3-24-703/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Pikamäe, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-703

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari

2024. a elamisloa taotluse läbivaatamata jätmise otsuse

nr 15.3-10/27-2 tühistamiseks ja asja uueks

otsustamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. septembri 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 6. septembri 2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15.

detsember 2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

taotluse tähtajalise elamisloa väljastamiseks.

PPA 20. veebruari 2024. a otsusega nr 15.3-10/27-2 jäeti taotlus läbi vaatamata välismaalaste

seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel, sest kaebaja puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa

olemasolu. Kaebaja kannab 12-aastast vanglakaristust 2019. a kohtuotsuse alusel ja seega on

tal viibimisalus olemas.

2. X.X. esitas kaebuse selle otsuse tühistamiseks ja taotluse uueks lahendamiseks

kohustamiseks. Kaebuse kohaselt riivab elamisloa andmata jätmine kaebaja õigust era- ja

perekonnaelule.

3. Tartu Halduskohtu 6. septembri 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vaidlustatud otsuse aluseks olnud VMS § 219 lg 1 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa

taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase

puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

3.2. Kaebaja on välismaalasest kinnipeetav, kes viibib Viru Vanglas. VMS § 43 lg 3 kohaselt

on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise

seaduslik alus käesoleva paragrahvi lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea

kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust. VMS §

43 lg 1 p 5 sätestab, et Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks on muuhulgas vahetult

kohtulahendist tulenev kohustus Eestis viibida.

3.3. Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmiseks oli

seega õiguslik alus, sest kaebaja võib Eestis viibida ka ilma tähtajalise elamisloa olemasoluta.

Elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele (RKHKo 3-3-1-2-17,

p 22).

3.4. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud, et

vangistusseaduse § 181 järgi on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav

dokumenti ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Kui

välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle

elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb VMS § 219 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata

(RKPKo 5-23-35, p-d 30-31).

3.5. Kaebajale pole tehtud lahkumisettekirjutust. Kui see tehtaks, saaks ta seda kohtus

vaidlustada.

3.6. Tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmine ei riiva kaebaja õigust era- ja

perekonnaelule intensiivsemalt kui tema viibimine vanglas. Kaebaja õigusi riivaks tema

väljasaatmine, kuid sellega pole praegu tegemist.

3.7. Kaebaja viidatud Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-2-16 ei tulene, et VMS § 43 lg 3

oleks põhiseadusevastane. Viidatud asjas oli tegemist pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega, mitte tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisega.

3.8. Kui kaebaja hakkab vanglast vabanema, siis on tal õigus taotleda uuesti tähtajalist

elamisluba ning siis peab PPA tegema sisulise otsuse.

3.9. Kuigi kaebaja ei saanud esitada menetluses oma arvamusi ja vastuväiteid, sest PPA

sellekohane kiri kaebajani ei jõudnud, on PPA otsus lõppkokkuvõttes siiski õige. Kaebaja ei

oleks saanud vastuväidetega mõjutada seda, et seaduse kohaselt ei ole kaebajal vanglas

viibides tähtajalist elamisluba vaja. Seega ei mõjutanud see menetlusviga asja otsustamist.

Taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olnud VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna haldusorganile

kaalutlusõigust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. VMS 43 lg 3 on vastuolus põhiseadusega, sh võrdse kohtlemise põhimõttega.

Halduskohus ei ole seda väidet käsitlenud.

4.2. Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-2-16, et elamisloa andmata jätmise mõju isiku

perekonnaelule tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest vangistusseaduse §

75 lg-st 5 (vanglast vabanemisel saadetakse selline isik välja või paigutatakse

kinnipidamiskeskusesse) tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast

vabanemist (p 22).

2

4.3. Mõistlik oleks see, et kinnipeetav saab juba vangistuses tegeleda sellega, et tal oleks

vabanemisel seaduslik alus riigis viibimiseks, kõrvaldades muuhulgas vabanemisega seotud

ebakindluse nii enda kui oma pere elus.

