2-25-5283/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Viktor Bome

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-5283

Hagihind

3500 eurot

Tsiviilasi

A.V hagi V.V vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A.V (isikukood XXX), lepinguline esindaja Armand

Mark (e-post XXX)

Kostja: V.V (isikukood XXX), lepinguline esindaja Artjom

Morozov (e-post XXX)

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt V.V hageja A.V kasuks välja maksegraafikust tulenev põhivõlgnevus summas

3500 eurot.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta kostja kanda.

2. Mõista kostjalt V.V hageja A.V kasuks välja menetluskulud summas 1820 eurot s.o riigilõiv

560 eurot ja õigusabikulud 1260 eurot.

3. Mõista kostjalt V.V hageja A.V kasuks välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa

(s.o 1820 euro) tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist

otse Tallinna Ringkonnakohtule.

Hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 01.03.2024.a. kostja käest kaubiku P B. Hageja tasus kaubiku

eest 01.03.2024.a ülekandega summas 3000 eurot ning 01.03.2024.a sularahas 2000 eurot. Kokku

5000 eurot. Hageja tühistas 07.10.2024.a kaubiku soetamise ning pooled jõudsid ühisele

kokkuleppele, mille kohaselt hageja poolt ettemakstud 5000 eurot kuulub täies ulatuses

tagastamisele. Pooled leppisid kokku maksegraafikus, mille kohaselt tuli kostjal teha alates

01.01.2025.a üks kord kvartalis makse vähemalt summas 500 eurot. Summad pidid laekuma

pangakontole graafiku alusel hiljemalt kvartali viimasel kuul. Kostja ei ole ühtegi ülekannet teinud,

mistõttu on hagejal nõue kostja vastu summas 5000 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

võlgnetava kohustuse täitmist täies ulatuses. Hageja mõistis sõlmitavat kompromisslepingut

tähenduses, et kui kostja ei asu kompromisslepinguga ettenähtud kohustuse täitmisele, siis on temal

õigus nõuda kostjalt kogu lepinguga ettenähtud summa 5000 euro tasumist täies ulatuses, mida pidi

mõistma või teadma ka kostja vaatamata sellele, et sellekohase tingimuse osas kompromisslepingus

kirjalikku kokkulepet ei ole. Kuna taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma

üheaegselt, siis saab lähtuda kompromisslepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ja mõistliku

isiku positsioonist lepingu mõistmisel, et kostja poolt lepingu rikkumise korral muutus kogu hagejal

saada olev raha sissenõutavaks. Juhul, kui pooled ei tõlgendanud kokkulepet selliselt, siis on hageja

esitanud hagiavalduses kaudse tahteavalduse 07.10.2024.a sõlmitud kompromisslepingu

ülesütlemiseks, so lõppemises ning hagejal on ikkagi kostja vastu nõue 5000 euro ulatuses.

Kuivõrd kostja on menetluse kestel oma kohustusi osaliselt täitnud, on hageja menetluse jooksul

oma nõuet vähendanud ja palub kohtul kostjalt välja mõista tasumata põhinõudes summas 3500

eurot hageja kasuks.

Hageja esitas alternatiivse nõude, mille kohaselt juhul, kui kohus leiab, et hageja nõuet ei ole

põhjendatud rahuldada kompromisslepingu tõlgendamise või hagiga esitatud kompromisslepingu

ülesütlemiseks kaudse ehk konkludentse tahteavalduse alusel, siis hageja vähendab hagiga esitatud

nõuet alternatiivselt nõudele kostja vastu 2025.a esimese kvartali eest tähtaegselt tasumata maksele

seisuga 31.03.2025 summas 500 eurot.

Kostja seisukoht

Kostja hagi ei tunnista. Kostja seisukohalt ei ole hagiavalduses esitatud võlasumma 5000 eurot

muutnud sissenõutavaks ning poolte vahel 07.10.2024 sõlmitud maksegraafik on kehtiv. Hageja ei

ole maksegraafikut üles öelnud. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud selle

formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus.

Kuna hagiavalduse esitamise ajaks 05.04.2025 kostja võlgnevus oli vaid 500 eurot ning käeolevaks

hetkeks kostja on juba üle kandnud hagejale kokku 1500 eurot, siis ei saa hageja enam tugineda

lepingu rikkumisele ning lõpetada leping kohtule esitatud menetlusdokumendiga. Sõltumata sellest,

kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda

tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal

juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või

tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud

hageja lepingu ülesütlemise teadet saatnud, seega ei olnud ta maksegraafiku kehtivalt üles öelnud

ning hagejal puudub 5000 euro nõudmiseks õiguslik alus.

Sõlmitud kokkuleppe on tegelikkuses kostja vastutulek hagejale, kuivõrd hageja avastas sõidukit

juba kasutades, et tal ei ole rahalisi vahendeid sõiduki välja ostmiseks, s.o hageja ei olnud nõus

tasuma sõidukiga kaasnevat käibemaksu, millest ta oli teadlik ostu-müügi lepingut sõlmides. Kostjal

ei olnud kohustust sõidukit tagasi võtta, kuid kostja tuli hagejale enda tingimustel vastu. Kuna

kostjal ei olnud võimalik 5000 eurot hagejale koheselt tagastada, millest ka hageja oli teadlik, siis

sõlmitigi maksegraafik. Hageja aga rikkus kostja poolt seatud tingimusi: tehnoülevaatus tehti hageja

poolt valitud kohas, kuigi kokkuleppe järgi pidi tehnoülevaatuse koha valima kostja ning sõiduki

läbisõit ei tohtinud sõiduki tagastamisel ületada 10 000 km – selle osas muutis hageja omal

algatusel lepingu teksti, märkides läbisõidu suuruseks 2000 km. Hagiavaldus on kostja vastu

esitatud ebainimlikult. Kostja soovib täita enda kohustusi mõistlikul viisil, kuid leiab, et praegune

hagi ja nõutud summa ei vasta tehingu tegelikule sisule ega arvestata kostja poolseid makseid ja

hageja lepingurikkumisi.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud

ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

VÕS § 8 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool

kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma. Leping on

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

VÕS § 23 lg 1 kohaselt lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või

sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest ja

eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või

tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama sätte lõikes 2

sätestatud, et lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele

vajalik oma kohustuste täitmiseks.

VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on

võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse

rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 188 lg 1 ja 3 sätestab, et lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega

teisele lepingupoolele. Taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste

lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta

pärast lepingust taganemist. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki

lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu

väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad

lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111

sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.

Väited ja tõendid mida otsuses ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Pooltel puudub vaidlus selle üle, et pooled sõlmisid ostu-müügi lepingu, millest hageja hilisemalt

taganes. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale hageja poolt tasutud ettemaksu 5000

eurot maksegraafiku alusel. Kostja on hagejale tasunud käesoleva menetluse jooksul 1500 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on poolte vahel sõlmitud maksegraafiku üles öelnud või

mitte ning sellest tulenevalt, kas hagejal on õigus kostjalt nõuda kogu tasumata kohustuse

täitmist.

Hageja on seisukohal, et kostja makse viivitamisega muutus kogu nõue sissenõutavaks ning seda

pidid pooled sama moodi mõistma. Kostja vaidleb nimetatule vastu leides, et hageja pidi

maksegraafiku eraldi üles ütlema.

VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 sätestab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla

ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist

varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda

tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool

seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige

arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2)

tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus-

või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja

lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada

koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku

olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 sätestab, et kui sõnal või väljendil on mitu tähendust,

tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.

VÕS § 29 lg 8 sätestab, et lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul usutavalt tõendanud poolte tegelikku tahet

olukorras, milles kostja jääb makseraskustesse. Kui hageja väidab, et eluliselt on usutav olukord,

milles makseraskuse tõttu muutub kogu võlgnevus koheselt sisse nõutavaks, siis nimetatuga ei

nõustu kostja ning kohtu hinnangul ei saa seetõttu hageja seisukohast lähtuda, kuivõrd kohtule

nähtub selgelt, et pooltel on kohustuste täitmise osas erinev arusaam. Seega ei saa kohtu

hinnangul antud juhul maksegraafiku ülesütlemise küsimuses lähtuda hageja vaatenurgast, mille

järgi pidi makse viivitamine automaatselt kaasa tooma maksegraafiku ülesütlemise. Seega

kuivõrd lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus leiab, et seda

et makse viivitamisega muutub kogu nõue kohe sissenõutavaks, ei saa ilma sellekohase

konkreetse kokkuleppeta eeldada, kuivõrd seadus näeb ette ka muid võimalusi lisaks terve

kohustuse kohesele sissenõudmisele (VÕS § 101) ja seejuures kohese koguvõlgnevuse

sissenõudmise eeldamisel, oleks ka lepingute ülesütlemise eraldi regulatsioon paljuski mõttetu.

Hageja on seisukohal, et ta on hagiavalduse esitamisega teinud kaudse tahteavalduse, millega

ütles üles poolte vahel sõlmitud maksegraafiku.

Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige

olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1).

Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu

tagasitäitmise võlasuhteks.

VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele.

TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust

tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis

või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega

pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka

kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.

Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise

asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega tuleb selle

hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, hinnata tegu, millega kaudne

tahteavaldus võiks olla väljendatud (vt Riigikohtu lahend nr 2-19-11650 p 11).

Kohus märgib, et hagiavaldus esitati 05.04.2025 ja kostja kinnitas hagiavalduse kättesaamist

05.08.2025. Esimese makse (hilinenult) tegi kostja hagejale alles 18.08.2025 (kostja vastuse

Lisa1), st peale hagiavalduse kättesaamist. Seega saab esitatud asjaoludest tuvastada, et kui

lugeda hagiavalduse esitamine konkludentseks tahteavalduseks ülesütlemiseks ja maksegraafiku

ülesülemine sellega toimunuks, siis maksegraafik öeldi hageja poolt üles seisuga 05.08.2025

(kättetoimetamine) ja selleks ajaks ei olnud kostja oma maksegraafikust tulenevaid kohustusi

korrektselt täitnud, mistõttu oli ülesütlemine õigustatud.

Kostja on seisukohal, et hageja ei ole hagiavaldusega maksegraafiku üles öelnud, kuivõrd hageja

ei ole hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on maksegraafiku üles öelnud ja avaldanud selget

tahet leping lõpetada. Seega ei saa maksegraafikut lugeda lõppenuks ka alates hagiavalduse

esitamisest, sest ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus ei olnud hagiavalduses formuleeritud.

Kostja on viidanud Riigikohtu 14.06.2016 lahendile nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 14.

Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-16, p 12 leidnud, et ülesütlemisavaldus

võib sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Riigikohus ei ole öelnud, et see

tahteavaldus ei võiks olla konkludentne. Täpsemalt on Riigikohus selgitanud:

Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS §

69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu

ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsMS § 306 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi

kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga

oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu

isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. Eelnevast tulenevalt saab üldjuhul eeldada, et

kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava

tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument

kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks

hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lisaks

on Riigikohus varem leidnud, et taganemisavalduse on võimalik esitada ka kohtumenetluse ajal

(vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Samuti peab kohus

arvestama kohtumenetluse ajal esitatud tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse saab lugeda

tehtuks alates hetkest, mil pool on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (Riigikohtu 28.

novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Sarnaselt taganemise ja

tasaarvestusega on ka ülesütlemine võlasuhte lõppemine kujundusõiguse kasutamise tulemusel.

Seega on võimalik lepingu ülesütlemise avaldus esitada ka kohtumenetluses.

Kohus märgib, et kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-53-16, p 14 ei kohaldu täiel

määral, kuivõrd käsitleb tarbijakrediidilepingu puhul esinevate eelduste olemasolu nõutavust

lepingu ülesütlemisel. Lähtuda saab seal käsitletud sisuliselt põhimõttest, et kohtumenetluses

saab lepingu üles öelda vaid juhul, kui täidetud on ka materiaalõigusest tulenevad eeldused

lepingu ülesütlemiseks, kuid tarbijakrediidi sätted ei kohaldu.

Kostja on põhjendanud, et kuna hagiavalduse esitamise ajaks 05.04.2025 kostja võlgnevus oli

vaid 500 eurot ning käeolevaks hetkeks kostja on juba üle kandnud hagejale 1000 eurot ei saa

hageja enam tugineda lepingu rikkumisele ning lõpetada leping kohtule esitatud

menetlusdokumendiga. Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne

seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu

tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise

järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja

möödumisel. Siinkohal on kostja viidanud veel ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-53-16 p 13.

Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-16 p 13 leidnud, et: Sõltumata sellest, kas

leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda

tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping

igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest

või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Kohus leiab, et kostja

argumentatsioon on asjakohatu, kuivõrd see, et võlgnevus oli „vaid“ 500 eurot ei ole

põhjendatud argument ja vaidluse all ei ole asjaolu, et see makse tehti alles peale hagiavalduse

kättetoimetamist, ehk peale seda kui ka kostja enda poolt välja toodud Riigikohtu seisukohtade

kohaselt oli ülesütlemine juba toimunud.

Kostja on lisaks veel välja toonud, et lepingu ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline

asjaolu. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb võlgnikul vastu vaielda

täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Kohtumenetluse käigus lepingu

ülesütlemine on hagi muutmine, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Siinkohal on kostja

viidanud veel ka Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-53-16 p 15.

Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-16 p 15 leidnud, et: Lisaks peab

kohtumenetluses lepingu ülesütlemine olema ka menetluslikult lubatav (vt ka Riigikohtu 21.

veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Ringkonnakohus pidas

kohtumenetluses lepingute ülesütlemisele tuginemist lubamatuks seetõttu, et hagi aluseks oli

asjaolu, et lepingud on üles öeldud alates 30. oktoobrist 2009 ning hageja ei ole hagi muutunud,

täiendanud ega esitanud uut nõuet. Hagis tugines hageja lepingu lõppemisele alates 30.

oktoobrist 2009 (ringkonnakohtu otsuse p 10). Lepingute ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev

faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb

kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Olukorras,

kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud

osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat (vt ka Riigikohtu 4. veebruari

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Eelnevast tulenevalt on kohtumenetluse käigus

lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu

nõusolekut. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine

faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. Kohus peab hagi

muutmise lubatavuse kohta menetluses võtma selge seisukoha (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Kohus leiab, et Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-53-16 p 15

käsitletu ei kohaldu antud juhul, kuivõrd seal leiti, et kui hageja on algselt tuginenud ühele

lepingu ülesütlemise kuupäevale ja hiljem muutnud seda menetluse kestel tehtud ülesütlemiseks,

on tegemist hagi muutmisega ja see vajab seetõttu kostja või siis kohtu luba. Antud juhul aga ei

ole hageja nimetanud hagis ega mujal mingit muud aega lepingu ülesütlemisena, kui hagi

esitamine ise, st tegemist ei ole hagi muutmise olukorraga. Kohus ei näe, mida hageja muutnud

oleks selles osas vahepeal. Hageja on menetluse jooksul muutnud üksnes nõude suurust

tulenevalt kostja poolt maksete tegemist peale hagi kättesaamist, kuid nõude vähendamist ei

loeta hagi muutmiseks (TsMS § 374 lg 4 p 2).

Kostja leiab lisaks eeltoodule, et kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja lepingu

ülesütlemise teadet saatnud, siis ei olnud ta maksegraafiku kehtivalt üles öelnud ning puudub tal

5000 euro nõudmiseks õiguslik alus. Hageja viitab siinkohal Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-146-

04, p 19.

Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-146-04, p 19 leidnud, et: Lepingu

ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult

kestvuslepingu. Üürilepingu ülesütlemisavaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada

kehtiv üürisuhe. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks

kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on

tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu

erakorralise ülesütlemise teate sai kostja kohtu poolt saadetuna koos hagimaterjalidega. Kuna

üürilepingu lõppemine kuulub selles asjas hagi alusesse ja kohtud on tuvastanud, et hagi

esitamise ajal, s.o 24. novembril 2003. a ei olnud kostja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud,

siis ei olnud hageja üürilepingut kehtivalt üles öelnud. Seega ei ole kostjalt eluruumi

väljanõudmiseks õiguslikku alust. Kohus leiab, et see viide rohkem kui 20 aastat vanale

Riigikohtu seisukohale, mis on ümber muudetud Riigikohtu hilisemate seisukohtadega (eelnevalt

viidatud märgatavalt uuem lahend) on asjakohatu. Riigikohus on ilmselgelt muutnud viidatud

lahendi nr 3-2-1-146-04 seisukohta lahendis nr 3-2-1-53-16, aktsepteerides kohtumenetlusega

ülesütlemist.

Kohus leiab seega, et hagiavalduse esitamise saab lugeda konkludentseks tahteavalduseks

maksegraafiku ülesütlemiseks ja maksegraafiku ülesülemine on seega toimunud hagiavalduse

kostjale kättetoimetamisega. Seega on maksegraafik öeldud hageja poolt üles seisuga 05.08.2025

ja selleks ajaks ei olnud kostja oma maksegraafikust tulenevaid kohustusi korrektselt täitnud,

mistõttu oli ülesütlemine õigustatud ja tasumata summa 5000 eurot nõudmine põhjendatud.

Seejuures vaidlus puudub, et käesolevaks on kostja asja menetluse jooksul tasunud hagejale

5000-st eurost 1500 eurot ja seetõttu on ka hageja poolt oma nõude vähendamine summale 3500

eurot põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks

ja hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks seega välja mõista tasumata

põhivõlgnevus summas 3500 eurot.

Kuivõrd kohus rahuldab hageja esmase nõude, ei näe kohus põhjust käsitleda lahendis hageja

alternatiivset nõuet, mis esitati juhuks kui esmast nõuet ei rahuldata (vt TsMS § 370 lg 2 ja

Riigikohtu lahend 2-18-2243/179, p 25).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus

lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi

kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja

kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 560 eurot ning kandnud õigusabikulusid summas

1260 eurot. Kostja ei ole menetluskulude suurusele vastu vaielnud.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on

riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohus leiab, et nii riigilõivu kui ka õigusabikulu näol on tegemist põhjendatud kulutustega ja

need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku summas 1820 eurot.

VÕS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Viktor Bome

Kohtunik