3-23-511/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-511

Haldusasi

OÜ Ökoteh kaebus Keskkonnaameti haldustoimingu

tagajärgede kõrvaldamiseks, s.o Eesti looduse infosüsteemi

kande nr KLO9122613 kustutamiseks ja eelneva

registrikande taastamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – OÜ Ökoteh, esindaja Aleksander Sven Esse

Vastustaja – Keskkonnaamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Ökoteh apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta toimikusse kaebaja esitatud täiendav tõend digitaalse kohtutoimiku lk 137–141

ning vastustaja esitatud täiendav tõend digitaalse kohtutoimiku lk 150–152.

2. Jätta OÜ Ökoteh apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-511 tehtud

Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 otsuse resolutiivosa muutmata, ent täiendada

halduskohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

3. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

15.12.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-23-511

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Eesti keskkonna infosüsteemi (EELIS) on kantud kaitsealuse liigi rukkiräägu elupaik

(leiukoht) koodiga KLO9122613, mis hõlmab kaebaja omandis olevaid ja Vana-Otepää külas

asuvaid ning Otepää looduspargi Neeruti-Käpa piiranguvööndisse jäävaid Kullimäe

(katastritunnus 63602:001:1873) ja Kotkamäe (63602:001:1874) katastriüksusi.

2. Keskkonnaamet jättis 07.02.2023 e-kirjaga (dtl 12) rahuldamata kaebaja taotluse eespool

nimetatud EELIS kande kustutamiseks, leides kokkuvõttes et asjaomane rukkiräägu elupaik on

säilinud.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keskkonnaameti kohustamist

EELIS kande nr KLO9122613 kustutamiseks ja EELIS-is selle kande tegemisele eelneva

olukorra taastamiseks. Kokkuvõttes leidis kaebaja, et rukkiräägu elupaiga kandmine EELIS-i

toimus õigusvastaselt, kuna kaebajat ei kuulatud selle käigus ära ning puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid rukkiräägu esinemist Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ning selgitas kokkuvõttes, et rukkiräägu elupaiga kaebaja

maatükkidel tuvastas ekspert TE Eesti Ornitoloogiaühingu poolt välja töötatud metoodika alusel

05.07.2016 läbi viidud inventuuri käigus linnu territooriumilaulu järgi, kusjuures elupaigana

piiritleti kuuldud isaslinnu ümbruses olev kompaktne ja sobiv avamaastik koos võsastunud

kraaviga. Vastustaja selgitas, et EELIS-i andmete ajakohasena hoidmiseks neid uuendatakse

pidevalt ja vajadusel ka kustutatakse andmestikes sisalduvate objektide seisundi kohta laekunud

lisateabest. Kohtumenetluse käigus esitas vastustaja 20.06.2023 läbi viidud paikvaatluse

protokolli (dtl 53) ning selgitas, et paikvaatlusel tuvastati, et EELIS-is kajastatud elupaik

(KLO9122613), mille kogupindala on 4,8 ha ja mis hõlmab Kullimäe ja Kotkamäe

katastriüksusi 3,6 ha ulatuses, on jätkuvalt asustatud ning selle piirid ei vaja muutmist.

5. Tallinna Halduskohus tegi 21.12.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1.

EELIS kande kustutamisest või andmete parandamisest keeldumine ei ole haldusakt, ent

kaebajal on õigus nõuda EELIS-is kajastuvate ebaõigete andmete muutmist, kui ebaõiged

registriandmed võivad kaudselt kaasa tuua talle ebasoodsaid tagajärgi või välistada asja

kasutamise või käsutamise.

5.2.

Keskkonnaministri 19.05.2004 määruse nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla

võtmine“ § 4 lg 2 punkti 40 kohaselt on rukkirääk III kaitsekategooria loomaliik ning

Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 vastu võetud Otepää looduspargi kaitse-

eeskirja kohaselt on selle looduspargi kaitse-eesmärgiks muu hulgas rukkiräägu elupaikade

kaitse.

5.3.

EELIS-i andmetest (dtl 33) nähtub, et rukkiräägu leiukoha vaatlusi Otepää looduspargis

on tehtud 2016. ja 2018. aastal ning mõlemal juhul on tuvastatud üks paar isendeid. Vaatluste

korraldamist pärast 2016. aastat kinnitab ka Otepää linnuala valitud linnuliikide inventuur (dtl

65 jj). Vastustaja viis 20.06.–21.06.2023 läbi vaatluse kaebaja maatükkidel rukkiräägu

2(7)

3-23-511

elupaiga tuvastamiseks (dtl 53). Selle vaatluse tulemusena ei tuvastatud küll rukkirääku

Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel, ent EELIS-is olev registrikanne KLO9122613 ei ole

sellegipoolest väär, kuna elupaik ei hõlma üksnes pesa, vaid palju suuremat ala.

Erialakirjanduse kohaselt on rukkiräägu isendite keskmine kodupiirkonna suurus 25,2 ha.

Kuna Lillemaa katastriüksuse (katastritunnus 63602:001:1041) lõunapoolses osas leiti

rukkiräägu asukoht, jäävad Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksused keskmise elupaiga piiresse.

Puudub alus kahelda vaatluse läbi viinud Keskkonnaameti spetsialisti TE pädevuses.

5.4.

Menetlusnormi rikkumisena tuleb käsitada seda, et rukkiräägu elupaiga registreerimisel

ei teavitatud sellest kaebajat – kaebaja teavitamata jätmine oli vastuolus hea halduse põhimõtte

ning haldusmenetluse avalikkuse põhimõttega. See rikkumine ei saanud aga kaasa tuua

ebaõige kande tegemist, sest isegi kui kaebajat oleks teavitatud elupaiga registreerimisest ning

kaebaja oleks saanud esitada oma seisukoha, oleks vastustaja ikka teinud vastava kande.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja 07.02.2023 e-kiri ei ole haldusakt.

6.2.

Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei saa olla Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksustel

rukkiräägu elupaiga moodustamise aluseks, kuna pole tuvastatud selle liigi esinemist

konkreetselt kaitse alla võetavas asukohas. Kaitse alla võtmine peab põhinema

eksperthinnangul, mille peab andma sõltumatu liigiekspert ja millest peab selguma, millel tema

arvamus põhineb. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 39 lõikest 1 ja § 10 lg 1 punktist 4

tulenevalt ei saa liigieksperdiks olla vastustaja töötaja. TE on koostanud lisaks ka Otepää

linnuala valitud linnuliikide inventuuri ehk üks ja sama isik on teinud haldusorgani nimel

rukkiräägu linnuvaatlusi, kontrollinud andmete õigsust, lahendanud taotlusi ning teostanud

ekspertiise, milline halduspraktika ei näi erapooletu ega usaldusväärne.

6.3.

Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebaja esitatud tõendi, mille kohaselt

puudub senini ministri kinnitatud rukkiräägu kaitse tegevuskava ning seega ei ole kinnitatud ka

metoodikat rukkiräägu tuvastamiseks ega elupaiga määramiseks. Eesti Ornitoloogiaühingu

kinnitatud metoodika rukkiräägu tuvastamiseks on aga väga subjektiivne ja kontrollimatu. Jääb

arusaamatuks, kuidas on võimalik teel liikudes rukkiräägu isaslinnu laulu põhjal tuvastada

linnu kaugust inimesest, kes teda kuulab. Puuduvad usutavad tõendid rukkiräägu esinemise

kohta Kotkamäe ja Kullimäe katastriüksustel, paljasõnaline on vastustaja väide 05.07.2016 läbi

viidud inventuuri kohta.

6.4.

Halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja argumenti, et põhjendamatu on rukkiräägu

elupaiga moodustamine põllumaale, kui piirkonnas on piisavalt rohumaid, mis on tunduvalt

sobilikumad rukkiräägu elupaigaks. Halduskohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta selle,

et Kotkamäe ja Kullimäe katastriüksused on haritav põllumaa, mis on arvatud kõrvalasuval

Lillemaa katastriüksusel paikneva rukkiräägu elupaiga koosseisu, kuigi rukkirääk elutseb

rohumaal.

6.5.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et 2019. aastal teostatud inventuuris (dtl 65) ei

ole Kotkamäe ega Kullimäe katastriüksistel rukkiräägu leiukohta käsitletud – ainus selle liigi

elupaik Vana-Otepää külas asub inventuuri kohaselt Krepi ja Väike Käpa katastriüksustel.

6.6.

