3-25-556/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-556

Haldusasi

P.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.02.2025

otsuse nr 12408250001-1 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja P.Y, esindaja vandeadvokaat Andrei

Matvejev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Andrei Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.05.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.05.2025

otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

3. Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, sünniaeg ning Eestisse

saabumise ja Eestis kinnipidamise kuupäevad tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 15.12.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-25-556

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.Y (sünd. XX.XX.XXXX, kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus

XX.XX.XXXX ebaseaduslikult Venemaalt Eestisse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas

kaebaja XX.XX.XXXX kinni ning kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 11.02.2025 otsusega nr 12408250001-1 kaebaja

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 alusel

põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kohe sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks

Venemaale ning kohaldas VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni

viisaruumi 5 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest.

Kaebaja ei nõustu Venemaa sõjaga Ukrainas. Ta kardab enda mobiliseerimist Venemaa

relvajõududesse ja Ukraina sõtta saatmist.

Venemaa sõjategevus Ukrainas võib olla kaebajale vastumeelne, kuid on alust kahelda, et

tegemist on kaebajale olulise ja püsiva siseveendumusega. Kaebaja aitas Venemaal ehitada

tehast, mille toodangut kasutatakse lõhkeainetööstuses. Kaebaja selgituse kohaselt ta teadis, et

tehase toodangut hakatakse kasutama Ukraina vastu, kuid ta põhjendas seda tööd vajadusega

teenida kiiresti palju raha. Pole usutav, et inimene, kellel on fundamentaalsed Ukraina sõja

vastased veendumused, aitab ehitada tehast Venemaa relvatööstuse jaoks ega leia sissetuleku

teenimiseks muid võimalusi.

Päritoluriigi teabe kohaselt võidakse Venemaal inimesi karistada võimu- ja sõjavastaste

tegude ning avalduste eest. PPA ei pea siiski tõenäoliseks, et kaebajat ähvardab Venemaal

tagakiusamine tema poliitilise meelsuse tõttu. Kaebaja pole Venemaal tegelenud ulatusliku

opositsioonilise, aktivistliku, ajakirjandusliku vms tegevusega. Kaebaja ei ole sattunud oma

poliitiliste vaadete tõttu konflikti Venemaa võimudega, teda pole kinni peetud, haldus- või

kriminaalkorras karistatud ning ta pole riigisiseselt ega rahvusvaheliselt tagaotsitav. Sellest

võib järeldada, et kaebaja poliitiline meelsus pole Venemaa võimudele teada ning ta pole

nende huviorbiidis. Kaebaja selgitas, et ta on osalenud Venemaal ühel meeleavaldusel (2020.

a-l), teinud võimukriitilisi kommentaare sotsiaalvõrgustikus YouTube ning arutanud riigis

toimuvat eravestlustes inimestega, keda ta pidas usaldusväärseteks. Avalike allikate hinnangul

on ca 20% Venemaa elanikest Ukraina sõja vastu ning osa neist tõenäoliselt ka väljendab oma

meelsust ühel või teisel moel. Samas on pärast 24.02.2022 algatatud sõjavastaseid seisukohti

avaldanud isikute suhtes kokku 1155 kriminaalmenetlust ja kinni on peetud üle 20 000

inimese. Seega Venemaa võimud ei ole huvitatud ja neil ilmselgelt puudub ka võimekus

karistada iga sõjavastast isikut. Päritoluriigi teabe kohaselt ei järgne kinnipidamisele alati

kriminaalkorras karistamist või muud tagakiusamist, nagu kaebaja kardab.

Kaebaja on teinud YouTube’is ühe Venemaa võime kritiseeriva kommentaari, kuid seda

kontot ei saa kaebajaga seostada. Kaebaja ise pole aktiivne sisulooja. Näiteks 89 miljoni

kasutajaga sotsiaalvõrgustikus Vkontakte tehtud kommentaaride eest on saanud karistada 126

inimest, kuigi sõja vastu olevaid isikuid on seal tõenäoliselt tunduvalt rohkem. Kaebaja ei

teinud kommentaare Venemaa sotsiaalvõrgustikes, mille andmebaasidele oleks Venemaa

2(9)

3-25-556

võimudel vaba ligipääs, ega oma nime alt. Seega ei ole tõenäoline, et Venemaa võimud

oleksid teadlikud kaebaja kommentaaridest ja sooviksid teda sellel põhjusel taga kiusata.

