3-25-867/69 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-25-867

19. november 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26. märtsil 2025 piiril

väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101250045135 ja 28.

märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr

2101250046052 tühistamiseks ning tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Artjom

Fedjajev

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X-i kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 26. märtsil 2025 piiril väljastatud

sisenemiskeelu otsus nr 2101250045135 ja 28. märtsil 2025 piiril väljastatud

sisenemiskeelu otsus nr 2101250046052.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja varaline kahju 1000 eurot.

Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kantud menetluskulude katteks välja 29

eurot. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

5. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. detsembril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-25-867

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Narva-1 piiripunkti ametnik koostas 26. märtsil 2025 X-

ile sisenemiskeelu otsuse nr 2101250045135, mille kohaselt keelduti teda riigipiiri seaduse

(RiPS) § 91 alusel riiki lubamast põhjusel, et teda peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa

Liidu (EL) liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või

rahvusvahelistele suhetele (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 263-264).

2. PPA Narva-1 piiripunkti ametnik koostas 28. märtsil 2025 X-ile sisenemiskeelu otsuse nr

2101250046052, mille kohaselt keelduti teda RiPS § 91 alusel riiki lubamast põhjusel, et teda

peetakse ohtlikuks ühe või mitme EL liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule,

rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele (dtl 265-266).

3. Tartu Halduskohtusse ja Tallinna Halduskohtusse saabusid 3. aprillil 2025 X-i kaebused

(haldusasjad nr 3-25-862, 3-25-867). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigi õigusabi

saamiseks ja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 3-10, 12-21, 25-

28, 72, 153-160, 162-171, 175-178, 222).

4. Tallinna Halduskohus andis 4. aprilli 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-25-862 kaebuse

vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (dtl 226-227).

5. Kaebaja esitas 7. aprillil 2025 haldusasjas nr 3-25-867 puuduste kõrvaldamise avalduse

ja 9. aprillil 2025 täpsustuse (dtl 86-91, 93-150, 247-249).

6. Tartu Halduskohus jättis 14. aprilli 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-25-867 kaebaja

kaebuse ja menetlusabi taotluse käiguta, andes neis esinevate puuduste kõrvaldamiseks

tähtaja, ning jättis kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (dtl 270-272).

7. Kaebaja esitas 17. aprillil 2025 haldusasjas nr 3-25-867 puuduste kõrvaldamise avalduse

ja menetlusabi taotluse täpsustused (dtl 294-303, 308).

8. Tartu Halduskohus liitis 25. aprilli 2025. a määrusega haldusasjad nr 3-25-862 ja 3-25-867

ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-25-867, jättis kaebaja menetlusabi taotluse

kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata, jättis

kaebuse käiguta ja andis kaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks

ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamiseks tähtaja, ning jättis haldusasjas nr

3-25-862 esitatud riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (dtl 321-325).

9. Tartu Halduskohus võttis 28. aprilli 2025. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks PPA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 339-341).

10. PPA esitas 29. mail 2025 vastuse kaebusele (dtl 365-368).

3-25-867

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja nõuab sisenemiskeelu otsuste tühistamist ning PPA-lt varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) Kaebaja seost Soomega ja EL-s viibimise seaduslikkust kinnitab kaebajale väljastatud

Soome elamisluba, mis väljastati töölepingu alusel. Ajutine töö puudumine ei tühista kehtivast

elamisloast tulenevaid õigusi.

2) 26. märtsil 2025, mil kaebaja üritas Eestisse siseneda läbi Narva piiripunkti, oli kaebajal

kaasas Soome elamisluba ning reisi eesmärk oli lühiajaline turismireis Itaaliasse ja tagasi.

Kõik vajalikud dokumendid, sh hotellibroneeringud ja piletid olid vormistatud ja ette tasutud.

Siiski keelati kaebajal Eestisse siseneda, kuid konkreetseid selgitusi kaebajale ei antud.

Kaebajale väljastati dokumendi koopia, kuid teist eksemplari kaebajale ei näidatud.