Halduskohus tugines põhjendamatult 21.06.2023 paikvaatluse protokollile, kuna on

ebausutav, et kolme tunni jooksul suutsid vaatluse läbiviijad jalgratastel liikudes tuvastada

Arulas, Pühajärvel ja Vana-Otepääl kokku kaheksa kaitsealuse liigi leiukohta. Seejuures näeb

vastustaja viidatud Eesti Ornitoloogiaühingu metoodika ette vaatlusala katmise ja isendite

3(7)

3-23-511

loendamise, mida nii suurel alal kahe tunniga pole lihtsalt võimalik teostada. Pealegi ei ole

paikvaatluse protokollile lisatud ühtegi salvestist ega fotot, mis kinnitaks paikvaatluse

toimumist. Kahtlust paikvaatluse protokollis lisab asjaolu, et seda ei ole registreeritud

Keskkonnaameti dokumendiregistris, samuti see, et protokoll on allkirjastatud alles

27.10.2023.

6.7.

Halduskohus on põhjendamatult lubanud hakata vastustajal esitama haldusakti

põhjendusi alles kohtumenetluses – alles halduskohus esitas vastustaja põhjenduse, et

Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksused jäävad Lillemaa katastriüksusel tuvastatud rukkiräägu

keskmise elupaiga (25,2 ha) piiresse.

6.8.

Halduskohus leidis vääralt, et menetlusrikkumised ei toonud kaasa õigusvastase kande

tegemist. Halduskohtu seisukohaga nõustumine muudaks maaomaniku teavitamise kohustuse

sisutuks. Olukorras, kus puuduvad mistahes tõendid rukkiräägu esinemise kohta, ei ole

võimalik väita, et maaomaniku selja taga toimetamine ei mõjuta asja otsustamist ega kande

õiguspärasust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ärakuulamisõiguse rikkumine

oluliseks menetlusveaks.

6.9.

Õiguskantsler on kliimaministrile ja Keskkonnaametile 08.07.2024 saadetud kirjas

asunud seisukohale, et üksnes kuulmisandmete alusel püsielupaiga moodustamine ei ole

õiguspärane.

7. Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja

selgitab, et EELIS kande nr KLO9122613 näol on tegemist informatiivse menetlustoiminguga.

Rukkirääk on III kaitsekategooria looduskaitsealune ränd- ja haudelind ning asjaomane

rukkiräägu elupaik on tuvastatud 2016. ja 2018. aasta vaatluse ning 21.06.2023 paikvaatluse

käigus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Menetlusosalised on esitanud apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid, mis tuleb vastu

võtta. Kaebaja esitas 13.10.2025 taotluse võtta toimikusse õiguskantsleri 08.07.2024 kiri, mis

käsitleb kuulmisandmete alusel püsielupaiga moodustamist. Vastustaja leiab 03.11.2025

vastuses, et selle dokumendi vastuvõtmisest tuleks keelduda, ent selle vastuvõtmise korral palub

ta vastu võtta ka kliimaministri 01.08.2024 kirja, millega viimane vastas õiguskantsleri

eelviidatud 08.07.2024 kirjale. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kumbki eelviidatud

dokumentidest ei tõenda ühtki siinse vaidluse seisukohast olulist faktilist asjaolu, on pooled

soovinud neis esitatud põhjendustele tuginedes toetada oma õiguslikku argumentatsiooni.

Ringkonnakohus peab otstarbekaks need dokumendid asja materjalide juurde võtta.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega

osas, mis puudutab vaidlusaluse kande õigsust, ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

Ringkonnakohus täiendab aga halduskohtu põhjendusi, kuna leiab, et kaebus oleks tulnud

rahuldamata jätta juba pelgalt põhjusel, et vaidlusalune informatiivse tähendusega EELIS-i

kanne ei saa isegi kaudselt kaasa tuua kaebajale ebasoodsaid tagajärgi ega piirata kaebaja

kinnistute kasutamist. Kohtupraktikas on tõdetud, et sedalaadi infosüsteemi kannete (avalike

registrikannete) vaidlustamine on põhimõtteliselt võimalik ehk puudub alus kaebuse

tagastamiseks kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019

määrus haldusasjas nr 3-19-286). Sellegipoolest on EELIS-i kande kustutamiseks kohustamise

nõude rahuldamise eeldusena vaja tuvastada, et vähemalt kaudselt võib vastav kanne piirata

kaebaja subjektiivsete õiguste teostamist. Ringkonnakohus leiab, et sellise kaudse võimaluse

jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest, et kandes kajastatud teabe abil võidakse mõnes tulevases

menetluses edaspidi püüda tõendada mingisuguseid asjaolusid. Võimalus, et ebaõiged

registriandmed toovad kaudselt kaasa isikule ebasoodsaid tagajärgi, esineb juhul, kui saab

4(7)

3-23-511

eeldada, et vastav kanne on selliste potentsiaalsete ebasoodsate tagajärgede saabumise peamine

põhjus ning isikul puuduvad mõistlikud õiguskaitsevahendid selliste tagajärgede vältimiseks või

oleks nende võimaluste kasutamine ülemäära koormav. Siinsel juhul see järgnevalt toodud

põhjustel nõnda ei ole.

10. Halduskohus leidis esiteks õigesti, et kaitsealuse liigi leiukoha andmete EELIS-i

kandmine või nende andmete kustutamisest keeldumine ei ole käsitatav haldusakti andmisena.

Haldusakt on otsus, mis on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele (HMS § 51 lg 1) või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele (HMS § 51 lg 2).

Vaidlusaluse EELIS-i kande olemasolu või puudumine ei tekita, muuda ega lõpeta ühtki kaebaja

õigust, samuti ei tulene sellest kandest kaebajale vahetult ühtki kohustust ning selline kanne

iseenesest ei piira kuidagi kaebajal Kotkamäe ja Kullimäe katastriüksuste kasutamist. Vastustaja

on õigesti selgitanud, et vaidlusaluse kande näol on tegemist informatiivse kandega rukkiräägu

kui Otepää loodusala kaitse-eesmärgiga hõlmatud kaitsealuse linnuliigi faktiliselt tuvastatud

elupaiga kohta. Sellel faktil iseenesest ei ole kaebaja õiguste ja kohustuste seisukohast

mingisugust õiguslikku tähendust. Samuti on vastustaja õigesti selgitanud, et piirangud

Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksuste kasutamisele tulenevad looduskaitseseaduse ja Otepää

loodusala kaitse-eeskirja kohaselt asjaolust, et need katastriüksused paiknevad Otepää

looduspargi Neeruti-Käpa piiranguvööndis. Asjaolu, et asjatundja on vaatluse tulemusel

tuvastanud kaebaja kinnistul või naaberkinnistul teataval ajal rukkiräägu esinemise, iseenesest

seevastu ei tekita kaebajale mingisuguseid täiendavaid kohustusi ega piiranguid. Kaebaja on

vääralt samastanud kaitsealuse liigi leiukoha andmete EELIS-i kandmise ning püsielupaiga

moodustamise. Püsielupaik on kaitstavaks loodusobjektiks (LKS § 4 lg 1 p 4) ning teatava ala

püsielupaigana kaitse alla võtmisega kaasnevad vahetult piirangud sellele alale jäävate

maatükkide kasutamisele. Seejuures ei toimu ala püsielupaigana kaitse alla võtmine mitte

EELIS-i kande tegemisega, vaid valdkonna eest vastutava ministri antava haldusaktiga (LKS §

10 lg 2). Sellise haldusakti andmisel tuleb ministril veenvalt ning usaldusväärsetele tõenditele ja

teadusallikatele tuginedes põhjendada, miks on ala vaja püsielupaigana kaitse alla võtta. Üksnes

see, et EELIS-i on tehtud kanne mingisugusel ajal teatavasse kaitsealusesse liiki kuuluva isendi

tuvastamise kohta teataval alal, ei ole ühelgi juhul vääramatu põhjus ala püsielupaigana kaitse

alal võtmiseks. Ala püsielupaigana kaitse alla võtmisel tuleb ministril igal juhul kriitiliselt

suhtuda EELIS-i tehtud teatava liigi leiukohta käsitlevatesse kannetesse, võtta arvesse nende

kannete tegemise aega ja nende usaldusväärsust, pidades silmas kannete tegemise aluseks olnud

andmeid ja nende saamise viisi. Seega on täiesti mõeldav, et ala kaitse alal võtmise otsustamisel

ei saa pädev haldusorgan tugineda EELIS-i informatiivsetele kannetele, kui nende kannete

aluseks olevad tõendid ei ole kandes väljendatud asjaolu tõendamiseks piisavad. Mis puudutab

siinjuures menetlusosaliste esitatud täiendavates tõendites (dtl 137 jj, 148 jj) kajastuvat

õiguskantsleri ja kliimaministri erimeelsust selles küsimuses, kas ala püsielupaigana kaitse alla

võtmise vältimatu eeldus on kaitsealuse liigi elamine sellel alal, siis seegi küsimus on oluline

alale uue kaitserežiimi kehtestamisel.

