3-24-689/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

13.11.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-689

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus ja Viru Vangla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Volitatud esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta Viru Vangla apellatsioonkaebuse lisad käesoleva haldusasja materjalide

juurde.

2. Jätta X.X.-i ja Viru Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 20.02.2025. a otsus muutmata.

3. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.12.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. paigutati 23.08.2022 Tallinna Vanglast ümber Viru Vanglasse.

2. X.X. esitas 20.11.2023 Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

4000 eurot, sest ajavahemikul august 2022 kuni november 2023 toimusid pärast igat

pikaajalist kokkusaamist ja väljasaatmist vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde tema

lahtiriietumisega läbiotsimised. Läbiotsimised olid põhjendamatud, alandavad ja ebainimlikud

ning rikkusid eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.

3. Viru Vangla jättis 09.02.2024. a otsusega nr 6-16/24/193-5 X.X.-i kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

4. X.X. esitas 05.03.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 14. ja 19.02.2025 täiendavad

seisukohad. Kaebaja taotles Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot

seoses kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimistega pärast pikaajalisi kokkusaamisi (3-l korral) ja

arsti juurde väljaviimisi (4-l korral). Kaebaja põhjendused:

Läbiotsimised olid õigusvastased, kuna vangla teostas alasti läbiotsimisi automaatselt,

viidates üldisele julgeoleku ja korra tagamise vajadusele vanglas. Kaebajat koheldi alandavalt

ja rikuti tema inimväärikust. Vangla ei ole tõendanud, et kaebaja puhul oli läbiotsimine iga

kord vajalik.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 20.02.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas

õigusvastaseks kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised, mis toimusid 04.11.2022, 13.12.2022,

08.11.2023 ja 09.11.2023 (resolutsiooni p 1); jättis menetluskulud 70% ulatuses kaebaja

kanda ja 30% ulatuses vastustaja kanda (resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulu 141 eurot (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja ei väida ega ole tõendanud, et ta oleks viivitamata pärast pikaajalisi kokkusaamisi

08.10.2022, 26.01.2023 ja 22.04.2023 teostatud läbiotsimisi esitanud vastustajale nõude

toimingu kirjalikuks põhjendamiseks. Kaebaja puhul sai vastustaja arvestada asjaolusid,

milles kirjeldas Tallinna Vanglas kaebaja juurest korduvalt leitud keelatud esemeid. Nende

kaal ei ole suur, kuid neil on teatav mõju ja tähendus. Kõige tõsisemaks saab pidada

21.07.2018. a juhtumit, kus kaebaja juurest leiti žileti tükk ja naelad, mis võivad olla otseselt

ohtlikud või mida saab kasutada sel viisil. Samas tuleb arvestada, et juhtum toimus aastaid

tagasi ja sarnased juhtumid ei ole hiljem kordunud. Muid kaebajalt ära võetud esemeid ei saa

pidada otseselt ohtlikeks. Esemete saatmine kaebajale kirjaga ja nende olemasolu kaebaja

kambris nähtavas kohas ei ühti ohuga, et kaebaja peidab ohtlikke esemeid oma riietuses või

kehal. Kirjast keelatud eseme leidmisest ei saa järeldada, et kaebaja soovis keelatud eset salaja

vanglasse toimetada. Eelkõige saab asjaoludele omistada tähenduse, et kaebajal on

regulaarselt raskusi sellega, et kinni pidada keelatud esemete kohta kehtestatud reeglitest, ning

ka kaebajaga kirjavahetuses olevad isikud on selles osas eksinud. See suurendab riski, et

pikaajalisel kokkusaamisel võib toimuda keelatud eseme kaebajale üleandmine. Kaebaja

lahtiriietumisega läbiotsimisi pärast pikaajalisi kokkusaamisi ei saa pidada õigusvastasteks.

2) Saateplaanides sisalduv lause, et kaebaja tuleb enne ja pärast saatmist põhjalikult läbi

otsida, ei tähenda, et saateplaaniga otsustati kaebaja läbiotsimine lahtiriietumisega.

Erinevused võrreldes läbiotsimistega pärast pikaajalisi kokkusaamisi on väga suured. Kõigil

väljaviimistel 04.11.2022, 13.12.2022, 08.11.2023 ja 09.11.2023 oli kaebaja mitme

vanglaametniku pideva jälgimise all. Kaebaja kandis käeraudu ja ohjeldusvööd pidevalt, v.a

2-l väga lühikesel ajavahemikul meditsiiniliste protseduuride ajal (4 min 13.12.2022 ja 6 min

09.11.2023), olles pideva järelevalve all. Ei olnud äratuntav, milline reaalne võimalus olnuks

kaebajal väljaviimiste ajal keelatud esemete hankimiseks ja nende peitmiseks oma kehale.