3) Kaebaja proovis järgmisena siseneda Eestisse 28. märtsil 2025. Seekord märkis kaebaja

reisi eesmärgiks Soome, kus ka hotelli eest oli makstud. Kaebaja selgitas, et reisib töö asjus,

mis vastab kaebaja elamisloale. Reisi eesmärgi sõnastuse muutmine (näiteks turismist

tööotsingutele või vastupidi) ei ole EL õiguse rikkumine, kui mõlemad eesmärgid vastavad

kehtivale elamisloale. Kaebaja esitas lisaks tõendina töölepingu oma viimasest töökohast. Kui

kaebajalt nõuti tõendit kaebaja viimase palga kohta, keeldus kaebaja lisateabe andmisest.

Riiki sisenemise keelamisel seekord kaebajale dokumendist koopiat ei antud.

4) Mõlemal sisenemiskatsel ei antud kaebajale korrektseid juriidilisi selgitusi ja PPA

ametnikud survestasid kaebajat. Kaebaja veetis 26. märtsil 2025 piiripunkti ruumides kolm

tundi või enam. Kaebajale esitati küsimusi tungivalt ja kahtlustatavalt, mistõttu tundis kaebaja

psühholoogilist survet. Teisel sisenemiskatsel viidi kaebaja dokumendid uuesti

kontrollimiseks ära ilma ooteaega määramata. Mõne aja pärast seisid kaebaja vastas kolm

piiripunkti töötajat ja pidasid vestlust viisil, mis tekitas kaebajas psühholoogilist

ebamugavust. Ametnikud väljendasid kahtlust reisi eesmärgi suhtes, hoolimata mõjuva aluse

olemasolust.

5) Piirivalvurite käitumine näitas teatud erapoolikust seoses kaebaja kodakondsusega. Kogu

Narva piiripunktis viibimise aja koges kaebaja survet, millega kaasnes ärevus ja sisemine

pinge. Piirivalvurid kasutasid keelt, mida kaebaja tajus trotsliku, agressiivse ja halvustavana.

Mõned rääkisid käskival toonil, teised iroonia või sarkasmiga. Toimunut saatis surve ja

usaldamatuse õhkkond, mis riivas kaebaja inimväärikust ja suurendas emotsionaalset stressi.

6) Sisenemiskeeldude tulemusena lisati kaebaja passi erimärgid, mis muudavad dokumendi

edasiseks rahvusvaheliseks reisimiseks praktiliselt sobimatuks, kuna need tähistavad kaebajat

isikuna, kellel oli varem Schengeni tsooni sisenemine keelatud. Isegi hilisema õigusliku

taastamise korral võib selline märk teiste riikide vastuvõtuotsuseid negatiivselt mõjutada.

Kaebaja vajab kaebuse rahuldamisel kohtult kinnitust, mis näitab, et Schengeni tsooni

sisenemisest keeldumine, mille tulemusena tehti kaebaja välispassi vastavad märgid, tunnistati

ebaseaduslikuks.

7) Kaebajal diagnoositi 2021. aastal süsteemne veresoonte haigus, mis mõjutab otseselt

ajuvereringet ja võib põhjustada neuroloogilisi tüsistusi. Samuti on kaebajal muud kroonilised

terviseprobleemid (selgroo song, anamneesis südameoperatsioon), mis süvenesid.

Terviseprobleemid, mis ilmnesid pärast juhtumit, ei saanud meditsiiniliselt fikseeritud. PPA

3-25-867

tegevusest kogetud psühholoogiline surve, alandus, õiguskindluse puudumine ja abitustunne

olid kaebaja terviseseisundile ülimalt ohtlikud ning ohustasid kaebaja heaolu. Kaebaja ei

saanud pärast juhtumit mitu ööd hästi magada. Kogetud surve ja ebakindlus ei tekitanud

ärevust mitte ainult kaebajas, vaid ka kaebaja emas, mis suurendas kaebaja emotsionaalset

koormust, isiklikku vastutust ja sisemist pinget. Kaebaja nõuab inimväärikuse alandamise eest

kahjuhüvitisena 4800 eurot ja tervise kahjustamise eest 200 eurot.

8) Kaebajale tekkis varaline kahju umbes 1000 eurot (piletid, hotellibroneeringud jne).

12. PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses

kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) Kaebaja piiriületused tõkestati põhjusel, et kaebajat peetakse ohtlikuks ühe või mitme EL

liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.

2) RiPS § 11 sätestab, et kõik isikud on välispiiri ületamisel kohustatud politseiametniku

nõudmisel andma selgitusi enda isiku kohta. Lisaks sellele peab kolmanda riigi kodanik

andma selgitusi oma EL liikmesriiki sisenemise, liikmesriigis viibimise ja liikmesriigist

lahkumise asjaolude kohta ning tõendama neid, arvestades EL õigusaktide, välislepingute või

seadusega sätestatud erisusi.

3) Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja

riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest õigusest ega EL õigusest ei tule kolmanda riigi

kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.

4) 26. märtsil 2025 toimunud piirikontrolli käigus ei suutnud kaebaja politseiametnikule

selgelt ja arusaadavalt selgitada oma reisi eesmärki ega sihtkohta. Kaebaja väitis, et soovib

minna turismireisile Itaaliasse, kuid tal ei olnud kaasas ei piisavalt rahalisi vahendeid ega

pagasit. Samuti ei suutnud kaebaja selgitada, mis eesmärgil ta soovib siseneda Eesti Vabariigi

territooriumile. Ta märkis, et ei soovi minna Soome Vabariiki, kuna on sealt töölt vabastatud

ning tal puudub hetkel töökoht Soomes. Tulenevalt eeltoodust edastas II astme ametnik teabe

kaebaja kohta Soome ametiasutustele, kes alustasid kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetlust. Kõiki asjaolusid arvesse võttes tekkis piirikontrolli teostanud politseiametnikel

põhjendatud kahtlus kaebaja ütluste usaldusväärsuses ning tema piiriületus 26. märtsil 2025

tõkestati.

5) 28. märtsil 2025 toimunud piirikontrolli käigus selgitas kaebaja II astme ametnikele, et

soovib minna Soome Vabariiki töötama. Kaebaja ei suutnud oma reisi eesmärki tõendada,

kuna tal puudus kehtiv tööleping ning korteris, kus ta väidetavalt pidi Soomes elama, elas

piiriületuse ajal teine isik. Koostöös Soome kolleegidega tegi II astme ametnik kindlaks, et

kaebaja ei olnud saanud Soomes palka juba neli kuud ning seoses 26. märtsi 2025. a

piiriületusega olid Soome võimud algatanud kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetluse. Võttes arvesse kõiki uuritud ja kinnitatud asjaolusid, jõudis II astme ametnik

järeldusele, et kaebaja reisi eesmärk ei ole seotud töötamisega Soomes. Kõiki asjaolusid

arvesse võttes tekkis piirikontrolli teostanud politseiametnikel põhjendatud kahtlus kaebaja

ütluste usaldusväärsuses ning tema piiriületus tõkestati.

6) Sisenemiskeelud väljastati piiripunktis ajaliselt piiratud olukorras ning II astme kontrolli

piiriametnik andis kogutud tõenditele ja teabele hinnangu ja otsustas kohaldatava tagajärje üle

ning tõkestas kaebaja piiriületused.

3-25-867

7) Sisenemiskeeld on oma olemusest ühekordne tõkend ning peale Narva piiripunkti

sisenemiskeelu saamist, võib kaebaja ületada Venemaa Föderatsiooni ja EL vahelisi piire.

Haldusakt on täidetud ja kaebaja suundus tagasi kodakondsusjärgsesse riiki.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Vaidluse all on PPA 26. ja 28. märtsi 2025. a sisenemiskeelu otsuste õiguspärasus.

Nimetatud otsustega keelati piiril kaebaja Eesti Vabariiki sisenemine. Samuti on kaebaja

esitanud hüvitamisnõude PPA tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus hindab esmalt PPA poolt

kaebajale väljastatud sisenemiskeeldude õiguspärasust kui ühte kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eelduse täidetust (vt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1) ning lahendab

sisuliselt kaebaja nõude PPA 26. märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr

2101250045135 ja 28. märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr

2101250046052 tühistamiseks (I). Seejärel võtab kohus seisukoha ülejäänud kahju hüvitamise

nõude rahuldamise eelduste täidetuse ja kahjunõude rahuldamise võimalikkuse osas (II) ning

teeb menetluskulude jaotust ja muid menetluslikke küsimusi puudutavad otsustused (III).

I

14. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 28² lg 1 kohaselt keelab PPA

välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema

kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri

liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad), toodud vormi (sisenemiskeelu

otsus). Tegemist on sisenemiskeelu otsusega Schengeni piirieeskirjade art 14 tähenduses.

Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 1 kohaselt on kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile

Schengeni piirieeskirjade art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5

osutatud isikute kategooriasse, keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile.

15. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p c sätestab, et kuni 90-päevaseks kavandatud

viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, mis

tähendab igale viibimispäevale eelneva 180-päevase ajavahemiku arvestamist, kehtivad

kolmandate riikide kodanikele järgmised territooriumile sisenemise tingimused: nad

tõendavad kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid

nii kavatsetava viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks oma päritolumaale või sõiduks

kolmandasse riiki, kuhu lubamises nad on kindlad, või nad on võimelised omandama need

vahendid seaduslikul teel. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p e näeb lühiajalise viibimise

eesmärgil liikmesriiki sisenemise ühe tingimusena ette, et isik ei ohusta ühegi liikmesriigi

avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid. Schengeni

piirieeskirjade art 6 lg 5 p a sätestab ühe erandina, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei täida

kõiki lõikes 1 sätestatud tingimusi, kuid kellel on elamisluba või pikaajaline viisa, on lubatud

elamisloa või pikaajalise viisa andnud liikmesriigi territooriumile jõudmiseks sõita läbi teiste

liikmesriikide territooriumi, välja arvatud juhul, kui liikmesriik, kelle välispiiri ületamist ta

taotleb, on kandnud ta oma sisenemiskeeluregistrisse ning keeluga kaasnevad juhised

sisenemise või läbisõidu keelamiseks. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 2 kohaselt võib

sisenemise keelata üksnes põhjendatud otsusega. Otsus koos keeldumise täpsete põhjustega

antakse Schengeni piirieeskirjade V lisa B osas esitatud standardvormi kujul. Täidetud

standardvorm tuleb asjaomasele kolmanda riigi kodanikule kätte anda.

3-25-867

16. Kaebaja suhtes on 26. ja 28. märtsil 2025 vastav vorm täidetud ning tehtud on

sisenemiskeelu otsused (dtl 263-266). Vaidlust pole selles, et 26. märtsi 2025. a

sisenemiskeelu otsus anti kaebajale kätte. Kaebaja väited 28. märtsi 2025. a sisenemiskeelu

otsuse kättesaamise kohta on vastuolulised. Ühelt poolt väidab kaebaja, et dokumendi koopiat

talle sel korral ei antud, teisalt selgitab kaebaja, et talle anti kaks koopiat sisenemiskeelu

dokumendist, viidates art 6 lg 1 p-le e, kuid kaebaja keeldus neile alla kirjutamast, sest ei

olnud otsusega nõus. Vastustaja on 8. septembril 2025 täiendavalt selgitanud, et kaebajale anti

sisenemiskeelu vormistamise käigus otsus kahes eksemplaris. Kaebaja keeldus nii 26. märtsi

kui ka 28. märtsi otsuse allkirjastamisest. Selle kohta on mõlemale otsusele tehtud vastav

märge, mille kinnitasid oma allkirjaga kaks PPA II astme piiriametnikku (dtl 392-395).

Schengeni piirieeskirjade V lisa A-osa lg 1 p a kohaselt, juhul, kui kolmanda riigi kodanik

keeldub allkirja andmast, teeb piirivalveametnik märke sellise keeldumise kohta vormi jaos

„kommentaarid“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et PPA on täitnud oma kohustuse

sisenemiskeelu otsuste kaebajale kätteandmisel.

17. Otsuste tegemisel on viidatud RiPS §-le 9¹, mille lg 1 sätestab, et isikud,

transpordivahendid ja kaup, kellele või millele piiriületamise luba ei antud, samuti

ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud peetakse kinni ja saadetakse EL õigusaktide,

välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse

saabusid või toimetati, arvestades EL kodaniku seaduses sätestatud erisusi. Sisenemiskeelu

kohaldamise põhjendusena on vaidlusalustes otsustes välja toodud, et isikut peetakse

ohtlikuks ühe või mitme EL-i liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele

või rahvusvahelistele suhetele (alus (I)). Seega võiks vaidlusalustest sisenemiskeelu otsustest

järeldada, et PPA lähtus otsuseid tehes Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p-st e, leides, et

kaebaja ohustab avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid.

Kohtumenetluses on selgunud, et nii see siiski ei ole.

18. Kohus palus vastustajal selgitada, millistest normidest lisaks RiPS § 91 lg-le 1, § 11 lg-le 4

ja § 17 lg 1 p-le 1, PPA otsuseid tehes lähtus (dtl 386). Vastustaja täpsustas 8. septembri 2025.

a menetlusdokumendis (dtl 397), et lähtus sisenemiskeelu vormistamisel Schengeni

piirieeskirjade art 6 lg 5 p-st c, mille kohaselt peavad kolmandate riikide kodanikud tõendama

kavandatava viibimise eesmärki ja tingimusi ning omama piisavaid elatusvahendeid nii

kavandatava viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks päritoluriiki või reisimiseks

kolmandasse riiki, kuhu nende lubamine on tagatud, või olema suuteline need vahendid

seaduslikul teel hankima. Kuigi vastustaja selgitas, et lähtus Schengeni piirieeskirjade art 6 lg

5 p-st c, on piirieeskirju lugedes ilmselge, et vastustaja on pidanud silmas art 6 lg 1 p c

kohaldamist. Vastustaja poolt ekslikult viidatud art 6 lg 5 p c on kohaldatav olukorras, kus

kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut lõikes 1 sätestatud tingimust, võib

liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel, riiklikes huvides

või rahvusvaheliste kohustuste tõttu.

19. Kohus leiab, et juhtumil, kus vastustaja hinnangul ei suutnud kaebaja selgelt ja

arusaadavalt selgitada oma reisi eesmärki ega sihtkohta, samuti puudusid tal elatusvahendid,

tulnuks sisenemiskeelu otsuste põhjendamisel täita Schengeni piirieeskirjade standardvormil

lahtri „I“ asemel lahtrid „E“ (puuduvad asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi

eesmärki ja tingimusi) ja/või „G“ (puuduvad piisavad elatusvahendid, arvestades riigis

viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud

dokumendid). Samuti pidanuks otsustes olema viide VSS § 28² lg-le 1.

3-25-867

20. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja Vene Föderatsiooni kodakondsusega, kes saabus

Narva-1 piiripunkti 26. märtsil 2025. Kaebaja selgitas piirikontrolli käigus, et reisi eesmärgiks

on lühiajaline turismireis Itaaliasse ja tagasi. Kaebajal on olnud plaan 27. märtsil 2025 lennata

Ryanairi lennuga nr FR5605 Tallinnast Rooma ja 1. aprillil 2025 airBalticuga Milaanost Riiga

ning Riiast Tallinna (lennud BT630 ja BT317). Roomas on kaebaja plaaninud 27. märtsist

kuni 29. märtsini 2025 ööbida hotellis MF Hotel. Edasi on kaebaja 29. märtsil plaaninud sõita

Roomast Milaanosse ja ööbida 29. märtsist 1. aprillini 2025 hotellis Hotel Lugano. Kõik

vajalikud dokumendid, sh hotellibroneeringud ja piletid, olid vormistatud ja tasutud ette.

Kaebuse kohaselt teavitas kaebaja PPA-d reisi eesmärgist ja kinnitas broneeringute olemasolu

ja valmidust seda dokumentidega tõendada. Kaebajal oli kaasas kehtiv Soome elamisluba ja

Vene Föderatsiooni pass (dtl 254-255). Kaebaja selgitas ametnikule, et tal on kaasas viis eurot

sularahas ja tuhat eurot pangakaardil. Menetleja jõudis kontrolli teostades järeldusele, et isiku

reisi eesmärk on ebaselge – ta soovib minna Itaalia turismireisile, raha puudub, pagas puudub,

ei suuda seletada, millega tegelema hakkab (dtl 259).

21. Olukorras, kus PPA ei ole väitnud, et kaebaja selgitused pangakaardil oleva tuhande euro,

lennupiletite ja hotellibroneeringute kohta on valed, jääb kohtule arusaamatuks, kuidas jõudis

PPA järeldusele, et kaebajal puudub raha ja isik ei suuda seletada, millega turismireisil

tegelema hakkab. On täiesti usutav, et nädalasel turismireisil Itaalias saab käia tuhande

euroga, eriti, kui varasemalt on tasutud piletite ja majutuse eest. Samuti ei pea reisimiseks

vältimatult olema kaasas sularaha, sest nii Tallinnas, Riias, Roomas kui Milaanos saab maksta

pangakaardiga. Ka ei ole selles midagi üllatavat, kui inimestel ei ole puhkusereisiks seatud

suuri plaane.

22. Samuti nähtub asja materjalidest, et 28. märtsil 2025 saabus kaebaja taas piiripunkti,

märkides seekord reisi eesmärgiks Soome. Kaebaja selgitas, et reisib tööasjus, mis vastab ta

elamisloale. Ta näitas töölepingut oma viimasest töökohast. Menetleja on märkinud

dokumenti „Piiriületuse üldandmed ja objekti andmed“, et isikul puudub kehtiv tööleping

(eelmine kord ütles, et vallandati); puuduvad peatuskoha andmed (rendilepingul oleval

aadressil elab teine isik); 4 kuud pole Soomes palka saanud; Soome migratsiooniamet on

alustanud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust; on alust arvata, et isiku tegelik plaan ei

ole seotud Soomes töötamisega (dtl 262). Nagu kohus eelnevalt selgitas, märkis PPA ka 28.

märtsi 2025. a sisenemiskeelu otsuse põhjusena „(I) Peetakse ohtlikuks ühe või mitme

Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või

rahvusvahelistele suhetele“.

23. Vastustaja 8. septembri 2025. a selgitustest järeldub, et PPA pidas oluliseks vaid

kolmandate riikide kodanikele territooriumile sisenemise tingimust, et nad tõendavad

kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid. PPA ei ole

arvestanud sellega, et Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 p a näeb ette erandi art 6 lg-st 1.

Kolmanda riigi kodanikul, kes ei tõenda kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning tal

ei ole piisavalt elatusvahendeid nii kavatsetava viibimise ajaks kui tagasisõiduks, on lubatud

elamisloa andnud liikmesriigi territooriumile jõudmiseks sõita läbi teiste liikmesriikide

territooriumi, kui tal on elamisluba. Vastustaja on korduvalt kinnitanud, et kaebajal on kehtiv

Soome Vabariigi poolt väljastatud elamisluba. Samuti on vastustaja kinnitanud, et kaebaja

kohta ei ole Schengeni infosüsteemi (SIS) sisestatud hoiatust sisenemiskeelu eesmärgil.

Lisaks puudub hoiatusteade sisenemiskeeldude registris. Seega ei ole olnud PPA-l takistusi

Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 p a erandi arvestamiseks. Eelnevat arvestades ei vastanud

kaebaja Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 1 tingimustele.

3-25-867

24. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et PPA tegevus kaebajale piiriületuse

mittevõimaldamisel, ei olnud kooskõlas asjas kohalduvate õigusaktidega. Eeltoodust

tulenevalt tühistab kohus PPA 26. märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr

2101250045135 ja 28. märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr

2101250046052.

II

25. Kaebaja on esitanud ka kaebuse PPA tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja nõuab

varalise kahju hüvitamist summas 1000 eurot, inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamist

summas 4800 eurot ja tervise kahjustamise eest kahju hüvitamist summas 200 eurot. Kaebaja

märgib, et tervisekahju osas puuduvad tal kahju tõendavad dokumendid, kuna

terviseprobleemid, mis ilmnesid pärast juhtumit, ei saanud meditsiiniliselt fikseeritud.

Kaebaja selgitab, et tal on varasemad diagnoosid, kuid need ei tõenda seost juhtunuga. Samuti

nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist, mis on seotud inimväärikuse alandamise ja

psühholoogilise survega.

26. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt kuulub varalise kahju hüvitamise

nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu või tegevusetus on

leidnud aset avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teo või tegevusetusega;

õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo või

tegevusetuse ja isikul tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab

lisaks nende eelduste täidetusele olema tegemist avaliku võimu kandja süülise õigusvastase

teo või tegevusetusega, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset

õigust.

27. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Varalise kahju näol on

tegemist igasuguste mittevabatahtlike negatiivsete tagajärgedega isiku varalises seisundis (vt

P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, § 128

kommentaar 4.2.1). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 66 on vara isikule

kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kahju tekib, kui isiku vara väheneb (vt Riigikohtu 26. septembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-

1449, p 29.2). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja

faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS §

8 lg 1 teine lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1) (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 7.

oktoobri 2024. a otsus nr 3-22-1337, p 25).

28. Kaebaja nõuab PPA-lt varalise kahju hüvitamist summas 1000 eurot, esitades kahju

tekkimise kohta nõuetekohased tõendid. Kaebusele on lisatud LuxExpressi 26. märtsi 2025. a

bussipilet liinil Sankt-Peterburg-Tallinn hinnaga 47 eurot. Samuti on esitatud tõendid selle

kohta, et kaebaja on 19. märtsil 2025 bussipiletite eest tasunud 47 eurot. Kuna kaebaja ei

jõudnud 26. märtsil 2025 ibis Tallinn Center majutusse, määrati talle mitteilmumise eest trahv

3-25-867

57,60 eurot. Ka selle kulu tekkimise kohta 31. märtsil 2025, on tõendid esitatud. Tõenditest

nähtub, et kaebaja on ostnud lennupileti, et sõita 27. märtsil 2025 Ryanairiga Rooma. Pileti

hind on 72,63 eurot ja pileti eest on tasutud 19. märtsil 2025. Kaebaja on plaaninud 27.

märtsil 2025 sõita bussiga Rooma Ciampino lennujaamast Ciampinosse, makstes selle eest 19.

märtsil 2025. a 2,70 eurot. Samuti on kaebajal olnud soov 27. märtsil 2025 sõita bussiga

Ciampinost Rooma, makstes selle eest samuti 2,70 eurot. Kaebaja on 20. märtsil 2025

maksnud 98 eurot Rooma majutuse eest hotellis MF Hotel perioodil 27. märts kuni 29. märts

2025. 29. märtsil 2025 on kaebaja soovinud Roomast sõita Milaanosse ja on selle eest 21.

märtsil 2025. a maksnud 79,90 eurot. Milaano majutuse eest hotellis Hotel Lugano

ajavahemikus 29. märts kuni 31. märts 2025, on kaebaja 20. märtsil 2025 tasunud 105,80

eurot. Kaebaja on 21. märtsil 2025 broneerinud 1. aprilli 2025. a lennud Milaanost Riiga ja

Riiast Tallinna, makstes selle eest airBalticule 137,99 eurot. 21. märtsil 2025 on kaebaja

broneerinud majutuse perioodiks 31. märts kuni 1. aprill 2025 Hotel Luganos, tasudes 21.

märtsil 2025 45 eurot. Kaebaja on 21. märtsil 2025 tasunud majutuse eest Tallinnas

perioodiks 1. aprill kuni 2. aprill 2025 Tallink Express Hotelis hinnaga 50,22 eurot. Kaebaja

on 21. märtsil 2025 tasunud 1. aprilli 2025. a pileti eest Milaanost Malpensa lennujaama

summas 13 eurot. 31. märtsil 2025 on kaebaja plaaninud sõita Milaanost Zürichi

pearaudteejaama, makstes 21. märtsil 2025 55,50 eurot. Samal päeval on kaebaja soovinud

Zürichist Milaanosse naasta, makstes samuti 55,50 eurot. Seega kaebaja kulud kokku on

olnud 823,56 eurot (47 + 57,60 + 72,63 + 2,70 + 2,70 + 98 + 79,90 + 105,82 + 137,99 + 45 +

50,22 + 13 + 55,50 + 55,50 = 823,56).

29. Arvestades 26. märtsi 2025. a PPA otsust, kus kaebaja läbi Eesti Itaaliasse minna ei

saanud, on kaebaja teinud järgmisi kulutusi. Lennupilet 29. märtsiks 2025 Helsingist

Milaanosse hinnaga 150,89 eurot. Kaebaja on plaaninud majutust 28. märtsist kuni 29.

märtsini 2025 Soomes hotellis Omena Hotel Helsinki Lönnrotinkatu, tasudes 27. märtsil 2025

selle eest 61,20 eurot. Kaebaja on soovinud sõita 28. märtsil 2025. a LuxExpressiga Narvast

Tallinna, tasudes selle eest 14 eurot. Kaebaja on tasunud ka bussisõidu eest Kingissepast

Sankt-Peterburgi 28. märtsil 2025 650 rubla, mis on tema arvutuste kohaselt umbkaudu 7

eurot. Kokku on kaebaja kandnud kulusid 233,09 eurot (150,89 + 61,20 + 14 + 7 = 233,09).

30. Kohus leiab, et kaebajale tekkinud varaline kahju on tõendatud. Asja materjalidest

nähtuvalt on kaebaja teinud kulutusi lennupiletitele, rongipiletitele ja majutusele, kuid ei ole

saanud neid teenuseid kasutada. Seetõttu on asjatult rahalise kulutuse tegemine tõendatud.

Kõnealust kahju ei oleks kaebajale tekkinud, kui PPA ei oleks õigusvastaselt keeldunud teda

26. märtsil ja 28. märtsil 2025 Eesti riiki lubamast ja takistanud tal bussisõitu jätkata. Seega

on PPA õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud varalise kahju vahel põhjuslik seos.

31. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik talle PPA tegevuse tõttu kahju tekkimist

mingil viisil vältida. Küll aga olnuks kaebajale kahju tekkimist võimalik vältida PPA-l

kaebajaga seotud asjaolude kontrollimisel ja kohalduvate õigusaktide väljaselgitamisel

vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine PPA vastutust

piiravaid asjaolusid RVastS § 13 lg 1 tähenduses.

32. Kuna kaebaja kulutused on kokku 1056,65 eurot (823,56 + 233,09 = 1056,65) on

põhjendatud mõista kaebaja soovitud varaline kahju summas 1000 eurot PPA-lt kaebaja

kasuks välja.

33. Kohtu hinnangul ei põhjustanud PPA kaebajale mittevaralist kahju.

3-25-867

34. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik

ja piiratud ning see võimalus on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete

korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige

kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-

1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju

eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Selleks, et lugeda isiku

hingelisi üleelamisi mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes, peab nende raskus

ületama teatud lävendi ehk mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud

tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad (vt Riigikohtu 26. septembri 2022. a

otsus asjas nr 3-20-1449, p-d 30.4, 30.5). Inimväärikus on põhiseaduse aluspõhimõte ja kõigi

põhiõiguste alus. Samuti ei saa inimväärikuse alandamist eeldada pelgalt väidetava

õigusvastase haldusmenetluse tõttu. Selleks peab rikkumine olema süüline ning ületama

teatud raskusastme (Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2021. a otsus nr 3-19-2435, p 17).

Inimväärikuse alandamine on tihedalt seotud isiku subjektiivsete tunnetega. Kohtlemine on

inimväärikust alandav, kui see tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või alaväärsustunnet

(vt nt Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2023. a otsus asjas nr 3-22-1245, p 63).

35. Kaebaja on PPA-le ette heitnud umbusklikku suhtluskeskkonda, mis oli talle

psühholoogiliselt rõhuv. Kaebaja väidab ka, et kui ametnikud nõudsid kaebajalt tõendit

kaebaja viimase palga kohta, tundis ta survet ja keeldus seetõttu lisateavet andmast. RiPS § 11

lg 4 sätestab, et kõik isikud on välispiiri ületamisel kohustatud politseiametniku nõudmisel

andma selgitusi enda isiku kohta. Lisaks sellele peab kolmanda riigi kodanik andma selgitusi

oma Euroopa Liidu liikmesriiki sisenemise, liikmesriigis viibimise ja liikmesriigist lahkumise

asjaolude kohta ning tõendama neid, arvestades Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute või

seadusega sätestatud erisusi. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajale põhjustatud tagajärjed

tavapärasest eluriskist intensiivsemad.

36. Kaebaja tervisekahju tekkimine ei ole tõendatud ja selles osas jätab kohus kaebuse

rahuldamata.

III

37. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 esimene lause sätestab,

et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral

jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

38. Riigilõivu tasumisel on kaebaja lähtunud riigilõivuseaduse § 60 lg-st 2, mille kohaselt

tasutakse halduskohtule kahju kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille

väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro. Kuna kaebaja

nõudis PPA 26. märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101250045135 ja 28.

märtsil 2025 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101250046052 tühistamist, varalise

kahju hüvitamist summas 1000 eurot, inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamist

summas 4800 eurot ja tervise kahjustamise eest kahju hüvitamist summas 200 eurot, tuli

kaebajal tasuda riigilõiv summas 174 eurot ((1000+4800)×0,03). Arvestades kaebaja nõutud

hüvitiste (6000 eurot) ja kaebajale välja mõistetud hüvitiste (1000 eurot) vahekorda, loeb

kohus kaebuse rahuldatuks 1/6 ulatuses. Kaebuse rahuldamise proportsioonist lähtudes tuleb

3-25-867

seega vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja mõista 29 eurot (174÷6). Vastustaja

võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

39. Kohus asendab HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes ja kaebaja isikuandmete kaitseks käesoleva

otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)