2-14-52132/173 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

17. november 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-52132

Tsiviilasi

Kalev Närepi avaldus põhihuvide keskme

määramise õigusliku kontrolli läbiviimiseks seoses

tsiviilasjaga nr 2-14-52132

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. septembri 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kalev Närepi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: Kalev Närep (ik XXXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. septembri 2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt määruse põhjendusi.

2. Jätta Kalev Närepi määruskaebus rahuldamata.

3. Lugeda Kalev Närepi 5. augustil 2025 avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot

makstuks määruskaebuselt.

4. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud Kalev Närepi kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Avaldajal on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 477 lg 1,

§ 372 lg 5).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitamata kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui taotlust ei esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Kalev Närep (avaldaja) esitas 5. augustil 2025 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus

hinnangut sellele, kas Tartu Maakohtu 5. juuni 2015 määruses tsiviilasjas nr 2-14-52132 (5.

juuni 2015 määrus) määrati seaduslikult kindlaks tema põhihuvide keskme (COMI – Centre

of Main Interests) asukoht ning kas see vastas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015

määrusele (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (määrus nr 2015/848).

Kuna avaldaja põhihuvide kese oli Soomes, ei olnud Tartu Maakohtul 2014. a rahvusvahelist

pädevust algatada Eestis tema pankrotimenetlust. Avaldaja palus hinnata, kas 5. juuni 2015

määruse tegemise ajal asus tema põhihuvide kese Eestis või Soomes, ning vajadusel määrata

ekspertiis või lubada tõendite esitamist.

Avaldaja rõhutas, et ei taotle 5. juuni 2015 määruse muutmist ega tühistamist, vaid tegemist

on uue iseseisva avaldusega, mille eesmärgiks on hinnata, kas 5. juuni 2015 määrus põhines

kehtival õiguslikul alusel. Avaldaja teab, et 5. juuni 2015 määrus on jõustunud ning

vormilised õiguskaitsevahendid selle vaidlustamiseks ammendunud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus keeldus 11. septembri 2025 määrusega avaldaja avaldust menetlusse võtmast

ning jättis menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 1 p 4 alusel. Kohtute

infosüsteemi (KIS) andmetel on Tartu Maakohtus lõppenud avaldaja enda avalduse alusel

algatatud füüsilise isiku pankrotimenetlus ja kohustustest vabastamise menetlus, tsiviilasi

2-14-52132. Menetlust lõpetavad määrused on jõustunud. Kohus lõpetas 5. juuni 2015

määrusega avaldaja kui võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti

väljakuulutamist ja algatas avaldaja suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse.

Määrus nr 2015/848 omab tähendust pankrotimenetluse algatamise hetkel. Pankrotimenetlus

on jõustunud kohtulahendiga lõppenud. Avaldaja seab sisuliselt kahtluse alla jõustunud

kohtulahendi õiguspärasuse.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Avaldaja esitas 12. septembril 2025 määruskaebuse, milles palub: tunnistada, et

maakohtu 11. septembri 2025 määrus on vastuolus määrusega nr 2015/848 ja TsMS § 371 lg

1 p-ga 4; määrata, et tema avaldus on eraldiseisev ega ole seotud varasema tsiviilasjaga nr 2-

14-52132; kohustada maakohut menetlema avaldust vastavalt määrusele nr 2015/848 ja

TsMS-le.

Määrus nr 2015/848 kohaldub ka avaldaja juhtumi puhul. Määruse nr 2015/848 artiklitest 3, 4

ja 6 tulenevalt on maakohtul kohustus hinnata, kas põhihuvide keskme määramine 2015. a

määruses toimus kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Määruse nr 2015/848 artiklite 3 ja 4

kohaselt peab kohus kontrollima oma pädevust ex officio. Kuna avaldaja põhihuvide kese oli

menetluse ajal Soomes, puudus Eesti kohtul rahvusvaheline pädevus asja menetleda. TsMS §

371 lg 1 p 4 ei kohaldu, sest avaldus ei ole seotud varasema tsiviilasjaga nr 2-14-52132, vaid

on eraldiseisev taotlus.

Avaldaja on esitanud Soome kohtule samasisulise taotluse oma põhihuvide keskme

määramise õiguspärasuse kontrollimiseks, sest sissenõudjad on alustanud Eesti kohtu määruse

alusel tema suhtes täitemenetlusi ka Soomes. Samuti on avaldaja esitanud Euroopa

Komisjonile kaebuse seoses Eesti ja Soome kohtupraktikas ilmnenud süsteemsete

rikkumistega, sh COMI määramata jätmisega.

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle 15. septembril 2025

TsMS § 663 lg 5 esimese lause alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse

põhjendusi (TsMS 657 lg 1 p 21, § 659). Avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata.

6. Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 1 p 4 alusel.

Kohus vaatab TsMS § 477 lg 1 järgi hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades

hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus avalduse lõppkokkuvõttes õigesti menetlusse

võtmata ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks.

Maakohtu määruse põhjendusi tuleb siiski osaliselt muuta ning avaldus tuleb jätta menetlusse

võtmata TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 1 p 4 asemel TsMS § 477 lg 1, § 371 lg 2 p 2 alusel.

7. Kohus võib jätta TsMS § 477 lg-st 1, § 371 lg 2 p-st 2 tulenevalt avalduse menetlusse

võtmata, kui avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või

eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui avaldusega ei ole avaldaja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada.