Tõenäosus, et kaebajal oli võimalus hankida endale keelatud ese, on väga väike. Veel väiksem

on tõenäosus, et kaebaja sai peita eseme oma kehale nii, et saatemeeskonna liikmed ei

märganud midagi. Piisav ei ole teoreetiline võimalus, et saatemeeskonna liikmete tähelepanu

võib hajuda, olla kõrvale juhitud vms. Kohtuotsuse p-s 12 toodu ei oma väljaviimiste puhul

tähendust. Tegemist ei ole asjaoludega, mis suurendaksid riski, et kaebaja võtab raviasutuses

viibides mingil viisil enda valdusse keelatud esemeid. Juhtumite põhjal ei saa väita, et kaebaja

on üritanud vanglasse toimetada keelatud asju. Lahtiriietumisega läbiotsimised pärast

väljaviimist raviasutusse olid õigusvastased, kuna need ei olnud eesmärgi suhtes

proportsionaalsed ja vastustaja ei teostanud kohaselt kaalutlusõigust. Tegemist on olukorraga,

mille puhul saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Põhjusliku seose olemasolu üle asjas

vaidlust ei ole. Kohtule ei olnud äratuntav, et kaebaja saanuks kahju tekkimist ära hoida

kohaste õiguskaitsevahenditega.

3) Asjakohatud on viited Riigikohtu lahenditele nr 3-19-1838 (p 25) ja nr 3-3-1-64-14.

4) Kahju heastamiseks on piisav, kui kohus teeb kindlaks pärast väljaviimisi toimunud

läbiotsimiste õigusvastasuse. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks selliseid üleelamisi, mis

nõuaksid rahalise hüvitise määramist. Väärikuse alandamist toimunud ei ole. Läbiotsimised

korraldati viisil, mis riivas kaebaja väärikust võimalikult vähe. On usutav, et lahtiriietumisega

läbiotsimised võisid olla kaebaja jaoks häirivad (kahju tekkimist ei saa eitada), kuid need

üleelamised ei ületanud künnist, mille puhul on põhjendatud rahalise hüvitise määramine

kaebajale. Vastustaja süüd ei saa pidada suureks. Vastustajale ei saa läbiotsimise viisi

otsustamisel ette heita tahtlust ehk õigusvastase tagajärje soovimist.

5) Kaebust saab pidada rahuldatuks ligikaudu 30% ulatuses, lähtudes sellest, et 4 juhtumit 7-st

on ca 60% ning rahalist hüvitist välja ei mõistetud. Esindaja osales menetluses ja tegi kaebaja

nimel toiminguid olenemata sellest, kas esindaja suhtles kaebajaga otse. Ajakulu 3,5 h

toimikuga tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja avalduse esitamiseks ei saa pidada

ülepaisutatuks. Õigusabi kohta on koostatud arve, selle tasumise tõendamine ei ole

menetluskulude väljamõistmiseks nõutav. Kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

on kokku 470 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. X.X. esitas 24.03.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

20.02.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 4000 eurot või kohases summas, mida kohus peab õiglaseks. Kaebaja

põhjendused:

1) Kuna kohtuotsuse kohaselt olid 4 läbiotsimist 7-st õigusvastased, siis on õiglane, et

menetluskulud jagatakse poolte vahel võrdsetes osades.

2) Kohus alahindas mittevaralise kahju ulatust ja mõju kaebajale. Kuna rikutud on kaebaja

eraelu puutumatust ja läbiotsimised olid alandava iseloomuga, on õiglane määrata rahaline

hüvitis. Kohus jättis hinnanguta kaebaja väidetu, et vangistustingimused ja läbiotsimised

vähendasid tema turvatunnet ja väärikust.

7. Viru Vangla esitas 24.03.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a

otsuse peale, milles ta palub teha uus otsus ja jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja palus võtta asja juurde 2 lisa. Vastustaja põhjendused:

1) Lahtiriietumisega läbiotsimise toimingud olid mõlemal juhul ühesugused. Välistatud ei

olnud võimalused keelatud esemete hankimiseks ja peitmiseks. 4 minutit on piisav aeg, et

leida meditsiiniprotseduuri ajal võimalus keelatud eseme haaramiseks ja salaja enda külge

peitmiseks. Kuna väljaviimised võivad kesta pikka aega, võib ametnike tähelepanu

kinnipeetavalt mujale kanduda. Ohutusvööle kinnitatud käeraudadega fikseeritud kätega on

võimalik haarata keelatud esemeid, kui ametnikud kinnipeetava käsi visuaalselt ei näe.