Kaebaja kardab mobilisatsiooni, sest ta ei soovi osaleda Venemaa agressioonisõjas Ukraina

vastu. Kaebaja hinnangul algas Venemaal mobilisatsioon 2024. a sügisel ning tal on passis

märge sõjaväekohustuslaseks olemise kohta. Päritoluriigi teabest ei nähtu, et Venemaal oleks

toimunud uus mobilisatsioon. Usutav on kaebaja selgitus, et talle kui elatisvõlglasele pakuti

kohtutäituri büroos võimalust sõlmida leping Venemaa relvajõududega, kuid sellest ei saa

järeldada kaebaja mobiliseerimise ohtu. Kaebaja seletuse kohaselt keeldus ta lepingut

sõlmimast ning see ei põhjustanud talle mingeid täiendavaid probleeme. Kaebajale ei ole

saadetud mobilisatsioonikutset ja tema suhtes pole tehtud mobilisatsiooniotsust. Sellises

olukorras ei saa PPA hinnata, millisesse väeossa kaebaja tõenäoliselt suunataks ning milliseid

teenistusülesandeid ta seal täitma hakkaks. Avalikest allikatest võib järeldada, et Venemaa

keskendub praegu vabatahtlike lepinguliste sõdurite värbamisele. Neil asjaoludel ei saa pidada

tõenäoliseks kaebaja mobiliseerimist ja Ukraina sõtta saatmist.

Kaebaja väitel võidakse teda Venemaal taga kiusata seoses pikaajalise Eestis viibimisega.

Avalike andmete kohaselt toob riigipiiri režiimi rikkumine Venemaa kodanikele kaasa

haldustrahvi. Samuti võidakse Venemaal kriminaalkorras karistada riigipiiri ebaseadusliku

ületuse eest, kui isik lahkus riigist väljasõiduõigust tõendava dokumendita. Karistusena selle

teo eest on ette nähtud trahv, parandustööd või vanglakaristus kuni kaks aastat. Ka Eestis võib

riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise eest karistada rahalise karistusega

või arestiga ning teatud juhul ka vangistusega. Sellest saab järeldada, et kui kaebajat

karistatakse Venemaal riigipiiri ebaseadusliku ületamise eest, siis ei ole tegemist

tagakiusamisega ning selle eest määratav karistus ei ole ebaproportsionaalne. Kuna kaebaja

on varem kriminaalkorras karistamata, ei saa väita, et teda ootab igal juhul ees vanglakaristus.

Pole tõenäoline, et pelgalt kaebaja ajutise Euroopas Liidus viibimise tõttu võiksid Venemaa

võimud omistada talle mingeid poliitilisi vaateid ja otsustada teda selle tõttu karistada.

Rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne ning on kaebaja enda otsustada, millist

teavet ta Venemaa võimudega jagab. Kaebaja on viidanud enda võimalikule väärkohtlemisele

vanglas, kuid senises kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused Venemaal

poliitiliselt mittemotiveeritud asjades ei ole sellised, et tingiksid rahvusvahelise kaitse

andmise.

Eelneva põhjal ei ole alust tunnustada kaebajat pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Ta ei vaja ka

täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Põgenemisohu tõttu (VSS § 68 p-d 6 ja 8) tuleb kaebajale

teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Kaebaja on kinnitanud, et ta ei kavatse

lahkumisettekirjutust vabatahtlikult täita ning tema ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja

tahtlik tegevus. Sissesõidukeeld tuleb kõiki asjaolusid arvestades kehtestada 5 aastaks.