5. PPA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

5.1. Kaebaja väide VMS § 43 lg 3 põhiseadusevastasusest on selgelt põhjendamatu.

5.2. Viide Riigikohtu otsusele asjas 3-3-1-2-16 pole asjakohane. Seal on käsitletud tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise aluseid, mitte elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmist.

Tegemist on erinevate asjadega. Kaebaja ei olnud vabanemas ning sisulist otsust polnud vaja

teha. Teda ei ähvarda praegu väljasaatmine ega kinnipidamiskeskusesse paigutamine.

5.3. Vangistuses viibides saab välismaalane esitada tähtajalise elamisloa taotluse VMS §-s

214 sätesatud erisusi arvestades.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

9. Halduskohus on põhjendatult viidanud VMS-i regulatsioonile, millest tuleneb, et kui isikule

on määratud Eesti kohtu poolt vanglakaristus (st tekitatud kohtulahendiga kohustus Eestis

viibida, VMS § 43 lg 1 p 5) ja ta viibib Eesti kinnipidamisasutuses, siis on tal seaduslik alus

Eestis viibimiseks ja kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei pea tal olema Eestis viibimiseks

muud seaduslikku alust (VMS § 43 lg 3). Sellise isiku tähtajalise elamisloa taotlus loetakse

ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse läbi vaatamata, sest tema puhul ei ole Eestis olemiseks

nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu (VMS § 219 lg 1 p 6).

Ringkonnakohus nõustub, et neil alustel oli PPA-l õigus kaebaja taotlus läbi vaatamata jätta.

10. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja esitas taotluse 1. juunil 2021, st ajal, mil ta kandis

Viru Vanglas maakohtu poolt mõistetud 12-aastast vanglakaristust, mis oli talle mõistetud 21.

augustil 2019. Seega oli taotluse esitamise hetkel kaebajal karistuse lõpuni ning ka esimese

võimaliku ennetähtaegse vabastamise võimaluse tekkimiseni (vt karistusseadustiku § 76) veel

palju aega ning tema võimalik vabanemine ei olnud juhtumas lähiajal.

Ringkonnakohtu hinnangul on olukorras, kus isiku vabanemiseni kinnipidamisasutusest on

veel palju aega ning seal viibimine on tema Eestis viibimise seaduslikuks aluseks, igati

mõistlik mitte lahendada sellise isiku tähtajalise elamisloa taotlust sisuliselt enne, kui isikul

tekib reaalne võimalus vabanemiseks. Vastupidisel juhul, st lahendades sisuliselt kinnipeetava

tähtajalise elamisloa taotlust ka siis, kui kinnipeetava vabanemiseni on veel palju aega,

raiskaks PPA asjatult oma ressurssi, kuna isikul on niigi pikaks ajaks Eestis viibimise

seaduslik alus olemas. Teiseks oleks sellise taotluse sisuline lahendamine paljuski ka võimatu,

sest PPA-l puuduks informatsioon olulistes küsimustes, mis mõjutavad tähtajalise elamisloa

andmist isikule, kes hakkab viibima vabaduses. Näiteks võib tähtajalise elamisloa andmisest

keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda

või teiste isikute õigusi või huve (VMS § 124 lg 1 p 1 ja p 3), kuid olukorras, kus

välismaalane kannab veel vanglakaristust ning pole teada, milliseks kujuneb hinnang tema

ohtlikkusele vabanemise ajaks, ei saa PPA selle küsimuse üle tõsikindlalt otsustada.

Kokkuvõttes on ilmne, et niisuguse isiku – vanglakaristust kandva kinnipeetava, kelle

vabanemiseni on veel palju aega – tähtajalise elamisloa taotluse sisuline lahendamine ei oleks

mõistlik.

3

11. PPA on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et tähtajalist elamisluba ei pea taotlema

alles pärast vanglast vabanemist, vaid see küsimus tuleb lahendada hiljemalt välismaalase

vangistusest vabanemise ajaks. Seda kinnitab asjaolu, et VMS § 214 annab tähtajalise

elamisloa taotlemise võimaluse ka kinnipeetavale. Siseministri 12. jaanuari 2017. a määrusega

nr 7 kehtestatud „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa

ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 järgi tehakse

tähtajalise elamisloa taotluse kohta kahe kuu jooksul taotluse esitamise või puuduste

kõrvaldamise päevast alates. Seega on kinnipeetaval võimalik esitada karistuse lõppemise eel

vajaliku ajavaruga taotlus arvestusega, et PPA jõuaks tema taotluse lahendada karistuse

lõppemise ajaks (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2023. a otsus asjas nr 3-22-1330, p

25).