Asjaolu, et kaebaja kambrist on leitud keelatud esemeid, viitab, et kaebajal on olnud vajadus

nende järele, seetõttu oli tõenäosus kõrge, et ta võis soovida keelatud esemeid vanglasse

toimetada. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida

läbiotsimist kinnipeetava väärikust alandava kohtlemisena.

2) Ei nõustu, et iga saatemeeskonna tähelepanu hajumise juhtum peaks olema fikseeritud

saateplaanis. Saateplaani teises osas tuleb märkida üksnes juhtumid, mis on nimetatud

justiitsministri 20.02.2019. a määrusega nr 3 kehtestatud “Vangla saatemeeskonna ülesanded

ja töökord“ (määrus nr 3) § 6 lg-s 6.

3) Viited Riigikohtu lahenditele nr 3-19-1838 ja 3- 3-1-64-14 on asjakohased.

4) Apellatsioonkaebuse lisad viitavad, et kaebaja teadlikult esitas vanglale valeandmeid

esindaja telefoninumbri kohta, mis seab kahtluse alla õigusabi andmise ja esindaja kulude

tekkimise. Kaebaja esindaja ei ole külastanud vanglas kaebajat ja esindaja telefoninumbrile ei

ole kõnesid toimunud. Õigusabikulude tekkimine ei ole dokumentaalselt tõendatud ja teenuse

saajaks oli kaebaja ema. Kohtu seisukoht, et arve tasumise tõendamine ei ole menetluskulude

väljamõistmiseks nõutav, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kohus ei kontrollinud kulude

põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulud pidanuksid jääma poolte endi kanda. Ei olnud

hädavajalik menetlusse esindaja kaasamine.

8. X.X. palub 15.04.2025. a vastuses ja 16.10.2025. a seisukohas jätta Viru Vangla

apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) Volikirja esitamine kohtule tõendab esindussuhet. Suhtlus esindajaga toimus telefoni teel.

Esindaja osales menetluses, esitad tõendeid ja seisukohti.

2) Vastustaja ei esitanud tõendeid, et iga läbiotsimise eel hinnati läbivaatuse vältimatust ja

proportsionaalsust.

3) Olukorras, kus kaebaja oli pideva visuaalse ja füüsilise järelevalve all, tema käed olid

käeraudades ja kinnitatud ohjeldusvööga, oli võimalus keelatud esemete hankimiseks ja

peitmiseks olematu. Alasti läbiotsimised kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist.

Rahaline kompensatsioon on õiglane ja proportsionaalne vahend rikkumise heastamiseks.

9. Viru Vangla palub 05.05.2025. a vastuses kaebaja apellatsioonkaebus tagastada või jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebus ei ole õigesti võetud ringkonnakohtu

menetlusse, kuivõrd see ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 1 p-des

1, 4, 5 ja 7 sätestatud nõuetele. Vastustaja nimi ja aadress ning kaevatava otsuse teinud

halduskohtu nimi ei ole korrektsed. Kaebust ei ole põhjendatud ja selles puudub selgelt

väljendatud taotlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

lahendab esmalt vastustaja taotluse kaebaja apellatsioonkaebuse tagastamiseks (I); käsitleb

seejärel halduskohtu otsusele esitatud apellatsioonkaebusi, mis seonduvad kaebaja

läbiotsimistega (II); vastab kaebaja väidetele seoses menetluskulude jaotusega (III) ning

lahendab viimaks apellatsioonkaebuste taotlused ja jaotab menetluskulud (IV).

I

11. Vastustaja palus 05.05.2025. a vastuses (dtl 232-233) tagastada kaebaja

apellatsioonkaebus, kuna see ei vasta HKMS § 182 lg 1 p-des 1, 4, 5 ja 7 nõuetele.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse tagastamiseks ei ole alust. Kuigi

kaebaja apellatsioonkaebuse pealdises on vastustajana märgitud Tallinna Vangla ja viimase

aadress, ei ole see ebatäpsus määrav, sest apellatsioonkaebuse põhjendustest on aru saada,

kelle vastu on apellatsioonkaebus esitatud. Ringkonnakohus tõlgendas 14.04.2025. a

määruses (dtl 222-224), et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust täies ulatuses ja soovib

kaebuse rahuldamist.

