1-25-1105/43 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

11. november 2025, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-1105

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Inna Ombler, Janika Kallin

Kohtuasi

Igor Kadnikovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §

121 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Pärnu Maakohtu 2. juuli 2025. a otsus üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaitsja Kaire Hänilene apellatsioon

Prokurör

ringkonnaprokurör Merry Tiitus

Süüdistatav

Igor Kadnikov

isikukood: 37908014231; elu- või asukoht ja aadress:

XXX; töökoht: XXX; Karistatus: kehtivaid

kriminaalkaristusi ei ole

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Kaire Hänilene

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 2. juuli 2025. a otsus osaliselt, s.o. Igor Kadnikovilt

kaitsjatasu Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmises ning menetluskulude ositi

tasumise võimaldamises.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Igor Kadnikovilt Eesti Vabariigi

kasuks välja 1574 eurot 18 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Ülejäänud määratud kaitsjale makstud tasu 524 eurot 72 senti jätta Eesti

Vabariigi kanda. Koos sundraha (1329 eurot) ning ekspertiisikuluga (155 eurot)

on Igor Kadnikovilt välja mõistetud menetluskulude kogusumma kokku 3058

eurot 18 senti. See kulu tuleb tasuda 12 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse

jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15. kuupäevaks esimesel 11 kuul iga kuu

1-25-1105

254 eurot 84 senti ning viimasel 12. kuul 254 eurot 94 senti. Maksegraafiku

mittetäimisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu

nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja

Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr:

EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300

Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida

maksekorraldusele menetluskulude tasumisel viitenumber 99925700018080.

Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number.

3. Täiendada Pärnu Maakohtu 2. juuli 2025. a otsuse resolutsiooni järgmise

lausega: „Tuvastada, et I. Kadnikovi tegevus enne kannatanu piirdelipiga löömist

ei olnud õigusvastane.“

4. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 2. juuli 2025. a otsus muutmata.

5. Rahuldada kaitsja Kaire Hänilene apellatsioon osaliselt.

6. Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi Kaire

Hänilene poolt apellatsioonimenetluses Igor Kadnikovile osutatud riigi õigusabi

eest makstava tasu suuruseks 290 eurot 16 senti (sh käibemaks). Jätta see kulu

Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saava kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus ja tsiviilhagi

1. Igor Kadnikovile esitati süüdistus KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Süüdistuse järgi tekkis tal 22. juunis 2023 Pärnumaal XXX hoovis erimeelsus kannatanu

D.Y-ga kinnistu kasutuskorra osas. Erimeelsuse käigus lõi I. Kadnikov kannatanut

korduvalt käega vastu näopiirkonda ja põhjustas viimasele valu. D.Y lõi seepeale

süüdistatavat käega näopiirkonda, mille tulemusena süüdistatav maha kukkus. I. Kadnikov

tõusis püsti ning lõi kannatanut uuesti näopiirkonda ja põhjustas viimasele valu.

Kannatanu vastas sellele löögile taas rusikalöögiga, mille tulemusena süüdistatav taas

maha kukkus. Seejärel lõi süüdistatav kannatanut uuesti käega vastu lõuga, millega

põhjustas kannatanule valu. Rüseluse käigus kaotasid süüdistatav ja kannatanu tasakaalu

ja kukkusid ümber. Kui maas aset leidnud rüselus lõppes, läks I. Kadnikov kuuri, võttis

puidust piirdelipi, naasis ja lõi sellega korduvalt kannatanu pea suunas. Kannatanu püüdis

piirdelippi süüdistatava käest ära sikutada ning nad kukkusid pikali. Kukkudes jätkas

süüdistatav piirdelipist kinni hoidmist ning teise käega kägistas kannatanut kaelast.

Olukorra lõpetas kannatanu elukaaslase sekkumine, kes võttis puidust piirdelipi ära.

Füüsilise vägivalla tulemusena põhjustas I. Kadnikov kannatanule füüsilist valu ja

kehavigastused, mille paranemise aeg on rohkem kui 4 nädalat.

2(9)

1-25-1105

2. Kannatanu esitas ka tsiviilhagi, milles taotles nii varalise kui ka mittevaralise kahju

hüvitamist.