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et VMS § 43 lg 3 on põhiseadusevastane, kuna

rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja sisustanud võrdse

kohtlemise põhimõtet käesolevas asjas selliselt, et lugenud võrreldavateks gruppideks isikud,

kes viibivad vanglas, ja isikud, kes on vabaduses. Nende ebavõrdsest kohtlemisest tähtajalise

elamisloa taotluse lahendamisel on kaebaja järeldanud ebavõrdset kohtlemist.

Ringkonnakohus sellise lähenemisega ei nõustu. Vanglas ja vabaduses viibivad isikud on

ilmselgelt erinevad grupid, kuna vanglas viibijate puhul loetakse, et neil on Eestis viibimise

seaduslik alus juba olemas (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Vabaduses viibivatele välismaalastele

selline Eestis viibimise alus ei laiene ning neil on vajalik omada Eestis viibimiseks mõnda

muud alust. Seega on tegemist ilmselgelt erinevate isikute gruppidega ning nende ebavõrdne

kohtlemine (tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmine või sisuline lahendamine) ei

tähenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

13. Ringkonnakohus ei näe käesoleva asja puhul ka vastuolu kaebaja poolt viidatud

Riigikohtu poolt lahendatud asjaga nr 3-3-1-2-16. Tegemist on täiesti erinevate asjaoludega

vaidlustega. Sealjuures on kaebaja teinud enda rõhutatud Riigikohtu otsuse p-st 22 ekslikud

järeldused.

Viidatud punktis 22 on öeldud, et tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku

vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse tulenevalt

vangistusseaduse § 75 lg-st 5, mistõttu riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliseks

kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Seetõttu tuleb loa andmata jätmise mõju

perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest

pärast vabanemist on vangistusseaduse § 75 lg-st 5 tulenevalt hilja hakata elamisluba

taotlema.

Seda Riigikohtu seisukohta tuleb ringkonnakohtu hinnangul mõista samuti nii, et kinnipeetava

tähtajalise elamisloa taotlus tuleb lahendada küll isiku vangistuses viibimise ajal, kuid siiski

arvestusega, et isiku edasise staatuse osas on vajalik selgus alles isiku vabanemise ajaks.

Nimelt on Riigikohus võrrelnud omavahel alternatiive, mis saabuvad kinnipeetava jaoks

vanglast vabanemisega (väljasaatmine, paigutamine kinnipidamiskeskusesse või perekonnaelu

jätkamine) ning järelikult ei saa sellest otsusest teha järeldust, et Riigikohus pidas oluliseks

seda, et kinnipeetav saaks tähtajalise elamisloa juba siis, kui ta viibib veel vanglas ning

vabanemiseni on veel palju aega.

14. Kaebaja arvates oleks mõistlik, kui kinnipeetav saaks juba vangistuse ajal seadusliku aluse

Eestis viibimiseks alates vabanemisest, sest nii saaks ta kõrvaldada ebakindluse oma elus.

4

Ringkonnakohus möönab sellise lahenduse soodsust kinnipeetava jaoks, kuid ei pea seda ülal

juba esitatud põhjustel teostatavaks. Nagu ülal juba märgitud, ei ole PPA-l tegelikult võimalik

tõsikindlalt otsustada muuhulgas nt kinnipeetava ohtlikkuse üle vabanemise hetkel, kui

vabanemiseni on veel pikk aeg ning pole teda, kui mõjus oli karistus kinnipeetava

taasühiskonnastamise ja kriminogeensete riskide kadumise seisukohast. Seetõttu peab

ringkonnakohus jätkuvalt mõistlikumaks seda, et kinnipeetavale tähtajalise elamisloa

väljaandmise üle tehakse otsus alles siis, kui ta on vabanemas.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 20 eurot) jääb

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

5