II

12. Tartu Halduskohus rahuldas 20.02.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas

õigusvastaseks kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised, mis toimusid 04.11.2022, 13.12.2022,

08.11.2023 ja 09.11.2023. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastuseks kaebaja ja

vastustaja apellatsioonkaebustes väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Vastustaja väitel olid läbiotsimise toimingud nii pärast pikaajalisi kokkusaamisi kui pärast

väljaviimisi tervishoiuteenuse osutaja juurde ühesugused. Ringkonnakohus nõustub, et poolte

vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja otsiti eelmainitud juhtudel läbi täieliku

lahtiriietumisega. Samas olid erinevad olukorrad, milles kaebaja viibis enne, kui vastustaja

tema suhtes lahtiriietumisega läbiotsimisi teostas. Vastustaja selgitas 16.10.2024. a vastuses

(p 3.4.2, dtl 49-54), et kaebaja saatmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde tuli kasutada

kaebaja suhtes ohjeldusmeetmetena käeraudu koos ohjeldusvööga, sealjuures oli kaebaja

allutatud pidevale visuaalsele kontrollile ning ka juhul, kui toimingud eeldasid vangi

privaatsust, tuli hoida vangiga pidevat silmsidet. Veel märkis vastustaja 09.02.2024. a otsuses

nr 6-16/24/193-5 (p 2.7, dtl 27-30), et saateplaani teises osas puuduvad märkmed, et meedik

oleks palunud saatemeeskonnal jätta kinnipeetav arstiga nelja silma alla. Seevastu pikaajaliste

kokkusaamiste puhul selgitas vastustaja (16.10.2024. a vastuse p 3.3.3), et pikaajalised

kokkusaamised toimuvad vangla territooriumil pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, s.h

puudub kokkusaamiste ruumides kaamera. Vastustaja selgitustest ilmneb selgelt

läbiotsimistele eelnevate olukordade erinevus, sõltuvalt sellest, kas kaebaja viibis pikaajalisel

kokkusaamisel või viidi ta vanglast välja tervishoiuteenuse osutaja juurde.

14. Kohtupraktikas on selgitatud, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine tähendab, et toiming

oli õigusvastane (nt kohtuasjad nr 3-22-311, 3-22-2525). Kuigi vastustajal oli olemas õiguslik

alus kaebaja läbiotsimiseks, pidi vastustaja läbiotsimise viisi ja ulatuse määrama oma

äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse

põhimõtteid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 2). Halduskohus leidis põhjendatult

(otsuse p 21), et kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised pärast väljaviimist raviasutusse olid

õigusvastased, kuna need ei olnud eesmärgi suhtes proportsionaalsed ja vastustaja ei

teostanud kohaselt kaalutlusõigust. Vastustaja toob jätkuvalt esile ametnike tähelepanu mujale

kandumise võimalikkuse (apellatsioonkaebuse p 3.3), kuid ei ole sisuliselt ümber lükanud

halduskohtu järelduse õigsust, mille kohaselt ei nähtunud vastustaja esitatud saateplaanidest

mingeid intsidente, nt et kaebaja oleks kõrvale kaldunud ette nähtud teekonnast, käsitsenud

või oma valdusse võtnud mingeid esemeid, kokku puutunud kõrvalise isikuga vms. Seejuures

ei ole halduskohus asunud otsuses seisukohal, et igasugune saatemeeskonna tähelepanu

hajumise juhtum peab olema fikseeritud saateplaanis, nagu väidab vastustaja

apellatsioonkaebuses (p 3.3). Halduskohus viitas otsuses (p 18) määruse nr 3 § 6 lg 6 p-dele 2

ja 3, mis sätestavad, et saateplaani teises osas märgitakse saadetava poolt toime pandud