Maakohtu otsus

3. Pärnu Maakohtu 2. juuli 2025. a otsusega tunnistati I. Kadnikov KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

süüdi ning karistas teda 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel

täielikult tingimisi täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. Kannatanu kasuks mõisteti

välja mittevaralise kahju hüvitisena 250 eurot. Varalise kahju nõudes jättis kohus

tsiviilhagi rahuldamata.

4. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et süüdistatav oli hädakaitseseisundis. Siiski tuvastas

maakohus, et enne piirdelipi toomist tehtud rusikalöögid pandi toime vastastikuse kakluse

raames, mille kannatanu tahtlikult provotseeris. Seetõttu ei olnud need süüdistatava teod

õigusvastased. Süüdistatava tegevus piirdelipi toomise järel oli aga õigusvastane, sest

kaklus oli lõppenud.

Kaitsja Kaire Hänilene apellatsioon

5. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, I. Kadnikovi õigeks mõistmist ning tsiviilhagi

läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ka siis,

kui ringkonnakohtu arvates lahendas maakohus I. Kadnikovi süüküsimuse õigesti. Nimelt

ei kajastanud maakohus otsuse resolutsioonis süüdistuse mahu vähenemist. See on oluline

menetlusõiguse rikkumine. Samuti tingib süüdistuse mahu vähenemine ligi poole võrra ka

selle, et osa I. Kadnikovi menetluskuludest tuleks jätta riigi kanda.

6. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et I. Kadnikov ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Kuigi

süüdistatav ei suutnud istungil sõnadesse panna, milles ta kannatanust lähtuvad ohtu

tunnetas, pidas ta võimalikuks, et kannatanu lööb teda. Ka kannatanu kinnitas

kohtuistungil, et süüdistatav võis arvata, et teda rünnatakse. Ka nähtub salvestiselt, et enne

kui D.Y I. Kadnikovi ähvardas, oli I. Kadnikov temast eemaldumas. Ta pööras end ümber

pärast ähvarduse kuulmist. Ähvardus on käsitatav õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1

mõttes. Järelikult oli olemas vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne I.

Kadnikovi õigushüve vastu. Maakohus ei ole olukorda nõuetekohaselt ex ante

kriteeriumist lähtudes hinnanud. Nii videosalvestise kui objektiivse kõrvalseisja

vaatenurgast oli tõenäoline, et D.Y võib ähvarduse täide viia ning süüdistatavat rünnata.

7. Apellant ei nõustu ka seisukohaga, et süüdistatav ei olnud piirdelipiga kannatanu löömise

hetkel enam hädakaitseseisundis. Süüdistatavale ei olnud teada, et kannatanu on tema

ründamise lõpetanud. Kohtu hinnang, et kaklus lõppes, kui süüdistatav ei vastanud

kannatanu viimasele löögile ja osapooled eemaldusid üksteisest, on tagantjärele hinnang.

I. Kadnikovil ei olnud võimalik selles kindel olla. Kaitsetegevuse eesmärk ei ole mitte

ainult ründe tõrjumine selle tagasilöömisega, vaid ründe lõpetamine.

8. I. Kadnikovi ei olnud veendunud, et rünne on läbi. Ta selgitas kohtus, et võttis piirdelipi ja

järgnes sellega kannatanule, et ajada ta enda maalt minema ning teda hirmutada. Kui

kannatanu nägi süüdistatavat piirdelipiga lähenemas, läks ta süüdistatavale vastu. Niisiis

võis süüdistatav arvata, et rünne ei ole veel läbi.

9. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaitsetahet välistavaks asjaoluks on see, et I.

Kadnikov võttis kasutusele vahendi, mis andis talle kannatanu ees eelise. Kaitsja arvates

3(9)

1-25-1105

on kohus sellega tegelikult põhjendanud I. Kadnikovi vajadust end ründe eest kaitsta –

muul moel polnud see tal võimalik.

10. Kuigi kaitsja leiab, et I. Kadnikov tegutses hädakaitseseisundis, ei nõustu kaitsja

maakohtu seisukohaga ka selles, et alternatiivselt polnud tegemist ka eksimusega

õigusvastasust välistavas asjaolus. Seda eksimust on võimalik tõendada I. Kadnikovi

selgitustega. Süüdistatav selgitas, et piirdelipi võtmise ja sellega kannatanule järgnemise

eesmärgiks oli kannatanu minema ajamine I. Kadnikovi kasutuses olevalt maalt ning

kannatanu hirmutamine. Kui kannatanu nägi I. Kadnikovi piirdelipiga lähenemas, läks

kannatanu I. Kadnikovile vastu. Seega võis I. Kadnikov arvata, et rünne ei ole veel läbi

ning kasutas piirdelippi jätkuvalt enesekaitseks.

11. Kokkuvõtvalt tuleb süüdistatav õigeks mõista.

12. Kui ringkonnakohus kaitsja argumentidega ei nõustu, tuleb maakohtu otsus siiski

tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kohus selgitas kohtuotsuse

kuulutamisel, et I. Kadnikovile esitatud süüdistuse mahtu tuleb vähendada. Samas ei nähtu

otsuse resolutiivosast, et seda oleks tehtud. Süüdistuse mahu vähenemine ei ole üheselt

jälgitav ka otsuse motiveerivast osast. Apellant mõistab kohtuotsust nii, et maakohus pidas

konflikti esimest osa – süüdistuses kirjeldatud rusikalööke – vastastikuseks kakluseks.

Kuigi otsuse p 3.2. järgi on kannatanu nõusolek õigustavaks asjaoluks, mistõttu ei ole I.

Kadnikovile etteheidetud teod õigusvastased, on kohus otsuse p-s 6 leidnud, et

Süüdistatav I. Kadnikov on pannud toime talle etteheidetava kuriteod, seega tuleb nad

süüdi tunnistada ning mõista neile ka karistus. Kuna süüdistuse mahu vähenemine ei

nähtu otsuse resolutsioonist, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega. Samuti

peaks süüdistuse mahu vähenemine tooma kaasa menetluskulude osalise riigi kanda

jätmise. Kui ringkonnakohus ei tühista süüdimõistvat otsust, palub kaitsja jätta osa

menetluskulusid riigi kanda.

Prokuratuuri seisukoht

13. Prokuratuur palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohus

on asjaolud tuvastanud õigesti. Kogutud tõendid ei kinnita apellandi seisukohta. Lisaks

videosalvestisele kinnitavad maakohtu järeldusi ka isikulised tõendiallikad.

14. Maakohus on süüdistuse mahu vähenemisest sõltumata süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel lähtunud kehtivast kohtupraktikast. Kuriteosündmuse ebaõigussisu ei

vähenenud võrreldes süüdistusega niivõrd, et oleks pidanud seda eraldi kohtuotsuse

resolutsioonis välja tooma.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude osas ning täiendab otsuse

resolutsiooni. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

16. Apellatsioon jääb rahuldamata osas, milles kaitsja vaidlustab I. Kadnikovi

süüditunnistamist (I). Ringkonnakohus nõustub aga kaitsjaga, et kohtu poolt tuvastatud

asjaolud lahknesid süüdistusest piisavalt oluliselt, et see lahknevus tulnuks kajastada

otsuse resolutsioonis. Samuti pidanuks sel põhjusel jätma osad menetluskulud riigi kanda.

Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse (II).

Apellatsioonimenetluse kulud jäävad riigi kanda (III).

4(9)

1-25-1105

(I) Süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 2 järgi: õigusvastasus

17. Maakohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud konflikti tuleb hinnata kahes osas: kaklus enne

piirdelipi toomist (1) ning kaklus pärast piirdelipi toomist (2). Esimeses osas vastas I.

Kadnikovi tegevus KarS § 121 lg 1 koosseisule, ent maakohtu hinnangul välistas tema

tegude õigusvastuse kannatanu nõusolek, sest tegemist oli nii-nimetatud vastastikuse

kaklusega. Teises osas aga kannatanu nõusolek puudus, samuti ei olnud I. Kadnikov

hädakaitseseisundis. Niisiis oli I. Kadnikovi tegevus pärast piirdelipi toomist nii

koosseisupärane, õigusvastane kui ka süüline.

18. Ehkki vastastikuse kakluse käsitluse esitas kaitsja ühe alternatiivina ka kohtuvaidlustes,

leiab apellant siiski, et I. Kadnikov oli hädakaitseseisundis nii konflikti esimeses kui ka

teises osas. Alternatiivselt välistab apellandi arvates teo õigusvastasuse KarS § 31 lg 1,

sest I. Kadnikov kujutas endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo

õigusvastasuse.

19. Maakohus välistas hädakaitseseisundi (konflikti esimeses osas) tuginedes ennekõike

videosalvestile ning süüdistatava ütlustele. Muuhulgas leidis maakohus, et I. Kadnikov ei

tõrjunud kannatanust lähtuvat ohtu ega kartnud kannatanut, vaid soovis talle koha kätte

näidata (otsuse p 4.4). Kaitsja maakohtuga ei nõustu. Kaitsja möönab, et I. Kadnikov ei

suutnud kohtuistungil sõnadesse panna, milles ta kannatanust lähtuvat ohtu tunnetas, kuid

sellegipoolest pidas ta võimalikuks, et kannatanu lööb teda. Kaitsja märgib, et ka D.Y

selgitas istungil, et I. Kadnikov võis arvata, et ta kannatanu lööb teda. Lisaks on D.Y

ähvardus käsitatav õigusvastase ründena, järelikult oli olemas vahetu või vahetult

eesseisev rünne I. Kadnikovi õigushüvedele. Tähtsust ei oma, et I. Kadnikov ei osanud

sõnadesse panna, milles ta ohtu tajus, sest lähtuda tuleb ex ante objektiivse kõrvalseisja

pilgust.

20. Ringkonnakohtu arvates ei tingi apellatsiooni seisukohad maakohtu järelduste muutmist.

21. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, justkui pole I. Kadnikovi enda taju oluline, sest

hädakaitseseisundit tuleb hinnata objektiivse ex ante kõrvalseisja pilgu läbi. Ex ante

kriteerium tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli

kasutada konkreetses sündmuses osalejal (RKKK 14.12.2020, 1-19-8038, p 26). Selle

eesmärgiks vältida hädakaitseõiguse piiramist tagantjärele selgunud asjaoludega (ex post

hindamise keeld – vt RKKK 17.03.2022, 1-20-9563, p 14). Objektiivse kõrvaltvaataja

kriteerium ei tähenda seda, et hädakaitseõiguse teostaja teadmist ja arusaama ei võeta

üldse arvesse. Nii on Riigikohus rõhutanud sedagi, et kaitsetahte puudumine välistab

hädakaitseõiguse (vt nt RKKK 14.12.2020, 1-19-8038, p 33 ja RKKK 15.10.2015 3-1-1-

65-15, p 10). KarS § 31 lg 2 aga reguleerib olukorda, kus objektiivselt esinevad asjaolud,

mis välistaks koosseisupärase teo õigusvastasuse, ent toimepanija ei tea seda. Sel juhul

vastutab toimepanija süüteokatse eest.

22. Apellatsioonist ei nähtu veenvaid põhjendusi, mis viitaks maakohtu veale

hädakaitseseisundi eitamisel. Apellant märgib lihtsalt, et videosalvestiselt ning D.Y ja I.

Kadnikovi ütlustest nähtub üheselt, et objektiivse kõrvalseisja arvates oli tõenäoline, et

D.Y võib ähvarduse täide viia ning I. Kadnikovi rünnata.

23. Ehkki ähvardus lõuga panna on käsitatav vahetu õigusvastase ründena isiku

õigushüvedele, oli rünnaku hetkeks ähvardus juba tehtud ja selle ründe – s.o. ähvarduse –

tõrjumiseks enam kaitsetegevusele asuda ei saanud. Niisiis ei ole määrav mitte see, kas

5(9)

1-25-1105

ähvardus iseenesest oli õigusvastane rünne, vaid see, kas I. Kadnikovil oli ähvarduse järel

endiselt põhjust karta vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, s.o ähvarduse

vahetut täideviimist. Maakohus vastas sellele küsimusele eitavalt. Apellatsiooni

argumentide põhjal ringkonnakohus selle järelduse muutmiseks põhjust ei näe. Ka

kolleegium tutvus vahetult videosalvestisega (I kd, tl 36), mitte üksnes selle

vaatlusprotokolliga (I kd, tl-d 28-35). Alguses oli tegemist pingelise, ent üsna tavapärase

vaidlusega, sealjuures ei ole kannatanu kindlasti agressiivsem kui I. Kadnikov.

Videosalvestise kella järgi kell 20.10.50 tõstab I. Kadnikov märgatavalt oma häält,

misjärel on tagant kuulda ka lapse häält. D.Y langetab ise seepeale oma häält ning ütleb

Täiesti metsa. Kurat sa karjud? (nii kuuldi seda asitõendi vaatlusel – I kd, tl 28 – ent

salvestise kvaliteedist tulenevalt ei saa välistada, et metsa ja kurat asemel võisid kõlada ka

muud vandesõnad). Videosalvestise põhjal tajub kolleegium D.Y käitumist selliselt, et ta

soovib, et I. Kadnikov nii valjult ei karjuks. I. Kadnikov aga karjub seepeale taas

võrdlemisi kõva häälega, misjärel ütleb D.Y koheselt kui sa veel räuskad, ma panen

sulle lõuga ning täpselt samal hetkel pöörab I. Kadnikov ümber, et hakata eemalduma.

Kohe, kui D.Y oma lause (lõuga andmise kohta) lõpetab, keerab I. Kadnikov kiiresti

ümber, ütleb Ma panen ise sulle lõuga ning sööstab D.Y-le kallale.

24. Kolleegium möönab, et vahetu või vahetult eesseisva ründe kriteeriumit ei tohi sisustada

kaitsja kahjuks liialt kitsalt. Hädakaitseseisund ei eelda veel mingi õiguse kahjustamist,

vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub või on

muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje

saabumise riski (RKKK 17.03.2022, 1-20-9563, p 11). Arvesse tuleb võtta ka seda, et

kaitsja peab otsuse langetama kiiresti, ega saa seda otsust vaagida nii põhjalikult nagu

hiljem kriminaalasja menetlejad (vt nt ajafaktori tähtsust kaitsetegevuse hindamisel –

RKKK 17.03.2022, 1-20-9563, p 19). Ka neid põhimõtteid arvestades ei ole kolleegiumi

arvates põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

25. Ringkonnakohus tõdeb, et D.Y ähvardus lõuga anda viitab sellele, et ta oli valmis

konflikti ka füüsiliselt lahendama. Selleks, et jaatada vahetut või vahetut eelseisvat rünnet

selle ähvarduse järel, tuleb aga arvestada kõiki asjaolusid kogumis. Maakohtu seisukoha

vaidlustamisel on apellandi ülesanne tuua välja, milline oluline asjaolu jäi kohtul

märkamata või nõuetekohaselt arvesse võtmata. Apellatsiooni põhjal hindab kolleegium

esiteks lausutu konteksti: kannatanu väljendas pahameelt hääle tõstmise üle, lubas lõuga

anda reaktsiooniks I. Kadnikovi karjumisele ning alles siis, kui I. Kadnikov veel räuskab,

mitte kohe. Teiseks ei nähtu videosalvestiselt, et D.Y astunuks mingeid täiendavaid

samme, mis annaks aluse karta, et konflikt on juba jõudnud selle tasemeni, et ta kavatseb

I. Kadnikovi rünnata kohe ning sõltumata sellest, mida I. Kadnikov ise edasi teeb. Ka I.

Kadnikovi reaktsiooni ei taju kolleegium mitte eesootava ründe tõrjumisena, vaid

ägestumisena.

26. Ka ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et D.Y tunnistas, et I. Kadnikov võis

arvata, et kannatanu ründab teda. Kolleegiumi arvates refereerib apellant kannatanu ütlusi

liigse üldistusega. Kaitsja küsis ristküsitlusel: Ütlesite Igorile, et kui ta palju karjub siis

annate talle vastu lõuga, oli nii? D.Y vastas: Mhm, jah. Järgmisena küsis kaitsja: Mis

mulje siis Igor Kadnikovile võis sellest ütlusest jääda? Seepeale vastas D.Y : No tema

võis arvata, et kui ta edasi karjub, siis ma ründan teda. (I kd, tl 134 pöördel). Niisiis ei

öelnud ka D.Y , et I. Kadnikovil oli põhjust arvata, et teda rünnatakse kohe, vaid et

rünnak võib järgneda siis, kui ta edasi karjub.

6(9)

1-25-1105

27. Maakohus on põhjendatult tuginenud ka I. Kadnikovi ütlustele, kelle selgitused eesseisva

ohu tajumise kohta ei ole veenvad. Pigem viitavad tema ütlused tõesti sellele nagu ta ise

ütles – tal sai mõõt täis. Seda, et I. Kadnikov ei osanud sõnadesse panna, milles ta ohtu

tajus, möönis ka apellant. Asjaolu, et I. Kadnikov tegelikult vahetu ründe ohtu ei tajunud,

välistab ka võimaluse, et teo õigusvastasuse võiks välistada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud

eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus.

28. Eespool toodut arvestades ei näe kolleegium põhjust muuta maakohtu järeldust, et kakluse

esimeses osas ei olnud I. Kadnikov küll hädakaitseseisundis, ent arvestades D.Y

provokatsiooni, oli tegemist vastastikuse kaklusega, mille raames I. Kadnikovi poolt toime

pandud koosseisupärased teod ei olnud õigusvastased.

29. Apellant leiab, et kakluse teises osas oli I. Kadnikov endiselt hädakaitseseisundis ning tal

oli õigus rünne täielikult tagasi lüüa. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et kaklus oli läbi,

ei olnud I. Kadnikovile selge. Kui D.Y nägi I. Kadnikovi piirdelipiga lähenemas, läks

D.Y I. Kadnikovile vastu, mistõttu võis I. Kadnikov arvata, et rünne pole läbi ning ta

kasutas piirdelippi jätkuvalt enesekaitseks ja ründe lõpetamise eesmärgiks.

30. Ringkonnakohus ei tuvasta apellatsiooni põhjal maakohtu lahendis ühtki eksimust, mis

tingiks otsuse tühistamise ja apellatsiooni rahuldamise. Maakohus on jälgitavalt

põhjendanud, miks oli piirdelipi võtmise hetkeks vastastikune kaklus lõppenud ning miks

oli I. Kadnikovi tegevus piirdelipi toomise järel ka õigusvastane. Kaitsja osutus, et D.Y

end enne piirdelipiga tabamuse saamist ümber pööras, ei viita kuidagi sellele, et I.

Kadnikovil oleks põhjust arvata, et teda rünnatakse. Maakohus on seda asjaolu hinnanud

ning selgitanud, et D.Y oli süüdistatava poole seljaga ning pööras ümber alles seepeale,

kui teda hoiatati, et süüdistatav tuleb uuesti tema poole. Samuti on maakohus piisavalt

selgitanud, miks pole põhjust kõnelda eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus. Kuna

piirdelipi järele minnes oli kaklus lõppenud ning I. Kadnikov ei tegutsenud ka

hädakaitseseisundis, tuvastas maakohus tema süü õigesti.

31. Eespool toodud põhjustel jääb kaitsja apellatsioon I. Kadnikovi süüküsimust puudutavas

osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

(II) Kohtu järelduste lahknevus süüdistusega, selle kajastamine resolutsioonis ja

mõju menetluskuludele

32. Apellandi alternatiivse taotluse järgi tuleks maakohtu otsus siiski osaliselt tühistada, sest I.

Kadnikovi süü jäi tuvastamata märkimisväärses osas süüdistusest ning seda ei kajastatud

otsuse resolutsioonis, see ei tule selgelt välja ka otsuse põhiosast ning seda ei võetud

arvesse menetluskulude hüvitamise otsustamisel.

33. Kolleegium selgitab esmalt, et mõistab maakohtu otsust apellandiga samamoodi: kakluse

esimeses osas oli apellandi tegevus õiguspärane ning tema süü tuvastati üksnes tegudes,

mis järgnesid puidust piirdelipi toomisele. Ehkki kaitsja osutab õigesti väikesele

vastuolule maakohtu otsuse p-de 3.2 ja 6 vahel (esimeses loetakse osa tegevusest

õiguspäraseks, teises öeldakse, et I. Kadnikov on talle etteheidetavad kuriteod toime

pannud), on otsust tervikuna lugedes maakohtu mõttekäik arusaadav: õigusvastased teod

pani I. Kadnikov toime alles puidust piirdelipi toomise järel, mitte enne seda (vt nt lisaks

maakohtu otsuse p 7.1, milles korratakse, et I. Kadnikov on kannatanu pihta teinud kolm

lööki). Niisiis järeldub kohtu järelduste lahknevus võrreldes süüdistusega otsuse põhiosas.

7(9)

1-25-1105

34. Kaitsja märgib õigesti, et Riigikohtu praktika järgi oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa

kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega. Resolutsiooni lugedes

peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite

teeb. Eespool märgitud lahknevus tuleb resolutsioonis kajastada siis, kui kohus leiab, et

süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis

mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele. See on tarvilik kasvõi

põhjusel, et kohtuotsuse tervikteksti koostamiseni ei pruugitagi jõuda. Samuti on

Riigikohus märkinud, et olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et

kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt

tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust. KrMS § 180 lg 1

kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise

ulatus (vt RKKK 04.03.2021, 1-20-470, p-d 25 ja 28).

35. Vaidlust pole selles, et maakohtu otsuse resolutsioon kohtu järelduste ja süüdistuse

lahknevust ei kajasta, samuti ei võtnud maakohus seda arvesse menetluskulude küsimust

lahendades, kui jättis kõik menetluskulud I. Kadnikovi kanda. Küsimus on niisiis selles,

kas maakohtu tuvastatu lahkneb oluliselt süüdistusest või mitte. Selle küsimuse

lahendamiseks Riigikohtu praktika erilisi pidepunkte ei anna. Seda küsimust on käsitletud

ka õiguskirjanduses, kus tõdetakse, et need piirid jäävad tulevase kohtupraktika kujundada

(vt J. Sarv, J. Sootak. Õigeksmõistmise alused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisus määrus asjas 1-20-470. – Juridica 3/2021, lk 236-237). Ühelt poolt ei peaks

resolutsioonis kajastuma see, kui lahknevus süüdistusest on ilmselt ebaoluline – nt

heidetakse ette vähemalt 20 jalalööki, kuid tuvastamist leiab 19. Ka ei ole ses olukorras

midagi ebaõiglast selles, et süüdistatava kanda jäävad kõik menetluskulud. Teise

äärmusena võib näite ümber pöörata: süüdistatavale heidetakse ette jõhkrat kallaletungi,

mille raames ta andis kannatanule 20 jalalööki. Kohus tuvastab aga, et algul tegutses

süüdistatav igati õiguspäraselt hädakaitseseisundis ning loeb õigusvastaseks üksnes

viimase löögi, mis tehti siis, kui kannatanu oli juba vastupanuvõimetu. Sel juhul on

tuvastatu ebaõigussisu süüdistusega võrreldes nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt teine.

Arvestades, et riigi etteheide oli suuresti alusetu, ei ole õiglane ka see, et süüdistatava

kanda jääks kõik menetluskulud: vähemalt osa neist kuludest ei oleks ju tekkinud, kui riik

poleks tõendamata jäänud etteheidet teinud ning algusest peale oleks vaieldud üksnes

viimase jalalöögi üle.

36. Praegune olukord on toodud näidete vahel. I. Kadnikovi süüdistati enne puidust piirdelipi

toomist selles, et tekkinud erimeelsuste käigus lõi ta kannatanut kolmel korral rusikaga

näkku. Piirdelipi võtmise järel süüdistati I. Kadnikovi selles, et ta lõi kannatanut sellega

kolmel korral ning lisaks kägistas kannatanut. Arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid

leiab ringkonnakohus, et tuvastades kakluse esimeses osas õigusvastasust välistava

asjaolu, lahknes kohtu tuvastatu süüdistusest oluliselt. Tuvastamist ei leidnud, et I.

