2-24-143306/20 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 14. november 2025

Tartu kohtumaja (Kalevi tn 1, 51010 Tartu, e-post

tartumk.info@kohus.ee)

Tsiviilasja nr

2-24-143306

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi F.J vastu 2499 euro 80

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Hagi hind

3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht XXX, Harju Maakond), lepinguline

esindaja Marie Tsine (e-post XXX )

Kostja F.J (isikukood XXX, tegelik elu- ja

viibimiskoht teadmata, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 24.04.2025 hagi F.J vastu rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte. F.J-ile toimetada kohtuotsus kätte Ametlike

Teadaannete vahendusel.

Edasikaebamise kord

Hageja võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva alates otsuse hagejale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata aga TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt seaduses sätestatud ega kohtu

määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada

tähtaja kestel kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud

Kohus annab kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 26.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse F.J (kostja) vastu 3154 euro 15 sendi saamiseks. Kohus tegi kostjale

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus

lõpetas 11.03.2025 maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus jättis 25.03.2025 määrusega

hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks, sh

kostja elukoha ja kontaktandmete esitamiseks, täiendava riigilõivu tasumiseks ja

kohtualluvuse põhjendamiseks ning selgitas, et kui nõue on seotud tarbijakrediidilepinguga,

tuleb põhjendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja esitada selle järgimata

jätmisel nõude ümberarvutus ning tuua lepingu ülesütlemise korral välja ülesütlemisega

seotud asjaolud.

2. Hageja esitas 24.04.2025 hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg

2499 eurot 80 senti, intress 428 eurot 31 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis 536 eurot

89 senti 14.09.2024–24.04.2025 eest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv 420 eurot, menetluskulu

maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Multitude Bank p.l.c-(krediidiandja) 17.01.2024

tähtajatu krediidilepingu, millega anti kostjale krediiti kuni 2500 eurot. Leping sõlmiti panga

iseteeninduskeskkonnas, kus kostja avaldas taotluse esitamisega soovi avada konto. Kostjale

edastati lepingu sõlmimise päeval iseteeninduskeskkonna kaudu e-posti aadressile tervituskiri,

lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Kostja pidi lepingu

sõlmimise kinnitamiseks logima oma isikukoodi ja PIN-koodiga krediidiandja

iseteeninduskeskkonda ning sisestama limiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi.

Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks. Intress oli 42,66% aastas ja krediidikulukuse määr

52,08%.

Hageja leidis, et krediidiandja järgis tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja sõnul kogus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks teavet kliendi kohta, täpsemalt kontrollis tema isikusamasust rahvastikuregistrist.

Kostja pidi taotluses kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees. Krediidiandja

kontrollis teabe õigsust, kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Kostja esitas 17.01.2024 taotluse

krediidilimiidi 2500 eurot saamiseks. Taotluse andmetel oli kostja sissetulek 1050 eurot,

igakuised kulutused 0 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Krediidiandja analüüsis enne

krediidilepingu sõlmimist kostja finantsolukorda ja hindas krediidivõimelisust kostja

Swedbank AS konto väljavõtte alusel.

Hageja leiab, et kostja rikkus lepingut, kui ta jättis tegemata enam kui kolm järjestikust

tagasimakset (maksetähtajad 15.06.2024, 15.07.2024, 15.08.2024, 15.09.2024). Krediidiandja

saatis kostjale meeldetuletuse, mille kohaselt seisuga 29.08.2024 on võlg 395 eurot 90 senti

ning hoiatas, et juhul kui võlgnevust ei tasuta 14 päeva jooksul, öeldakse leping üles ning

kogu võlgnevus (2895 eurot 48 senti) muutub sissenõutavaks. Krediidiandja ütles lepingu

VÕS § 416 lg 1 kohaselt üles, sest kostja oli osamaksete tasumisega viivituses. Krediidiandja

loovutas enda nõuded kostja vastu hagejale. Hageja esitas kostjale 07.10.2024 teatise selle

kohta, et nõue on talle loovutatud.

Kostja on saanud kokku krediiti 3375 eurot. Kostja on tagasimakseid teinud kokku 1116 eurot

50 senti, millest 875 eurot 20 senti on arvestatud põhiosa katteks, 61 eurot 71 senti kulude

katteks ja 179 eurot 59 senti intressi katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista ka

sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 kohaselt. Hageja on esitanud kostjale pärast

lepingu ülesütlemist nii e-posti kui ka posti teel järgnevad tasulised nõudekirjad: 07.10.2024

(25 eurot), 05.11.2024 (5 eurot), 11.11.2024 (5 eurot).