11. Ringkonnakohus tõdeb viimaks, et kaebaja ei ole ka ise selgitanud, kuidas asjaomane

kanne – isegi kui see oleks vale – kaebaja õigusi rikub või millised on need võimalikud kaudselt

negatiivsed tagajärjed, mille see kanne kaebajale saaks põhjustada. Nagu eespool märgitud, siis

sellest kandest asjaomaste maatükkide kasutamise või käsutamise võimalused ei sõltu. Kuna

tegemist on loodusala piiranguvööndisse jäävate kinnistutega ning rukkiräägu kaitse on Otepää

loodusala üks kaitse-eesmärkidest, siis tuleb tõdeda, et sõltumata sellest, kas EELIS-is

vaidlusalune rukkiräägu leiukoha kanne kajastub või mitte, mõjutab eelviidatud loodusala

kaitse-eesmärk ning sellest lähtuvad nii reaalsed kui potentsiaalsed kinnisasja kasutuspiirangud

kinnistu turuväärtust igal juhul ja sõltumata sellest, kas asjatundja läbi viidud vaatluste

tulemused on EELIS-i kantud või mitte. Võimalus, et pädev minister peab tulevikus vajalikuks

asuda kaaluma näiteks ala püsielupaigana kaitse alla võtmist, ei sõltu tegelikult vaidlusaluse

5(7)

3-23-511

kande olemasolust või selle puudumisest. Samamoodi nagu kande olemasolu ei ole iseenesest

tõendiks liigi esinemise kohta, ei saa liigi esinemist kinnitavate vaatlus- vms andmete olemasolu

korral eitada liigi esinemist pelgalt põhjusel, et EELIS-is pole vastavat kannet.

12. Mis puudutab vaidlusaluse kande aluseks olevate dokumentide ebapiisavust, siis leiab

ringkonnakohus, et kuna EELIS-i teatava kaitsealuse liigi leiukoha kohta tehtav kanne

iseenesest mingeid täiendavaid kohustusi ega piiranguid kaitseala piiranguvööndisse jääva

kinnisasja (nagu seda on Kullimäe ja Kotkamäe katastriüksused) omanikule kaasa ei too ning

kanne ei ole edaspidi vääramatuks tõendiks vastava liigi elamise või tegutsemise kohta vastaval

alal, siis ei ole vajadust seada kande aluseks olevate asjaolude tõendatusele samavõrd kõrgeid

nõudmisi, nagu see peaks olema isiku õigusi piirava haldusakti aluseks olevate asjaolude puhul.

Liigi leiukoha (elupaiga) kohta tehtud kannet saab ekslikuks pidada, kui sellel kandel puudub

ilmselgelt alus. Seevastu kui kanne tugineb piisavalt usaldusväärse asjatundja erialateadmistel

põhinevala hinnangule, ei ole põhjust lugeda kannet alusetuks.

13. Siinsel juhul on nähtub EELIS-i andmetest (dtl 33) ja TE koostatud vastusest kaebajale

(dtl 12), et vaidlusalused kanded on tehtud tema vaatlusandmete põhjal ning tema hilisemad

vaatlusandmed kinnitavad, et liigi leiukoha andmete kustutamiseks ei ole vajadust. See, et 2016.

aasta inventuuri kohta pole muid tõendeid peale selle läbi viinud asjatundja TE kinnituse, ei ole

piisav, et vastustajal tekiks kohustus kanne kustutada. Vastustaja on kinnitanud, et TE on

tunnustatud ornitoloog, kes täidab lindude seirega seotud ülesandeid Keskkonnaametis. Asjaolu,

et tegemist on valdkonna asjatundjaga, kinnitab ka see, et teiste hulgas on TE olnud Eesti

Ornitoloogiaühingu tellimusel 2019. aastal tehtud inventuuri (dtl 65) üks läbiviijatest. Kaebaja ei

ole esitanud ühtki veenvat argumenti, mis seaks TE valdkondliku asjatundlikkuse mõistlikult

kahtluse alla. Töötamine Keskkonnaametis ja paralleelselt tellimustööna erialateadmistele ja -

kogemustele tugineva inventuuri teostamine väljaspool töökohustusi ei sea asjatundja pädevust

kahtluse alla ega kätke endas ka mingisugust lubamatut huvide konflikti. Lisaks esitas vastustaja

halduskohtule 2023. aastal läbi viidud paikvaatluse protokolli (dtl 53), kust nähtuvalt on

valdkonna asjatundja TE samuti fikseerinud rukkiräägu esinemise kaebaja kinnistutega

külgneval Lillemaa katastriüksusel. Vastustaja on kohtumenetluse käigus selgitanud, et

asjatundja tuvastas lindude paiknemise kuulmise järgi kooskõlas Eesti Ornitoloogiaühingu

metoodikaga. Kaebaja on seda metoodikat pidanud küll halvaks, ent ei ole osutanud mistahes

teadusandmetele, millest saaks järeldada, et selline metoodika on sobimatu või et ornitoloogias

oleksid tavaliselt kasutusel mingisugused muud meetodid. Selles, et linnulaulu järgi on võimalik

tuvastada üksnes linnu ligikaudne asukoht, ei saa olla mõistlikku kahtlust. Samas nõustub

ringkonnakohus vastustaja esitatud seisukohaga, et linnu leiukohana (elupaigana) võib EELIS-i

kanda isendi tuvastatud (ligikaudset) asukohta ümbritseva kompaktse ning vastavale liigile

sobiva ala. Sellise ala puhul võib eeldada, et vastavasse liiki kuuluv lind selle piires tegutseb.

Sellise ala piiritlemine saab tugineda asjatundja teadmistele liigi spetsiifikast ja elupaigaga

seotud nõudmistest. Vastustaja on kohtumenetluses veenvalt põhjendanud, et rukkirääk asustab

valdavalt rohumaid, ent vähesel määral ka teraviljapõlde. Seda arvesse võttes ei saa

põhjendamatuks pidada seisukohta, et 2023. aastal kuulmise järgi Lillemaa katastriüksusel

paikneva rukkiräägu elupaik hõlmab kogu EELIS-is kajastatud ala, sh Kullimäe ja Kotkamäe

katastriüksustel paikneva haritava maa kõlvikuid.

14. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, mis puudutab ärakuulamisõiguse rikkumist.

Kaitsealuse liigi leiukoha andmete EELIS-i kandmine ei eelda asjaomaste kinnisasjade omanike

ärakuulamist, samamoodi nagu ei ole neid vaja kaasata vastavate vaatluste läbiviimisesse. Nagu

eespool öeldud, on vaidlusaluse kande sisuks konkreetsetel asjaoludel ja konkreetse asjatundja

poolt läbi viidud vaatluse tulemuse kajastamine. Küsimust, kas see tulemus on nõuetekohaselt ja

piisavalt kontrollitavalt kajastatud selleks, et selle pinnalt anda mingisugune isikute õigusi piirav

haldusakt, tuleb käsitleda sellise haldusakti andmisel ning seejuures tuleb kaebajale tagada

ärakuulamisõigus, st õigus esitada oma vastuväited, muu hulgas seada kahtluse alla kande

6(7)

3-23-511

aluseks olevate andmete usaldusväärsus ja nende pinnalt tehtud või edaspidi tehtavate järelduste

jälgitavus ja kontrollitavus.

15. Kohustust vaidlusalune kanne kustutada ei tulenenud ka 2019. aastal läbi viidud

inventuuri tulemusest. Eelviidatud inventuuri aruandes sisalduval joonisel (dtl 71) kajastub

Vana-Otepää külas tuvastatud ainus rukkiräägu leiukoht kaebaja kinnistutest eemal – teisel pool

Vana-Otepää-Kintsli teed ja pisut põhja pool. Õigusaktidest ei tulene aga nõuet leiukoha kande

kustutamiseks põhjusel, et mõne järgneva inventuuri käigus varem leiukohana tuvastatud alalt

vastavasse liiki kuuluvat isendit ei leitud. Lisaks kinnitavad 2023. aastal läbi viidud vaatluse

tulemused rukkiräägu paiknemist kaebaja kinnistutega vahetult külgneval Lillamaa kinnistul.

EELIS-i tehtud kaitsealuse liigi leiukoha kanded – kuna need vahetult ei piira isikute õigusi – ei

pea olema igal hetkel ajakohased selles tähenduses, et kande olemasolu on õigustatud vaid ajal,

mil vastavasse liiki kuuluv isend alal viibib.

16. Kaebaja osutatud asjaolu, et puudub kehtiv rukkiräägu kaitse tegevuskava, ei ole siinse

vaidluse lahendamise seisukohast oluline. Liigi kaitse tegevuskava olemasolu või puudumine ei

välista kaitsealuse liigi leiukohtade (elupaikade) tuvastamist ja vastavate andmete EELIS-i

kandmist.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)