õigusrikkumised saatmise ajal, saateülesande täitmise ajal toimunud erakorralised sündmused

ning mõlemal juhul ka tarvitusele võetud abinõud. Seega lähtus halduskohus eelnimetatud

määruses sätestatust ning asus sellest juhindudes otsuses (p 19) seisukohale, et kui toimunud

oleks juhtum, mis saatemeeskonna liikmete tähelepanu kõrvale juhtis, siis oleks see pidanud

olema fikseeritud saateplaani teises osas. Seejuures nähtub vastustaja antud selgitustest, et

kaebaja viibis ajal, mil ta oli vastavalt 4 min ja 6 min käeraudadeta ja ohjeldusvööta, jätkuvalt

saatemeeskonna liikmete visuaalse jälgimise all. Eeltoodu ilmselgelt vähendab juhuslike

esemete kaasavõtmise võimalust. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas halduskohus

põhjendatult, et tõenäosus, et kaebajal oli võimalus hankida endale keelatud ese, oli väga

väike ning veel väiksem oli tõenäosus, et kaebaja sai peita sellise eseme oma kehale nii, et

saatemeeskonna liikmed ei märganud midagi. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama,

et täieliku lahtiriietumisega läbiotsimist ei õigusta üksnes teoreetiline võimalus, et

saatemeeskonna liikmete tähelepanu võib hajuda.

15. Vastustaja väidab, et kuna kaebaja kambrist on leitud keelatud esemeid, siis oli tõenäosus

kõrge, et ta võis soovida keelatud esemeid vanglasse toimetada. Ringkonnakohtu hinnangul

on vastustaja väide üksnes abstraktne. Ringkonnakohus leiab, et ka kinnipeetava suhtes, kelle

juurest on varem leitud keelatud esemeid, tuleb lahtiriietumisega läbiotsimise otsustamisel

arvesse võtta, kui tõenäoline on võimalus isikul keelatud esemetega kokku puutumiseks ja

nende enda valdusesse saamiseks. Vastustaja eeltoodut aga ei arvesta. Haldusasja

materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vanglas kaebaja juurest leitud keelatud esemeid (vt

kohtuotsuse p 12 tabelit, vangla ettekanded dtl 57-65), mille puhul on tegemist mitme aasta

taguste intsidentidega, ning mitmel juhul oli tegemist kaebajale saabunud kirjadest ära võetud

esemetega. Halduskohus sedastas otsuses (p 19) põhjendatult, et vangla otsuse p-s 12 toodu ei

oma väljaviimise puhul tähendust ning tegemist ei ole asjaoludega, mis suurendaksid riski, et

kaebaja võtab raviasutuses viibides mingil viisil enda valdusesse keelatud esemeid. Vastustaja

ei ole eeltoodud halduskohtu tõlgendusele sisuliselt vastuväiteid esitanud.

16. Halduskohus selgitas otsuse p-s 20, miks ei ole vastustaja viide Riigikohtu lahendis nr

3-19-1838 (p 25) toodud seisukohtadele käesolevas vaidluses asjakohane. Eelviidatud

Riigikohtu lahendis mainitud olukord on käesolevas vaidluses esinevast olukorrast täiesti

erinev, kus kaebaja viibis arsti vastuvõtul, mitte teadmata arvu inimestega matusetalituse

paigas. Ühtlasi selgitas halduskohus, miks ei ole vastustaja poolt kohane põhjendada

käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevaid läbiotsimisi 2012. a toimunud juhtumiga

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-64-14). Ka selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga,

arvestades, et 2012. a toimunud juhtumi korral ei otsitud kinnipeetavat üldse läbi ning

eluosakonda toodud kääride avastamine olnuks võimalik juba üksnes läbikompamisega või ka

metalliotsija kasutamisega, seega lahti riietumiseta. Vastustaja apellatsioonkaebuses märgitu

ei lükka halduskohtu eeltoodud seisukoha õigsust ümber.

17. Seoses kaebaja väidetega kahjuhüvitise määramise osas selgitab ringkonnakohus, et

rikkumise eest hüvitise määramisel tuleb arvestada rikkumise asjaolusid. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu hinnanguga (otsuse p 23), et kaebaja üleelamised ei ületanud künnist,

mille puhul on põhjendatud rahalise hüvitise määramine. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses

esile toonud taolisi asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule aluse asuda seisukohale, et

antud vaidluse asjaoludel ei ole kahju hüvitamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastasuse

tuvastamine halduskohtu otsuses märgitud osas.

III

18. Vastustaja esitas koos apellatsioonkaebusega 2 lisa, mille ringkonnakohus võtab

käesoleva haldusasja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Vastustaja apellatsioonkaebuse

lisadest nähtuvad telefoninumbrid 504 9399 ja 5303 0752, mida saab haldusasja materjalidele

tuginedes seostada kaebaja esindajaga. Nimelt on halduskohtule esitatud kaebaja

seisukohtades (dtl 152-154, 167-168) ja kaebaja apellatsioonkaebuses (dtl 195-196) ning

menetluskulude arvel (dtl 155) märgitud kaebaja esindaja kontaktnumbrina 5303 0752.

Kaebaja esindaja on ka esitanud halduskohtule enda Telia Eesti AS arved (dtl 163-166)

telefoninumbri 504 9399 kohta. Ühtlasi esitas kaebaja esindaja halduskohtule volikirja (dtl

111) ja kaebaja nimel ka täiendavad seisukohad. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust

kahelda kaebajale esindaja poolt õigusabi andmises ja sellest tingituna ka esindajal kulude

tekkimises.

19. Vastustaja väitel ei ole halduskohtu seisukoht, mille kohaselt arve tasumise tõendamine ei

ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav, kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Vastustaja

väide on ekslik. HKMS ei kohusta juba alates 01.01.2018 arvete tasumist menetluskulude

nimekirjas tõendama. Kuigi HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid,

sätestab HKMS § 109 lg 1¹, et HMKS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad,

kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt

on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. HKMS § 109 lg 1¹

jõustus 01.01.2018 (RTI, 28.11.2017, 1). HKMS-i, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse

muutmise seaduse eelnõu nr 496SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehe kaudu)

selgitatakse, et seadusemuudatus kergendab oluliselt menetluskulu kandja olukorda, sest isik

saab ajatada kulude reaalset kandmist pikema aja peale ega pea menetluskulude

väljamõistmiseks kohe kogu kulu tasuma. Tsiviilkohtumenetluses on aastakümneid

rakendatud põhimõtet, et menetluskulude kantus ei tähenda mitte kohtulahendi tegemise ajaks

nende tasumist, vaid nende tasumise kohustuse tekkimist ning puuduvad mõistlikud põhjused,

mis õigustaksid halduskohtumenetluses erisuse säilitamist võrreldes tsiviilkohtumenetlusega.

Seega menetlusosalise esindaja kulude puhul on kuludokumendiks esindaja poolt kliendile

tasumiseks esitatud arve (TlnRKo 23.01.2020, 3-18-2156, p 18). Eelnevat arvestades sedastas

halduskohus otsuses (p 27) põhjendatult, et õigusabi kohta on koostatud arve ning selle

tasumise tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav.

20. Vastustaja väitel ei olnud kaebaja õigusabikulud põhjendatud ning halduskohus ei

kontrollinud kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga.

Halduskohus märkis otsuses, et kuna toimiku maht on ca 150 lk (sellest 12 lk on kaebaja ja

tema esindaja eest varjatud), siis ei saa õigusabi ajakulu 3,5 h toimikuga tutvumiseks,

seisukoha kujundamiseks ja avalduse esitamiseks pidada ülepaisutatuks. Halduskohus leidis,

et vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 470 eurot. Eeltoodust nähtuvalt hindas

halduskohus otsuses kulude põhjendatust ja vajalikkust.

21. Kaebaja arvates tulnuks menetluskulud jagada poolte vahel võrdsetes osades, vastustaja

arvates aga poolte endi kanda. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid kokku 470 eurot, s.o

riigilõiv 120 eurot ja õigusabi kulu 350 eurot. Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kaebaja

tugines kokku 7-le juhtumile, millest halduskohus pidas õigusvastaseks 4 ning ühtlasi arvestas

halduskohus asjaoluga, et kohus ei pidanud põhjendatuks kaebajale rahalise hüvitise

määramist. Eeltoodut arvestades ja silmas pidades, et ringkonnakohus jätab kaebaja ja

vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata, nõustub ringkonnakohus halduskohtu

seisukohaga, et kaebust saab pidada rahuldatuks ligikaudu 30% ulatuses. Seega jättis

halduskohus õigesti menetluskulud 70% ulatuses kaebaja kanda ja 30% ulatuses vastustaja

kanda.

IV

22. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja

apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsuse muutmata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja

menetluskulud (esindaja kulu 600 eurot (arve nr 1809, dtl 243) ja riigilõiv 120 eurot) tema

enda kanda. Vastuseks vastustaja väitele (23.10.2025. a seisukoht, dtl 245) kaebaja

menetluskulude kantuse osas, selgitab ringkonnakohus, et kaebaja poolt arve tasumise

tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav (vt käesoleva otsuse p-s 19

märgitut). Vastustaja oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub eeltoodud osas vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude

jaotamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)