3. Tartu Maakohus jättis 13.05.2025 määrusega hagi käiguta, sest hageja ei olnud

põhjendanud kohtualluvust. Hageja põhjendas 21.05.2025 kohtualluvust. Tartu Maakohus

võttis hagi 12.06.2025 määrusega menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada

hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise

määruse kätte 18.09.2025 teatega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja tähtaegselt hagile

ei vastanud.

Kohus proovis kostjale menetlusdokumente kätte toimetada järgmiselt (dtl 133):



Info maksekäsu kiirmenetlusest: Võlgnik kinnitas 31.12.2024, et kehtetud on aadressid

Ujula tn 1–34, XXX ja XXX 13b–31. Võlgnik väitis, et elab Ukrainas, samas

kinnitas ta 06.03.2025, et ei ole enam Ukrainas, on Eestis tagasi. Võlgniku sõnul

puudub tal elukoha aadress, e-posti ta ei kasuta ning ei ole dokumentidest huvitatud.



12.06.2025 AET kaudu kättetoimetatuks tehtud



e-posti aadressile XXX (avalduselt, rahvastikuregistris kehtiv alates 24.09.2022)

saadetud 25.06.2025 ja 24.07.2025, vastust ei saanud



helistatud rahvastikuregistris olevatel andmetel telefoninumber 5388 5186 (kehtiv

alates 24.09.2022) – number ei ole kasutusel



Elukoht ja lisa-aadress rahvastikuregistris – elukoht puudub, lisa-aadressiks alates

16.12.2021 märgitud Ukraina, Sumõ oblast, XXX



24.07.2025 asutustele tehtud päringust uusi andmeid ei ilmnenud



Vastuseks Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna järelepärimisele on Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna prefektuur 07.03.2025 vastanud, et politsei infosüsteemis on F.J

seotud aadress 05.04.2023 aadress, XXX. Hilisemaid kokkupuuteid, mis oleks seotud

isiku võimaliku elukoha või teiste kontaktandmetega fikseeritud ei ole.

Rahvastikuregistri andmetel on kehtetu aadress, XXX .

4. Tartu Maakohus andis 28.10.2025 hagejale tähtaja esitada vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta sisukam analüüs, samuti lepingu ülesütlemise teatis ning tõend

selle kohta, et krediidiandja on kostjat nõude loovutamisest hagejale teavitanud. Kohus

selgitas, et kui hageja ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, siis eeldab

kohus, et krediidiandja ei ole seaduses nõutud kohustusi täitnud. Sellisel juhul loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid (nt lepingu tasu,

haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) tarbija krediidiandjale ei võlgne. Kohus palus

esitada nõude ümberarvestus ning tagasimaksed uuesti määrata, võttes arvesse intressimäära

ja muude kulude vähenemisega, samuti hinnata, kas leping on ümberarvestuse tulemusena

kohaselt üles öeldud.

5. Hageja esitas 03.11.2025 seisukoha, milles märkis, et vaidlusaluse krediidilepingu puhul on

tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks on maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse

summa on muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab. Sellest

tulenevalt ei ole hagejal võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Hageja leidis,

et juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, on kostja hagejale võlgu 2258 eurot 50 senti (3375–1116,50), seadusjärgse viivise

lepingu ülesütlemisele järgnenud päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 161 eurot 05 senti ja

sissenõudmiskulu 35 eurot. Hageja esitas krediidiandja kinnituskirja nõude loovutamise kohta

ja lepingu ülesütlemise teatise.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on tuginenud

hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning

loovutanud talle sellest tulenevad nõuded, mille ta soovib käesolevalt maksma panna.

9. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks, kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

9.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

9.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

9.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

10. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja väitis, et krediidiandja analüüsis kostja

pangakonto väljavõtet, kuid ei toonud esile, millised andmed sellelt tuvastati ning kuidas

nendega arvestati krediidianalüüsi tegemisel. Kohus selgitas hagejale, et üldine väide

pangakonto väljavõtte küsimise ja analüüsimise kohta ei võimalda kohtul sisuliselt

kontrollida, kas krediidiandja on kogunud piisavalt infot kostja sissetulekute ja kohustuste

kohta ning jõudnud neid analüüsides põhjendatult veendumusele, et kostja oli võimeline

pakutud krediidi koos kõrvalkuludega kokkulepitud tingimustel tagastama.