Kadnikovi kallaletung olnuks õigusvastane. Vastupidi, kohus tuvastas otsuse p-s 4.4. suisa

kannatanu tahtliku (mitte üksnes süülise) teoprovokatsiooni (nende eristamise kohta vt

RKKK 05.10.2021, 1-20-3046, p 36) ning nõustus kaitsja (alternatiivse) seisukohaga, et

algul oli tegemist vastastikuse kaklusega. Niisiis pidanuks Riigikohtu suuniste järgi see

erisus kajastuma ka otsuse resolutsioonis. Siinjuures viitab ringkonnakohus sellelegi, et 2.

juulil 2025 kuulutas maakohus üksnes kohtuotsuse resolutiivosa. Otsuse terviktekst

allkirjastati 5. septembril 2025. Resolutiivotsuses toodi resolutsiooni kõrval välja ka terve

süüdistuse tekst. Selliselt sai otsuse lugeja mõistlikult järeldada üksnes seda, et I.

Kadnikov mõisteti süüdi kõiges, mida talle ette heideti. Samuti peab kolleegium õiglaseks,

et osaliselt alusetuks osutunud süüdistuse tõttu tuleb jätta osa menetluskuludest riigi

kanda.

8(9)

1-25-1105

37. Kokkuvõtvalt loeb kolleegium kohtu poolt tuvastatu ning süüdistuses etteheidetu olulise

lahknevuse otsuse resolutiivosas kajastamata jätmise ning selle arvesse võtmata jätmise

menetluskulude hüvitamise otsustamisel oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks

KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille ringkonnakohus saab KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ning

§ 340 lg 2 p 6 järgi apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Selles osas kaitsja apellatsioon

rahuldatakse ning ringkonnakohus täiendab maakohtu resolutsiooni järgmiselt:

„Tuvastada, et I. Kadnikovi tegevus enne kannatanu piirdelipiga löömist ei olnud

õigusvastane.“ Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse I. Kadnikovilt

menetluskulude väljamõistmise osas ning nende ositi tasumise võimaldamises ja teeb

siingi uue otsuse.

38. Arvestades, et ka piirdelipiga toimunud rünnaku korral tuli anda tervikhinnang kogu

konfliktile, samuti et enamohtlik tagajärg tekitati just piirdelipiga löömisega, leiab

kolleegium hinnanguliselt, et õiglane on jätta 1/4 määratud kaitsjale makstud tasust riigi

kanda. Kuna ekspertiis seondus selle osaga süüdistusest, mis leidis kinnitust, jääb

ekspertiisikulu endiselt süüdistatava kanda. I. Kadnikovilt mõisteti määratud kaitsjale

makstud tasu katteks välja 2098 eurot 90 senti. Ringkonnakohus vähendab seda summat

1/4 võrra ning mõistab I. Kadnikovilt välja 1574 eurot 18 senti (2098,9 × 3 ÷ 4 =

1574,18). Ülejäänud määratud kaitsjale makstud tasu – 524 eurot 72 senti (2098,9 –

1574,18 = 524,72) – jääb riigi kanda. Maakohus võimaldas I. Kadnikovil menetluskulud

tasuda ositi 12 kuu jooksul. Menetluskulude otsuse muutmine mõjutab ka osamakse

suurust. Ringkonnakohtu otsuse järel on I. Kadnikovilt maakohtu menetluse järel välja

mõistetud menetluskulud 3058 eurot 18 senti (1574,18 (riigi õigusabi kulu) + 155

(ekspertiisikulu) + 1329 (sundraha) = 3058,18). Menetluskulud saab I. Kadnikov tasuda

12 kuu jooksul. Ta on kohustatud tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust

igakuiselt 15. kuupäevaks esimesel 11 kuul 254 eurot 84 senti ning viimasel kuul 254

eurot 94 senti. Maksegraafiku mittetäimisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks

ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras.

(III) Apellatsioonimenetluse kulud

39. I. Kadnikovi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus maakohtu otsusele

tutvumiseks 46 minutit ning kliendiga nõupidamisele ja apellatsiooni koostamisele 148

minutit. Seega taotleb kaitsja, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu

suuruseks määrataks kokku koos käibemaksuga 290 eurot 16 senti (sh käibemaks).

Ringkonnakohus loeb õigusabi osutamisele kulutatud aja mõistlikuks ning määrab

Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi Kaire Hänilene poolt

apellatsioonimenetluses Igor Kadnikovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 290 eurot 16 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1

p-s 4 nimetatud lahendi, jääb see menetluskulu KrMS § 185 lg 1 järgi Eesti Vabariigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)