2-23-147075/9 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.11.2025, Rakvere

Tsiviilasja number

2-23-147075

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus A. M. vastu

võlgnevuse nõudes

Hagi hind

5378,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA:

Aktiva Finance Group OÜ, rk 10746479, asukoht

Toompuiestee 35, Tallinn, lepinguline esindaja kuni 31.12.2024

Sigrid Rahkema

KOSTJA:

A. M., ik XXX, elukoht hagiavalduses XXX, tegelik elukoht

teadmata

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt A. M.-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks I AS ja A. M.

vahel 30.09.2022 väikelaenu lepingust nr. XXX tulenev tasumata põhivõlgnevus 3368,39

eurot, intressid 33,91 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja 11.11.2025 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised 904,66 eurot.

3. Välja mõista kostjalt A. M.-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks TsMS § 367

alusel edaspidine viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlgnevuse (3368,39 euro) tasumata jäägilt alates 12.11.2025 kuni põhivõlgnevuse

3368,39 euro tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 421,91 eurot,

intressinõue 221,62 eurot, haldustasu nõue 11,60 eurot, viivisenõue 236,03 eurot ja

sissenõudmiskulud 15 eurot.

5. Jätta menetluskulud 81% ulatuses kostja A. M. kanda ja 19% ulatuses hageja Aktiva

Finance Group OÜ kanda ning välja mõista A. M.-ilt Aktiva Finance Group OÜ

kasuks menetluskulude katteks 692,55 eurot.

6. Välja mõista kostjalt A. M.-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis

menetluskuludelt (692,55 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS §

416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 21.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 03.05.2024 hagi A. M. vastu võlgnevuse nõudes.

2. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid A. M. ja AS I 30.09.2022 väikelaenu lepingu nr. XXX,

mille alusel sai kostja laenu 4000 eurot, intressi määraga 18,9% aastas, lepingu krediidi kulukuse

määraks on 23,68%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat,

intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.09.2027, maksete tähtpäeva 15,

laenulepingu sõlmimise tasu 80 eurot, igakuist lepingu haldustasu 2,90 eurot kooskõlas VÕS §

404 lg-ga 21. Igakuise osamakse suuruseks oli 108,27 eurot.

Kostja on kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate I AS

üldtingimustega (lepingu põhitingimuste p. 1).

2.1. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks

täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on

krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema

maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid

kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga

sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul

maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika

raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on

hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on

seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva

kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui

kostja sissetulekud. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa

viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.

Hageja esitab tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediiditaotluse esitamise

ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid

kontrollinud Maksu- ja Tolliametilt: kostja keskmine sissetulek on 1091,02 eurot. Kostja märkis

laenutaotluses oma sissetulekuks 1500 eurot ja igakuisteks kohustusteks 130 eurot.

Seega leiab hageja, et on tõendanud, et esialgne võlausaldaja on kogunud ja kontrollinud (sh

analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute,

vara ja kohustuste kohta). Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse

suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale

jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse

laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis

krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust.

Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole

talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on

krediidiandja selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on

edastatud ka kirjalikult kliendile (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht).

Klient on sõlminud nimetatud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on temale

arusaadavad.

2.2. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 05.07.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 25.07.2023 saatis esialgne

võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul. AS I loovutas 31.07.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance

Group-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatised nõude

loovutamisest, mis saadeti kostjale lepingu sõlmimisel antud aadressile.

2.3. Kostja sai laenu summas 4000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas

209,70 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 3790,30 eurot.

2.4. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud

tasuma intressi. Lepingus on intressi määraks 18,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 7.

osamaksest, s.o 15.04.2023 kuni ülesütlemiseni s.o 25.07.2023 summas 255,53 eurot

(61,69+59,01+60,22+57,57+17,04), sh. perioodi 16.07.2023-25.07.2023 intressiarvestus on

järgmine - 3607,31 x 18,9% / 360 x 9 = 17,04 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole.

2.5. Vastavalt 30.09.2022 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud

tasuma lepingu haldustasu, mis oli 2,90 eurot kuus. 25.07.2023 lepingu ülesütlemise seisuga oli

kostjal tasumata 15.04.2023 - 15.07.2023 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 11,60 eurot (4 x

2,90).

2.6. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lähtudes VÕS 1132

lõikes 2 sätestatust ning lepingu tingimuste punktist 4.7. Hageja sissenõudmiskulude summa 50

euro kujunemine: 22.08.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 29.08.2023 tasulise kirja saatmine 5

eurot, 08.09.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15

eurot. Võlgniku makseviivitusega seotud muud kulud sisaldavad mh nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulu, kontaktandmete otsingu ja päringu kulu, võlgnikule vastamisega seotud kulud,

võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate

kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

2.7. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja 6

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 3790,30 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 03.05.2024 lepingus kokku

lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 18,9% kooskõlas laenulepingu

üldtingimuste punktiga 6.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas

554,76 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras edaspidine viivis 18,9% aastas tasumata

põhinõuetelt alates 04.05.2024 kuni põhinõuete täitmiseni.

2.8. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja

mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited

3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 23.11.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 07.11.2024. Kostjat on kohustatud hagile

vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407

tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjalikku vastust hagiavaldusele esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile

vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda

tähtaega on järgitud. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15

päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati

07.11.2024 ja loeti kättetoimetatuks 23.11.2024, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt

09.12.2024. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3

kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

5. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

6. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise

asemele. Hageja on esitanud kohtule kostjale adresseeritud teatised nõude loovutamise kohta (dtl

54, 55), millest nähtub, et AS I on 31.07.2023 loovutanud poolte vahel sõlmitud lepingust nr XXX

tulenevad nõuded OÜ-le Aktiva Finance Group.

7. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal

(RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes

ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

8. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja A. M. on AS-ga I

sõlminud 30.09.2022 väikelaenu lepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu 4000 eurot,

intressimääraga 18,90% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraga 23,68% aastas, haldustasu 2,90

eurot kuus. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab

kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus

kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi

93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

10. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab

krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu

krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust

tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel

juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

11. Lepingu nr. XXX sõlmimise ajal 30.09.2022 oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062

lg 1

kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 48,9% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr

23,68% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine

krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

12. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

13. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis,

ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused,

sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja

intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal

puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal

sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe

saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks

mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid

selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2).

15. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

16. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma

kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem

seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma.

Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades

selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu

31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13,

p 21).

17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud

selgitused. Hagiavalduses on toodud kuvatõmmis Maksu- ja Tolliametile tehtud päringust, kuid

nimetatud päringut ennast hagile lisatud ei ole. Hagist ega lisadest ei nähtu esialgse võlausaldaja

poolt kostja kohustuste kontrollimist. Hageja väitel kontrollis esialgne võlausaldaja avalikke

andmebaase kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta. Lisatud on üknses taust.ee

väljavõte 03.05.2024 seisuga. Millised tulemused avalikest andmebaasidest nähtusid,

hagiavaldusest ei selgu. Hagile on lisatud kostja laenutaotlus, mille kohaselt märkis kostja oma

sissetulekuks 1500 eurot (Maksu- ja Tolliameti andmetel 1091,02 eurot) ja igakuisteks

kohustusteks 130 eurot kuus.

18. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et esialgne laenuandja oleks täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohtu hinnangul võib

eeldada, et krediidiandja on kontrollinud kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist, kuid ei ole

kontrollinud kostja finantskäitumist (s.h. laenukohustuse hulka, jääki ega olemust), kostja

igapäevaste tegelike kohustuste suurust ning ülalpeetavate olemasolu. Hagist ei nähtu, milliseid

andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto

väljavõtet.

Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate

finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise

mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab

laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku

teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Kohtu

hinnangul on laenuandja jätnud kontrollimata kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse, mis

oleks võimaldanud tuvastada ka võimalikud vastuolud laenutaotluse ja tegelike andmete vahel.

Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku

teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034

lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse

nr 2-20-106661, p 55 järgi on ringkonnakohtu praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti

leidis Tallinna Ringkonnakohus 13.10.2020 otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja

täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus,

kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS §

49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Esitatud andmetest ei nähtu, et kostja finantskäitumist

üldse kontrollitud oleks. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid

finantskohustuste olemasolu või nende puudumise kohta. Lisaks tuleb arvestada, et

finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad.

Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles

näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus

on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist

selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul

krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud kohustuste andmetest, mis ei

ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

19. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

20. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid, haldustasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus,

vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on

intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse

intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise

kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg

saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kohus leiab, et esialgne

võlausaldaja on kehtivalt lepingu 25.07.2023 üles öelnud, kuivõrd kostja on alates 15.04.2023

osamakse tagasimaksetega viivituses, mistõttu oli võlausaldajal õigus leping üles öelda. Seega on

kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud.

21. Käesoleval juhul oli 30.09.2022 lepingus kokkulepitud intressimääraks 18,9% aastas ehk

suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Seega VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus

arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga

andmetel alates 30.09.2022 kuni 31.12.2022 0% aastas, 01.01.2023 - 30.06.2023 2,5% aastas,

01.07.2023 - 31.12.2023 4% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista intress kuni 25.07.2023.

Arvestades eeltoodut perioodil 30.09.2022 kuni 31.12.2022 intressi tasumise kohustust ei ole.

Kuivõrd hageja ei too hagis välja kostja poolt tehtud tagasimaksete täpseid andmeid, lähtub kohus

hagis toodud andmetest ja laenulepingu maksegraafikust (dtl 38). Kõik tehtud tagasimaksed kuni

15.12.2022 ehk 324,81 eurot (3 x 108,27) tuleb lugeda tasutuks põhinõude katteks. Seega

tasumata põhinõude suuruseks 01.01.2023 seisuga on 3675,19 eurot (4000 – 324,81).

