2-25-16633/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

17.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-16633

Kohtuasi

SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja

taotlus X (X) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku

tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni

40 päevaks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 08.10.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

SA

Pärnu

Haigla

Psühhiaatriakliinik (registrikood

90004527,

aadress

Ristiku 1, Pärnu) juhataja Raine Pilli

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXXX, viibimiskoht SA Pärnu Haigla

Psühhiaatriakliinik, Ristiku 1 Pärnu), riigi õigusabi korras

määratud esindaja advokaat Toomas Metsma

Eestkosteasutus: Kehtna vald (vallavalitsuse kaudu)

(registrikood 77000252, aadress Pargi 2, Kehtna alevik,

Kehtna vald, Rapla maakond)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 08.10.2025 määrus jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-25-16633

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse

sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse

paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse edasine käik

1. SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) juhataja Raine Pilli esitas 06.10.2025

Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras X (puudutatud isik) suhtes

tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada tahtest olenematut ravi üle 4 päeva tema

kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Avaldusele on lisatud psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta,

koostatud 04.10.2025 kell 16:40 ja teise psühhiaatri arvamus, koostatud 05.10.2025.a kell

10:30. Avalduse kohaselt:

2.1. Haiglaravile saabumise põhjused: puudutatud isik saabub erakorraliselt kiirabi ja politsei

saatel, kuna süvenenud psühhootilisus, mis hakanud järjest enam mõjutama käitumist.

Psühhoosivastane toetusravi on katkenud, saabus reisilt Põhjamaadest, hakkas avaldama

paranoilise sisuga luulumõtteid, tegi sotsiaalmeedias selle teemalisi postitusi. Nt otsib

töökäsi, kes karistaks kambakest, kes tema auto pidureid seebitavad. Lähedased edastasid

informatsiooni raviarstile, kes soovitas hospitaliseerimist psühhoosivastase ravi

taasalustamiseks ning vägivaldse käitumise ennetamiseks. Patsiendil endal haiguskriitika

puudub, kiirabi kutsustud mitmel päeval, kiirabiga kontaktis suutnud jätta nö terve inimese

mulje ja kuna patsient on sulgenud meedikute ees kogu oma terviseinfo, siis kiirabil polnud

ka kuskilt täiendavat informatsiooni saada. Lõpuks õnnestus hospitaliseerimine kui

psühhiaatri poolt antud paberil tahtest olenematu ravi saatekiri. Patsient on haigestunud

luululiselt peale 2020.a toimunud ajusisest verejooksu, diagnoositud orgaaniline luululine

häire (F06.2). Viibinud varasemalt tahtest olenematul ravil 2023.aastal. Luulumõtete tõttu

varasemalt rünnanud abikaasat, olnud vaenulik teiste pereliikmete suhtes. Ka käesolevalt

pereliikmete suhtes järjest paranoilisem.

2.2. Seisundi kirjeldus haiglaravile võtmisel: selge teadvusega, orienteeritud isikus-ajas-

kohas, situatsioonist arusaam puudulik. Ei mõista, mis vandenõu tema suunas jälle

korraldatakse. Olekult pinges, ärritunud. Kõne kiire, paljusõnaline, võtab intensiivset

pilkkontakti. Mõttekäik kiire, laialivalguv, raskesti suunatav. Avaldab paranoilisi

luulumõtteid endise abikaasa ja laste suunas. Räägib, et 3 aastat tagasi pandi ka haiglasse,

„taheti pähe määrida kriminaalasja“. Kahtlustab, et teavitajaks tema endine abikaasa, kes

"soovib oma käitumisega provotseerida". Peale haiglaravi võttis määratud ravimeid 1 aasta,

siis katkestas. Avaldab veendumust, et naine pani talle toidu sisse vererõhku tõstvaid ravimeid

ja seetõttu haigestus ajusisese verejooksuga ja kui sümptomid tekkisid, siis naine ei kutsunud

abi, meelega. On kahtlustav ka tütre ja poja suunas, leiab, et kogu perekond mängib kokku.

