3-23-1789/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1789

Haldusasi

W.U kaebus Sotsiaalkindlustusameti 16.05.2023 otsuse nr

E13069-1 resolutsiooni punkti 2 osaliselt ning 17.07.2023

vaideotsuse nr 5.2-3/19151-4 tervikuna tühistamise ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamise nõuetes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – W.U, esindaja v-adv. Tarvo Lindma

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.U apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.U apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-32-1789 tehtud

Tallinna Halduskohtu 19.01.2024 kohtuotsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

15.12.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-23-1789

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja oli Riigikogu VII, VIII ja XIV koosseisu liige ajavahemikul 30.09.1992–13.03.1999

ja 30.03.2019–31.03.2023. Riigikogu Kantselei 03.04.2023 käskkirja nr 16 alusel maksti

kaebajale 11.04.2023 välja Riigikogu liikme volituste lõppemisega seotud kuue kuupalga suurune

hüvitis vastavalt Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 32 lõikele 3. Kaebaja esitas

05.04.2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA või vastustaja) avalduse parlamendiliikme

vanaduspensioni (parlamendipension) maksmiseks.

2. SKA tegi 16.05.2023 otsuse nr E13069-1 (vaidlustatud otsus), millega määras kaebajale

parlamendipensioni 4055,12 eurot alates 01.04.2023 (resolutsiooni p 1) ning otsustas maksta seda

pensioni talle „pärast hüvitise maksmise perioodi lõppemist“ (resolutsiooni p 2). Otsuses

märgitakse, et tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja

IX koosseisu liikmete pensioni seaduse (edaspidi ÜRPS) § 15 punktist 2 ei maksta

parlamendipensioni aja eest, mille ulatuses Riigikogu liikmele tema volituste lõppemisel

makstakse ühekordset hüvitist.

3. Kaebaja esitas SKA 16.05.2023 otsuse nr E13069-1 resolutsiooni punktile 2 vaide, mille

SKA jättis 17.07.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/19151-4 (vaideotsus) rahuldamata. Vaideotsuses

leiti kokkuvõttes, et ÜRPS § 291 kohaselt on kaebajal õigus parlamendipensionile enne IX

Riigikogu koosseisu volituste algust (14.03.1999) kehtinud tingimustel ja suuruses, ent ÜRPS §-s

291 tehtud viidet ÜRPS §-dele 14, 26 ja 27 tuleb mõista nii, et kaebaja suhtes kuulub

kohaldamisele vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtiv ÜRPS § 15, mis välistab

parlamendipensioni maksmise selle aja eest, mille eest makstakse Riigikogu liikmele volituste

lõppemisega seotud hüvitist. Tulenevalt kaebajale kuue kuupalga suuruse hüvitise maksmisest

Riigikogu Kantselei 03.04.2023 käskkirjaga ei ole võimalik talle parlamendipensioni maksta kuue

kuu jooksul alates tema Riigikogu liikme volituste lõppemisest 01.04.2023.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse punkti 2 ja

vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist kaebajale parlamendipensioni maksmiseks alates

01.04.2023. Kaebaja leidis esiteks, et pensioni maksmise edasi lükkamine on vastuolus riikliku

pensionikindlustuse seaduse RPKS § 32 lõikega 2 ja § 36 lõikega 1, mida kohaldatakse ÜRPS §

30 kohaselt ka parlamendipensioni suhtes. Teiseks heitis kaebaja vaidlustatud otsusele ette

ebaselgust ja vastuolulisust, kuna selle resolutsioonist jääb arusaamatuks, millal alustatakse

pensioni väljamaksmist. Kaebaja märkis, et vaidlustatud otsuses osutatud hüvitise suuruseks on 6

kuupalgale vastav summa, ent tegemist ei ole hüvitise ega selle maksmise perioodiga.

Kolmandaks leidis kaebaja, et ÜRPS § 291 kohaselt kuulub tema suhtes kohaldamisele ÜRPS §

15 redaktsioon, mis kehtis enne Riigikogu volituste algust ja mis välistas parlamendipensioni

maksmise üksnes töötamise ajal Riigikogu liikmena, samas kui hüvitise maksmine seoses

Riigikogu liikme volituste lõppemisega ei ole õiguslikult käsitatav Riigikogu liikmena

töötamisena ega sellega võrdsustatav.

5. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, märkides esiteks, et eristada tuleb pensioni määramist ja

pensioni maksmist ning jäädes teiseks vaideotsuses juba esitatud seisukohale, et kaebaja suhtes

kuulub kohaldamisele ÜRPS § 15 redaktsioonis, mis jõustus 01.01.2018. Vastustaja osutab

sellele, et ÜRPS §-i 15 muudeti perehüvitiste seadusega, mille eelnõu (217 SE II) teise lugemise

2(6)

3-23-1789

seletuskiri kinnitab seadusandja tahet alustada pensioni maksmist siis, kui on möödunud periood,

mille ulatuses makstakse Riigikogu liikme volituste lõppemisega seotud hüvitist.

6. Tallinna Halduskohus tegi 19.01.2024 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis esiteks, et kaebajale pensioni maksmise edasilükkamine ei ole vastuolus

RPKS § 32 lõikega 2 ja § 36 lõikega 1, kuna ÜRPS § 291 on erisätteks RPKS sätete suhtes.

Teiseks leidis halduskohus, et ÜRPS § 291 kohaselt kuulusid kaebaja kui VII ja VIII Riigikogu

liikme suhtes kohaldamisele üksnes need enne IX Riigikogu volituste algust kehtinud ÜRPS

sätted, millele on ÜRPS §s 291 otseselt viidatud ehk §-d 14, 26 ja 27. ÜRPS § 15, mille eesmärk

on välistada parlamendipensioni maksmist aja eest, mil Riigikogu liikmele makstakse Riigikogu

volituste lõppemisega seotud hüvitist, kuulus kaebaja suhtes kohaldamisele aga vaidlustatud

otsuse tegemise ajal kehtivas redaktsioonis. Sarnaselt vastustajale viitas halduskohus ÜRPS § 15

mõtte ja eesmärgi osas perehüvitiste seaduse eelnõu seletuskirjale, kust tuleneb, et palga

säilitamine ja volituste lõppemisel makstav ühekordne hüvitis on olemuselt sarnased, mistõttu ei

ole õiglane maksta parlamendipensioni aja eest, mil isikule makstakse Riigikogu liikme staatusest

tulenevalt ühekordset hüvitist seoses parlamendiliikme volituste lõppemisega. Halduskohtu

hinnangul ei oma tähtsust, et hüvitis makstakse välja korraga, vaid oluline on, et kaebajale maksti

hüvitist 6 kuupalga ulatuses. Halduskohus jättis asjassepuutumatuse tõttu tähelepanuta kaebaja

argumendid, mis puudutasid vanaduspensioniga kaasnevaid muid hüvesid ning seda, et kaebajal

ei olnud 01.04.2023–30.09.2023 ravikindlustust. Viimaks tõdes halduskohus, et vaidlustatud

otsuse resolutsiooni saanuks sõnastada selgemalt, ent ebaselgus pole sedavõrd oluline, et tingiks

vaidlustatud otsuse tühistamise.

7. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused

on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Halduskohus on asjassepuutuvaid ÜRPS sätteid vääralt tõlgendanud ja kohaldanud,

omistades lubamatult suure tähtsuse seaduseelnõu seletuskirjale. Seletuskirjas märgituga ei saa –

iseäranis kaebaja kahjuks – mööda minna seaduse sätte selgest sõnastusest.

7.2.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et ÜRPS § 30 kohaselt kohaldatakse

parlamendipensioni suhtes RPKS-i, ent ükski RPKS säte ei näe ette võimalust määratud

pensioni maksmist edasi lükata. Halduskohus leidis õigesti, et ÜRPS on RPKS suhtes

eriseaduseks, ent sellega ei ole põhjendatav kohtuotsuses tehtud järeldus. RPKS § 32 kohaselt

on vastustaja pädevuses otsustada, kas pension määrata või sellest keelduda, ent RPKS ei anna

vastustajale täiendavat pädevust otsustada pensioni maksmise edasilükkamist või pensioni

maksmise sidumist muude hilisemate tähtaegadega. Seega puudus vastustajal pädevus teha

vaidlustatud otsuse punktis 2 nimetatud otsust.

7.3.

Erinevalt halduskohtu seisukohast kuulub kaebaja suhtes kohaldamisele enne IX

Riigikogu volituste algust kehtinud ÜRPS § 15, mis ei näinud ette piirangut, et pensioni ei

maksta perioodil ega perioodi eest, mil makstakse Riigikogu liikme volituste lõppemisega

seoses makstavat hüvitist.

7.4.

Väär on halduskohtu järeldus, et kuna hüvitis määrati ühekordse summana 6 kuupalga

ulatuses, siis saab selle võrdsustada või samastada Riigikogu liikme palga säilitamisega 6 kuu

vältel. Kaebajale ei säilitatud palka ega muud tasu, vaid määrati üksnes ühekordne hüvitis, mille

puhul „6 kuu palk“ on üksnes selle hüvitise suuruse arvutamise aluseks.

7.5.

Halduskohus jättis lubamatult tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutasid muid hüvesid,

sh ravikindlustust. Kaebaja viited olid asjassepuutuvad, selgitamaks õigusnormide tõlgendamist

puudutavaid väiteid. Ravikindlustuse seaduse § 5 lg 4 punktist 3 järeldub, et kui kaebajale jäeti

perioodil 01.04.2023—30.09.2023 pension õiguspäraselt maksmata, siis ei olnud tal sel

perioodil ka ravikindlustust. Seaduse mõtteks ja eesmärgiks ei saa olla see, et pensioniealisel

3(6)

3-23-1789

endisel Riigikogu liikmel ei ole 6 kuu jooksul pärast volituste lõppu ravikindlustust pelgalt

seetõttu, et talle maksti Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega seotud hüvitist. Halduskohtu

järeldusega nõustumine tähendaks omakorda, et need Riigikogu liikmed, kellel on õigus

Riigikogu liikme volituste lõppemise järgselt saada parlamendipensioni, pannakse 6 kuuks

halvemasse olukorda, kui need endised Riigikogu liikmed, kellel on õigus üksnes n-ö

tavapensionile, kuna viimastele makstakse pensioni ka 6 kuu vältel pärast Riigikogu liikme

volituste lõppemist.

7.6.

Kui seadust tuleb siiski tõlgendada nõnda, nagu halduskohus seda tegi, siis kaebajale

01.04.–30.09.2023 pensioni maksmist välistav piirang on ebaproportsionaalsuse tõttu vastuolus

põhiseadusega, kuna selline piirang paneb parlamendipensioni saamiseks õigustatud pensionärid

teistest pensionäridest halvemasse olukorda, mis ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise

põhimõttega.

8. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik

ja põhjendatud, jäädes juba halduskohutus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega

ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse argumentidele märgib

ringkonnakohus siiski järgmist.

10. Väär on kaebaja seisukoht, et RPKS välistab parlamendipensioni maksmisega alustamise

ajatamise. Halduskohus märkis õigesti, et erinormina käsitatavast ÜRPS §-ist 15 tuleneb üheselt,

et seal nimetatud juhtudel pensioni ei maksta, sõltumata kehtivast otsusest pensioni määramise

kohta. Sisuliselt näeb ÜRPS § 15 ette pensioni maksmise peatamise. Sarnaselt on teatavate

asjaolude esinemisel nähtud ette pensioni maksmise peatamine ka RPKS-is (näiteks pensioniäri

vangistamise korral (RPKS § 46 lg 1)). Olukorras, kus parlamendipensioni taotlemise ajal olid

kaebajale parlamendipensioni määramise eeldused täidetud, ent samas ei olnud talle ÜRPS § 15

alusel alust pensioni maksmiseks, pidigi vastustaja tegema otsuse pension määrata (vaidlustatud

otsuse resolutsiooni punkt 1), ent lükata selle maksmise alustamine edasi (ehk teisisõnu peatada

selle maksmine) kuni selle maksmist takistava asjaolu äralangemiseni (vaidlustatud otsuse

resolutsiooni punkt 2).

11. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et halduskohus on lubamatult eelistanud seaduse

sõnaselgele sättele eelnõu seletuskirjas antud selgitust. ÜRPS §-ide 15 ja 291 koosmõjust tuleneb

üheselt seadusandja eesmärk vältida ka VII ja VIII Riigikogu koosseisu liikmete puhul Riigikogu

liikme staatusest tuleneva kahe ja olemuslikult teineteise asendamiseks mõeldud hüve üheaegset

andmist. Seda eesmärki silmas pidades leidis halduskohus õigesti, et kaebaja suhtes kuuluvad

kohaldamisele üksnes need enne IX Riigikogu volituste algust (st enne 14.03.1999) kehtinud

parlamendipensioni tingimusi ja suurust käsitlevad sätted, millele on ÜRPS § 291 esimeses lõigus

sõnaselgelt viidatud. ÜRPS §-ile 15 selles sättes viidatud ei ole. Niisiis ei ole seadusandja ÜRPS

§-i 291 sõnastades soovinud kohaldada VII ja VIII Riigikogu liikmete suhtes kõiki enne IX

Riigikogu koosseisu volituste algust kehtinud sätteid.

12. Seadusandja valik ÜRPS §-is 291 mitte viidata sama seaduse §-le 15 on liiati loogiline ning

kooskõlas Riigikogu liikme staatusega kaasnevate rahaliste hüvede eesmärgiga. Ringkonnakohus

leiab, et Riigikogu liikme palk, samamoodi nagu Riigikogu liime volituste lõppemisel makstav

hüvitis – olenemata sellest, kas tegemist on ametipalga säilitamisega teatud ajaks või Riigikogu

liikme volituste lõppemisel makstava ühekordse hüvitisega, mille suurus vastab teatava perioodi

ametipalgale – ning ka parlamendipension on oma olemuselt üksteist asendavad hüved. Kõigi

nende eesmärk on tagada Riigikogu liikmele väärikas sissetulek. Riigikogu liikme volituste

lõppemisel makstava hüvitise eesmärk on seejuures tagada Riigikogu liikme ametipalga

4(6)

3-23-1789

maksmise lõppemisel mõistlikuks ajaks elustandardi säilitamist võimaldav sissetulek selleks, et

Riigikogu liige saaks kuni oma volituste lõppemiseni täielikult pühenduda parlamenditööle ning

võiks Riigikogu järgmises koosseisus mittejätkamise korral asuda uue töö või

sissetulekuvõimaluse otsimisega tegelema alles pärast oma volituste lõppemist. Tegemist on

sissetuleku säilitamiseks makstava rahalise hüvega, mis on vahetult seotud Riigikogu liikme

tööga. Sellise hüvitise eesmärk ega põhiolemus ei muutu sellest, kas seda makstakse igakuiselt

teatava aja jooksul pärast Riigikogu liikme volituste lõppemist või ühekordse maksena, mille

arvestamise aluseks on siiski teatava perioodi ametipalk. Kaebaja eksib, kui leiab, et Riigikogu

liikme staatuse seaduse §-i 32 alusel makstav hüvitis on põhimõtteliselt erinev ametipalga

maksmisest või säilitamisest.

13. Kuivõrd põhimõte, et Riigikogu liikmena töötamise ajal parlamendipensioni ei maksta,

tulenes ÜRPS §-st 15 ka enne IX Riigikogu volituste algust ning kuivõrd olemuselt ja eesmärgilt

on kaebajale Riigikogu Kantselei 03.04.2023 käskkirjaga makstud hüvitis samaväärne Riigikogu

liikmele makstava ametipalgaga, puudub igasugune mõistlik põhjus tõlgendada asjassepuutuvaid

norme selliselt, et kaebaja peaks saama parlamendipensioni ka selle perioodi eest, mil tema

Riigikogu liikme staatusest tulenev väärikas sissetulek tagati Riigikogu volituste lõppemisel

makstava hüvitisega. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et osutatud hüvitise eesmärki

silmas pidades on XIV Riigikogu volituste lõppemisele järgnev kuuekuuline periood käsitatav

ajana, „mille ulatuses Riigikogu liikmele tema volituste lõppemisel makstakse ühekordset

hüvitist“ ÜRPS § 15 lg 2 tähenduses.

14. Vastupidiselt kaebaja seisukohale ei pidanud halduskohus asuma käsitlemata kaebaja

argumente seoses ravikindlustuse puudumisega. Vastamaks küsimusele, kas kaebajale tuli

pensioni maksta, ei olnud mistahes tähtsust sellel, kas olukorras, kus kaebajale pensioni ei

maksta, on tal kehtiv ravikindlustus. Isegi kui tuleks asuda seisukohale, et ravikindlustust

reguleerivaid õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et kaebajal (või mistahes teisel Riigikogu liikmel)

ei ole ravikindlustust Riigikogu liikme volituste lõppemisele järgneval perioodil, mille ulatuses

talle ühekordset hüvitist makstakse, võib tekkida küsimus ravikindlustust reguleerivate normide

põhiseaduspärasusest, ent selline võimalik ravikindlustuse puudumine ei saa olla

tõlgendusargumendiks, mis toetab kaebaja poolt parlamendipensioni maksmist reguleerivatele

sätetele antud tõlgendust. Seejuures ravikindlustuse seisukohast on Riigikogu volituste lõppemise

korral ühesuguses olukorras nii need Riigikogu liikmed, kellel on pensioni määramise eeldused

täidetud (ent kellele pensioni ei maksta) kui ka need, kellel need eeldused täidetud ei ole.

15. Nõustuda ei saa kaebaja väitega lubamatust ebavõrdsusest võrreldes n-ö tavapensioni saavate

Riigikogu liikmetega. Esiteks ei tulene võrdse kohtlemise põhimõttest keeldu näha seaduses

tavalisest vanaduspensionist soodsamatel tingimustel makstava parlamendipensioni saamiseks

ette samasuguseid tingimusi, nagu tavalise vanaduspensioni puhul. Asjaolu, et mõni teine

Riigikogu liige, kellel oli 2023. aasta aprilli alguses XIV Riigikogu volituste lõppemise ajal õigus

saada tavalist vanaduspensioni RPKS alusel, hakkas seda saama kohe Riigikogu liikme volituste

lõppemisest saati, ei tähenda, et kaebaja oleks samuti pidanud hakkama kohe saama

parlamendipensioni. Tavalise vanaduspensioni ja parlamendipensioni saamise tingimused on

erinevad. Eelviidatud hüpoteetilise teise Riigikogu liikme õigus saada Riigikogu volituste

lõppemise järgselt kohe vanaduspensioni, ei ole seotud tema Riigikogu liikme staatuse ega selle

lõppemisega, vaid eelkõige sellega, et ta oli jõudnud üldisesse vanaduspensioni ikka. 01.04.2023

seisuga ei olnud kaebaja puhul täidetud tavalise vanaduspensioni saamise eeldused, eelkõige ei

olnud ta selleks ajaks jõudnud RPKS §-s 7 sätestatud pensioniikka, milleks sel ajal oli 65

eluaastat. 01.04.2023 oli kaebaja 61-aastane. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ka kaebaja

seisukoht, et talle 01.04.–30.09.2023 pensioni maksmist välistav piirang paneb kaebaja kui

parlamendipensioni saamiseks õigustatud pensionäri teistest pensionäridest halvemasse olukorda.

Võrdse kohtlemise põhimõtte sisuks on kohustus kohelda võrdseid võrdselt. Kaebajat ei saa

pidada võrdseks teiste pensionäridega pelgalt põhjusel, et tema suhtes on tehtud pensioni

5(6)

3-23-1789

määramise otsus, sest parlamendipensioni saamise tingimused on nii pensioniea kui pensioni

suuruse mõttes tavalisest vanaduspensionist märksa soodsamad. Sellises olukorras ei nõua võrdse

kohtlemise põhimõte seda, et mingisugustes muudes pensioni maksmist käsitlevates aspektides

(näiteks õigus saada pensioni samaaegselt mingisuguse muu tasuga) peaks parlamendipensioni

määramise eeldused täitnud isikut kohtlema samamoodi nagu tavalise vanaduspensioni saajat.

Ebavõrsest kohtlemisest saaks rääkida, kui kaebaja oma Riigikogu liikme eristaatusest tulenevalt

jäänuks ilma võimalusest saada tavalist vanaduspensioni. Sellisest võimalusest ei ole kaebaja ilma

jäänud, kuna Riigikogu liikme volituste lõppemise ajal ei olnud ta veel tavalise vanaduspensioni

saamise õigust andvas pensionieas.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

17. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalik

ning saab eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb

kaebaja nimi asendada otsuse avaldamisel tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)