2-24-143086/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. november 2025

Tsiviilasja number

2-24-143086

Tsiviilasi

AS-i ÜHISTEENUSED hagi Sergei Kuklini vastu

leppetrahvi 57 eurot, võla sissenõudmiskulu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Sergei Kuklini apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AS ÜHISTEENUSED (registrikood

11052490), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja Sergei Kuklin (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 28. aprilli 2025. a

otsus muutma.

2. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta

Sergei Kuklini

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 26. novembril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Sergei Kuklinilt (kostja) 100 euro 28 sendi saamiseks. Pärnu

Maakohus andis 17. detsembril 2024 kostja vastuväite tõttu asja üle Viru Maakohtule.

2. Hageja esitas 30. detsembril 2024 Viru Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 57 eurot, võla sissenõudmiskulu 20

eurot, viivise 18 eurot 6 senti ja viivise leppetrahvilt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni leppetrahvi

tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja parkis 13. detsembril 2021 sõiduki, registreerimismärgiga XXXXXXX (sõiduk),

hageja opereeritavale parkimisalale P. Kerese 3, Narva (parkimisala). Parkimisalal olid

infotahvlid, milledel olid märgitud parkimistingimused. Parkimistingimuste rikkumise eest

oli ette nähtud leppetrahv 57 eurot. Kostja rikkus parkimistingimusi. Ta parkis invakohale.

Hageja määras kostjale selle eest leppetrahvi 57 eurot. Kostja ei ole leppetrahvi tasunud.

Kostjal tuleb lisaks hüvitada võla sissenõudmiskulu ja viivis.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei rikkunud liikluskorralduse nõudeid. Liiklusmärk numbriga 874 "Puudega inimese

sõiduk" oli paigaldatud kõrval asuvale territooriumile, s.o aadressile A. Puškini tn 19,

Narva. Liiklusmärgi juures ei olnud teekattemärgistust, mis kehtestaks liiklusmärgi

kehtivuse ala. Teekattemärgistuse puudumise tõttu ei olnud aru saada, kus asub

liiklusmärgi nr 874 kehtivuse ala. Kostja sõiduk oli pargitud ca viis meetrit liiklusmärgist

paremale.

Kostja on töötu. Tal on kolm alaealist last. Kostjal ei ole võimalik hüvitada teise poole

menetluskulusid.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 28. aprilli 2025. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvi 57 eurot, sissenõudmiskulu 20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 20 eurot

13 senti ning viivise leppetrahvilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.

aprillist 2025. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulu 600 eurot koos viivisega.

Kostja oli sõiduki omanik. Ta parkis 13. detsembril 2021 kell 15:45 sõiduki hageja

opereeritavale parkimisalale. Hageja parkimisalal olid parkimistingimused nähtavad.

Tingimuste kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks, kui sõidukijuht pargib sõiduki

parklasse. Kostja poolt hageja parkimisalale sõiduki parkimisega tekkis poolte vahel seega

leping.

Parkimistingimused nägid ette, et parkida võib vastavalt paigaldatud

liikluskorraldusvahenditele (viidad, teemärgistus, liiklusmärgid), keelatud on parkida

kohtades, mis on tähistatud vastavate liikluskorraldusvahenditega. Parkimistingimuste

kohaselt on parkimistingimuste rikkumise eest ette nähtud leppetrahv kuni 57 eurot. Kostja

rikkus parkimistingimusi. Ta parkis vastavalt tähistatud invakohal, omamata selleks õigust.

Kostja pidi sellest rikkumise ajal aru saama. Hageja koostas kostjale rikkumise eest

leppetrahvi 57 eurot. Kostja ei väida, et ta ei saanud leppetrahvi kätte. Hageja võib VÕS §

108 lg 1 alusel seega nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist.

Hageja saatis enne kohtusse pöördumist kostja rahvastikuregistrisse kantud elukoha

aadressile nõudekirjad. Kostja ei väida, et ta ei saanud kirju. Hageja võib VÕS § 113² lg 2

p 1 alusel nõuda kostjalt võla sissenõudmiskulu 20 euro tasumist. Hageja viivisenõue on

VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel põhjendatud.

Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Erandlikke asjaolusid, mis

õigustaksid TsMS § 162 lg 4 kohaldamist, ei ole. Kostja pidi leppetrahvi vaidlustamisel

arvestama, et poolel, kelle kahjuks otsus tehakse, tuleb kanda teise poole menetluskulud.

Hageja riigilõivu ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise ja esitamise kulu kokku

120 eurot on põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka nõudega, mille

vormistamine eeldab suurt ajakulu ja mahukat tõendite kogumist. Hageja esitab

tüüphagisid. Ajakulu on põhjendatud neli tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169

eurot (käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus

peab 169 euro suurust tunnihinda põhjendatuks vandeadvokaadi puhul. Hagejat ei esinda

vandeadvokaat. Tunnitasu on põhjendatud 120 eurot (käibemaksuta). Esindajatasu on

kokku seega põhjendatud 480 euro ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Riigil on kohustus kaitsta võlasuhtes nõrgemat poolt, s.o võlgnikku. Maakohtu poolt

väljamõistetud menetluskulude suurus on ebaproportsionaalselt suur, võrreldes

põhinõudega – nõue on 57 eurot ja menetluskulud 600 eurot. Hageja lepingulise esindaja

tunnitasu 120 eurot ei ole põhjendatud. Tegemist on standardse asjaga. Hagejat esindas

jurist, kelle tunnitasu ei ole lihtsas asjas põhjendatud enam kui 80 eurot.

6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu. Erandlikud asjaolud puuduvad. Menetlusosaline, kelle kasuks

otsust tehti, võib saada väikese rahalise väärtusega vaidlustes hüvitist mõistlike ja vajalike

menetluskulude ulatuses, isegi kui need ületavad oluliselt vaidluse rahalist väärtust.

Menetluskulude hüvitamise piirmäära ei saa siduda tsiviilasja hinnaga. Kulude

põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata konkreetsete asjaolude põhjal. Tartu

Ringkonnakohus on pidanud mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks 135 eurot

(käibemaksuta). Keerulistes ja mahukates asjades on olnud tunnitasu 140 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väiteid ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS §

657 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

8. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ning

kindlaksmääratud rahalise suuruse osas. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole

maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks pidanud jätma hageja

menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda. Hagi rahuldamise korral kannab

menetluskulud, sh hageja menetluskulud, TsMS § 162 lg 1 järgi üldjuhul kostja kui

vaidluse kaotanud pool. TsMS § 162 lg 4 annab kohtule õiguse jätta kulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

1. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus (nt RKTKm

27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes

juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Jättes TsMS § 162 lg 4

asjas kohaldamata, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul diskretsioonipiire rikkunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et asja materjalidest ei nähtu selliseid

erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

2. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on oma praktikas olnud järjelindlalt seisukohal,

et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid

kehtestatud on kõrgendatud standard – menetluskulude väljamõistmine peab olema

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (nt RKTKo 27.10.2021, 2-19-6689/47, p 13). Kostja

viide Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 (p-le 12) ei

ole menetluskulude jaotuse määramise seisukohalt asjakohane. Osutatud lahend oli tehtud

töösuhteid puudutavas vaidluses ning lahendis TsMS § 162 lõike 4 kohta väljendatud

seisukohad seonduvad töötaja kui töösuhte nõrgema poole kaitsmise vajadusega.

Töösuhtes on nõrgemaks pooleks töötaja, kelle õiguste kaitseks on töölepingu seaduses ette

nähtud mitmeid kaitsvaid norme. Eelnevast ei saa aga järeldada, et võlgnikku tuleb alati

pidada võlasuhte nõrgemaks pooleks.

10. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust

kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalise suuruse osas.

1. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja

keerukust arvestades. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb

arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti

menetlusdokumentide sisu ja mahuga (nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14).

TsMS § 175 lg 1 alusel tehtud kaalutlusotsusse saab kõrgema astme kohus samuti sekkuda

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus hageja lepinguliste esindajate kulude (sh

ajakulu) põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu TsMS § 175 lg 1 kohasesse

kaalutlusotsustusse sekkuda.

2. Varasemas praktikas oli Riigikohus seisukohal, et teiselt menetlusosaliselt

väljamõistetava menetluskulu suurus võib ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates

ja suuremahulistes asjades (nt RKTKm 27.02.2012, 3-2-1-143-11, p 14). Kuid seda

seisukohta, nagu ka kostja ise õigesti märgib, on Riigikohus hiljem muutunud (vt RKTKm

14.04.2021, 2-19-10324/42, p 19), leides, et menetluskulusid kandma kohustatud

menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri range sidumine

tsiviilasja hinnaga pole põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 ega ükski teine säte ei näe ette

menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalist piirmäära. Esindajakulude teiselt

menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse

lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu

kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Menetluskulude regulatsiooni (eelkõige TsMS § 175

lg-t 1) tuleb Riigikohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega hüve üle

peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks

lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud.

3. Samuti ei ole maakohus teinud selget kaalutlusviga, pidades mitteadvokaadist esindaja

põhjendatud tunnitasuks 120 eurot. Selline tunnitasu vastab ringkonnakohtu hinnangul

praeguse asja keerukusele ja mahukusele ning

hageja esindaja koostatud

menetlusdokumentide sisule ja mahule.

11. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.

12. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 teises lauses sätestatule

määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei

esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja

või tsiviilasja materjalid.

Hageja ei ole apellatsioonimenetluses enda menetluskuluse nimekirja esitanud, kuigi

ringkonnakohus määras 22. septembri 2025. a määruses selleks pooltele tähtaja. Hagejal

menetluskulude tekkimine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad

menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)