Lisaks kahtlustab Raplas olevat "jõuku", nimetab "Y". Arvab, et tema auto pidurite vahele

määritakse seebikivi, et tema kütuse arveid tõsta.

2-25-16633

2.3. Käesolevalt: kõne paljusõnaline, tempokas, avaldab paranoilisi mõtteid lähedaste suunal.

Mõttekäik kiirenenud, kohati laialivalguv. Kirjeldab haiglasse toomisele eelnevat

sündmustikku - kiirabi käinud mitmel korral, ei tahtnud neid sisse lasta, peitis ennast

pööningule ning seetõttu olnud vaja päästjate abi tema haiglasse toimetamisel. Pakub, et

politseil oli termokaamera, mistõttu ta ka pööningult üles leiti. Ei mõista, miks peab haiglas

olema. Räägib taas, et tõenäoliselt on haiglasse toomise korraldanud tema naine, kellega

elatakse 5a eraldi. Algselt ütleb, et ei tea, miks naine seda teha võis, kuid hiljem avaldab, et

naine on tema arvates tõenäoliselt mestis mingisuguse meestejõuguga, kes naist füüsiliselt

väärkohtlesid. Avaldab ka paranoilisi mõtteid tütre osas, kes talle sotsiaalmeedias saatis pildi

oma jalgadest ning patsient tundis, et sellel oli mingisugune varjatud tähendus, jalad ei olnud

pantsiendi hinnangul tütre omad. Lisaks on patsiendi sõnul eelpool kirjeldatud jõuk seotud

tema auto kahjustamisega – erinevates linnades määritakse piduriketastele seebikivi, mille

eemaldamisel on patsient enda sõnul saanud keemilisi põletusi. Ei avalda, miks tema vastu

selliseid tegusid tehakse, kuid toob välja, et „kõik on omavahel mestis“. Varasemalt olnud

välismaal –tahab ka nüüd Norrasse minna. Sellest rääkides meenub patsiendile, et politsei oli

teda kiiruse ületamise eest hiljuti peatanud ning dokumendilt lugenud välja midagi sellist, mis

oli takistanud politseid talle trahvi tegemast. Võttis seda märgina, et peab Eestist kohe ära

minema. Ravimeid ei võta, kuna tunneb ennast tervena, ütleb, et on tema valik, kas elab või

sureb. Käesolevalt ebaadekvaatne psühhoosist tingitud seisund ja käitumine püsib.

Diagnoositud orgaanilist luululist psühhoosi (F06.2). Käitumine lähtub luulumõtetest,

haigusteadvus puudub täielikult, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise sihipäratu

käitumise süvenemist, mille käigus isik paneb ohtu teiste elu ja turvalisuse, kuna tema

maailmapilt ei vasta ümbritsevale reaalsusele. Samuti jätab ta enda tervise hooletusse, kuna ei

tunnista ühtegi haigust endal olevat (ei ravi hüpertooniatõbe ega tunnista ka psüühikahäiret).

Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud

ravikeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna olemasolevate andmete alusel on

psüühikahäire krooniline ja käesolevalt süvenenud kuude jooksul ning käitumise

ebaadekvaatsus ajas süvenenud, siis on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt ilmne, et

häire ei möödu 4 päevaga ja seega on juba praegu ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva

haiglaravi vajadus ületab 4 päeva.

2.4. Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et Xl on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva

psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu

psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS §11 lg

1 vajab X tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

PsAS §13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 taotleb avaldaja X suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist

isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks, tema suhtes tahtest olenematut ravi

pikendamist üle 4 päeva tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

3. Pärnu Maakohus rakendas 06.10.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva, so.

alates 04.10.2025 kell 16.40 kuni 08.10.2025 kell 16.40. X suhtes on lubatud kasutada ravi

antipsühhootikumidega.

