3-24-749/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-749

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla poolt läbiotsimisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13. septembri 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. septembri 2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.

3. Jätta kaebaja taotlus otsuse tõlkimiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15.

detsember 2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X.X. viidi tunnistajana 2. detsembril 2022 Tartu Maakohtu Tartu

kohtumaja kohtuistungile. Selle käigus otsiti ta vanglast lahkudes ja sinna naastes läbi nii, et ta

pidi läbiotsimise käigus lahti riietuma.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt

välja talle läbiotsimistega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebuse kohaselt otsiti kaebaja enne

istungile viimist ja pärast sealt tagasitoomist alasti läbi. Sellega alandati tema inimväärikust.

3. Tartu Halduskohtu 13. septembri 2024. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tuvastati

läbiotsimiste õigusvastasus. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused

olid järgmised.

3.1. Kuna vastustaja möönis, et 2022. a töökorralduse järgi alasti läbiotsimisi vanglast

väljaviimisel ja tagasitoomisel teostati, luges kohus tõendatuks, et kaebaja otsiti 2. detsembril

2022 alasti läbi. Tõendatuks ei lugenud kohus aga kaebaja väiteid, et tal kästi võtta nn „kaameli

asend“ ja köhida, kuna 2. detsembril 2022 tööl olnud vanglateenistujate ütluste järgi nemad

selliseid korraldusi ei andnud.

3.2. Kinnipeetavate läbiotsimine on reguleeritud justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega

nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) peatükis 4. Lahtiriietumisega täielikku

läbiotsimist seal otseselt reguleeritud pole, kuid läbiotsimise olemus hõlmas endas ka

lahtiriietumisega läbiotsimist. Määruse nr 44 § 32 p 1 sätestab, et kinnipeetava läbiotsimine on

vanglasse sisenemisel ja väljumisel kohustuslik. Seega oli vanglal kohustus küll 2. detsembril

2022 kaebaja kohtusse viimisel ja sealt tagasitoomisel läbi otsida, kuid läbiotsimise viisi valikul

oli vastustajal kaalutlusruum.

3.3. Vastustaja on selgitanud, et kuigi tagantjärgi pole võimalik kindlaks teha, kas kaebajale

teostati lahtiriietumisega läbiotsimine nii kohtumajja minnes kui sealt tagasi tulles, siis isegi kui

see juhtus, ei saa seda pidada õigusvastaseks. Seejuures viitas vangla vangistusseaduse (VangS)

§-le 68 ja määruse nr 44 §-le 32, leides, et vangla peab kinnipeetava vanglasse sisenemisel ja

vanglast väljumisel läbi otsima ja selles osas puudub kaalutlusruum. Lahtiriietumisega

läbiotsimise eesmärk on keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumise välistamine.

3.4. Kohus leidis, et neist vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja ei teostanud kaebajast

või muudest konkreetsetest asjaoludest lähtuvat ohu hindamist ning ei teinud kaalutlusotsust 2.

detsembri 2022. a läbiotsimiste viisi valimiseks. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine tähendab, et

vangla toimingud olid õigusvastased. Kaalutlusõiguse teostamine ei ole see, kui vangla on ette

ära otsustanud, et lahtiriietumisega läbiotsimine teostatakse kõigi kinnipeetavate suhtes.

3.5. Asjaolusid arvestades on piisav see, kui kohus teeb kindlaks läbiotsimise õigusvastasuse. Ei

ole usutav, et kaebajal oleksid olnud sellised üleelamised, mis õigustaksid mittevaralise kahju

eest hüvitise väljamõistmist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Ainuüksi rikkumise õigusvastasuse tuvastamine ei heasta kannatanud isiku üleelamisi

ning sellega põhjustaud kannatusi. See pole õiglane hüvitis.

4.2. Kohus ei saa anda õiglast hinnangut riive raskusele, sest kaebajale põhjustatud alanduse

suurust saab hinnata ainult kaebaja oma subjektiivse tunnetuse seisukohast lähtudes.

4.3. On alust arvata, et kaebaja kui Vene Föderatsiooni kodaniku vastu suunatud alandav tegu

oli tahtlik.

4.4. Kaebaja suhtes mitu korda toimunud alasti läbiotsimine tekitas kaebajal alaväärsustunnet,

ahastust ja liigseid kannatusi. Rikutud on Euroopa inimõiguste konventsiooni art-t 8, mis on

Eesti õiguskorra osa.

4.5. Rikkumise õigusvastasuse tuvastamine ei sunni vanglat oma käitumist muutma.

4.6. Euroopa inimõiguste kohus on rõhutanud, et hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal.

Kaebajale tuleks välja mõista hüvitis 1500 eurot.

4.7. Kaebaja taotleb kohtuotsusest venekeelse tõlke väljastamist.

5. Tartu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

5.1. Kinnipeetavate vanglavälised liikumised on tavapärasest kõrgema ohuga liikumised ka

siis, kui kinnipeetav toimetatakse politsei järelevalve all kohtuistungile. Kuigi saatmist

teostavad politseiametnikud, tuleb vanglal veenduda, et kinnipeetaval ei oleks endaga kaasas

keelatud esemeid või aineid. Vanglale ei ole teada, et kinnipeetava vanglasse tagasitoomisel

teeksid politseiametnikud kinnipeetavale turvakontrolli.

5.2. Vanglal pole võimalik ette näha, kas või millal kavatseb kinnipeetav keelatud esemeid

või aineid vanglasse toimetada. Vangla julgeoleku ja isikute ohutuse tagamiseks on kõige

tõhusam meetod kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimine. Muud meetodid võimaldavad

keelatud esemeid leida vaid piiratud ulatuses.

5.3. Kuigi kaebaja viibis Politsei- ja Piirivalveameti ametnike järelevalve all, ei saa vangla

vastutada teise asutuse ametnike tegevuse eest. Ei saa välistada, et vanglast eemal viibimise

ajal leiab kinnipeetav vanglas keelatud eseme või aine või antakse see temale märkamatult üle

kohtumajas viibimise ajal.

5.4. Pole tavapäratu, et kinnipeetavad tegelevad keelatud tegevustega teiste soovil, nt teiste

kinnipeetavate surve alla jäänuna, vastastikkusel kokkuleppel, teenusena vms. Seetõttu tuleb

kontrollida vanglasse sisenemisel ka neid kinnipeetavaid, kelle juurest ei ole vangla keelatud

esemeid ka pika aja jooksul avastanud.

6. Tartu Vangla ja X.X.-i vastustes üksteise apellatsioonkaebustele palutakse need

rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

8. Käesoleva asja lahendamisel ei saa arvestamata jätta Riigikohtu poolt 19. juunil 2025 asjas

3-22-1384 tehtud otsust.

Selles asjas leidis Riigikohus arvukale EIK-i praktikale viidates kokkuvõtlikult sarnaselt

halduskohtuga, et sagedane ja süstemaatiline kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimine ei

ole proportsionaalne, sest see ei ole seotud konkreetse ohuga. Julgeolekukaalutlusel

kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab

konkreetset ohtu. Järelikult ei saa VangS § 68 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et lubatud on

sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahtiriietumisega läbiotsimised. Selleks

peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav läbi lahtiriietumisega

(otsuse p 29). Kaebajale, keda oli lahtiriietumisega läbi otsitud pikema aja vältel (peaaegu

kahe aasta jooksul) ja kaebaja enda sõnul rohkem kui 400-l korral, mõistis Riigikohus

hüvitiseks kokku välja 550 eurot (otsuse p-d 3 ja 38).

9. Eelnevat arvestades ei pea ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse rahuldamist

võimalikuks. Ehkki viidatud asjas oli tegemist väljaspool eluosakonda tööl käiva kinnipeetava

läbiotsimisega ja käesolevas asjas otsiti läbi kohtuistungil tunnistajana käinud kaebaja, on

tegemist siiski piisavalt sarnaste asjadega. Nii viidatud asjas kui käesolevas asjas on vangla

väited põhimõtteliselt samasugused – vanglal pole võimalik ette näha, millal kinnipeetavad

keelatud esemeid või aineid vanglasse toimetada võivad ning vangla julgeoleku ja isikute

ohutuse tagamiseks on kõige tõhusam meetod kinnipeetava läbiotsimine lahtiriietumisega (vrd

ülal p 5.2 ja Riigikohtu otsuse p 7.3).

Sarnased on ka kohaldatud õiguslikud alused – VangS § 68 lg 1 (vanglateenistuse ametnikul

on õigus kinnipeetavat läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks) ning määruse nr

44 lg 32 p 1 käesolevas asjas (kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik vanglasse sisenemisel

ja vanglast väljumisel) ning määruse nr 44 § 32 p 5 Riigikohtu poolt lahendatud asjas ning

kohaldatud redaktsioonis (kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik vanglasisesel saatmisel).

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et viidatud asjas võetud Riigikohtu seisukohad kohalduvad ka

käesolevas asjas.

10. Vangla ei ole apellatsioonkaebuses eitanud seda, et kaebajat ei otsitud lahtiriietumisega

läbi konkreetsele ohuhinnangule või konkreetsetele asjaoludele tuginedes, vaid

lahtiriietumisega läbiotsimine toimus rutiinse toiminguna seetõttu, et kaebaja viidi vanglast

välja ja toodi hiljem tagasi. Riigikohtu ülaltoodud seisukohtadest tulenevalt on selline

abstraktsel ohul põhinev lahtiriietumisega läbiotsimine õigusvastane. Halduskohtu seisukoht

on põhjendatud ning kohtuotsuse tühistamiseks ei ole alust.

11. Kuna lahtiriietumisega läbiotsimine oli õigusvastane konkreetse ohu olemasolu kaalumata

jätmise tõttu, ei peatu ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse neil väidetel, mis

seonduvad sellega, kui tõhusalt on välistatud keelatud asjade või ainete omandamine

kinnipeetava poolt väljaspool vanglat politsei järelevalve all.

12. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebust.

13. Ka selle apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Siingi saab ringkonnakohus

tugineda viidatud Riigikohtu lahendile. Selles asjas leidsid läbiotsimised aset ligi kahe aasta

jooksul, kokku oli neid kaebaja väitel 400 ning vangla ei lükanud seda arvu ümber.

Riigikohus pidas kohaseks hüvitisesummaks väärikuse alandamise eest riigivastutuse seaduse

§ 9 lg 1 alusel 550 eurot.

Käesolevas asjas otsiti kaebaja läbi kahel korral ühe päeva jooksul. On selge, et oma

intensiivsuselt oli selline kogemus kaebaja jaoks võrreldavalt madalama intensiivsusega kui

Riigikohtu poolt lahendatud asjas. Läbiotsimiste arv on määratult erinev - 400 ja 2. Riigikohtu

poolt määratud hüvitise suuruse ja läbiotsimiste arvu suhet arvestades tuleks ühe läbiotsimise

eest hüvitise suuruseks 1,375 eurot (550:400=1,375). Samas on Riigikohtu poolt lahendatud

asjas esinenud asjaolusid ja Riigikohtu põhjendusi arvestades ilmne see, et selles asjas

mõjutas hüvitise suurust ka riive kumuleeruv mõju, kaebajat otsiti läbi pea kahe aasta vältel ja

kokku 400-l korral. Käesolevas asjas selline kumuleeruv mõju puudub, kaebaja otsiti läbi vaid

ühel päeval ja kahel korral. See vähendab kokkuvõttes kaebaja õiguste riive intensiivsust

oluliselt, mistõttu puudub alus hüvitise väljamõistmiseks ka eeltoodud matemaatilisest tehtest

lähtudes.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtuga, et hüvitise väljamõistmine

käesolevas asjas pole põhjendatud ning piisav on läbiotsimise õigusvastasuse tuvastamine.

Seega pole kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata. Kaebaja tasutud riigilõiv 45 eurot jääb halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

15. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsusest tõlke tegemist.

See taotlus jääb rahuldamata. HKMS § 80 lg 1 järgi on kohtumenetluse keeleks eesti keel.

Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kaebaja enam kinnipeetav. HKMS 82 lg 3 järgi

korraldab kohus ise tõlgi leidmise, kui see on menetlusosalise jaoks võimatu või

ebamõistlikult keeruline ning tõlkimise kulud kannab menetlusosaline.

Kaebaja ei ole ära näidanud, et tõlgi leidmine on tema jaoks võimatu või ebamõistlikult

keeruline. Seega peab ta ise leidma tõlgi kohtulahendi tõlkimiseks. Kaebaja ei ole taotlenud

ka menetlusabi tõlkekulude kandmisest vabastamiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1).

(allkirjastatud digitaalselt)