmiste

nõuetega: 1) tühistada SKA 25.07.2025 otsus nr P7-2025-886457 osas, milles see ei

arvestanud kaebaja Norras teenitud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ning kohustada SKA-

d vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi; 2) tühistada SKA 25.07.2025 otsus nr P7-2025-886514

osas, milles see ei arvestanud kaebaja Norras teenitud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu,

ning kohustada SKA-d vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi; 3) kohustada SKA-d maksma

välja puuduolev osa vanemahüvitistest koos viivise või hüvitisega alates 07.05.2025.

Tegemist on Euroopa Liidu (EL) õiguse rikkumise ja kaebaja diskrimineerimisega. SKA teeb

valed järeldused Euroopa Kohtu (EK) otsusest C-651/16, väites, et see lubab arvestada

töötatud perioode teises liikmesriigis, kuid jätab kõrvale tegeliku Norras teenitud tulu. EK

keelas selles kohtuasjas teises liikmesriigis teenitud tulu asendamise minimaalse määraga, kui

see viib vähemsoodsate tingimusteni, kuna see rikub Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit

45 ja määruse 883/20041 artiklit 61, mis kohustab arvestama tegelikku tulu. SKA jättis

õigusvastaselt kaebaja Norras teenitud tulu arvestamata. Lisaks rikkus SKA kohustust

koordineerida tegevust Norra pädeva asutustega (NAV). Hüvitiste maksmise peatamine oli

ennatlik, kuna SKA ei oodanud ära NAV-i otsust. Praegu ei maksa Eesti ega Norra kaebaja

perele perehüvitisi (lapsetoetus, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis), kuna prioriteetse

riigi määramine on pooleli. NAV ei ole alates 22.08.2025 vastanud kaebaja taotlustele. See on

vastuolus määruse 883/2004 artikliga 68, mis kohustab tagama hüvitiste järjepideva

maksmise.

Kaebaja palus kohaldada esialgset õiguskaitset selliselt, et SKA jätkaks kaebajale jagatava

vanemahüvitise maksmist 25.07.2025 otsuse nr P7-2025-886514 alusel. Alates 07.05.2025 on

kaebaja kahe lapsega pere ilma elatusvahenditeta, kuna SKA lõpetas perehüvitiste maksmise

ja NAV ei ole hüvitiste maksmist alustanud. See on põhjustanud hüpoteeklaenu,

kommunaalkulude ja lasteaiatasu võlgnevuse. Perekonna majanduslik olukord on seoses

vanemahüvitise maksmise lõpetamisega kriitiline ning ohustab pere igapäevast toimetulekut.

Perekonnal on oht kaotada oma kodu. Kogunenud võlgnevused tekitavad kaebajale

pankrotiohu ja halvendavad püsivalt perekonna finantsseisu, mida ei saa hiljem täielikult

heastada.

7. SKA leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud.

Kuna kaebaja asus 18.05.2025 tööle Norras, siis kohaldatakse perehüvitiste määramisel

määrust 883/2004 (perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3). Määruse 883/2004 artiklist 68

tulenevalt ei saa vanemad ise otsustada, millisest riigist nad jagatavat vanemahüvitist

taotlevad. Määruse 883/2004 artikkel 68 lõige 1 punktist a tulenevalt on perele jagatava

vanemahüvitist maksmisel prioriteetne (esmane) riik Norra, arvestades kaebaja töötamist. Kui

teise riigi perehüvitised on Eestis makstavatest hüvitistest väiksemad, siis maksab SKA Eestis

elavale ja last kasvatavale vanemale määruse 883/2004 artikkel 68 lõikest 2 tulenevalt

diferentseeritud lisahüvitist. Kui mõlemad vanemad töötavad erinevates riikides, siis on

prioriteetne riik hüvitiste maksmisel see riik, kus laps elab. NAV on Eestile kinnitanud, et on

prioriteetne riik alates 01.06.2025. SKA nõustub sellega, sest kaebaja töötab alates

18.05.2025 Norras, mis tähendab, et kohaldatavad õigusaktid ja/või jagatava vanemahüvitise

1 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise

kohta.

2(7)

3-25-3033

määramise pädevus muutus ning sellest tulenevalt pidi vastustaja lõpetama kaebajale Eestis

jagatava vanemahüvitise maksmise. Määruse 987/20092 artikkel 59 lõikest 1 tulenevalt peab

vastustaja prioriteetse riigi muutumisel kuu keskel maksma hüvitised kuni jooksva kuu lõpuni

ja teine riik jätkab maksmist järgmisest kuust. Kuna Norra on andnud teada, et nemad ei

maksa kaebajale vanemahüvitist, tegi SKA määruse 883/2004 artikkel 68 lõikest 2 tulenevalt

kaebaja abikaasale jagatava vanemahüvitise pakkumise. Kuna kaebaja abikaasa ei ole seda

aktsepteerinud, ei saa vastustaja määrata talle hüvitist Q. F-i kasvatamiseks.

Isa vanemahüvitis on isa individuaalne õigus. Sellele kohaldub määruse 883/2004 artikkel 21,

mis näeb ette, et seda liiki hüvitised maksab isiku suhtes pädev riik, mis omakorda

tuvastatakse artikli 11 alusel. Määruse 883/2004 artikli 11 alusel kohalduvad isikule üksnes

ühe liikmesriigi õigusaktid, mistõttu kohalduvad kaebajale määruse 883/2004 artikkel 11

lõike 3 punkti a kohaselt töötamise riigi ehk Norra õigusaktid. Kuna kaebaja töötab Norras, ei

ole tal õigust saada isa vanemahüvitist Eestist alates 01.06.2025. Isa vanemahüvitisega

samaliigilist perehüvitist on tal õigus taotleda Norrast. Norra andis 09.10.2025 teada, et

kaebaja ei ole esitanud taotlust vanemahüvitise saamiseks.

Alates 18.05.2025 on kaebaja Norras töötav isik, kellele W AS maksab töötasu. Kaebaja perel

oleks lisaks Norrast teenitud töötasule sissetulek ka Eestist kaebaja abikaasale makstava

vanemahüvitise näol, kui kaebaja abikaasa võtaks selle pakkumise vastu. Kaebajal ei ole

õigust saada Eestist jagatavat vanemahüvitist.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.10.2025 määrusega kaebaja taotluse muuta

kaebust ja jätkas menetlust järgmiste nõuetega: 1) tühistada SKA 25.07.2025 otsus nr P7-

2025-886457 osas, milles see ei arvestanud kaebaja Norras teenitud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu, ning kohustada SKA-d vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi; 2) kohustada

SKA-d vaatama kaebaja avaldus jagatava vanemahüvitise määramiseks uuesti läbi; 3)

kohustada SKA-d maksma välja puuduolev osa vanemahüvitistest koos viivise või hüvitisega

alates 07.05.2025 (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 2).

Kaebaja eesmärk on, et SKA maksaks talle esialgse õiguskaitse korras isa vanemahüvitist ja

jagatavat vanemahüvitist vähemalt varem määratud suuruses. Taotlus jääb rahuldamata.

Esialgse õiguskaitse taotluse saab HKMS § 249 lg 1 kohaselt rahuldada üksnes juhul, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Kohus saab kaebuse rahuldamise korral

vaidlustatud haldusakti tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja avaldusi uuesti lahendama,

samuti kohustada vastustajat maksma välja puudu oleva hüvitise. Tegemist on rahaliste

hüvitistega, mille välja maksmine on kaebuse rahuldamise korral igal juhul võimalik.

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei anna alust kaebaja väide tema raskest majanduslikust

olukorrast. Kaebaja töötab ja saab töötasu. Kuna NAV on vastustajale teada andnud, et

kaebajale ei maksta vanemahüvitist, on vastustaja teinud jagatava vanemahüvitise pakkumise

kaebaja abikaasale. Kui kaebaja abikaasa võtab selle pakkumise iseteeninduskeskkonnas

vastu, saab vastustaja Q. F-i kasvatamiseks jagatavat vanemahüvitist edasi maksta. Kaebaja

perel oleks siis lisaks kaebaja Norrast teenitud töötasule sissetulek ka Eestist kaebaja

abikaasale makstava vanemahüvitise näol. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus perekonnal

sissetulekud täielikult puuduvad. Kaebaja viitas võlgnevusele kokku 2254 eurot. Samas

nähtub kaebaja konto väljavõttelt vabade vahendite olemasolu (5814 eurot). Seega kaebaja

väited pankrotiohust ja kodu kaotusest on selgelt liialdatud. Kui kaebaja ei tasu arveid,

vaatamata rahaliste vahendite olemasolule, siis on see tema valik.

2 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004

(sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord.

3(7)

3-25-3033

Kui kaebajal oleks esialgse õiguskaitse vajadus, siis tuleks taotlus siiski jätta rahuldamata,

sest kaebuse eduväljavaated on vähesed. EK selgitas otsuses C-651/16: „Ehkki

puhtmajanduslikud kaalutlused ei saa olla selline ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada

aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist, võivad liikmesriigi õigusnormid kujutada

endast põhivabaduse teostamise õigustatud takistust juhul, kui viimane tuleneb üldise huvi

eesmärki taotlevatest majanduslikest kaalutlustest. Seega ei saa välistada, et

sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht võib kujutada endast

ülekaalukat üldist huvi, mis võib õigustada aluslepingu nende sätete riivamist, mis

puudutavad töötajate õigust vabalt liikuda (21.01.2016 kohtuotsus, komisjon vs. Küpros,

C-515/14, EU:C:2016:30, p 53 ja seal viidatud kohtupraktika).“ Veel märkis EK: „Euroopa

Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriigi pädevad ametiasutused liidu

õiguses kehtestatud põhimõttest erandit tegevat meedet kehtestades igal konkreetsel juhul

siiski tõendama, et see meede on viidatud eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe

kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Õigustavate põhjustega, millele

liikmesriik võib tugineda, peavad seega kaasnema sobivad tõendid või selle liikmesriigi

kehtestatud piirava meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning konkreetsed

elemendid tema argumentide toetuseks. On oluline, et selline objektiivne, üksikasjalik ja

arvandmeid sisaldav analüüs suudab tõendada tõsiste, kokkulangevate ja tõendusväärtusega

andmete abil, et esineb tõepoolest oht sotsiaalkindlustusskeemi tasakaalule (samas, p 54).“

Selles kohtuasjas ei tõendanud Läti eeltoodud asjaolusid ning viitas üksnes riigisisesele

õigusele.

Kaebaja taotlust lahendades tuli SKA-l nii isa vanemahüvitise kui ka jagatava vanemahüvitise

piiriülese olukorra puhul kohaldada määrust 883/2004 ning selle lisast XI, milles on

kehtestatud Eesti kohta järgmine erand: „Vanemahüvitise arvestamisel arvestatakse, et teistes

liikmesriikides kui Eesti töötamise perioodidel maksti keskmiselt sama palju sotsiaalmaksu

kui Eestis töötamise perioodil, millega need liidetakse. Kui isik on vaatlusaastal töötanud

ainult teistes liikmesriikides kui Eesti, arvutatakse hüvitist vaatlusaasta ning rasedus- ja

sünnituspuhkuse vahel Eestis keskmiselt makstud sotsiaalmaksu põhjal.“ Seega Eesti osas on

kehtestatud erisus vanemahüvise suuruse arvutamisele, mida Läti osas ei ole kehtestatud.

Kaebaja olukord ei ole täpselt sama viidatud kohtuotsuses kirjeldatud olukorraga. Selliste

erisuste kehtestamine on õiguspärane, sest vanemahüvis on riigi pakutav soodustus, mille

andmine ei ole liikmesriigile kohustuslik. SKA on kohtule esitatud andmete põhjal

õiguspäraselt lähtunud hüvitiste arvutamisel PHS-s sätestatust, viidatud määrusest ja selle

lisast ning jätnud arvestamata kaebaja Norras teenitud tulu.

PHS §-s 39 on sätestatud põhimõte, et hüvitise arvutamisel lähtutakse isikustatud

sotsiaalmaksust. Küll aga on arvesse võetud teises liikmesriigis töötamise perioode (määruse

883/2004 lisa XI). Nt EK otsuse C-134/18 p-s 32 on sätestatud järgmist: „/…/ Euroopa Liidu

toimimise leping ei taga töötajale, et tema tegevuse laiendamine mitmesse liikmesriiki või

tegevuse üleviimine teise liikmesriiki ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust. Sõltuvalt erinevustest

liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide vahel võib selline tegevuse laiendamine

või üleviimine olla töötaja jaoks sotsiaalkindlustusega seoses erinevatel juhtudel enamal või

vähemal määral soodsam või ebasoodsam. Sellest tulenevalt on ka ebasoodsamad liikmesriigi

õigusnormid ELTL artiklite 45 ja 48 sätetega kooskõlas, kui need ei sea asjaomast töötajat

halvemasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis,

kus need normid kehtivad, või võrreldes nendega, kelle suhtes need normid kehtisid juba

varem, ning kui need ei kohusta tasuma kasutuid sotsiaalkindlustuse makse.“ Vaidlust ei ole,

et vanemahüvitise maksmine toimub ühetaoliselt Eestis isikustatud sotsiaalmaksu andmete

alusel ning PHS §-s 39 sätestatu ei sea kaebajat võrreldes teiste hüvitisele õigust omavate

isikutega halvemasse olukorda.

4(7)

3-25-3033

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. O.J esitas määruskaebuse halduskohtu 13.10.2025 määruse resolutsiooni p 2

tühistamiseks.

Halduskohus leidis pangakonto väljavõtete põhjal ekslikult, et kaebajal oli vabu vahendeid

5814 eurot. See oli kõigi laekumiste summa ajavahemikul 01.07.2025–30.09.2025, mis oli

täielikult kulutatud jooksvate vajaduste katmiseks. Lõppsaldo seisuga 30.09.2025 oli 0 eurot,

st määruse tegemise ajal puudus perekonnal raha. Kohus ei võtnud arvesse, et 5814 eurot oli

kaebaja viimane sissetulek projektipõhise töö eest Norras (leping kehtis kuni 16.06.2025).

Esialgsest õiguskaitsest keeldumine seab ohtu laste põhivajaduste rahuldamise, kuna

vanemahüvitise maksmine on peatatud. Perekonna materiaalne olukord on kriitiline.

Võlgnevuste summa 2025. a septembri lõpus oli 2248,77 eurot ning see on veelgi suurenenud.

Võlgade tekkimine on SKA väljamaksete õigusvastase lõpetamise, mitte kaebaja ebaausa

käitumise tagajärg. SKA oli kohustatud jätkama väljamakseid kuni pädeva asutuse lõpliku

määramiseni.

SKA leidis ekslikult, et Norra on vanemahüvitise maksmisel prioriteetne riik. Kaebaja on

teadlikult hoidunud vanemahüvitise taotlemisest Norras, arvestades oma töö ajutist iseloomu.

Hooajalise tööga seoses Norrast hüvitise taotlemine tooks kaasa suure bürokraatliku

koormuse ja riski, et töö katkemisel nõuab NAV väljamakstud toetused tagasi. Isegi kui SKA

pidas Norrat pädevaks riigiks, oli ta kohustatud tegutsema kooskõlas proportsionaalsuse ja

lojaalsuse põhimõttega ning tagama ajutisi väljamakseid, kaitsmaks kaebaja perekonda

majandusliku kokkukukkumise eest. SKA jättis kaebaja perekonna elatusvahenditeta.

10. SKA palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja lapse ema ei ole jagatava vanemahüvitise pakkumist aktsepteerinud, mistõttu ei ole

vastustaja saanud talle määrata jagatavat vanemahüvitist Q. F-i kasvatamiseks. Ekslik on

kaebaja väide, et vanemahüvitise maksmine on peatatud. SKA on kaebajale Q. F-i

kasvatamiseks ettenähtud vanemahüvitiste maksmise lõpetanud. Kaebaja ei ole täitnud

teavitus- ja koostöökohustust. Kuna kaebaja on andnud vastuolulist infot, tegi SKA

27.10.2025 täiendava päringu NAV-le, et selgitada välja kaebajalt saadud info õigsus seoses

Norras töötamise lõpetamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

12. Määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse

tühistamiseks. Halduskohus jättis kokkuvõttes õigesti kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

13. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 249 lg 1). Esialgse

õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning

hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS §

249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).

5(7)

3-25-3033

14. Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse abinõuna jagatava vanemahüvitise maksmist SKA

25.07.2025 otsusega nr P7-2025-886514 määratud suuruses kuni kohtumenetluse

lõppemiseni. Ringkonnakohus leiab, et seni kohtule esitatud selgituste ja tõendite põhjal ei ole

kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja taotluse põhjenduste kohaselt on tema

perekonnal raske majanduslik olukord ning tekkinud on võlad. Võlad tekkisid kaebaja väitel

pärast seda, kui lõpetati temale perehüvitiste maksmine. Kaebaja lapse ema C. Y ei saa

kaebaja sõnul lastega seotud toetusi ja hüvitisi. See seab ohtu perekonna ühise eluaseme

säilimise ja laste põhivajaduste rahuldamise. Samas on SKA tõendanud, et tegi C. Yle

17.09.2025 jagatava vanemahüvitise pakkumise (dtl 144). Kuna C. Y ei ole pakkumist seni

aktsepteerinud, ei ole SKA-l võimalik määrata talle vanemahüvist Q. F-i kasvatamiseks (dtl

297, 373–374). Seega vastab tõele, et SKA ei maksa Q. F-i kasvatamise eest kummalegi

vanemale jagatavat vanemahüvitist, kuid seda mitte SKA-st, vaid kaebaja perekonnaliikmest

(Q. F-i emast) tuleneval põhjusel, kes ei ole hüvitise pakkumist vastu võtnud. Kuigi on

usutav, et vanemahüvitise mittesaamine mõjutab kaebaja pere ja tema laste toimetulekut

negatiivselt, ei ole kaebaja selgitanud, miks C. Y ei ole SKA tehtud vanemahüvitise

pakkumist aktsepteeritud või miks pakutava hüvitise vastuvõtmine ei oleks perekonna

toimetulekuks piisav. Eelduslikult võimaldaks jagatud vanemahüvitise vastuvõtmine C. Y

poolt mh tasuda lasteaiaga seotud arveid ja elukoha säilitamiseks vajalikke kulusid. Kohtu ette

ei ole toodud asjaolusid, mille tõttu tuleks pere majandusliku seisu parandamiseks tagada

vanemahüvitise maksmine kohtumenetluse ajaks just kaebajale, mitte tema lapse emale.

Esialgse õiguskaitse vajadust põhistavad asjaolud peab esile tooma taotluse esitanud isik ise,

kuid praegusel juhul ei ole seda veenvalt tehtud. Kuna kaebaja perel on võimalik oma

majanduslikku kitsikust leevendada SKA poolt C. Yle tehtud jagatud vanemahüvitise

pakkumise vastuvõtmisega, ei ole kaebajale esialgse õiguskaitse korras vanemahüvitise

maksmine põhjendatud.

15. Kui kohus tuvastab kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise, ei ole tarvis

analüüsida HKMS § 249 lg-s 3 viidatud muid asjaolusid. Vastuseks määruskaebuses esitatud

etteheidetele vastab ringkonnakohus järgmist.

16. Kaebaja hinnangul leidis halduskohus ekslikult, et kaebajal oli vabu vahendeid 5814

eurot, ning tegelik lõppsaldo 30.09.2025 seisuga oli 0 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et

halduskohtu järeldus on ekslik, kuid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei omanud see

järeldus määravat tähtsust ega mõjutanud lõpptulemust. Halduskohus jättis kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata eelkõige põhjusel, et SKA on teinud jagatava

vanemahüvitise pakkumise Q. F-i emale ning selle vastu võtmisel oleks perel olemas

sissetulek. Samas nähtub kaebaja ja C. Y pangakontode väljavõtetest, et neil mõlemal on

olemas nn rahakoguja kontod, millele tehakse regulaarselt ülekandeid seoses

kaardimaksetega. Lisaks nähtub esitatud väljavõtetest, et nii kaebajal kui ka C. Yl on teisigi

kontosid (vt nt kaebaja pangakonto väljavõte, lk 11, rida 142, dtl 185; C. Y pangakonto

väljavõte, lk 8, rida 109, dtl 221) ning kaebajal on tõenäoliselt ka investeeringud. Nende kohta

ei ole kohtule täpsemaid selgitusi ega tõendeid esitatud. Kuna kaebaja esitas kohtule vaid ühe

endale kuuluva ja ühe kaebaja lapse emale kuuluva pangakonto väljavõtte, ei saanud teha

lõplikku järeldust kaebaja ega tema pere tegelike rahaliste vahendite kohta.

17. Kaebaja väitel jättis halduskohus arvestamata, et kaebaja tööleping Norras kehtis kuni

16.06.2025. Samas esitas kaebaja tööandja poolt 09.05.2025 allkirjatatud lepingu alles koos

määruskaebusega, mistõttu puudus halduskohtul alus arvata, et kaebaja tööleping oli sõlmitud

üheks kuuks. Samas on vastustaja välja toonud, et NAV on septembris SKA-le edastatud

teates märkinud, et kaebajal ei ole olnud juulis ja augustis 2025 sissetulekut, kuid kaebaja on

NAV-i teavitanud puhkuse kasutamisest (dtl 376). Neid asjaolusid kogumis arvestades ei ole

võimalik üheselt järeldada, et kaebaja töösuhe Norras on lõppenud.

6(7)

3-25-3033

18. Kaebaja väiteid, mis puudutavad kaebuse eduväljavaateid, tuleb hinnata kaebuse

sisulisel läbivaatamisel. Ringkonnakohus ei jäta määruskaebust rahuldamata põhjusel, et

kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu, vaid põhjusel, et kaebaja ei ole seni põhistanud

esialgse õiguskaitse vajadust. Kui kohtumenetluse kestel muutuvad oluliselt esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks olnud asjaolud, kahjulike tagajärgede saabumise ohu

tõenäosus, kaebaja õiguste riive intensiivsus, avalik huvi või kaebuse perspektiiv, on võimalik

kohtul uuesti otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise üle (HKMS § 253 lg 1).

19. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2025

määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)