Puudutatud isiku seisukoht

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha kohaselt avaldas X

enda ärakuulamisel, et on terve mees ega vaja mingit ravi. Kogu selle jama taga on tema

endine naine, kes ilmselt organiseeris ta psühhiaatrilisele ravile. Seejärel räägib, et üks

grupeering jälgib teda ja määrivad pidevalt sõiduki piduriketastele seebikivi. Kahtlustab, et

2-25-16633

selles grupeeringus on endised töökaaslased Päästeametist ja autoremondi töökojast. Samuti

on naine seotud selle jõuguga. On politseid teavitanud, kuid politsei ega Eesti riik ei kaitse

teda. Avaldab arvamust, et kõik on omavahel mestis, teevad koostööd. Seejärel räägib kuidas

Soomes olles puhastas Coca-colaga pidurikettaid ja juurde tuli üks naine ja oli öelnud, et

„näen, et sa ei kavatse alistuda“. Ütleb, et ilmselt see naine oli või on seotud grupeeringuga.

Grupeeringul on lai haare. Avaldab, et Eesti riigist on kõrini ja sõidab esimese lennukiga

Norra. Võtab endale uue nime ja passi. Avaldab, et haiglas antakse neid samu ravimeid. Mille

vastu ravimid on, ei tea. Ütleb, et ei vaja ravimeid. Varasemalt jättis ravimid ära, kuna

ravimid ei aidanud. Võtab vaid vererõhuravimeid ja see on kõik. Ravil olla ei soovi ja

ravitähtaja pikendamisega ei ole nõus. Soovib koju ja Eestist ära. Raviarst avaldas esindajale,

et isikul on raske psüühikahäire. Avaldab luululisi mõtteid mingist grupeeringust ja/või

jõugust, kes jälgivad teda ja kahjustavad tema vara. Paranoiline nii lähedaste suhtes.

Maniakaalselt kahtlustav kõiges. Isik ei mõista oma tervislikku seisundit ega abivajadust.

Tuvastatud, et toetusravi on ambulatoorselt katkestanud. Psüühikahäire on aktiveerunud

maniakaalse faasina ja ajas süvenenud. Ohtlik nii enda kui teiste, sh lähedaste suhtes. Ravita

jäämisel võib psüühikahäire veelgi süveneda ja muutuda ravile raskesti alluvaks.

Haiguskriitikata ega mõista ravi vajadust. Ravi praeguses seisundis vajalik. Seetõttu on

vajalik ka haiglaravi pikendamine. Ravi teostatakse meditsiiniliste ravivõtetega. Võttes

arvesse kõiki asjaolusid, sh raviarsti selgitusi ning vahetut kogemust puudutatud isikuga

suhtlemisel on esindaja seisukohal, et isik vajab ravitähtaja pikendamist. Isik peab ennast

terveks ning ei vaja ravi. Jutt ja mõtted ulmelised ja ebareaalsed. Jätkuvalt luululine. Samuti

on tajutav paranoilisus. Isik haiguskriitikata. Ravi vajadust ei mõista ega saa aru ravil olemise

vajadusest. Katkestanud omal algatusel senise toetusravi. Esindaja hinnangul on isik praeguse

tervisliku seisundi puhul ohtlik nii endale kui teistele. Esindaja peab psühhiaatrite arvamusi ja

hinnanguid isiku seisundi osas usaldusväärseteks. Esindaja hinnangul ravivajadus puudutatud

isiku puhul esineb ja see on vajalik. Oluline on, et isik läbiks ravikuuri, mille tulemusena

tervislik seisund paraneb. Ravi tegelik kestus oleneb ravi tulemuslikkusest ja isiku

meditsiinilisest/psüühilisest seisundist, mida oskab anda ja hinnata raviarst. Esindaja on

seisukohal, et puudutatud isiku suhtes ei ole rikutud tema põhi- ega menetlusõigusi. Isikule on

võimaldatud olla ära kuulatud ja kohtuda esindajaga. Isikule on selgitatud vastavalt tema

arusaamisele menetlusõigusi.

