2-24-137876/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 12. november 2025

Tsiviilasja number

2-24-137876

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi Merlis Mikko vastu põhivõla

1855 euro 22 sendi, intressi, sissenõudmiskulu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1761 eurot 47 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja Merlis Mikko (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. aprilli 2025. a otsus osas, milles kohus jättis B2

Impact OÜ viivisenõude täies ulatuses rahuldamata. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega rahuldada B2 Impact OÜ viivisenõue osaliselt.

2. Mõista Merlis Mikkolt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 681 euro 54 sendi suuruse

põhinõude tasumata osalt alates 14. augustist 2025 kuni kohustuste kohase

täitmiseni. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 11. aprilli 2025. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda Tartu Maakohtu 11. aprilli 2025. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi osaliselt.

2. Mõista Merlis Mikkolt B2 Impact OÜ kasuks välja

tarbijakrediidilepingutest nr XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja nr

XXXXXXXXXXX tuleneva põhivõlana kokku 681 eurot 54 senti ning viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 681 euro 54 sendi suuruse

põhinõude tasumata osalt alates 14. augustist 2025 kuni kohustuste kohase

täitmiseni. Ülejäänud osas jätta B2 Impact OÜ hagi rahuldamata.

3. Jätta menetluskuludest 28% ulatuses kostja kanda ja 72% hageja kanda.

Kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud.

4. Mõista Merlis Mikkolt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud 103 eurot 60

senti ja viivis tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras."

5. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud 28% ulatuses Merlis Mikko kanda ja

72% ulatuses B2 Impact OÜ kanda.

6. Määrata kindlaks B2 Impact OÜ apellatsiooniastme hüvitatavate

menetluskulude suurus ning mõista Merlis Mikkolt B2 Impact OÜ kasuks

menetluskulude katteks välja 88 eurot 20 senti. Merlis Mikkol hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

7. Välja mõistetud menetluskulude summalt (88 eurot 20 senti) tuleb Merlis

Mikkol tasuda B2 Impact OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule Merlis Mikko (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1855 eurot 22 senti,

intressi 180 eurot 55 senti, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

149 eurot 98 senti ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda.

Kostja sõlmis Omaraha OÜ (krediidiandja) vahendusel 8. juunil 2021 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX (laenuleping I). Laenusumma oli 1090 eurot, intress on 25,14% aastas

ja krediidikulukuse määr 33,8% aastas. Laenu ja intressi tagasimakseperiood oli kolm

aastat. Laenusumma kanti 8. juunil 2021 kostja pangakontole, ent sellest peeti kinni

lepingutasu 20 eurot 80 senti, tagatisfondi tasu 38 eurot 15 senti ja ülekandetasu 50 senti.

Kostja kohustus maksma laenusumma ja intressi tagasi osamaksetena lepingus

kokkulepitud maksegraafiku alusel. Kostja tegi lepingu alusel tagasimakseid, millest

hageja arvestas põhiosa katteks 1022 eurot 27 senti ja intressi katteks 467 eurot 16 senti.

Kostja jättis mai, juuni ja juuli 2024 osamaksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja

saatis 1. augustil 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja ei tasunud võlga.

Krediidiandja ütles lepingu 16. augustil 2024 üles ja loovutas nõude hagejale. Kostja

põhivõlg on 67 eurot 74 senti ja intressivõlg 1 euro 98 senti.

Kostja sõlmis krediidiandja vahendusel 10. septembril 2022 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX (laenuleping II). Laenusumma oli 650 eurot, intress 29,15% aastas

ning krediidikulukuse määr 37,3% aastas. Laenu ja intressi tagasimakseperiood oli viis

aastat. Laenusumma kanti 10. septembril 2022 kostja pangakontole, ent sellest peeti kinni

lepingutasu 13 eurot, tagatisfondi tasu 22 eurot 75 senti ja ülekandetasu 50 senti. Kostja

kohustus maksma laenusumma ja intressi tagasi osamaksetena lepingus kokkulepitud

maksegraafiku alusel. Kostja tegi lepingu alusel tagasimakseid, millest hageja arvestas

põhiosa katteks 119 eurot 77 senti ja intressi katteks 276 eurot 44 senti. Kostja jättis mai,

juuni ja juuli 2024 osamaksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja saatis 3. augustil

2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja ei tasunud võlga. Krediidiandja ütles

lepingu 19. augustil 2024 üles ja loovutas nõude hagejale. Kostja põhivõlg on 530 eurot 24

senti, intressivõlg 50 eurot 39 senti, viivisevõlg 41 eurot 39 senti perioodi 20. august 2024

kuni 25. november 2024 eest määraga 29,15% aastas.

Kostja sõlmis krediidiandja vahendusel 9. novembril 2022 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX (laenuleping III). Laenusumma oli 530 eurot, intress 31,56% aastas ja

krediidikulukuse määr 40,7% aastas. Laenu ja intressi tagasimakseperiood oli viis aastat.

Laenusumma kanti 9. novembril 2022 kostja pangakontole, ent sellest peeti kinni

lepingutasu 10 eurot 60 senti, tagatisfondi tasu 18 eurot 55 senti ja ülekandetasu 50 senti.

Kostja kohustus maksma laenusumma ja intressi tagasi osamaksetena lepingus

kokkulepitud maksegraafiku alusel. Kostja tegi lepingu alusel tagasimakseid, millest

hageja arvestas põhiosa katteks 79 eurot 91 senti ja intressi katteks 221 eurot 89 senti.

Kostja jättis mai, juuni ja juuli 2024 osamaksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja

saatis 19. augustil 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja ei tasunud võlga.

Krediidiandja ütles lepingu 2. augustil 2024 üles ja loovutas nõude hagejale. Kostja

põhivõlg on 450 eurot 10 senti, intressivõlg 46 eurot 43 senti, viivise võlg 38 eurot 4 senti

perioodi 20. august 2024 kuni 25. november 2024 eest määraga 31,56% aastas.

Kostja sõlmis krediidiandja vahendusel 5. veebruaril 2024 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX (laenuleping IV). Laenusumma oli 820 eurot, intress 30,76% aastas ja

krediidikulukuse määr 40% aastas. Laenu ja intressi tagasimakseperiood on viis aastat.

Laenusumma kanti 6. veebruaril 2024 kostja pangakontole, ent sellest peeti kinni

lepingutasu 16 eurot 40 senti, tagatisfondi tasu 32 eurot 80 senti ja ülekandetasu 50 senti.

Kostja kohustus maksma laenusumma ja intressi tagasi osamaksetena lepingus

kokkulepitud maksegraafiku alusel. Kostja tegi lepingu alusel tagasimakseid, millest

hageja arvestas põhiosa katteks 12 eurot 87 senti ja intressi katteks 41 eurot 85 senti.

Kostja jättis mai, juuni ja juuli 2024 osamaksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja

saatis 29. juulil 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja ei tasunud võlga.

Krediidiandja ütles lepingu 13. augustil 2024 üles ja loovutas nõude hagejale. Kostja

põhivõlg on 807 eurot 14 senti, intressivõlg 81 eurot 75 senti, viivise võlg 70 eurot 55 senti

perioodi 14. august 2024 kuni 25. november 2024 eest määraga 30,76% aastas.

Krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja hindas enne

kostjale laenude andmist kostja krediidivõimelisust, lähtudes kostja taotlusest, AS-i

CREDITINFO EESTI ja OÜ Krediidiregister andmebaasidest. Krediidiandja analüüsis

täiendavalt laenulepingute I, II ja III osas Pensioniregistri andmeid, laenulepingu III osas

pangakonto väljavõtet ning laenulepingu IV osas Maksu- ja Tolliameti andmeid.

Krediidiandja tuvastas, et kostja suudab täita lepingutest tulenevaid kohustusi. Hageja

saatis kostjale nõudekirjad, millega seoses kandis võlla sissenõudmiskulusid 30 eurot.

2. Kostja ei esitanud talle selleks antud tähtaja jooksul hagile vastust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 11. aprilli 2025. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 681 eurot 54 senti ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

Menetluskulud jäid 28% ulatuses kostja ja 72% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulu 103 eurot 60 senti koos viivisega.

Kostjaga sõlmitud laenulepingud on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepingud, kuna

füüsilisest isikust kostjale anti krediiti väljaspool tema majandustegevust. Kostja jättis

lepingute alusel tasumata kolm järjestikust osamakset. Krediidiandja edastas kostjale

lepingute ülesütlemise hoiatused. Kuna kostja võlga ei tasunud, öeldi lepingud üles ja

nõuded loovutati hagejale. Lepingute krediidikulukuse määrad ei ületanud piirmäära.

Krediidiandja ei järginud lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja ei tõendanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamine vastas VÕS §-s 403⁴

sätestatud nõuetele. Hageja ei esitanud kostja pangakonto väljavõtet ühegi lepingu osas.

Ainult üldistatud andmete kogumine ja esmane krediidiskoor ei asenda kostja

finantsolukorra sisulist hinnangut. Kuigi hageja nimetas kostja sissetulekud ja kohustused,

puuduvad neid kinnitavad dokumendid, nagu pensioni- või maksupäringute tulemused või

kontoanalüüs. Lisaks puudub hinnang, kas kostja esitatud andmed olid realistlikud,

ajakohased ja sisulise laenuotsuse tegemiseks piisavad. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt peab krediidiandja lisaks teabe kogumisele analüüsima selle sisu ning

tagama, et laenuleping sõlmitakse olukorras, kus laenusaaja on objektiivselt võimeline

kohustusi täitma. Krediidiandja ei hinnanud kostja maksevõimet seega nõuetekohaselt.

VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg

lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise

kohustuse äralangemine. Samas põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada. VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär oli laenulepingute I, II ja III sõlmimise ajal 0%, mis oli

kokkulepitud intressist madalam. Hagejal ei ole seega õigus nende lepingute alusel intressi

nõuda. Laenulepingu IV sõlmimise ajal oli seadusjärgne intressimäär 4,5%. 1. juulist 2024

oli see 4,25%. Seadusjärgne intressimäär oli lepingus kokkulepitud intressist madalam.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt muid tasusid, sh viiviseid ja sissenõudmiskulusid.

Kohus jätab need nõuded seega rahuldamata.

Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema

eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks. Kostja

sai lepingu I alusel 1029 eurot 55 senti, mille katteks ta tasus kokku 1489 eurot 76 senti.

Kuna tagasimakstud summa ületab saadud krediidi, ei ole nimetatud lepingu osas nõue

põhjendatud. Kohus arvestab kostja enammakstud 460 eurot 21 senti teistest

tarbijakrediidilepingutest tulenevate põhivõla katteks. Kostja sai laenulepingu II alusel 613

eurot 75 senti, mille katteks ta tasus 396 eurot 20 senti. Kohus arvestab tagasimakstud

summa põhiosa katteks ja mõistab hageja kasuks välja 217 eurot 55 senti. Kostja sai

laenulepingu III alusel 500 eurot 35 senti, mille katteks ta tasus 301 eurot 79 senti. Kohus

arvestab tagasimakstud summa põhiosa katteks ja mõistab hageja kasuks 198 eurot 56

senti. Kostja sai laenulepingust IV tulenevalt 769 eurot 80 senti, mille katteks ta tasus 54

eurot 71 senti. Kohus arvestab tagasimakstud summa põhiosa katteks ja mõistab hageja

kasuks välja 715 eurot 9 senti. Seadusjärgse intressina tuleb lisaks välja mõista 10 eurot 55

senti ajavahemiku 6. aprill 2024 kuni 5. august 2024 eest. Kohus rahuldas hagi seega 681

euro 54 sendi ulatuses (217,55 + 198,56 +715,09 + 10,55 – 460,21). Ülejäänud nõuded

jättis kohus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhivõla 724 eurot 2 senti, intressi 216 eurot

71 senti, sissenõudmiskulu 30 eurot, viivise 149 eurot 98 senti ning viivise alates hagi

esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt

hageja kasuks põhivõla 1855 eurot 22 senti, intressi 180 eurot 55 senti, sissenõudmiskulu

30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 149 eurot 98 senti ning viivise põhivõlalt VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni,

ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis ekslikult, et krediidiandja rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas kostja varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku ja varaliste kohustuste kohta kostja esitatud laenutaotluse ja creditinfo.ee

andmebaasi väljavõtte põhjal teabe. Krediidivõime hindamisel ei ole vaja ilmtingimata

tugineda krediidisaaja pangakonto väljavõttele. Kostja esitatud andmed ja kostjal kehtivate

maksehäirete puudumine oli kostja krediidivõimelisuse kontrollimiseks piisavad. Kostja

pidi esitama krediidiandjale oma majandusliku seisundi kohta õige teabe. Krediidiandja ei

vastuta selle eest, et kostja seda ei teinud. Tarbijalt liigsete andmete küsimine on eraelu

riive, mis ei ole vastutustundlikuks laenamiseks vajalik ega põhjendatud. Krediidiandja

tegi andmete põhjal kaalutletud otsuse kostjale krediidisumma väljastamiseks. Kostja oli

krediidivõimeline ja suutis lepingutega võetavaid kohustusi täita.

Maakohus leidis ekslikult, et laenulepingu I alusel enamtasutud 467 eurot 30 senti tuleb

arvestada teistest lepingutest tulenevate põhivõlgnevuste katteks. Maakohus ei ole

tasaarvestuse pooleks, mistõttu on kohtu tehtud tasaarvestus õigusvastane.

Maakohus jättis viivise ja võla sissenõudmiskulude nõuded põhjendamatult tervikuna

rahuldamata. VÕS § 4034 lg 7 kohaldamine ei välista viivise ja sissenõudmiskulude

nõudeid.

Hageja esitas 14. augustil 2025 juhuks, kui kohus asub seisukohale, et lepingud sõlmiti

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, oma nõude ümberarvestuse.

5. Kostja ei esitanud talle selleks antud tähtaja jooksul apellatsioonkaebusele vastust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 kohaselt

tühistada osas, millega kohus jättis hageja viivisenõude täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude

osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise rahuldatud põhinõude osalt (681

eurolt 54 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. augustist 2025.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise ja

menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud.

8. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja järgis laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS

§ 403⁴ lg 1 tähenduses. Ainult üldistatud andmete kogumine ja esmane krediidiskoor ei

asenda sisulist hinnangut laenutaotleja finantsolukorrale. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust asuda selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu vastavate põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 16–19 ega pea TsMS

§ 654 lg-st 6 lähtudes vajalikuks neid kõiki korrata.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise

kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 17 ja 18).

2. Üldjuhul tuleb krediidiandjal krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet. Väljavõtte

võib jätta sama sätte järgi küsimata juhul, kui muu teave on tarbija krediidivõime

hindamiseks piisav. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et praegusel juhul oli muu kogutud

teave kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Konto väljavõtteta ei olnud

krediidiandjal mh võimalik hinnata kostja igapäevaseid vältimatuid kulusid, sh

eluasemekulud, toidukulud, transpordikulud ja muud regulaarsed väljaminekud.

3. Iseenesest on õige hageja väide, et tarbijal on kohustus esitada krediidiandjale õige ja

täielik teave, mis on vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 403⁴ lg 3 teine

lause). Samas tuleb tarbija seda kohustust vaadata koos krediidiandja kohustusega küsida

tarbijalt tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku infot (VÕS § 403⁴ lg 4). Seega

peab krediidiandja ise esmalt määratlema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

andmete liigi ja tõendid ning teavitama tarbijat selgel ja arusaadaval viisil sellest, millist

liiki andmeid ja milliseid tõendeid peab tarbija esitama. Tarbija ei pea ise teadma, millised

andmed on tema krediidivõimelisuse hindamiseks täielikud. Tarbija rikuks VÕS § 403⁴ lg

3 teisest lausest tulenevat kohustust siis, kui ta jätaks enda krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku teabe krediidiandjale osaliselt või täielikult esitamata, kuigi

krediidiandja on seda küsinud ning krediidiandjal puudub võimalus kontrollida vastavaid

andmeid muudest allikatest.

Küll aga saab lugeda, et tarbija ei ole täitnud oma kohustust esitada täielikke andmeid, kui

tarbija jätab teatud finantskohustuste kohta krediidiandjale teabe esitamata, kuigi

krediidiandja on küsinud tarbijalt teavet kõigi tarbija finantskohustuste kohta ning

krediidiandjal puudub võimalus kontrollida finantskohustuste olemasolu muudest allikatest

(nt ei nähtu teiste finantskohustuste täitmine tarbija pangakonto väljavõttest). Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks jätnud krediidiandjale viimase küsitud andmete osas

midagi avaldamata. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega ja kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-tele

3 ja 4.

4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane hageja käsitlus, nagu riivaks tarbijalt

selliste andmete, mis ei ole vastutustundlikuks laenamiseks vajalik ja põhjendatud,

küsimine põhjendamatult tarbija eraelu. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse leidnud, et

krediidiandja oleks pidanud kostalt selliseid andmeid küsima. Ringkonnakohus märgib, et

VÕS § 403⁴ ning KAVS §-de 49 ja 50 sätted näevad ette, millist teavet ning millisel

eesmärgil võib ja peab krediidiandja tarbijalt küsima. Tarbija eraelu kaitsega seonduvat on

seadusandja viidatud regulatsioonide loomisel eelduslikult piisavalt kaalunud.

5. Hageja arvates ei olnud maakohtul õigust arvestada omal algatusel laenulepingu I alusel

enamtasunud 460 eurot 21 senti laenulepingute II, III ja IV põhinõuete jäägi katteks.

Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hagiavalduses on hageja nõudnud kostjalt

kokku neljast laenulepingust tuleneva võla väljamõistmist paušaalse summana, sh põhivõlg

1855 eurot 22 senti, intress 180 eurot 55 senti, sissenõudmiskulu 30 eurot ning viivis (dtl

27). Kostja ei ole menetluses hagi õigeks võtnud. Sellises olukorras oli maakohtul õigus

hinnata hageja nõude põhjendatust kõigi hagis esile toodud nelja lepingu põhjal ning ühe

lepingu alusel enam tasutud summa arvestamisega teiste laenulepingute järgse võla katteks

ei ületanud maakohus nõude piire (TsMS § 439). Hageja viited nõuete tasaarvestust (kui

võlasuhte poole kujundusõigust) puudutavatele sätetele (VÕS §-d 197 jj) ei ole selles

kontekstis ringkonnakohtu hinnangul asjakohased.

9. Samas on ekslik maakohtu järeldus (otsuse p-s 20), et vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise tõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt viivist ega

sissenõudmiskulusid. VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt ei saa krediidiandja vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumisel nõuda seadusjärgset intressimäära ületavat intressi, samuti

muid krediidilepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu). Samas ei ole välistatud tarbija

makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustus ega võimalike sissenõudmiskulude

hüvitamine. See minetus on viinud maakohtu ka osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni

viivisenõude rahuldamata jätmisel.

10. Kuigi maakohus ei tuvastanud, et krediidiandja oleks laenulepingud kehtivalt üles

öelnud, on kõigist neljast laenulepingust tulenevad põhivõla nõuded kogusummas 681

eurot 54 senti muutunud maakohtu järelduste kohaselt sissenõutavaks. Nagu eelnevalt

märgitud, on maakohtu otsus osas, milles kohus hagi rahuldas, edasi kaebamata jõustunud.

Seda arvestades on hagejal ringkonnakohtu arvates õigus nõuda põhivõlalt 681 eurot 54

senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ka viivist (VÕS § 94 kohane

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas).

Ülalviidatud VÕS § 4034 lg 7 kolmandast lausest tuleneb, et vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumisel peab krediidiandja krediidilepingu järgsed tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Hageja esitas sellise maksete ümberarvestuse koos sellest lähtuva

viivisearvestusega alles 14. augustil 2025 apellatsioonimenetluses (kostja sai arvestuse

kätte 22. augustil 2025). Maakohtu menetluses hageja sellist maksete ümberarvestust ei

esitanud, kuigi kohus sellise ettepaneku hagejale tegi (dtl 19–20).

Arvestades eelmärgitut ning TsMS § 362 lg-tes 1–3 sätestatut, ei ole hageja viiviseõue 14.

augustile 2025 eelneva aja eest põhjendatud. Viivise 681 eurolt 54 sendilt saab VÕS § 113

lg 1 alusel välja mõista alates 14. augustist 2025.

Seega on nii hageja viivisenõue kui ka apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud.

11. Nagu eelnevalt märgitud, saaks hageja nõuda kostjalt ka viimase makseviivituse tõttu

tekkinud sissenõudmiskulude hüvitamist. Sama tuleneb ka kostjaga sõlmitud

laenulepingute lisaks oleva tarbijakrediidi teabelehe p-st 3 (dtl 58–60, 74–76, 90–92, 106–

108). Samas saaks hageja nõuda kostjalt ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise

kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127–140) alusel, mh peaks hageja kahju

tekkimist ja selle ulatust tõendama (TsMS § 230 lg 1). Hageja ei ole kahju tekkimist ega

selle ulatust asjas tõendanud. Hageja viidatud VÕS § 1132 lg 2 p 3 ei ole (erinevalt VÕS §

1131 lg-s 1 sätestatust) iseseisev nõude alus. VÕS § 1132 lg-d 1 ja 2 kehtestavad üksnes

võimaliku kahjuhüvitise ülempiirid.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatuse ja hagihinnaga 28% ulatuses kostja ning 72% ulatuses hageja kanda. Kui

ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab

ringkonnakohus vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3

esimene lause). Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt üksnes

hageja kõrvalnõuet (viivisenõuet) puudutavas osas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, peab ringkonnakohus

põhjendatuks jätta ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

28% ulatuses kostja ja 72% ulatuses hageja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

1. Hageja ega kostja ei ole apellatsioonimenetluses enda menetluskuluse nimekirja

esitanud, kuigi ringkonnakohus määras 22. septembri 2025. a määruses selleks pooltele

tähtaja. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 teises lauses sätestatule määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja

materjalid.

2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu

315 eurot. Arvestades tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (1761 eurot 47 senti) ning

riigilõivuseaduse § 59 lg-tes 1 ja 15 ja sama seaduse lisas 1 sätestatut, on hageja tasunud

apellatsioonkaebuselt riigilõivu seaduses ette nähtud suuruses. Hageja tasutud riigilõiv on

kohtukuluna seega vajalik ja põhjendatud menetluskulu (TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg 2).

3. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu menetluskulude tekkimist kostjal.

4. Lähtudes ülalmärgitust, määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude

suuruseks apellatsiooniastmes 88 eurot 20 senti (28% 315 eurost) ning mõistab selle

summa kostjalt hageja kasuks välja.

5. Ringkonnakohus märgib vastavalt hageja taotlusele TsMS § 177 lg 4 alusel, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)