2-24-2638/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-2638

Kohtuasi

G.U hagi Bondora AS-i vastu täiteasjades nr

022/2023/7133 ja 022/2023/7134 sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

G.U apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

11 364,88 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja G.U (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja Bondora AS (registrikood 11483929), lepingulised

esindajad Marion Kurg ja Kati Rohtla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.06.2024 otsus ja saata asi uueks arutamiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-24-2638

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. G.U (hageja) esitas 15.02.2024 Harju Maakohtule Bondora AS-i (kostja) vastu hagi

täiteasjades nr 022/2023/7133 ja nr 022/2023/7134 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja laenusaajana kostjaga 22.12.2020 laenulepingu nr

BL2142329 (laenusumma 6911 eurot, krediidi kulukuse määr 40,51%), 11.03.2021

laenulepingu nr BL2197289 (laenusumma 1594 eurot, krediidi kulukuse määr 32,11%) ja

02.04.2022 laenulepingu nr 2686951 (laenusumma 3400 eurot, krediidi kulukuse määr

29,1900%). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega.

1.2. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja maksis 28.12.2020–04.11.2022

kostjale laenulepingutes märgitud arvelduskontole kokku 5944 eurot.

1.3. Kostja esitas 07.11.2022 maksekäsu kiirmenetluse avaldused ning tsiviilasjades nr

2-22-142727 ja nr 2-22-142728 tehti hagejale makseettepanekud. Hageja ja kostja avalduste

alusel tegi Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond mõlemas tsiviilasjas määrused, millega

kohustati hagejat tasuma kostjale võlga maksegraafiku alusel. Hageja arvelduskonto

väljavõttest nähtuvalt 05.01.2023–31.08.2023 täitis hageja laenu tagasimakse kohustusi

kostjaga sõlmitud ja kohtu määrustega kinnitatud kokkulepete alusel.

1.4. Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus edastas 13.10.2023 hagejale täitmisteatised täiteasjades

nr 022/2023/7134 ja nr 022/2023/7133 ning 15.11.2023 arestis hageja arvelduskontod. Lisaks

arestiti pensionifondi osakud.

1.5. Täitemenetlustes nõutakse hagejalt kogu laenusummat. Täitemenetluste alustamine

põhineb tõenäoliselt maksekäsu resolutsiooni punktil 3, mis sätestab, et „Maksegraafikus

kokku lepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutub kogu võlgnevuse suurus

kohaselt sissenõutavaks“. Tegemist ei ole resolutsiooni osaga, vaid kohtu selgitusega pooltele,

mis on ebaõige sisuga. Selline tingimus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87

kohaselt tühine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 489 lg 21 teise lause järgi peab

maksegraafik sisaldama võla tasumise tähtpäevi, osamaksete suurusi ja osamaksete tasumise

korda, kuid ei tohi sisaldada muid tingimusi võla tasumiseks. Kogu võla nõudmiseks puudub

õiguslik alus, kuna võlgnikult saab nõuda vaid maksegraafiku täitmist. Võlausaldaja üritab

hagejalt saada etteulatuvaid makseid järgmise ca nelja aasta eest. Võlgnik on mõlema võla

puhul maksnud rohkem kui maksegraafiku järgi kohustatud oli. Kõik kokku (st koos

pensionifondi osakute arestimisega) on hageja maksnud 5920,07 eurot, mida on rohkem, kui

ta pidi maksma kahes täitemenetluses kokku.

1.6. Kostja vastusest nähtuvalt oli hageja viivitus ebaoluline. Kostja sõnul pidi hageja

vastavalt tsiviilasjas nr 2-22-142727 tehtud maksekäsule olema 11.10.2023 tasunud 1076,80

eurot, kuid ta oli maksnud 972 eurot ning vastavalt tsiviilasjas nr 2-22-142728 tehtud

maksekäsule 912,60 eurot, kuid ta oli tasunud 828 eurot. Sealjuures tuli graafikujärgne makse

teha 05.10.2023, st kostja pöördus juba 5 päeva hiljem kohtutäituri poole kogu võla

sissenõudmiseks. Ühtegi meeldetuletust ega hoiatust kostja hagejale ei saatnud. Seda

hoolimata asjaolust, et kuni 04.10.2023 oli hageja maksegraafikust ees (graafikujärgne

2-24-2638

kohustus oli 1790,46 eurot, kuid ta oli maksnud 1800 eurot). Kostja poolt kohene kohtutäituri

poole pöördumine täitemenetluse algatamiseks võlgniku ebaolulise viivituse tõttu ei ole hea

usu põhimõttega kooskõlas.

1.7. Kohtutäituri 16.05.2024 vastusest nähtub, et täiteasjas nr 022/2023/7133 on võla katteks

laekunud 3736,36 eurot, millest sissenõudjale on kantud 3280,59 eurot, ning täiteasjas nr

022/2023/7134 ei ole laekumisi toimunud. See tähendab, et täitemenetlus täiteasjas nr

022/2023/7133 on alusetu, kuna võlgnik on maksnud juba ca 2 aasta ulatuses ette ning tal ei

ole võlga. Järgmised maksegraafikujärgsed maksed ei ole veel sissenõutavaks muutunud.

Kuigi täiteasjas nr 022/2013/7134 on võlgnikul 723,42 euro suurune võlg, ei tähenda see aga,

et täitemenetlus oleks lubatav, kuna täitemenetluses nõutakse võlgnikult sisse kogu võlga, mis

ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud. Täiteasjas nr 022/2013/7133 oleks võlgniku

ettemaks tulnud talle täitemenetluse seadustiku (TMS) § 57 alusel tagastada või lugeda

vastavas osas kaetuks võlg täiteasjas nr 022/2013/7134. TMS § 57 eesmärk on mh välistada

võlgniku ettemaksu kohtutäituri käes hoidmine. Võlgnikult on ühes täiteasjades nõutud sisse

nii palju rohkem, et ta on jäänud teises täiteasjas võlgu.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2.1. Kostja nõue on muutunud sissenõutavaks täies ulatuses ja täitemenetlus kogu nõude

sissenõudmiseks on olnud õiguspärane ning algatatud kooskõlas täitemenetluse seadustikuga.

2.2. Puudub vaidlus, et poolte vahel on sõlmitud kolm laenulepingut, mille osas on jõustunud

maksekäsu määrused. Võlad koos menetluskuludega kuulusid tasumisele maksekäskude

lisana kinnitatud maksegraafikute alusel. Maksegraafikutes kokku lepitud tasumise

kuupäevadest mittekinnipidamisel muutus määruste resolutsiooni kohaselt kogu võlg koheselt

sissenõutavaks. Väär on hageja seisukoht, et kohtumääruses sisalduv tingimus on tühine TsÜS

§ 87 kohaselt. Siinsel juhul ei ole tegemist tehinguga vaid jõustunud kohtumäärusega, mida

reguleerib TsMS § 463. Jõustunud kohtumäärused on täitedokumentideks TMS § 2 lg 1 p 1

alusel. Kohtumäärused on hagejale kätte toimetatud ja täitmiseks kohustuslikud. Hageja ei ole

kohtumääruseid vaidlustanud.

2.3. Kuivõrd hageja ei täitnud maksegraafikuid nõuetekohaselt, algatas kostja täitemenetluse,

edastades 11.10.2023 avaldused täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile. Asjaolu, kui palju

oli hageja hagi esitamise ajaks tasunud, ei oma täitemenetluse algatamise õiguspärasuse osas

tähtsust, mistõttu tuleb hageja vastavad argumendid jätta tähelepanuta.

2.4. Väär on hageja väide, mille kohaselt on hagi esitamise asjaoluks nõude ajatamine. Kostja

nõue hageja vastu ei ole ajatatud, kuna maksegraafikutes kokku lepitud tasumise

kuupäevadest mittekinnipidamisel muutus kogu tasumata võlg koheselt sissenõutavaks.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 10.06.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Maakohus selgitas, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte

vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise

täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud. TMS § 221 lg 2 eesmärk

on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti

täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid

2-24-2638

neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi

jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel

põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma

panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on

võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi.

3.2. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja suhtes on alustatud

täiteasi nr 022/2023/7133, kus on 13.10.2023 seisuga nõude suuruseks märgitud 5492,14

eurot ja täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 13.01.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-142727,

ning täiteasi nr 022/2023/7134, kus on 13.10.2023 seisuga nõude suuruseks märgitud 4644,88

eurot ja täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu 22.02.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-142728.

Täitedokumentideks on kohtumäärused (maksekäsud) makseettepanekus nimetatud summa

sissenõudmise kohta, millega on mh kinnitatud maksegraafikud võla tasumiseks osade kaupa.

Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas hagejalt saab nõuda võla tasumist maksegraafiku

alusel või oli kostjal õigus pöörata sundtäitmisele kogu kohtulahenditest tulenev võlg.

3.3. Maakohus nõustus hageja käsitlusega, et täitedokumentides sätestatu, mille kohaselt

„maksegraafikus kokku lepitud tasumise kuupäevadest mittekinnipidamisel muutub kogu

võlgnevuse suurus koheselt sissenõutavaks“ on lubamatu, st viidatud tingimust ei tohiks

TsMS § 489 lg 21 teises lauses sätestatud piirangu tõttu maksekäsu osana kajastada. Samas

leidis maakohus, et hageja oleks pidanud maksekäsud vaidlustama. Hageja ei toonud esile

objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks tal kaebeõigust teostamast. Kuna maksekäsud on

jõustunud, on need sellisel kujul täitmiseks kohustuslikud.

3.4. Täitemenetluse alustamist ei välista ka asjaolu, et hagejapoolne maksmisega viivitus oli

kostja vastuse kohaselt ebaoluline. Hageja möönab, et esines viivitus, mis otseselt tähendab

kohustuse rikkumist. Seadusest ega kohtulahendist ei tulene kostjale kohustust asuda hagejat

enne täitemenetluse alustamist hoiatama või kohustuse rikkumist meelde tuletama.

Tõendamata ja väär on hageja käsitlus, et vaidlusalune võla sissenõutavaks muutumist

reguleeriv lause ei ole maksekäskude resolutsiooni osa, vaid lihtsalt kohtu selgitus pooltele.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Maakohus nõustus hagejaga, et maksekäsud ei tohtinud sisaldada kohese sissenõutavuse

sätet, kuid leidis, et kuna hageja ei vaidlustanud maksekäske, siis ei saa ta sellele argumendile

tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. Seejuures maakohus ei selgitanud

ega lahendanud sisuliselt küsimust, kas kohese sissenõutavase säte moodustas osa

maksekäskude resolutsioonidest või mitte. Selle asemel on vaid lühike vastus, et hageja

käsitlus on tõendamata ja väär.

4.2. Maksekäskude võla sissenõutavaks muutumist reguleeriv lause ei vasta otsuse

resolutsiooni definitsioonile ja selle lisamiseks resolutsiooni puudub ka lubav menetlusõiguse

norm. Veelgi enam, on olemas keelav menetlusõiguse norm – TsMS § 489 lg 21 teine lause

sätestab otsesõnu, et sellist sätet ei tohi maksekäsu resolutsioonis olla. Menetlusõiguses

puudub säte, mis ütleks, et selline kohtulahendi resolutsiooni osa on tühine. TsÜS § 87

kohaldub menetlusõigusele TsMS § 4 alusel. Selline tõlgendus on kooskõlas ka Riigikohtu

antud suunistega, mille kohaselt tuleb tagada kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse

2-24-2638

(eelkõige ebaseaduslike kõrvalnõuete sissenõudmise vastu) ka kohtumenetluses, eelkõige kui

võlgnik ise menetluses ei osale (tagaseljaotsuste, eriti maksekäsu kiirmenetluse puhul) ja

lisaks tuleks takistada täitemenetluses laenuvõtjate õigusi rikkuvate kompromissidest

täitedokumentide kohest sundtäitmist ja piirata selgelt vahekohtu pädevust

tarbijakrediidinõuete lahendamiseks (RKTKm 05.03.2014, 3-2-1-186-13, p-d 24 ja 25).

4.3. Seega on hagejal kohustus maksta vaid maksegraafikujärgseid makseid ning kogu

kohustus tervikuna ei ole sissenõutavaks muutunud.

4.4. Tähelepanu väärib ka see, et hageja täidab võlakohustusi kümnele võlausaldajale, tasudes

igakuiselt ca 1800 eurot, sh ka kostjale maksegraafiku järgi igakuiselt 198,94 eurot.

Täitemenetluse jätkamise korral rikutakse oluliselt hageja teiste võlausaldajate huvisid ning

see võib tuua kaasa hageja pankroti.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata maakohtule uueks

arutamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Mõlema kohtuastme menetluskulud jaotab maakohus sõltuvalt asja uue läbivaatamise

tulemustest.

7. Õige on maakohtu järeldus, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte

vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise

täitedokumendi sundtäitmisele vaidlustamine piiratud. Jõustunud kohtulahendiga lahendatud

vaidluse uuesti avamine toimub piiratult ning seetõttu on reeglina TMS § 221 lg 1 alusel

esitatud hagis võimalik tugineda üksnes elulistele asjaoludele, mis leiavad aset pärast

sundtäidetava lahendi jõustumist. Siinses asjas esitas hageja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, tuginedes täitedokumendi vastuolule TsMS § 489 lg-ga 21, mille kohaselt

ei või maksekäsu kiirmenetluses kindlaks määratav maksegraafik sisaldada muid tingimusi

peale võla tasumise tähtpäevade, osamaksete suuruste ja osamaksete tasumise korra. Siinses

asjas sisaldas maksegraafik ka tingimust, et osamaksetega viivitusse sattumisel muutub kogu

võlg enne maksegraafikus sätestatud osamaksete tasumise tähtaega sissenõutavaks. Seega on

maksegraafik vastuolus TsMS § 489 lg-ga 21. Kuna hageja ei vaidlustanud maksekäsu

kiirmenetluses tehtud lahendit, on see siiski jõustunud tehtud kujul. Tegemist ei ole pärast

lahendi jõustumist muutunud asjaoluga, mis võimaldaks sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi rahuldamist TMS § 221 lg 1 alusel.

8. Maakohus ei pööranud aga vaidluse lahendamisel tähelepanu asjaolule, et hageja ja kostja

vahel 22.12.2020, 11.03.2021 ja 02.04.2022 sõlmitud laenulepingutele kohalduvad

tarbijakrediidilepingu sätted. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus-

või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb

tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2013, 2-21-20479, p 11; RKTKm 24.11.2023, 2 21

2-24-2638

13098, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on siinsel juhul tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Seadus näeb ette eeldused, mida tuleb selliste nõuete lahendamisel kontrollida sõltumata

menetlusliigist.

9. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab

asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad

(RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

siis peab kohus ka ilma sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline

kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline

seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus

peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust (EKo 05.03.2020, C 679/18, OPR-Finance s. r. o. v GK, p 46).

10. Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriikidel on kohustus tagada isikutele tõhusad liidu

õigusest tulenevad õigused. Selle kohustusega on hõlmatud eelkõige direktiivist 93/13

tulenevad õigused. Liikmesriigi kohtu kohustust kontrollida omal algatusel ega lepingu-

tingimused pole ebaõiglased, õigustab tarbijatele pakutava kaitse aluseks oleva avaliku huvi

olemus ja tähtsus. Seetõttu ei saa tagada lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhusat

kontrolli, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et selline

kontroll on toimunud (EKo 07.11.2024, C-178/23, p-d 36–38). Ringkonnakohus leiab, et

samad põhimõtted kohalduvad ka tarbijakrediidi sätetest, sh direktiivist 2008/48 tulenevate

tarbijate õiguste puhul (TlnRnKm 02.04.2025, 2-24-18073/24, p 7.1).

11. Vastutustundliku laenamise põhimõttele annab kohus hinnangu ka siis, kui arutab

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asja (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103).

Eelnimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida

seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale on seadusega

kooskõlas (VÕS § 406 lg 1). Teiseks tuleb kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403⁴ lg 1). VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatu kohaselt

on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks intressikokkuleppe tühisus.

Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne ja krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema.

11.1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas rikutud on

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja krediidi kulukuse määra ja milline on sellest tulenev

hageja õiguste riive. Seega tulnuks praegusel juhul maakohtul omal algatusel kontrollida

laenulepingu vastavust tarbijakrediidilepingu kohustuslikele sätetele. Maakohus ei ole

eeltoodut hinnanud ega selgitanud pooltele tõendamiskoormust. Sellega on maakohus oluliselt

rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 351 lg 1) ning TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4

sätestatud eelmenetluse ülesandeid.

11.2. Eelnevat arvestades on maakohus oluliselt rikkunud eelmenetluse ülesandeid ja teinud

otsuse enne seda, kui asja oli arutatud ammendavalt ja asi oli lõpliku lahendi tegemiseks

valmis. Maakohtu rikkumised on käsitatavad oluliste menetlusõiguse normi rikkumistena

VÕS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 teise lause mõttes. Kuna siinsel juhul on hageja nõude

aluseks ja selle rahuldamise eelduseks olevad asjaolud olulisel määral välja selgitamata, tuleb

2-24-2638

vaidlus lahendada sisuliselt algusest peale. Ringkonnakohtu hinnangul ületab see täiemahulise

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimine esmakordselt

apellatsioonimenetluses uutele asjaoludele ja tõenditele mahtu, mida saaks teha

apellatsioonimenetluses. Tekiks olukord, kus kogu vastutustundliku laenamise põhimõtte

täitmise või rikkumise kohta tuvastatavad asjaolud ega ka tõendite hindamine ei ole enam

Riigikohtus vaidlustatav, kuna Riigikohtus saab vaidlustada õiguse kohaldamise küsimusi.

Sellises olukorras ei ole võimalik asja lahendada apellatsioonimenetluses, vaid asi tuleb saata

maakohtule uueks lahendamiseks. Eelnevast lähtuvalt tuleb maakohtu otsus TsMS § 646 ja §

656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi maakohtule uueks

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu haginõuet puudutavas osas tuleb tühistada ka

menetluskulude jaotus.

13. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud

lahendi jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)