5. Kohus kuulas X isiklikult ära 08.10.2025 tema viibimiskohas Pärnu Haiglas. X oli

kontaktne, orienteerus ajas, kohas ja omaenese isikus. Kinnitas, et on täiesti terve ning ei vaja

ravi, korduvalt rääkis, et varasem tabletiravi ei ole ära võtnud neid mõtteid sündmustest, mis

tal kogu aeg peas on. Kahtlustas oma naist vandenõus tema vastus, rääkides samas, et elab

naisest juba mitu aastat lahus ja kokkupuude puudub. Eitas ravi poolelijätmist, soovis

viivitamatult haiglast välja saada. Sekka rääkis korduvalt oma autode piduriketastest,

seebikivist, naisega seotud seksuaalset laadi väärkäitumisest grupi meestega. Kahtlustas poega

enese kahjustamises ja seda, et poeg on tema vastu. Suhted lähedastega praktiliselt olematud,

tütrega suhtlemist möönab. Kordas pidevalt, et on terve ja soovib ravilt lahkuda ning minna

Norrasse tööle.

6. Kohus kuulas 08.10.2025 ära valvearst JR. Raviarst selgitas, et isikul on täielik

haiguskriitika puudumine ja sundmõtted. Varasema ravi on ise lõpetanud. Hetkel soovib

üksnes ravilt lahkuda, soovib enda sõnul sõita Norrasse tööle. Mistahes ravivajadust eitab, On

võimalik eeldada, et ravi on pikaajaline, kuna haigusseisund on pikka aega süvenenud.

Patsient räägib pidevalt sündmustes, kus kambakesi tegutsetakse Raplas tema vastu, tema

poeg on ka selles kambas. On väga paranoiline. Räägib, et igal pool tuleb see kamp teda

jälitama. Tal on diagnoositud orgaaniline ajukahjustus insuldijärgselt. See orgaaniline

kahjustus on püsiv ja ei taastu. Seisund on käesoleval ajal ägenenud ja reaalsusest irdunud. On

2-25-16633

ohtlik isikutele, eelkõige neile, kellega luululine seisund seotud on (nt. abikaasa, poeg, isikud

keda peab mingites sündmustes osaliseks) Käesolevalt on tema haigusseisundit on vajalik

stabiliseerida, isik ei ole üldse nõus ravi vastu võtma hetkel ning väidab, et on terve.

Eelduslikult on tahtest olenematu ravi kestvuseks vajalik määrata 40 päeva läheb kindlasti

vaja, võibolla tuleb ka pikendamine. Digiloos praegu varasemaid haiguslugusid ei näe, kuna

patsient on need arstidele sulgenud.

7. Eestkosteasutus Kehtna vald kohtumenetluses määratud tähtajaks oma seisukohta ei

esitanud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus pikendas 08.10.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so

alates 04.10.2025 kell 16:40 kuni 13.11.2025 kell 16:40. Kohus jättis menetlusosaliste kantud

menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda.

9. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, S § 13 lg-le 1 ja

TsMS § 534 lg-tele 1 ja 2. Kohus, olles tutvunud kohtule esitatud avaldusega ja sellele lisatud

puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega: psühhiaatri otsusega tahtest

olenematu ravi kohaldamise kohta, raviarsti otsuse ning kiirabikaardiga, lisaks teise arsti

kirjaliku arvamusega, määratud esindaja 08.10.2025 seisukohaga ning isiku ka ära kuulanud,

leidis, et antud juhul on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras viivitamatult isiku tahtest

olenematu ravi kohaldamine 40 päevaks TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt.

10. Kohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud haiglaravile võtmise teatise ning

teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et Xl esineb orgaaniline luululine psühhoos (F06.2) ning

seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Avaldusest nähtuvalt ebaadekvaatne psühhoosist

tingitud seisund ja käitumine püsib. Käitumine lähtub luulumõtetest, haigusteadvus puudub

täielikult, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise sihipäratu käitumise süvenemist, mille

käigus isik veelgi enam paneb ohtu teiste elu ja turvalisuse, kuna tema maailmapilt ei vasta

ümbritsevale reaalsusele. Kõige ohustatumad isikud on need, kelle suhtes X omab luululise

sisuga kinnismõtteid. Eitada ei saa aga ka isiku ohtlikkust kolmandatele isikutele, tulenevalt

reaalsuse ebaobjektiivsest tajumisest ja isiku sundmõtetest, mille ajendil tegutseb. Samuti on

isik ohtlik enese elule ja tervisele kuna jätab enda tervise hooletusse, ei tunnista ühtegi

haigust endal olevat (ei ravi hüpertooniatõbe ega tunnista ka psüühikahäiret) ning on

katkestanud varasemad ravitoimingud, millest tulenevalt tema tervislik seisund on pikaaegselt

halvenenud.

11. Kohus oli nii esitatud avalduse, esindaja ja raviarstide seisukohtade, haiguslooga

tutvumise kui ka isiku endaga suhtlemise tulemusena veendunud, et puudutatud isik on

haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral ohtlik nii iseendale kui ka temaga kokku

puutuvatele kõrvalistele isikutele. Kohtu veendumus põhines järgmistel asjaoludel: patsient

toodi haiglasse kiirabi ja politsei poolt pärast suurt konflikti kodus. Ütles perele, et teeb

enesetapu ja sõitis kodust autoga minema. Varasemalt 2020.a haigestus ajusisese

verejooksuga kõrgvererõhutõve foonil, peale seda tekkinud/süvenenud luululine häire.

Kriitika seisundi suhtes puudulik, ravimite tarvitamist vajalikuks ei pea. Kodus on kergesti

ärrituv, vägivaldsusele kalduv, põhjuseks erineva fantastilise sisuga luulumõtted.

Haigusteadvus ja ravisoostumus puuduvad täielikult. Kuna ta käitub psühhootiliste

sümptomite ajel, siis võib ta osutuda nii agressiivseks teiste suhtes kui panna ohtu enda elu ja

tervise.

2-25-16633

12. Kohus oli seisukohal, et täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 toodud eeldus, mille kohaselt muu

psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Xl haigusteadvus ja

ravisoostumus puuduvad täielikult, tahtest olenematu ravi määrati, kuna raviga ei nõustu.

Haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise käitumise süvenemist. Tegemist on

väljendunud orgaanilise luululise psühhoosiga ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks.

Tema käitumine on mõjustatud psühhoosist st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest ja

kuulmismeelepetetest). Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega

ning turvalist keskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna vabatahtlik ravisoostumus

puudub, ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Käesolevalt patsient ei ole suuteline

andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduva

ravisoostumuse tõttu võimalik.

13. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isikul haiguskriitika puudub täielikult, leiab, et ta on

terve ja soovib viivitamatult ravilt lahkuda, mingit ravikoostööd isik käesolevalt ei tee. On

varjanud oma andmeid raviarsti ees haiguslugude sulgemisega. Avaldab pidevalt sundmõtteid

seoses eksabikaasa ja auto piduriketaste ning Rapla grupeeringuga. Käitumine ebaadekvaatne,

haigusseisundist tulenevalt tegutseb meelepetete mõjul, käitumine võib ohustada kolmandaid

isikuid ja lähedasi. Isiku väidab, et ei mäleta poja ründamist. Samas on veendunud, et poega

on tema suhtes negatiivselt meelestatud ning tegutseb tema vastu. Peab end terveks ja soovib

koheselt ravilt lahkuda, kuna enese hinnangul ei vaja ravi.

14. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus Pärnu Haigla seisukohaga, et ambulatoorne ravi isiku

terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu ei ole võimalik. Patsient vajab turvalist

kontrollitud ravikeskkonda ning seisundi stabiliseerimist. Mistahes muud võimalused

patsiendi ravimiseks puuduvad, kuna patsiendi seisund ei ole mõtestatud, puudub koostöö ja

isik ei ole suuteline ise oma käitumist kontrollima ega ohjama. Kuna muud võimalused

psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole antud haigusseisundis võimalikud ega küllaldased, tuleb

vastavalt PsAS § 11 lg 1 tema suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi kuni tema

tervenemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päevani, alates tahtest olenematu ravi alustamisest,

so. alates 04.10.2025 kell 16:40 kuni 13.11.2025 kell 16:40.

Määruskaebus

15. Puudutatud isiku isiklikult esitatud määruskaebuse kohaselt ei ole ta kohtumäärusega

nõus. Temale kutsus kiirabi abikaasa, kes tegelikult temaga koos ei ela ega saa tema

tervislikku seisukorda teada. Puudutatud isik ei ole oma abikaasat juba aastaid näinud.

16. Puudutatud isikule määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu

määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega lõpetatakse tahtest olenematu ravi

kohaldamine puudutatud isiku suhtes; alternatiivselt lühendada ravi tähtaega ja kohustada

kohut või raviarsti isiku seisundit uuesti hindama mõistliku aja järel, näiteks kümne päeva

möödudes.

17. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jääb maakohtu määrusest ebaselgeks, kas kohus on

asja lahendamisel nõuetekohaselt tuvastanud, et isikul on diagnoositud psüühikahäire. Kohus

on isiku ärakuulamisel tuvastanud, et tal puudub haiguskriitika täielikult, ta peab end terveks

ja soovib ravilt lahkuda, samuti ei tee ta koostööd ravi osas. Samuti on märgitud, et isik on

varjanud andmeid raviarsti eest, sulgedes juurdepääsu oma terviseandmetele. Pärnu Haigla on

oma taotluses siiski märkinud, et isikul on diagnoositud orgaaniline luululine häire (F06.2).

Kohtumääruses on välja toodud, et maakohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele

lisatud haiglaravile võtmise teatise ning teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et Xl esineb

2-25-16633

orgaaniline luululine psühhoos (F06.2) ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Seega

jääb kokkuvõttes ebaselgeks, kas nimetatud diagnoos tugineb tegelikult isiku terviseandmetes

nähtavale meditsiinilisele teabele või on diagnoos puudulik, kuna isik on keeldunud oma

terviseandmete jagamisest ja sulgenud meditsiinitöötajatele juurdepääsu vastavale

dokumentatsioonile. Sellest tulenevalt on maakohtu määrus vastuoluline ega võimalda üheselt

mõista, kas kohus on psüühikahäire olemasolu nõuetekohaselt tuvastanud.

18. Kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga

psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada (vt RKTKm, 10.10.2007, 3-2-1-

81-07, p 11). Seega oli maakohtu ülesanne kriitiliselt hinnata diagnoosi olemasolu, et jaatada

isikul psüühikahäire olemasolu, mis on tahtest olenemata psühhiaatrilise ravi kohaldamise

peamine eeldus. Riigikohus on (vt lahend 3-2-1-155-13, p 38.2) öelnud, et psüühikahäire

olemasolu ei ole võimalik tuvastada ilma vastava diagnoosita. Sellest tulenevalt on määrus

vastuoluline ega võimalda üheselt mõista, kas tahtest olenematu ravi kohaldamise peamine

eeldus, isikul esinev raske psüühikahäire, on täidetud.

19. Riigikohus on (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, p 46.3) selgitanud, et seadus ei näe

ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui juba ette on näha, et isikut

peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada kolleegiumi

arvates koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Seadusandja

on näinud TsMS § 534 lg-s 5 ette võimaluse kohaldada esialgset õiguskaitset kokkuvõttes 40

päeva jooksul, mis võib olla ka raviks piisav tähtaeg. See on aga vastuolus esialgse

õiguskaitse olemusega, mille ülesanne on lahendada olukord esialgu ja seejärel alustada

põhimenetlusega, hindamaks kõiki asjaolusid korrektselt.

20. Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, mis sisaldab üheaegselt nii esialgse

õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamist neljaks päevaks kui ka taotlust selle

tähtaja pikendamiseks neljakümnele päevale. Sellest järeldub, et juba taotluse esitamise hetkel

nähti ette isiku kinnipidamise vajadust oluliselt pikemaks ajaks kui esialgse õiguskaitse

maksimaalne neljapäevane tähtaeg. Seetõttu oleks koos esialgse õiguskaitse taotlusega tulnud

õigustatud isikul esitada põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Käesoleval

juhul ei ole avaldaja esitatud taotlus kooskõlas esialgse õiguskaitse olemusega ning maakohus

ei ole oma määruses põhjendanud, miks korralise menetluse läbiviimine ei olnud võimalik või

põhjendatud.

Menetlusosaliste seisukohad

21. Avaldaja jäi vastuses määruskaebusele varasemalt esitatud seisukohale, et Xl esineb

orgaaniline luululine psühhoos insuldijärgse seisundi jääknähuna (F06.2). Diagnoos põhineb

haiguse kliinilisel pildil sealhulgas haigustunnuste haigusele omasel kliinilise kulu

esinemisele. X avaldab püsivalt peale insuldi põdemise järgselt paranoilisi luulumõtteid

tagakiusamisest lähedaste ja tuttavate poolt. Patsiendi käitumine on juhitud luulumõtete

esinemisest, ta on käitunud ennast ja teisi ohustaval viisil ja ravita jäämisel on prognoositav

taolise käitumismustri süvenemine ja ohu realiseerumine. Arusaamatuks jääb väide, et

diagnoos on puudulik.

22. Kehtna Vallavalitsuse vastuse kohaselt ei ole määruskaebus ravi lõpetamiseks

põhjendatud. Kaebusest saab välja lugeda, et isikul puudub haiguskriitika ja ta ei ole mõistnud

pereliikme sekkumise põhjust talle abi osutamise eesmärgil. 28.10.2025 on Kehtna

2-25-16633

Vallavalitsusele esitatud Pärnu Haigla poolt taotlus palvega taotleda kohtult X suhtes tahtest

olenematu ravi pikendamist üle 40 päeva.

Menetluse edasine käik

23. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6

käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

25. Määruskaebusest nähtuvalt on vaidlus jätkuvalt selles, kas puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamisel oli

täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus, mille kohaselt võetakse isik tema enda või

tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Määruskaebuse esitaja arvamusel on vaidlustatud määrus selles osas vastuoluline ning selge

pole, kas kohus on psüühikahäire olemasolu tuvastanud.

26. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud

tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et

psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel

olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 (sh selle p-s 1) sätestatud

eeldused.

27. Vaidlustatud määruse õiguslikest põhjendustest nähtuvalt tugines maakohus puudutatud

isikul psüühikahäire olemasolu tuvastamisel nii asjas esitatud kui kogutud tõenditele.

Maakohus on selgelt esile toonud, et on esitatud taotluse, sellele lisatud haiglaravile võtmise

teatise ning teise psühhiaatri arvamuse põhjal tuvastanud, et puudutatud isikul esineb

orgaaniline luululine psühhoos (F06.2), mida saab hinnata raskeks psüühikahäireks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtust teistsuguse järelduse tegemine asja materjalide

pinnalt võimalik.

28. Avaldaja 06.10.2025 esitatud taotlusest nähtuvalt on puudutatud isik haigestunud

luululiselt peale 2020.a toimunud ajusisest verejooksu, tal on diagnoositud orgaaniline

luululine häire (F06.2), ta on viibinud varasemalt tahtest olenematul ravil 2023.aastal, peale

mida võttis määratud ravimeid 1 aasta, siis katkestas (dtl 3). Käesolevalt ebaadekvaatne

diagnoositud orgaanilisest luululisest psühhoosist tingitud seisund püsib. Käitumine lähtub

luulumõtetest, haigusteadvus puudub täielikult, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise

sihipäratu käitumise süvenemist (dtl 4). Taotlusele lisatud teise psühhiaatri arvamusest

nähtuvalt on puudutatud isik paranoiline perekonna suhtes, puuduliku arusaamaga

situatsioonist, haiguskriitika puudub, ei võta toetusravi psüühilise seisundi jaoks,

2-25-16633

tahteaktiivsus on mõjutatud luulumõtetest (dtl 6). Taotluse lisaks olevast psühhiaatri otsusest

tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nähtuvalt on puudutatud isiku psüühikahäire

iseloom luululine (dtl 7). Kohtu poolt enne vaidlustatud määruse tegemist ära kuulatud

valvearst on avaldanud, et puudutatud isikul on insuldijärgselt diagnoositud orgaaniline

ajukahjustus, mis on püsiv ega taastu. Puudutatud isiku seisund on ägenenud, ta on reaalsusest

irdunud ja paranoiline (vt vaidlustatud määruse punkt 9).

29. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu määruskaebuse väide, et puudutatud isikule

määratud diagnoos on kas puudulik või tugineb terviseandmetest nähtuvale teabele.

Puudutatud isikul diagnoositud psüühikahäire (orgaaniline luululine häire (F06.2)) olemasolu

on selge, seda on asja materjalidest nähtuvalt erinevate psühhiaatrite poolt ka piisavalt

kirjeldatud. Puudutatud isiku paranoilisust ja luululisust on vahetult tajunud nii kohus kui ka

puudutatud isikule määratud esindaja isiklikult. Kuna orgaanilist luululist häiret (F06.2)

peetakse raskeks psüühikahäireks, ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse

olemasolu tuvastanud ebapiisavalt.

30. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et käesoleval juhul ei ole avaldaja esitatud taotlus

kooskõlas esialgse õiguskaitse olemusega ning maakohus oleks määruses pidanud

põhjendama, miks korralise menetluse läbiviimine ei olnud võimalik või põhjendatud.

31. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates

isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega

pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti

arvates. Kuigi on õige määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu varasemas kohtupraktikas

avaldatud seisukohtadele, mille kohaselt leiti eelnimetatud sätte tõlgendamisega seoses, et

seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva ning esialgse

õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige

vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt RKTKm,

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 46.3), ei ole kõrgema kohtu seisukohad uuemas kohtupraktikas

enam nii jäigad.

32. Nii on sedastatud, et avaldajal tuleb esitada esialgse õiguskaitse kohaldamise tähtaja

pikendamise taotlus kohtule esimesel võimalusel (mh nt koos esialgse õiguskaitse

kohaldamise taotlusega), kui enne TsMS § 534 lg 5 esimeses lauses sätestatud nelja päeva

pikkuse esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja möödumist saab eeldada, et isik vajab

pikemat ravi (vt RKTKm, 13.06.2022, 2-21-18253, p 13). PsAS § 17 lg 1 kohaselt on

psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse

vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas.

Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele

(RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.). Seega võis avaldaja esitada esialgse õiguskaitse

pikendamise taotluse koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega ega ole selles osas

seadusevastaselt käitunud. Eksinud ei ole ka maakohus, kui lähtus üksnes esitatud avaldusest

ega asunud avaldajalt uurima ja määruses põhjendama, miks ei ole kohtule esitatud korralise

menetluse avaldust.

Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus

33. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui see esitatakse.

2-25-16633

34. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/