Kohus palus hagejal esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta sisukam

analüüs, nii et kohtul oleks võimalik aru saada, mida krediidiandja analüüsis ja kuidas ta

jõudis järeldusele, et kostja on võimeline taotletavat krediiti koos kõrvalkuludega tagasi

maksma. Hageja ei toonud siiski esile, millised andmeid krediidiandja tuvastas ning kuidas ta

neid konkreetseid andmeid krediidianalüüsis arvestas. Kohus leiab, et üldine väide

pangakonto väljavõtte küsimise ja analüüsimise kohta ei võimalda kohtul sisuliselt

kontrollida, kas krediidiandja on kogunud piisavalt infot kostja sissetulekute ja kohustuste

kohta ning jõudnud neid analüüsides põhjendatult veendumusele, et kostja oli võimeline

pakutud krediidi koos kõrvalkuludega kokkulepitud tingimustel tagastama.

11. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid

kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja esitas kohtule

03.11.2025 menetlusdokumendi, milles selgitas, et krediidikonto lepingu eripära tõttu ei saa ta

esitada nõuete ümberarvutust, sest kindel tagasimakse suurus puudub. Hageja märkis põhivõla

suuruse, jäi enda väite juurde, et leping on üles öeldud samal ajal nagu see oleks üles öeldud

ümberarvutuseta ning esitas ka enda väitega mitte kooskõlas oleva intressi- ja viivisearvutuse.

Hageja leidis, et kostja ei vabane siiski viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest.

12. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tagajärgi arvestades tõendanud, kas ja

millal kostja maksetega viivitusse jäi, millel krediidiandja pooltevahelise lepingu üles ütles,

samuti ei ole hageja vaatamata kohtu korduvatele selgitustele esitanud nõude kohta

mingisuguseidki ümberarvutusi.

12.1. Kohus selgitab, et krediidiandja saab tarbijakrediidilepingu VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi

tarbija makseviivituse tõttu erakorraliselt üles öelda eeldusel, et täidetud on järgnevad

tingimused:

•

tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,

•

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja

•

krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

12.2. Kohus leiab, et hageja ei ole seni tõendanud, millal kostja VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

ümberarvutusi arvestades lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitusse jäi ning

seekaudu ei ole hageja tõendanud ka seda, et ülesütlemise materiaalsed eeldused VÕS § 416

lg 1 mõttes oleksid olnud täidetud. Hageja jäi ka enda 03.11.2025 seisukohas selle juurde, et

krediidiandja ütles kolme järjestikuse maksega tasumisega viivitamise tõttu lepingu

13.09.2024 kehtivalt üles, sest kostja oli viivituses 15.06.2024, 15.07.2024 ja 15.07.2024

tagasimaksetega (dtl 143). Hageja ei tõendanud aga, et kostja oleks olnud nende maksete

tasumisega viivituses ka siis, kui lähtuda VÕS § 4034 lg 7 kohastest ümberarvutustest, mille

järgi saanuks krediidiandja kostjalt nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist.

12.3. Kohus ei nõustu hageja selgitusega, et kuivõrd tegemist on krediidikonto lepinguga, kus

kindlas suuruses tagasimakse puudub, siis ei ole võimalik tagasimakseid uuesti määrata.

Kohus leiab, et krediidiandja lepingutingimustest võib järeldada, et kindlaks oli määratud

minimaalse tagasimakse suurus, mis oli 20 eurot või 5% võlgnetavast summas, lähtudes

sellest, kumb on suurem (dtl 42). Kohtul ei ole kohtul ka muudest tõenditest isegi kaudselt

järeldada, millal kostja kolme makse tasumisega viivitusse jäi VÕS § 416 lg 1 mõttes. Hageja

on kohtule esitanud inglisekeelse tabeli, kus peaksid kajastuma maksed ja tagasimaksed (dtl

60), sellest ei ole võimalik aru saada, millal kostja tasumisega viivitusse jäi, rääkimata sellest,

et selline tõend ei saaks kajastada ümberarvutusejärgseid tagasimakseid.

12.4. Kohus selgitab, et hageja oleks pidanud sellest lähtudes kohtule välja tooma, milline on

põhivõla ja seadusjärgse intressi ja viivise kogusumma VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

ümberarvutusi arvestades ning esitama selle maksegraafikuna, kus iga tagasimakse

miinimumsumma on 5% sellest võlgnetavast summast või 20 eurot. Sellisel juhul oleks kohtul

olnud võimalik aru saada, millal kostja kolme maksega viivitusse jäi. Hageja neid asjaolusid

kohtu ette ei toonud ega tõendanud, vaatamata korduvatele selgitustele.

13. Kohus jätab eeltoodut arvestades hagi rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja ütles lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt kehtivalt üles, arvestades VÕS § 4034 lg

7 kohaseid ümberarvutusi. Hagejal ei ole seega õigus nõuda kostjalt kogu tasumata põhivõlga.

Kuivõrd lepingu ülesütlemisel põhinev põhivõla nõue jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata

ka kõrvalnõuded.

14. Kohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus jätab

hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Hüvitatavad menetluskulud seega puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin