4-12-118/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-118

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. veebruar 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-118 (2373,11,007307) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Anneli Helmann Väärteoasi G.G kaitsja advokaadi Gennadi Kull kaebus

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 27.12.2011 otsusele nr 2373,11,007307 G.G karistamises

LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat

Menetlusalune isik: G.G, ik: xxx, elukoht: xxx

Kaebuse esitaja kaitsja: advokaat Gennadi Kull, AB OÜ Kull RESOLUTSIOON

1. Rahuldada G.G kaitsja advokaadi Gennadi Kull kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 27.12.2011

otsusele nr 2373,11,007307 G.G karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS §

224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks, määratud rahatrahvi ühekordse maksena tasumise osas, jättes muus osas kaebuse rahuldamata.

2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 27.12.2011 otsus nr 2373,11,007307 G.G karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks trahvi ühekordse maksena tasumise osas, jättes muus osas

2 otsuse muutmata ja tühistamata.

3. Teha rahatrahvi tasumise osas uus otsus, määrates KarS § 66 lg 2, 3 alusel määratud

rahatrahvi summas 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot tasumisele ositi 10 (kümme) kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 84 (kaheksakümmend neli) euro kaupa kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.

4. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 02.02.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

05.03.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 06.03.2012. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist jäetakse 7 päevase tähtaja jooksul teatamata, jõustub kohtuotsus 10.02.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 27.12.2011 otsusega nr 2373,11,007307 karistati G.G LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 02.12.2011 kell 01.40 Tallinn-Paldiski mnt 10. kilomeetril Harju

maakonnas suunaga Tallinna poole juhtis mootorsõidukit MB S400 registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,65

+/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles leiti, et määratud karistus on liiga karm. Kaebuse esitaja ei ole varem LS § 69 lg 1 nõudeid rikkunud, varasemad rikkumised on olnud eriliigilised ja tingitud tähelepanematusest. Menetlusaluse isiku netopalk on 700 eurot

ning tal on rahalised kohustused: igakuiselt tasuda lapse ülalpidamiseks 200 eurot, telefoniarved 50 kuni 80 eurot, pool eluaseme kuludest, AS Swedbankile kahe krediitkaardi

tagastamata summad ja väikelaenu tagastamata krediit 320,82 eurot, järelmaksuga müügilepingust tulenev igakuine kohustus 13,51 eurot. Esmakordse LS § 69 rikkumise eest

määratud karistus on liiga range. Karistuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja

arvestanud menetlusaluse isiku olukorda. Pärast rahaliste kohustuste täitmist jääb

menetlusalusele isikule alles vaid raha hädavajaduste katteks. Lisakaristuse määramiseks

puudus vajadus. Lisakaristusena on määratud vahemik 3st kuust 9 kuuni, kuid kohtuväline

menetleja ei ole põhjendanud, miks ta määrab kaks karistust korraga. Rahalise karistuse

kohaldamisel on kohaldatud peaaegu täismäära. Menetlusalune isik kasutab sõiduautot nii

tööülesannete täitmiseks kui ka vanemate juures käimiseks nende abistamise eesmärgil.

Kaebajale on autoga liiklemine hädavajalik. Seetõttu taotletakse määratud rahatrahvi määra vähendamist minimaalse suuruseni ja anda kaebajale võimalus tasuda trahvisumma ositi 10

kuu jooksul, tühistada otsus lisakaristuse kohaldamise osas ning kui kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine on vältimatu, siis vähendada lisakaristust miinimumini.

Kohtuistungil selgitas G.G, et läks kodus abikaasaga tülli ning ei soovinud, et laps

3 üles ärkaks ja tüli näeks, otsustas Tallinna hotelli sõita. Kuna Keilast ei ole võimalik sellel kellaajal millegagi ära sõita, sõitis autoga. Alkoholi tarvitas enne ära sõitmist. Kui peatati, siis

kutsus abikaasa, kes auto ära toimetas. On varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, nt turvavöö või kiiruse ületamine ja pärast karistamisi paneb turvavöö kinni ja kiirust ei ületa.

Kaitsja jäi kaebuse juurde ja seletas, et karistust tuleks vähendada, sest menetlusalusel isikul

on rahalised kohustused, lapse ülalpidamiskohustus, samuti kohustus panga ees. Kui kohus

leiab, et lisakaristust ei saa kohaldamata jätta, siis võiks kohaldada lisakaristust

miinimummääras, so 1 kuu, milliseks ajaks saaks menetlusalune isik võtta puhkuse. Varasemad karistused on tulenenud tähelepanematusest toime pandud väärtegudest. Karistust kergendav asjaolu on kahetsus, mida tuleb arvestada.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et karistuse määramisel on järgitud kõiki KarS § 56 lg 1 sätteid, karistus on määratud õiglane ja seda kergendada ei ole võimalik. Arvestada tuleb seda, et tegu on tahtlik, kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalust isikut on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja need karistused ei ole mõju avaldanud. Seetõttu tulebki kohaldada lisakaristust ja selline isik liiklusest kõrvaldada.

Mis puudutab kaitsja taotlust vähendada lisakaristust 1 kuuni, siis seadusandja arvamus on

teine, kuivõrd miinimummäär on 3 kuud. Menetlusalusele isikule on määratud lisakaristus

keskmises määras. Puuduvad tõendid, mis viitaks sellele, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus tööalaselt vajalik. Mis puudutab rasket majanduslikku olukorda, siis ei vaidle vastu kui rahatrahv määrataks tasumisele ositi 1 aasta jooksul.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja

kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud kaebuse lisade ja väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

210 trahviühiku ulatuses, so 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2

ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni

keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,65 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus

0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra.

Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,60 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt

sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate

asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid

4

asjaolusid tuvastanud ning neid ei ilmnenud ka kaebuse kohtuistungil läbivaatamisel.

Kohtulikus vaidluses teatas kaitsja, et menetlusalune isik kahetseb toimepandut südamepõhjani, kuid ei kohtueelse menetluse ega kohtuliku arutamise käigus menetlusalune isik kahetsusavaldusega ei esinenud, mistõttu ei saa ka kahetsuse kui sellisega arvestada. Mis

puudutab kaitsja avaldatud kahetsust, siis asub kohus seisukohale, et KarS § 57 lg 1 p 3

mõttes on karistust kergendava asjaoluna arvestatavad süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, mis oleks omistatavad vaid süüteo toime pannud isiku käitumisele.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise

eest alates 2007 aastast regulaarselt, so vähemalt ühe korra aastas ning karistused ei ole

jõudnud kustuda uute väärtegude toimepanemise tõttu. Seega ei ole varasemad karistused

suutnud menetlusalust isikut mõjutada järgima liiklusnõudeid ning menetlusalune isik on

aastate vältel näidanud, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Varasemad määratud ja tasutud

rahatrahvid ei suutnud mõjutada menetlusalust isikut ka selliselt, et ta hoiduks raskeima liiklusalase väärteo toimepanemisest.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit

juhtida. Selline käitumine näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et ainult autoga sai sel kellaajal Keilast ära sõita, kuid ometigi jõudis tema abikaasa samasse kohta ja toimetas auto ära. Seega

oli liikumiseks ka muid võimalusi, milliste kasutamist menetlusalune isik vajalikuks ei pidanud. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja

liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul

tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumist, seda, et varasemad karistused liiklusalaste väärtegude

toimepanemise eest ei sundinud isikut uue ja oluliselt raskema süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni

2/3 ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine ettenähtud sanktsiooni keskmises ulatuses

täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus määratud põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist

karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti

põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et kaebuse esitajal on juhtimisõigus vajalik töökohustuste täitmiseks ja vanemate külastamiseks, samuti on menetlusalusel isikul rahalised kohustused

nii elatise maksmisel, endise abikaasa ja lapse elamiskulude tasumisel, samuti väikelaenu

5

tasumise kohustus ning krediitkaardi kasutamisest tulenevad rahalised kohustused. Kohtule esitatud tööandja teatisest nähtuvalt on menetlusaluse isiku netotöötasu alates 01.09.2011 700 eurot kuus. Kaebusele lisati ka tõendid selle kohta, et menetlusalune isik maksab igakuiselt 200 eurot sularahas A.Zamašnajale, et ta on järelmaksuga ostnud telefoni, et ta telefoniarve

detsembris oli 68,65 eurot ja et 262 eurosest kommunaalkulust tasub menetlusalune isik poole, samuti on esitatud panga tõend selle kohta, et isikul on kaks krediitkaardi lepingut ning

võetud väikelaenust on tasumata 320.82 eurot, milline leping lõpeb 15.03.2012. Esitatud

tõenditest võib järeldada, et suurem osa rahalistest kohustustest olid menetlusalusel isikul olemas juba enne väärteo toimepanemist ja seega enne vaidlustatud otsuse tegemist. Pärast

väärteo toimepanemist on aga menetlusalune isik sõlminud suhteliselt kalli mobiiltelefoni

järelmaksuga ostulepingu. Seega oli isik teadlik oma suurtest rahalistest kohustustest ning

teadlikult ka suurendas neid. Kuigi kaebuses on väidetud, et menetlusalusele isikule on

juhtimisõigus seoses tööülesannete täitmisega vajalik, ei ole tööandja oma palgatõendis pidanud vajalikuks seda mainida. Sellest saab järeldada, et juhtimisõigus on vajalik eelkõige mugavaks tööle jõudmiseks ja igapäevatoimetuste lihtsamaks toimetamiseks. Kohus asub

seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete

tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need

teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui

karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Karistuste osas on menetlusalusel isikul aga suhteliselt rikkalik kogemus olemas. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse

seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse

vajalikkus, samuti alaealise lapse ülalpidamiskohustus ning muud rahalised kohustused ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse

koostamist. Seega teadis kaebuse esitaja, et liigseid kulusid tuleb vältida. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus ja keda on korduvalt liiklusalaste

väärtegude toimepanemise eest karistatud, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine

liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes

piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmise. Kaebuse esitanud

isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viis end teadlikult

seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning asus

mootorsõidukit juhtima. Samas arvestades isiku elukogemust ei tohiks kaebuse esitanud

isikule alkoholi mõju olla võõras ja ootamatu. Kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalusel isikul puudus inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kehtiv karistus samalaadse liiklusalase

väärteo toimepanemise eest, kuigi alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades olnuks põhjendatud ka rangema lisakaristuse määramine. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud

alkoholipiirmäära ületamise määra ja tema isikuandmeid, on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Mis puudutab kaitsja taotlust vähendada lisakaristus 1 kuuni, siis jääb taoline taotlus kohtule arusaamatuks, eriti veel olukorras, kus kaitsja esitatud kaebuses on LS § 224 lg 3 p 1 sõnastus sõna-sõnalt sisse kirjutatud ja selles on ka märgitud, et lisakaristust võib kohaldada kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Mis puudutab taotlust määrata trahv miinimummääras ja samas tasumisele ositi, leiab kohus,

et vastavalt KarS § 47 lg 1 sätetele on rahatrahvi miinimummääraks 3 trahviühikut, so 12 eurot, millise karistuse kohaldamist LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest peab kohus äärmiselt ebaproportsionaalseks ning kohus ei hakka põhjendama miks kohus ei määra

karistust miinimummääras, kuivõrd otsuses on ülalpool märgitud kohtu seisukoht põhikaristuse määra muutmata jätmise kohta. Samas, arvestades taotlust määratud trahvi ositi

6

tasumisele määramise kohta, leiab kohus, et kohtule on esitatud piisavalt tõendeid menetlusaluse isiku võimalike võetud rahaliste kohustuste kohta ning kohus peab võimalikuks

tühistada vaidlustatud otsuse määratud rahatrahvi ühekordse maksena tasumise kohustuse osas ja määrata KarS § 66 lg 2, 3 alusel rahatrahvi tasumise ositi 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 84 euro kaupa kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtuistungil esitas kaitsja kohtule ka arve nr 3 09.01.2012, millest nähtuvalt on G.G tasunud advokaadibüroole 360 eurot sularahas ning arve juurde esitati ka selgitus,

millest õigusabi koosnes. Kuivõrd esitatud dokumentidest nähtuvalt on tegemist menetlusaluse isiku enda poolt valitud kaitsjaga ja kaitsja ei ole määratud riigi õigusabi korras

ning kohus ei lõpeta väärteomenetlust V™S § 23 sätestatud korras, siis võtab kohus menetlusaluse isiku kantud kulu teadmiseks.

Märt Toming Kohtunik