Seadusjärgne intress (2,5% aastas) põhinõudelt 3675,19 eurolt perioodil 01.01.2023 kuni järgmise

osamakseni 15.01.2023, s.o 15 päeva eest on 3,78 eurot (vt arvutusi

viivisekalkulaator.ee/calculator/ interest). Seega tasutud 15.01.2023 osamaksest – 108,27 eurost -

tuleb arvestada intressi katteks 3,78 eurot ning põhiosa katteks 104,49 eurot. 16.01.2023 seisuga

on tasumata põhinõude suuruseks 3570,70 eurot (3675,19 – 104,49). Seadusjärgne intress

põhinõudelt 3570,70 eurolt perioodil 16.01.2023 kuni järgmise osamakseni 15.02.2023, s.o 31

päeva eest on 7,58 eurot. Seega tasutud 15.02.2023 osamaksest - 108,27 eurost - tuleb arvestada

intressi katteks 7,58 eurot ning põhiosa katteks 100,69 eurot. 16.02.2023 seisuga tasumata

põhinõude suuruseks 3470,01 eurot (3570,70 – 100,69). Seadusjärgne intress põhinõudelt 3470,01

eurolt perioodil 16.02.2023 kuni järgmise osamakseni 15.03.2023, s.o 28 päeva eest on 6,65 eurot.

Seega tasutud 15.03.2023 osamaksest - 108,27 eurost - tuleb arvestada intressi katteks 6,65 eurot

ning põhiosa katteks 101,62 eurot. Seega 16.03.2023 seisuga tasumata põhinõude suuruseks

3368,39

eurot

(3470,01 – 101,62), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Rahuldamata jääb

põhinõue summas 421,91 eurot (3790,30 – 3368,39).

22. Hageja palub kostjalt välja mõista intress kuni lepingu ülesütlemiseni 25.07.2023.

Seadusjärgne intress põhinõudelt 3368,39

eurolt

perioodil 16.03.2023 kuni 25.07.2023, s.o 132

päeva eest on 33,91 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest), mis kuulub kostjalt

väljamõistmisele. Rahuldamata jääb hageja intressinõue summas 221,62 eurot (255,53 - 33,91).

23. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid, seega jääb hageja nõue rahuldamata ka haldustasu 11,60 euro osas,

kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest.

24. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

25. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni

mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus

krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning

viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse

intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti

seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses

viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Seaduses sätestatud viivisemäär oli 01.07.2023 – 31.12.2023 12% aastas, 01.01.2024 -

30.06.2024 12,5% aastas, 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% aastas, 01.01.2025 – 30.06.2025

11,15% aastas ning alates 01.07.2025 on see 10,15% aastas.

26. Kohus rahuldas hageja põhinõude summas 3368,39 eurot, millelt arvestatavat sissenõutavaks

muutunud seadusjärgne viivis ülesütlemisele järgnevast päevast 26.07.2023 kuni 03.05.2024 on

318,73 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee). Seega kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks

muutunud viivisenõude summas 236,03 eurot (554,76 – 318,73).

Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana

kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus edaspidise sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise

tasumata põhinõudelt 3368,39 eurolt alates 04.05.2024 kuni otsuse tegemiseni 11.11.2025 (k.a),

mis moodustab 585,93 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt

väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 11.11.2025 seisuga kokku summas 904,66

eurot (318,73 + 585,93).

27. Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka

edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata

põhinõude jäägilt alates 12.11.2025 kuni põhinõude 3368,39 euro tasumiseni. Lähtudes

kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada

põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 2463,73 eurot (3368,39 –

904,66).

28. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis 50 eurot Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja märgib, et tasulised

meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 22.08.2023 - 25 eurot, 29.08.2023 - 5

eurot, 08.09.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 15 eurot, kokku 50 eurot.

Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o.

summas 35 eurot. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud

peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud

võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude

kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole

fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu,

mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi

eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud

kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt

hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud

ega tõendanud muude kulude kandmist summas 15 eurot, mis jääb samuti rahuldamata.

29. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

30. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

31. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 4662,19

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 906,16 eurot ehk

19%

⁓

ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta

menetluskulud 81% ulatuses kostja ja 19% ulatuses hageja kanda.

32. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 595 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele summas

481,95 eurot (81% 595 eurost ).

33. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 338 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2 tundi, hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta).

Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine

kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

34. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 16,20 eurot (81% 20 eurost).

35. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

36. Menetluskulude nimekirja kohaselt (õigusabikulude arvet ei ole kohtule esitatud, kuigi kohus

selle esitamist TsMS § 176 lg 6 alusel nõudis) on hageja lepingulise esindaja esindustasu

suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses

esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui

lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei

ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-

advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud

hinnakirjaga.

37. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses. Kohus peab eelmärgitut

ajakulu mõistlikuks ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele

summas 194,40 eurot (käibemaksuta) (2 x 120 eurot x 81%).

38. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 692,55 eurot (riigilõiv 481,95

eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 16,20 eurot + õigusabikulu 194,40 eurot).

39. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et

kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega

kindlaks määramata.

40. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

41. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik