2-25-1528/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Laura-Liis Sarapuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.11.2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-1528

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi V. S. vastu võlgnevuse, intressi,

viivise ja sissenõudmiskulu hüvitise nõudes

Hagihind

5 982,35 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

Hageja esindaja: Anzhela Ternikova (e-post XXX)

Kostja: V. S. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus (TsMS § 404)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ 10.03.2025 taotlus riigilõivu osaliseks tagastamiseks.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Välja mõista V. S.-ilt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlgnevus 4 000 eurot, intress 62,51

eurot ja viivis 260,35 eurot.

4. Välja mõista V. S.-ilt B2 Impact OÜ kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p-s

2 nimetatud põhivõlgnevuselt (s.o 4 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud

määras alates 30.01.2025 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

5. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ nõue V. S.-ilt sissenõudmiskulu hüvitise välja

mõistmiseks.

6. Menetluskulud jätta 20,28% ulatuses B2 Impact OÜ ja 79,72% ulatuses V. S. kanda.

7. Välja mõista V. S.-ilt menetluskulu 474,33 eurot B2 Impact OÜ kasuks.

8. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb V. S.-il tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras.

9. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ taotlus kohtuotsuse viivitamata täidetavaks

tunnistamiseks.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on

seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. E AS ja kostja sõlmisid 08.03.2024 krediidilepingu nr XXX, krediidilimiidiga 4 000 eurot ning

intressimääraga 42% aastas. Lepingu kohaselt anti kostja kasutusse krediit, mille kostja võis igal

ajal tagasi maksta ja mille sai päras tagasimaksmist taas kasutusele võtta. Kostja pidi tasuma iga

kuu 15. kuupäevaks vähemalt igakuise minimaalse tagasimakse, mis koosnes vähemalt 1/60

eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ning

lisaks maksma intressi ja tasusid. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik

puudub ning minimaalse kuumakse summa ei ole ühetaoline, sõltudes sellest, kuidas tarbija oma

krediidikontot kasutab, siis saadab krediidiandja tarbijale igakuiselt arve minimaalse kuumakse

summa kohta. Kostja sai krediiti kokku 4 000 eurot. Kostja ühtegi tagasimakset teinud ei ole.

Kostjal jäid tasumata 01.04.2024, 01.05.2024, 01.06.2024 ja 01.07.2024 arved. Sellega seoses

saatis esialgne võlausaldaja 01.07.2024 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles andis kostjale

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 15.07.2024 ning hoiatas, et võlgnevuse tasumata

jätmisel ütleb võlausaldaja lepingu üles. Kostja võlgnevust ei tasunud. Krediidiandja saatis

15.07.2024 kostjale lepingu lõpetamise teate, mistõttu loetakse leping ülesöelduks 16.07.2024.

Esialgne võlausaldaja loovutas kostjavastased nõuded hagejale 01.08.2024. Lepingu ülesütlemise

seisuga on kostjal põhivõlg summas 4 000 eurot ja tasumata intress 596,72 eurot. Hageja on

arvestanud viivist põhivõlalt 4 000 eurolt perioodi 17.07.2024 – 29.01.2025 eest määraga 42%

aastas kokku summas 904,63 eurot. Seoses võla sissenõudmisega on tekkinud kulu 35 eurot.

Krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, analüüsides kosja

esitatud andmete põhjal (laenutaotlus ja pangakonto väljavõte 4 kuu kohta) kostja regulaarseid

sissetulekuid ning finantskohustusi. Taotluse esitamisel teatas kostja, et ta töötab erasektoris ning

tal on regulaarne sissetulek 900 eurot. Igakuisteks finantskohustusteks oli kostja märkinud 0 eurot

ja majapidamiskuludeks 200 eurot. Krediidiotsuse tegemisel võttis krediidiandja pangakonto

analüüsi tulemusel kostja 2 kuu keskmise sissetulekuna arvesse 723,91 eurot. Finantskohustusteks

ja majapidamiskuludeks arvestas krediidiandja vastavalt 100 eurot ja 304 eurot. Lisaks teostati

päringud maksehäirete registritesse (creditinfo.ee ja taust.ee) ning võeti AS-i Creditinfo

krediidiskooring. Lisateavet kostjalt endalt ei küsitud, kuna pangakonto analüüs on

automatiseeritud. Andmeid kogumis hinnates tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et

kostja on krediidivõimeline ja suudab krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus

kokkulepitud tingimustel täita.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista krediidilepingust tuleneva põhivõla 4 000 eurot,

intressivõlgnevuse 596,72 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 35 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 904,63 eurot ning täiendava viivise põhivõlalt 4 000 eurolt VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.01.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

Kostja seisukohad

2. Kostjale on menetlusse võtmise määrus KÄPO kaudu kätte toimetatud 14.02.2025 ning

hagimaterjalid 15.02.2025. Kostja hagile ei vastanud.

Hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks

3. Kohus selgitas 05.03.2025 määruses, et krediidiandja võib olla rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning tegi ettepaneku VÕS § 4034 lg 7-järgse ümberarvestuse esitamiseks.

Hageja esitas 10.03.2025 ümberarvestuse ning märkis, et alternatiivselt taotleb ta välja mõista

põhivõlgnevuse 4 000 eurot, intressi 63,50 eurot, sissenõudmiskulu hüvitise 35 eurot, viivise

260,35 eurot ja viivise põhivõlalt alates 30.01.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1

II lauses sätestatud määras. Samas märkis hageja, et taotleb enamtasutud riigilõivu 35 euro

tagastamist.

Kohus ei nõustu, et hagilt oleks tasutud riigilõivu ettenähtust enam. Hageja esitas hagi hinnaga 5

982,35 eurot, millise hinnaga hagilt tuleb vastavalt RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 tasuda 595 eurot

riigilõivu. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist tasus hageja hagi esitamiselt õigesti 595 eurot. Kohus

jätab hageja 10.03.2025 taotluse riigilõivu osaliseks tagastamiseks rahuldamata.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

4. Kohus tuvastab, et E AS ja kostja sõlmisid 08.03.2024 tähtajatu krediidilepingu nr XXX, mille

alusel sai kostja kasutada krediiti summas 4 000 eurot intressiga 42.00% aastas. Kostja kohustus

kasutatud krediidi tagastama igakuiste maksetena iga kuu 15. kuupäeval, tasudes 1/60 kasutusele

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning kasutusele võetud krediidilt arvestatud intressi ning

muud tasud vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli

51,11% aastas (leping dtl 24-25, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 26-29).

5. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt kandis E AS 11.03.2024 krediidilepingu nr XXX

alusel kostja kontole 4 000 eurot (dtl 30-31).

6. Nõude loovutamise teatise (dtl 113) kohaselt loovutas E AS nimetatud lepingust tulenevad nõuded

kostja vastu hagejale 01.08.2024.

7. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

8. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-

1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 08.03.2024 lepingu

sõlmimise ajal 17,36%. Kohus leiab, et lepingus nr XXX märgitud krediidikulukuse määr 51,11%

aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

9. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

-

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

-

hindama tarbija krediidivõimelisust.

10. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

11. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi

teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

12. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

13. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

14. Hageja selgituste (dtl 65 jj) kohaselt tehti krediidiotsus kostja pangakonto väljavõtte pinnalt, kus 4

kuu kohta kogutud väljavõtte analüüsi tulemusel võttis krediidiandja kostja keskmise sissetulekuna

arvesse 2 kuu keskmise 723,91 eurot, mil kostja sai ametlikku ja regulaarset sissetulekut.

Finantskohustusteks arvestas krediidiandja 100 eurot ja majapidamiskuludeks 304 eurot. Seejuures

oli kostja ise teatanud oma sissetulekuks 900 eurot, majapidamiskuludeks 200 eurot ning

finantskohustusteks 0 eurot. Laenu taotlemise ajal kostjal maksehäired puudusid. Lisateavet

kostjalt endalt ei küsitud, kuna pangakonto analüüs on automatiseeritud, krediidiandja isikuliselt

kontoväljavõtteid üle ei vaata ning info jookseb automaatselt krediidifaili. Eelneva tulemusel

jõudis krediidiandja järeldusele, et lepingust tulenevate kohustuste täitmine on kostjale jõukohane.

15. Kohus tuvastab, et krediidiandja on kogunud kostja kontoväljavõtte perioodi 01.11.2023 -

08.03.2024 kohta (dtl 95 jj). Kohtu hinnangul ei vasta krediidiandja poolt arvesse võetud töötasu

suurus tegelikkusele, sest sissetuleku suuruse ja regulaarsuse kontrollimisel ei ole aluseks ei ole

võetud piisavat ajavahemikku, kuigi andmed olid kogutud. Kontoväljavõttelt nähtuvalt on kostja

saanud töötasu U OÜ-lt (laekumised 09.11.2023 ja 08.12.2023 selgitusega „töötasu“) ja G OÜ-lt

(laekumised 09.01.2024, 13.01.2024 ja 23.01.2024 selgitusega „palk“). Seega oli kostja keskmine

töötasu antud ajavahemikul tegelikult 444,46 eurot (723,91 + 723,91 + 80 + 200 + 50 : 4). Peale

23.01.2024 laekumist G OÜ-lt enam ühtki laekumist, mis võiks olla töötasuga seostatav, kostja

kontoväljavõttelt ei nähtu. Hageja avaldatu kohaselt krediidiandja kostjalt mistahes täiendavaid

andmeid, sh sissetulekute kohta, ei küsitud. Hageja väidete kohaselt võttis krediidiandja kostja

igakuiste majapidamiskuludena arvesse 304 eurot ning finantskuludena 100 eurot. Kuigi kohtule ei

ole vastavate kulude kujunemine hagist jälgitav, on krediidiandja ise hinnanud kostja igakuisteks

kuludeks kokku 404 eurot. Eeltoodu põhjal on ilmne, et kostjale, arvestades tema vähest ja

ebaregulaarset sissetulekut ning krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate kohustuste mahtu,

lepingust tulenevate kohustuste täitmine tegelikult jõukohane ei olnud.

16. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine ja analüüsimine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks

piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus lepingu nr XXX sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

17. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kostja küll esitanud ebaõigeid

andmeid oma töötasu kohta, kuid see ei tinginud krediidivõimelisuse valesti hindamist

krediidiandja poolt. Krediidiandja oli ebaõigetest andmetest teadlik seoses tehtud päringutega, kuid

otsustas kogutud andmeid arvesse võtta üksnes osaliselt ning täiendavaid andmeid mitte koguda ja

lepingu sõlmida. Seetõttu kohaldub VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud tagajärg.

18. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94-järgne intressimäär

4,50%.

19. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

20. Kohtule on esitatud leping ülesütlemise hoiatus (dtl 106-108, tõlge dtl 109), mille kohaselt andis

krediidiandja kostjale 01.07.2024 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 15.07.2024 ning

15.07.2024 lepingu lõpetamise teade (dtl 110, tõlge dtl 112). Kui kostja ühtegi makset teinud ei

olnud, siis oli kostja ka ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemise seisuga viivituses kolme

järjestikuse osamaksega. Ülesütlemise hoiatusest ja teatest nähtuvalt olid need saadetud kostja

lepingus märgitud e-posti aadressile. Kohus leiab, et leping oli kehtivalt üles öeldud alates

16.07.2024.

21. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust

kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg

1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

22. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping nr XXX on üles öeldud, on kostja õigus

krediidi kasutamiseks lõppenud. Kostja sai lepingu alusel krediiti 4 000 eurot (dtl 94) ning ühtegi

makset lepingu katteks teinud ei ole. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr XXX

tuleneva põhivõlgnevuse 4 000 eurot.

23. Kohtule esitatud ümberarvestuse (dtl 133 jj) kohaselt nõuab hageja alternatiivselt (so

ümberarvestuse korral) lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud intresside tasumist

VÕS § 94-järgses määras kokku 63,50 eurot. Hageja on arvestanud intressi alates 09.03.2024, kuid

kuna kostjale tehti lepingu alusel väljamakse 11.03.2024, rahuldab kohus hageja intressinõude

osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 62,51 eurot vastavalt järgmisele

arvestusele:

põhivõlg 4 000 eurot

võlaperiood

% aastas

%

päevas

summa

päevas

perioodis

päevi

perioodi

summa

11.03.2024 – 30.06.2024

4,5

0,012295

0,4918031

55,081936

01.07.2024 – 16.07.2024

4,25

0,011612

0,464481

7,431696

24. Ümberarvestusega esitatud viivisearvestuse kohaselt nõuab hageja perioodi 17.07.2024 –

29.01.2025 eest viivist seadusjärgses määras kokku 260,35 eurot. Kohus rahuldab hageja

viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 260,35 eurot vastavalt järgmisele

arvestusele:

põhivõlg 4 000 eurot

võlaperiood

% aastas

%

päevas

summa

päevas

perioodis

päevi

perioodi

summa

17.07.2024 – 31.12.2024

12,25

0,03347

1,338798

224,918064

01.01.2025 – 29.01.2025

11,15

0,030548

1,221918

35,435622

25. Kohus mõistab välja viivise alates 30.01.2025 põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

26. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seos meeldetuletuskirjade

saatmisega 35 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena;

vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida

seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p

24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies

ulatuses rahuldamata.

27. Hageja märkis 10.03.2025 menetlusdokumendis, et taotleb otsuse viivitamata täidetavaks

tunnistamist. Taotlusest puudub põhjendus, samuti pole hageja märkinud, et sooviks anda

viivitamatu täidetavuse vastu tagatise (TsMS § 469). Kohus ei tee lahendit, mis oleks viivitamata

täidetavaks tunnistatav tagatiseta (TsMS § 468). Kohus jätab taotluse rahuldamata.

Menetluskulud

28. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja esitas hagi hinnaga 5 982,35 eurot. Kuna kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud

hagihinnale 4 768,86 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele

selliselt, et hageja kanda jääb 20,28% ja kostja kanda 79,72% menetluskuludest.

29. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal menetluskulu 595 eurot, mis on hagi esitamisel tasutud

riigilõiv.

30. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning menetluses ei osalenud, mistõttu ei saanud tal ka

kulusid tekkida. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei

ole.

31. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

474,33 eurot (595 x 79,72%).

32. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

33. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Laura-Liis Sarapuu

kohtunik