3. P.Y esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.02.2025 otsuse tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Kaebaja ei toeta Venemaa algatatud sõda Ukrainas, ta on avaldanud Venemaa võime

kritiseerivaid seisukohti ja osalenud 2020. a-l meeleavaldusel. Selline tegevus on Venemaal

karistatav. Venemaal on viimastel aastatel oluliselt karmistatud karistusi ja survemeetmeid

teisitimõtlejate suhtes. Kaebajale tähendas Eestisse põgenemine võimalust jääda truuks oma

südametunnistusele. Venemaal on ohus igaüks, kellel on võimudest erinevad vaated ning kes

neid vaateid ka väljendavad. Kaebaja püüdis Venemaalt lahkuda juba 2022. a-l. Lahkumise

põhjuseks ei ole elatisvõlglaseks olemine. PPA kogutud päritoluriigi infost saab järeldada, et

Venemaa võimud tegelevad nn näidispoomistega, st valivad välja suvalisi inimesi ja

karistavad neid. Seega võib igaüks langeda Venemaa režiimi ohvriks. Asjaolu, et kaebajat ei

ole varem taga kiusatud, ei tähenda, et seda ei võiks juhtuda tulevikus. Kuna Venemaa

3(9)

3-25-556

võimud väärkohtlevad ja hukkavad tuntud opositsionääre, siis ei ole välistatud ka kaebaja

tagakiusamine. Asjaolu, et kaebaja ei ole tuntud opositsioonipoliitik, üksnes suurendab tema

tagakiusamise riski, kuna tuntud opositsioonipoliitikutega võidakse käituda ettevaatlikumalt.

Kaebaja tagasihoidlik staatus ühiskonnas ei anna mingit garantiid, et võimud jätavad ta rahule

– vastupidi, režiim karistab meeleavaldustel ja internetis kriitikat avaldanud tavalisi

kodanikke pidevalt. Kaebaja on diabeetik, mida võidakse samuti tema vastu ära kasutada. On

teada, et Venemaa vanglates ei tagata vajalikku meditsiinilist abi, mistõttu on olemas selge

oht, et kaebaja tervislik seisund halveneb märkimisväärselt. Kaebaja tagasi pöördumine

Venemaale võib kaasa tuua tema piinamise ja tervise halvenemise või isegi surma.

PPA väide mobilisatsiooni mittetoimumisest põhineb Venemaa ametivõimude ütlustel, kuid

võimud valetavad. Kaebaja võidakse sundkorras saata Ukrainasse sõdima. See ohustaks

kaebaja elu ja tervist ning ka Ukraina iseseisvust, sest igal sõduril on käimasolevas konfliktis

oma roll. Kaebaja on Venemaal elatisvõlgnik ja selliste inimeste värbamisele praegu

keskendutaksegi. Kaebajale pakuti kohtutäituri büroos võimalust sõlmida leping Venemaa

relvajõududega, kuid kaebaja keeldus. Kaebaja on võlgnik, kes ei soovi töötada Venemaa

heaks ja toetada sõda Ukrainas. Kuna kaebaja on kohustatud võlad tagasi maksma, siis võib

tekkida olukord, kus kaebaja ainus võimalus on relvajõududega lepingu sõlmimine.

Kaebaja põgenes Venemaalt ebaseaduslikult nn ebasõbralikku riiki ning Venemaa võimud

võivad aimata kaebaja teo põhjuseid. Kui Venemaa võimud saavad aru, et see oli ajendatud

kaebaja poliitilisest meelsusest, siis pole kahtlust, et kaebajat karistatakse, rikkudes tema

inimväärikust ja õigust jääda truuks enda veendumustele.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 21.05.2025 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusakti

põhjendustega neid kõiki kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 tähenduses või tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses peab

olema piisava raskusastmega ja mõjutama inimest märkimisväärselt (vt Riigikohtu

01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15). Kaebaja põhjendab enda tagakiusamise ohtu

asjaoluga, et ta on avaldanud Venemaa riigivõimule vastanduvaid vaateid (kommenteeris

sotsiaalmeedias ja osales 2020. a-l meeleavaldusel) ning teda võidakse mobiliseerida ja saata

Ukrainasse sõdima. Seejuures ei ole vaidlust, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt tagakiusamise

tõttu, vaid kaebajal on hirm, et teda võidakse tulevikus taga kiusata. Ohu tulevikus

realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kooskõlas Riigikohtu 15.05.2025 otsuses nr 3-23-

1317 (p 15) antud juhistega.

VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist

sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS

§-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Kaebaja hirm mobilisatsiooni ja Ukrainasse rindele

saatmise ees ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Venemaal ei toimu praegu

mobilisatsiooni. Uue mobilisatsiooni väljakuulutamine ei ole kuigi tõenäoline, kuna Euroopa

Liit ja Ameerika Ühendriigid survestavad Venemaad lõpetama sõda Ukrainas. Kui Venemaa

peaks kuulutama välja üldmobilisatsiooni, siis ei saa kaebaja mobiliseerimist täielikult

välistada. Kaebaja on sõjaväekohustuslane, kes läbis ajateenistuse aastatel 1997–1999

allveelaeva madrusena. Selline tõenäosus ei ole aga piisav, et anda kaebajale rahvusvaheline

kaitse. Kui kaebaja mobiliseeritakse, ei ole tema väljaõpet arvestades tõenäoline, et teda

rakendataks sellises rollis, milles ta peaks panema toime kuritegusid või ÜRO eesmärkide ja

põhimõtetega vastuolus olevaid tegusid.

Kaebaja hirm tagakiusamise ees seoses tema opositsiooniliste vaadetega ja nende

avaldamisega ei ole objektiivselt põhjendatud. Kaebaja poliitilise meelsuse avaldamine ei ole

4(9)

3-25-556

pärast Venemaalt lahkumist intensiivistunud. Tema tegevust poliitilise meelsuse avaldamisel

Venemaal võib pidada vaoshoituks ning ei ole alust arvata, et kaebaja võiks pakkuda oma

poliitiliste vaadete avaldamise tõttu Venemaa ametiasutustele huvi. Kaebaja on osalenud ühel

meeleavaldusel, kuid talle ei tekkinud sellest mingeid probleeme. Lisaks on kaebaja

kommenteerinud teiste postitusi YouTube’is. Kuigi kaebaja kommentaarid YouTube’is on

poliitilise sisuga (ta on mõistnud hukka sõjategevuse Ukrainas), tuleb nõustuda PPA-ga, et

kaebaja vaateid ja sellest lähtuvalt tehtud kommentaare ei saa pidada sellisteks, et kaebaja

torkaks teiste võimuvastaste isikute hulgast kuidagi eriliselt silma. Kaebaja konto YouTube’is

ei ole kaebajaga seostatav, ta ei kommenteerinud enda nime alt ning tema kommentaare ei ole

märgitud meeldivaks või jagatud. Seetõttu puudub igasugune alus arvata, et kui Venemaa

võimudele tõepoolest on need kaks kommentaari silma jäänud, suudetakse need kaebajaga

kokku viia. Rahvusvahelise kaitse andmise eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile

autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Kaebaja ei ole olnud Eestis viibides oma meelsuse

avaldamisel aktiivne ning ei nähtu, et kaebaja oleks jätkanud kommenteerimist Eestis.

Päritoluriigi teabe kohaselt võidakse Venemaal haldus- või kriminaalkorras karistada

sisuliselt igasuguse tegevuse eest, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja

eriti sõjas Ukraina toetamisena. Samas elab Venemaal ca 140 miljonit inimest, kellest paljud

on riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega

inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane.

Päritoluriigi teabe järgi näib sotsiaalmeedias avaldatud kommentaaridele reageerimine

suuresti meelevaldne, kuid olulises osas kasutab Venemaa nn hirmutamistaktikat, mille puhul

dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt tõsta

elanikkonna teadlikkust uute piirangute kehtestamisest või saata hoiatav sõnum teistele

sarnase profiiliga inimestele). Lisaks võivad süüdimõistmised olla motiveeritud n-ö

statistiliselt ja selles osas on kindlasti oma roll ka nn pealekaebamiskultuuri laiemal levikul,

kuid puudub põhjus arvata, et see võiks tingida just kaebaja karistamise. Päritoluriigi andmed

ei kinnita kõigi V. Putini režiimi või Ukraina sõjaga rahulolematust väljendanud isikute

valimatut karistamist. Erinevad raportid kinnitavad, et Venemaal on alustatud kriminaalasju

seoses Ukraina sõja vastase tegevusega. Kaebaja profiili arvestades ei esine aga piisavalt suurt

tõenäosust, et teda võidakse karistada Venemaa riigivõimu või relvajõudude kritiseerimise

eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 toodud tagakiusamise künnise. Kaebaja tagakiusamise

hirm ei ole järelikult objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Seda hoolimata asjaolust, et

süüteokoosseisude sisustamisel on palju ebaselgust ja riigivõimu suhtes kriitilise tegevuse eest

pole karistatud üksnes kõrge poliitilise profiiliga opositsionääre, vaid mõnikord ka n-ö tavalisi

inimesi ja üsna tühiste tegude eest. Pelgalt kinnipidamine, ülekuulamine või rahaline karistus

ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

Kaebaja ebaseaduslik piiriületus ja hirm saada selle eest Venemaal karistada ei ole samuti alus

anda talle rahvusvaheline kaitse. Ehkki ei saa välistada, et kaebaja ebaseaduslik piiriületus

võib Venemaale naastes saada tähelepanu ja teda võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt

küsitleda, sh uurida tema Venemaalt eemal viibimise põhjuseid ja vaateid sõjategevusele

Ukrainas, ei saa pelgalt küsitlemist ja sellega kaasnevat võimalikku kinnipidamist käsitada

tagakiusamisena. Ka kaebaja võimalik karistamine ebaseadusliku piiriületuse eest ei ole

käsitatav tagakiusamisena. Riigipiiri režiimi rikkumine on Venemaal karistatav

haldustrahviga. Ka Eestis on selline tegu karistatav väärteokorras ning teatud juhul ka

kriminaalkorras. Seega ei saa pidada kaebaja võimalikku karistamist Venemaal

ebaproportsionaalseks.

Elatisvõlglaseks olemine ei anna alust arvata, et Venemaa ametivõimudel võiks olla kaebaja

suhtes eriline huvi. Nagu PPA on asjakohaselt välja toonud, pidi kaebaja elatisvõlgnikuna

käima iga kolme kuu tagant kohtutäituri juures. Kuna kaebaja elatisvõla suurus oli üle 1

5(9)

3-25-556

miljoni rubla, on ta eelduslikult käinud enne 2024. a augustit korduvalt kohtutäituri juures,

kuid teda ei ole varem survestanud astuma lepingulisse teenistusse. Kaebaja ei ole toonud

välja ühtegi põhjust, miks see peaks Venemaale naastes muutuma. Kohustus last ülal pidada

ja osaleda tema kasvatamises on igal lapsevanemal ning ei nähtu, et kaebajat oleks soovitud

karistada kohustusest kõrvalehoidmise eest. Nagu kaebaja välja tõi, oli tal 2 korterit, mille ta

kirjutas ema nimele, et elatise maksmisest kõrvale hoida. Seega oleks kaebajal võimalik

vähemalt üks nendest maha müüa, et võlgnevusest vabaneda.

Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Olukord Venemaal ei ole selline, et ainuüksi

päritoluriiki naasmine ohustaks kaebaja elu. Venemaal ei toimu sõjategevust ja iga Venemaa

territooriumil elav Venemaa kodanik ei ole ohus. Hüpoteetiline oht ei ole alus anda täiendav

kaitse.

Kuna PPA lükkas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tuli talle VSS § 7 lg 1

kohaselt teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA tegi VSS § 7² lg 2 p-de 1 ja 2 alusel

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse lahkumiseks Venemaale. PPA hindas individuaalselt

kaebajaga seotud asjaolusid ja leidis õigesti, et puuduvad lahkumisettekirjutuse tegemist

välistavad asjaolud. Nõustuda saab ka PPA hinnanguga kaebaja põgenemise ohule. Kuna

kaebaja kinnitas vestlusel, et ta ei ole nõus vabatahtlikult lahkuma, ei olnud alust teha

kaebajale vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutust. On tõenäoline, et kui PPA

andnuks kaebajale võimaluse täita lahkumisettekirjutus vabatahtlikult, ei läheks kaebaja tagasi

Venemaale, vaid asuks end varjama Eestis või liiguks edasi mõnda teise Schengeni viisaruumi

riiki.

Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane. Kaebajal puudub Eestiga igasugune

seos, ta pole siin lõimunud ning tal ei ole ka terviseprobleeme, mis tingiksid vajaduse käia

Eestis ravil. Ta on elanud kogu oma elu Venemaal. Arvestades kaebaja Eestisse saabumise

asjaolusid (ebaseaduslik piiriületus ja alusetu varjupaigataotlus), samuti seda, et kaebaja on

Venemaal elatisvõlgnik, kes sel põhjusel võib uuesti proovida Schengeni viisaruumi

(ebaseaduslikult) siseneda, ei ole alust pidada sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. P.Y palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 21.05.2025 otsuse resolutsiooni p-

d 1 ja 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus alahindas kaebajale poliitiliste

seisukohtade väljendamise tõttu tekkivat tagakiusamise ohtu. Kaebaja on osalenud

meeleavaldusel ja postitanud sotsiaalmeedias sõjavastaseid kommentaare. Vaidlustatud

haldusaktis viidatud päritoluriigi teave kinnitab kaebaja tagakiusamise ohtu. Kaebaja kartus ei

seisne üksnes ebameeldivustes, kinnipidamises, ülekuulamises või rahatrahvis, vaid kaebajat

ähvardab „valede seisukohtade“ väljendamise eest reaalne vangistus. See ületab

tagakiusamise lävendi (VRKS § 4 lg 1 ja § 19 lg 1 p 1). Halduskohtu järeldus, et kaebaja „ei

torka massist silma“, mistõttu on tagakiusamise oht väike, ei ole asjakohane ega kooskõlas

päritoluriigi teabega. Venemaal on karistuspoliitika valikuline ja meelevaldne, tekitamaks

ühiskonna liikmetes hirmu. Püüdes sõjavastaste vaateid maha suruda, pööratakse erilist

tähelepanu sotsiaalmeedia postitustele, millega seoses on algatatud palju kriminaalasju. Kuigi

kaebaja kasutas kommenteerimisel varjunime, on Venemaa ametiasutustel võimalik tema isik

kindlaks teha, arvestades Venemaa ametiasutuste tehnilist võimekust ja Venemaal levinud

pealekaebamiskultuuri. Kaebaja tagakiusamise ohtu suurendab asjaolu, et ta on taotlenud

Eestis rahvusvahelist kaitset, sest seda võidakse käsitada kodumaa reetmisena või salajase

koostööna Venemaa jaoks ebasõbraliku riigiga. See võib kaebajale kaasa tuua pikaajalise

vangistuse karmides tingimustes. Hinnates tagakiusamise ohu realiseerumise tõenäosust, tuleb

arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid kogumis. Kaebaja puhul tuleb võtta arvesse, et

6(9)

3-25-556

ta on avalikult (kuigi piiratud ulatuses) kritiseerinud Venemaa võime, ta on

sõjaväekohustuslane, kelle mobiliseerimine on tõenäoline, ning ta on põgenenud Eestisse ja

taotlenud siin rahvusvahelist kaitset.

Halduskohus eksis, kui eeldas, et mobilisatsiooni oht on kaduvväike ning sellest tulenev hirm

ei vääri kaitset. Ametlikult ei ole Venemaal praegu üldmobilisatsiooni välja kuulutatud, kuid

mobilisatsiooni oht ei ole möödas, sest sõda Ukrainas jätkub. Kohtutäitur andis kaebajale

mõista, et lepingu alusel sõjaväkke astudes võiksid tema võlaprobleemida laheneda. See on

konkreetne näide varjatud survestamisest. Kaebaja on läbinud ajateenistuse ja on

reservväelane ning ka kaebaja vanus ei välista tema mobiliseerimist. Sõjas osalemine seaks

ohtu kaebaja elu ja tervise ning läheks vastuollu kaebaja südametunnistusega. Mobiliseeritul

puudub reeglina kontroll selle üle, millises väeosas teenida ja milliseid ülesandeid täita.

Rahvusvahelised organisatsioonid on korduvalt kinnitanud, et Venemaa relvajõud on pannud

Ukrainas toime sõjakuritegusid ja rünnanud sihilikult tsiviilisikuid. Käsu täitmata jätmine või

mobilisatsioonist kõrvale hoidmine toob kaasa kriminaalkaristuse.

Halduskohus jättis hindamata kaebaja terviseseisundist tuleneva haavatavuse. Kaebaja põeb I

tüüpi diabeeti, vajades pidevat insuliinravi ja sobivat dieeti. Venemaale tagasipöördumisel

ähvardaksid teda poliitilise tagakiusamise ja mobilisatsioonist keeldumisega seotud ohud,

mille realiseerudes on väga tõenäoline kaebajalt vabaduse võtmine. Venemaa vanglasüsteemis

ei ole krooniliste haigustega kinnipeetavatele tagatud piisavat meditsiinilist abi. Kaebajat

ähvardaks Venemaa vanglas piinamine või inimväärikust alandav kohtlemine (nt juurdepääsu

piiramine insuliinile). Eespool toodud asjaolusid tulnuks arvestada ka täiendava kaitse

kontekstis.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. PPA teatel lahkus kaebaja 04.05.2025 varjupaigataotlejate majutuskeskusest ja tema

asukoht on teadmata. See ei takista apellatsioonkaebuse sisulist läbivaatamist.

Ringkonnakohus palus 22.09.2025 määruses menetlusosalustel teada anda, kui kaebajale

rahvusvahelise kaitse andmist mõjutavad asjaolud on pärast tema Eestist lahkumist muutunud.

Kumbki menetlusosaline ei ole esitanud täiendavaid avaldusi.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. PPA lükkas õigesti kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse VRKS § 20 alusel tagasi, sest kaebajat ei saa tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1)

ja ta ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). PPA tegi õiguspäraselt kaebajale VSS § 72

§ 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldas VSS 74 lg 2 alusel

sissesõidukeeldu. Seega ei olnud halduskohtul alust kaebust rahuldada. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab

vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

10. Rahvusvahelise kaitse süsteem on mõeldud eelkõige inimesele, kes ei saa oma

päritoluriiki tagasi pöörduda selle tõttu, et teda ähvardab seal tagakiusamine rassi, usu,

rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu (VRKS § 4 lg 1).

VRKS § 19 lg-s 2 antakse mitteammendav loetelu tegudest, mida loetakse tagakiusamiseks.

VRKS § 19 lg 1 alusel peavad need teod ületama teatud raskuse lävendi. Kohtul tuleb

kohtuotsuse tegemise aja seisuga hinnata, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusamise oht ja

kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb

hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse

juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei

saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada

tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja

7(9)

3-25-556

subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada.

Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik

järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise

ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb.

Tagakiusamise ohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et

on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (vt

põhjalikumalt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p-d 13–15).

11. Täiendava kaitse (VRKS § 4 lg 3) saab anda inimesele, kelle suhtes on alust arvata, et

tema tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sh

surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike

või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt

tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla

rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse

andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike

kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi.

12. Halduskohus on otsuse tegemisel järginud asjakohaseid õigusnorme ja kohtupraktikat

ning oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud. Kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 ei pidanud

halduskohus kordama kõiki PPA otsuse põhjendusi, mis olid kaebuse väiteid arvestades

piisavad ja asjakohased. Halduskohus hindas täiendavalt kohtumenetluses esitatud väiteid ja

tõendeid.

13. Ringkonnakohus leiab samamoodi kui halduskohus, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt

põhjusel, et teda oleks seal juba oma poliitiliste vaadete tõttu taga kisatud, ning kaebaja

tagakiusamine poliitilistel põhjustel või muu raske tagajärg ei ole tõenäoline ka siis, kui ta

pöördub päritoluriiki tagasi. Kaebaja on Venemaal osalenud ühel meeleavaldusel (2020. või

2021. a-l) ja avaldanud YouTube’is varjunime all Venemaa võimude tegevust kritiseerivaid

kommentaare. Ei ole tõenäoline, et need asjaolud saaksid kaebaja Venemaale tagasi

pöördumise korral Venemaa ametiasutustele teatavaks ning kaebajat karistatakse selle eest

vangistusega. Kaebaja poliitiline tegevus Venemaal oli väga vaoshoitud ning see pole

intensiivistunud ka Eestis viibides. Puudub põhjus arvata, et kaebaja käitumine oma poliitilise

meelsuse avaldamisel muutuks oluliselt, kui ta pöördub Venemaale tagasi. Kui puudub piisav

tõenäosus, et kaebajat karistatakse Venemaal vangistusega tema poliitiliste vaadete

avaldamise eest, on hüpoteetiline ka oht, et kaebajat koheldakse Venemaa vanglas viisil, mis

on käsitatav piinamise või inimväärikust alandava kohtlemisena (sh tulenevalt asjaolust, et

kaebajal on diabeet ja ta vajab pidevat insuliiniravi). Kaebaja väited põhinevad oletuste

ahelal, mille üksikute etappide realiseerumise tõenäosus ei ole piisavalt suur järeldamaks, et

Venemaale tagasipöördumise korral ähvardab kaebajat sellise kohtlemise oht, mis ületab

tagakiusamise või tõsise ohu lävendi. Nagu halduskohus õigesti märkis, ei ole rahvusvahelise

kaitse eesmärk tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit inimestele.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja mobiliseerimise ja Venemaa

relvajõudude koosseisus Ukrainasse sõdima saatmise oht on praegu väike. Ka selles

küsimuses põhinevad kaebaja väited oletuste ahelal, mille üksikute etappide realiseerumise

tõenäosus ei ole kuigi suur. Kuigi 2022. a-l kuulutati Venemaal välja osaline mobilisatsioon,

ei ole kaebaja saanud mobilisatsioonikutset või -käsku. Uut osalist või üldmobilisatsiooni ei

ole Venemaal praegu välja kuulutatud. Kuigi päritoluriigi teabe kohaselt võidakse survestada

teatud profiiliga inimesi (nt võlgnikke nagu kaebaja) astuma lepingulisse sõjaväeteenistusse,

on kaebajale ühel korral selline ettepanek juba tehtud ja kaebaja keeldumisele ei järgnenud

mingeid sanktsioone. Puudub alus arvata, et tulevikus võiksid kaebajale sarnase keeldumisega

kaasneda nii rasked tagajärjed, mida saaks käsitada tagakiusamise või tõsise ohuna VRKS § 3

lg-te 1 ja 3 tähenduses. PPA märgib ka õigesti, et kaebaja seletusi arvestades ei ole ta

8(9)

3-25-556

elatisvõlglane n-ö olude sunnil, vaid kaebaja teadlikult ei soovi elatist maksta ja on selleks mh

võõrandanud oma kinnisvara oma emale. Seega saab ka kaebaja ise vähendada võimalusi

enda survestamiseks.

15. Kokkuvõttes on PPA kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse õigesti tagasi lükanud, sest

kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks ega täiendava kaitse saajaks. Kaebaja ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud eraldi vastuväiteid lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelule,

mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega neid

kordamata.

16. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg-d 1 ja 11).

17. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab ringkonnakohtu otsuse avalikustada resolutsioonis

märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)