KIS-ist nähtuvalt esitas avaldaja 16. mail 2014 Tartu Maakohtule avalduse (dtl 6–7) pankroti

väljakuulutamiseks ja kohustusest vabastamiseks, avaldus registreeriti tsiviilasjana nr 2-14-

52132. Maakohus võttis 17. juuni 2014 määrusega (dtl 34–36) avaldaja pankrotiavalduse

menetlusse, nimetas ajutise halduri, kohaldas käsutuskeeldu ning avaldas Ametlikes

Teadaannetes selle kohta teate. 28. juuli 2014 määrusega (dtl 90–95) kuulutas maakohus välja

avaldaja pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Maakohus lõpetas 5. juuni 2015 määrusega (dtl

157–165) avaldaja pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist,

vabastas pankrotihalduri, märkis iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses on

jäänud raha saamata, ning algatas avaldaja suhtes võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse. Maakohus lõpetas 10. novembri 2020 määrusega (dtl 870–877) avaldaja

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus avaldaja

vabastamisest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kõik eelviidatud määrused on

jõustunud. Riigikohus keeldus 25. märtsi 2024 määrusega (dtl 1121) avaldaja

teistmisavalduse menetlusse võtmisest, sest 5. juuni 2015 määrusest, mille teistmist avaldaja

nõudis, oli möödunud viis aastat.

Ringkonnakohus leiab, et Eesti seadustest ega ka määrusest nr 2015/848 ei tulene avaldajale

õigust taotleda kohtult iseseisva tsiviilasjana pärast maksejõuetusmenetluse lõppemist ja

menetluses tehtud lahendite jõustumist hinnangut ja tuvastamist, kas põhihuvide kese määruse

nr 2015/848 mõistes oli määratud kindlaks õigesti. Avaldus tuleb jätta TsMS § 477 lg 1, § 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest see ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse

või huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.

8. Ringkonnakohus selgitab avaldajale, et määrust nr 2015/848 kohaldatakse art 84 järgi

ainult pärast 26. juunit 2017 algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes. Ka Riigikohus märkis

avaldaja täitemenetlusi puudutatava kaebuse lahendamisel mh, et määrust nr 2015/848 hakati

art 92 kohaselt põhiosas rakendama alles alates 26. juunist 2017 (vt RKTKm 16. aprill 2025

nr 2-24-11100/45, p 9). Avaldaja maksejõuetusmenetlus algatati 17. juunil 2014, mil kehtis

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. mai 2000 maksejõuetusmenetluse määrus nr 1346/2000.

Erinevalt määruse nr 2015/848 art 4 lg-st 1 ei rõhutanud varasem määrus, et kohus peab

rahvusvahelist kohtualluvust kontrollima omal algatusel (vt ka K. Jürgenson, M. Torga.

Maksejõuetusmenetluse (uuesti sõnastatud) määrus – samm tervendamise ja rahvusvahelise

koostöö suunas. - Juridica 9/2015, lk 631).

9. Avaldaja palus 29. oktoobril 2025 ringkonnakohtule esitatud e-kirjas ja sellele lisatud

selgituses kaaluda Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2025 määruse tsiviilasjas nr 2-25-17544

käsitlemist koos oma 12. septembri 2025 avaldusega, sest teemad haakuvad – COMI

määramine ja täiturite tegevuse seaduslikkus rahvusvahelises kontekstis. Eeltoodut saab

käsitada ettepanekuna liita avaldused ühte menetlusse TsMS § 477 lg 1 ja § 374 mõttes.

Ringkonnakohus leiab, et liitmiseks puudub alus, mh ka seetõttu, et tsiviilasi nr 2-25-17544 ei

ole ringkonnakohtu menetluses.

10. Seoses määruskaebuse riigilõivuga märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja maksis

maakohtule avalduse esitamisel 5. augustil 2025 riigilõivu 70 eurot (dtl 1148); maakohus

selgitas 11. septembri 2025 määruses, et TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel on õigus taotleda

avalduse menetlusse võtmata jätmise korral riigilõivu tagastamist (dtl 1158). Kuna

määruskaebuselt oli riigilõiv maksmata, jättis maakohus kaebuse 12. septembri 2025

määrusega käiguta ja andis avaldajale tähtaja tasuda riigilõiv 70 eurot (dtl 1175–1176).

Avaldaja teatas 12. septembril 2025, et on riigilõivu 5. augustil 2025 juba tasunud, ning lisas

samade andmetega maksekorralduse, mille oli esitanud koos algse avaldusega (dtl 1177–

1179). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et avaldaja oleks maksnud 5. augustil 2025 riigilõivu

rohkem kui ühe korra 70 eurot. Seega maakohus ei kontrollinud ega selgitanud

nõuetekohaselt avaldaja määruskaebuselt riigilõivu tasumist. Ringkonnakohus peab siiski

võimalikuks ja mõistlikuks käsitada praegusel juhul avaldaja 12. septembri 2025 kirja

taotlusena lugeda avalduselt tasutud riigilõiv tagastamise asemel makstuks määruskaebuselt

tasumisele kuuluva riigilõivu katteks. Avaldaja 5. augustil 2025 tasutud riigilõiv tuleb lugeda

määruskaebuselt makstud riigilõivuks. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, ei tulene

avaldajale TsMS §-st 150 alust taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist.

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebusega seotud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)