3-25-1520/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-25-1520

11. november 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi

kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. detsembril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-25-1520

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 18. märtsil 2025. a vanglale kahju hüvitamise taotluse

nr 1-9/2-25/125-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 11-12). Taotluse kohaselt ei võtnud vangla midagi ette, et tagada E2

osakonnas puhas õhk. Kambrisse nr 1191 on paigutatud isik, kellel puudub korralik isiklik ja

kambri hügieen.

2. Kaebaja esitas 8. aprillil 2025. a vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-9/2-25/159-1,

milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist väärikust alandava kohtlemise ja tervise

kahjustamise eest (dtl 13-16). Taotluse kohaselt on kaebaja elukvaliteeti halvendatud, kuna

tema üksusesse on paigutatud isik, kes omaenese rooja sees supleb. Kaebaja väärikust alandab

see, et teda sunnitakse elama roojahaisu ja pideva müra keskel.

3. Tartu Vangla jättis 21. mai 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/125-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotlused rahuldamata (dtl 7-10). Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised:

3.1.

Vastab tõele, et kambris nr 1191 paiknes kinni peetu, kelle puhul täheldati

tavapärastest hügieeni ja kambri korrashoiu nõuetest hälbimist. Ametnikud avastasid 8.

veebruaril 2025, et tema kambri põrand on kaetud mustuse, toidujääkide ja riideräbalate

kihiga. Järgneval päeval avastati, et ta on kambris midagi määrinud oma fekaalidega.

3.2.

Kambrid nr 1166 ja 1191 paiknevad ühes osakonnas, vastuvõtu ametnike

töökabinettide läheduses. Koridor, kus vaidlusalused kambrid asuvad, on L-tähe kujuline.

Kamber nr 1166 jääb L-tähe-kujulise koridori lühemasse ossa ning kamber nr 1191 asub

ümber nurga pikemas koridoris ja on koridori viimane kamber. Seega ei asu kambrid nr

1166 ja 1191 teineteise vahetus läheduses ning nende vahele jääb kambri nr 1166 kõrval

asuv vaheruum ning ümber nurga jäävad 8 kambrit. Tegemist on omavahel distantsi

mõttes vägagi eraldatud kambritega, mis paiknevad koridori erinevates osades. Kambri nr

1191 näol on tegemist kambriga, kuhu paigutatakse tihti kinnipeetavaid, keda võib olla

vajalik nende käitumisest tulenevalt teistest kinnipeetavatest rohkem isoleerida ning nende

üle tugevamat järelevalvet teostada.

3.3.

Vangla ei saa võtta vastutust kinnipeetavate normist hälbiva käitumise eest ning

tegude eest, mida nad panevad toime enda kambris olles. Sellest tulenevalt ei ole võimalik

väita, et vangla oleks oma vahetu tegevusega põhjustanud kellelegi kahju.

3.4.

Roojaga loopimise või väljaheidetega kambri määrimise ning tavapärasest

hügieenireeglist hälbiva käitumise puhul on tegemist äärmuslike juhtudega. Sellised

olukorrad põhjustavad mõistetavalt teatavaid ebameeldivusi nii vangla personalile kui ka

kinnipeetavatele, kes peavad selliseid sündmusi kas otseselt või kaudselt tunnistama.

Normist hälbivat käitumist on vanglal keeruline prognoosida. Samuti ei ole vanglal

võimalik ette prognoosida, kui kaua isik selliselt käitub. Tihti ei aita sellisel juhul ka isiku

ümber paigutamine kuskile mujale osakonda, sest selline käitumine võib aset leida

olenemata kambrist.

3.5.

Psühhiaatriaosakonda paigutatakse statsionaarset psühhiaatrilist ravi vajavad

kinnipeetavad. Kui tervishoiutöötajatel ei ole alust ega põhjust sellist ravi kinni peetule

kohaldada, siis ei ole alust kinni peetu sellisesse osakonda paigutamiseks, sõltumata

kaebaja subjektiivsest hinnangust kaaskinnipeetava paigutusvajaduse kohta.

3.6.

Vangla korraldas kambri nr 1191 koristuse kord nädalas ning praktiliselt igapäevaselt

pakuti kinni peetule võimalust minna duši alla pesema. Paraku kinni peetu keeldus sellest.

Ametnikud on korduvalt kinni peetuga suhelnud hügieeni järgimise vajalikkuse osas ja

proovinud mõjutada teda hügieeninõudeid järgima.

3-25-1520

3.7.

Kaht koridori osa eraldavad trelluksed, millele on paigaldatud pleksiklaas.

Takistamaks ebameeldiva lõhna ulatuslikumat levikut, on ametnikud vaidlusalusel

perioodil sulgenud ka vaheust. Ka on ametnikud avanud kambri nr 1191 läheduses asuvat

koridori akent osakonna tuulutamiseks. Tehes lahti ka E-hoone juures asuvate

jalutusbokside koridori viivad uksed, on võimalik õhuliikumist suurendada ning seeläbi

ebameeldiva lõhna osakonnast välja viia.

3.8.

Vahetu sunni rakendamise eeldused ei olnud täidetud.

3.9.

Ametnikud on fikseerinud kambris nr 1191 paiknenud kinni peetu poolt lärmi

tekitamise. Ka lärmi tekitamise ja sellega teiste häirimisega seonduvalt on erinevad

ametnikud suhelnud kinni peetuga, kuid sellest hoolimata on viimane jätkanud oma

tegevusega.

4. X esitas 22. mail 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks (dtl 1-3). Vangla alandas kaebaja väärikust, heaolu ja vaimset tervist.

Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

5. Tartu Halduskohus võttis 27. mai 2025. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama vastuse kaebusele (dtl 18-20). Sama

määrusega vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.

6. Tartu Vangla esitas 10. juulil 2025. a vastuse kaebusele (dtl 41-43).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust

kokkuvõtvalt järgmiselt:

7.1.

Kaebaja paigutati 20. veebruaril 2025 E2 osakonda. Kaebaja paigutati esmalt

kambrisse nr 1166, mille mõlemat seina eraldavad vahetrellid. Sama osakonna kambris nr

1191 paiknes ka kinnipeetav, kes pidevalt lõhkus ja laamendas ning kelle tegevuse

tulemusena haises kogu osakond. Vaatamata sellele, et kambrite vahel oli 6-8 kambrit, ei

hoidnud see ära haisu levikut. Kasu ei olnud ka sellest, et samas koridoris oli kaks

avatavat akent ja uksed tuulutamiseks. Vaheukse sulgemine summutas üksnes lõhkumise

heli. Kaebaja oli lärmi ja haisu sees 24/7. Arvestada tuleb ka seda, et kambris nr 1166 oli

õhuga probleeme. Vanglal oli olemas võimalus paigutada kaebaja ümber S majja, kuid

vangla seda ei teinud.

7.2.

Tartu Vangla ei võtnud midagi ette, et tagada E2 osakonnas puhas õhk. Vangla võib

vangistusseaduse (VangS) § 51 kohaselt kasutada hügieeninõuete täitmiseks vahetut

sundi. Kolme kuu jooksul viidi vahetu sunniga isikut pesema 1-3 korda. Ka isiku kambrit

koristati kõigest mõnel korral.

7.3.

Kahjunõude summa on 1500 eurot Sellest summast moodustub 1000 eurot tervise

kahjustamise eest, kuna kaebajat hoiti sellistes tingimustes, kus on pidev lärm, mida teine

kinnipeetav tekitas. Teine kinnipeetav tegi lärmi/lõhkumist ka öösiti.

7.4.

Inimväärikuse alandamise summa on 500 eurot. See on inimväärikuse alandamine, kui

kaebaja pidi olema 24/7 selle haisu sees, mis levis kambrisse. Sellises olukorras olles

viskas kaebaja pidevalt toitu ära, kuna lehk oli iiveldama ajav, seega ei olnud söögiisu.

7.5.

Lärmi tekitamine/lõhkumine ja selle sees olemine on inimväärikust alandav, sest mitte

keegi ei pea kannatama selliseid tingimusi ega sellistes tingimustes olema.

8. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtumenetluses antud selgitustes märkis vastustaja järgmist.

3-25-1520

8.1.

Vastab tõele, et ajal, mil kaebaja paiknes kambris nr 1166, paiknes kambris nr 1191

kinni peetu, kelle puhul täheldati tavapärastest hügieeni ja kambri korrashoiu nõuetest

hälbimist. 8. veebruaril 2025. a avastasid ametnikud, et kinni peetu kambri põrand on

kaetud mustuse, toidujääkide ja riideräbalate kihiga. Järgneval päeval avastati, et ta on

kambris midagi määrinud oma fekaalidega.

8.2.

Tartu Vangla mõistab, et kui vanglas viibiv kinni peetu ei järgi hügieeninõudeid,

loobib kambris laiali nii toitu kui enese väljaheiteid ning tekitab lärmi, võib see teistele

kinni peetutele ebameeldivusi valmistada. Vangla võimalused sellise tegevuse

lõpetamiseks on piiratud. Kaebaja viitab VangS §-st 51 tulenevale õigusele kasutada

hügieeninõuete täitmiseks vahetut sundi, kuid sellise meetme kasutamiseks peavad olema

normis märgitud eeldused täidetud. Isegi kui vangla kasutaks vahetut sundi ja selle raames

peseks kinni peetu puhtaks, siis ei takistaks see kambrisse roojamist, kambri

väljaheidetega määrimist ega lärmi tekitamist. Ka on vanglas kinni peetute

paigutamisvõimalused piiratud ning teisi häiriva kinni peetu paigutamine selliselt, kus ta

ühtegi teist kinni peetut ei häiriks, ei ole võimalik. Seetõttu on vangla püüdnud saavutada

inimesega kontakti ja eelkõige vestlustega veenda enda hügieeni eest hoolitsema ja teisi

häirivat käitumist lõpetama. Vaatamata erinevate ametnike püüdlustele ja vestlustele (nt

inspektor-kontaktisik, sotsiaaltöötajad, kaplan), ei ole kinni peetu oma käitumist muutnud

ega teisi häirivat tegevust lõpetanud. Kui inimesele on jõustunud kohtuotsusega määratud

karistuseks vangistus ja ei esine aluseid psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, tuleb

vanglal kehtiva õiguse kohaselt vangistust täide viia.

8.3.

Vangla ei ole jäänud õigusvastaselt ja süüliselt tegevusetuks. Kaebaja kahjunõude

menetluse käigus on inspektor-kontaktisik Kerli Kiudorv nii 2. aprilli 2025. a kui ka 29.

aprilli 2025. a seisukohtades avaldanud, milliseid abinõusid on kaaskinnipeetava tegevuse

puhul tarvitusele võetud. Seisukohtadest nähtuvalt korraldas vangla kambri nr 1191

koristuse kord nädalas ning praktiliselt igapäevaselt pakuti kambris nr 1191 paiknevale

kinni peetule võimalust minna duši alla pesema. Ka on ametnikud ebameeldiva lõhna

leviku takistamiseks sulgenud pleksiklaasiga kaetud trellust ja avanud osakonna koridori

akent tuulutamiseks. Seega ei ole vangla jäänud tegevusetuks ja on võtnud tarvitusele

abinõusid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. X on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja

nõuab kahju hüvitamist selle eest, et ajavahemikul 20. veebruar kuni 8. aprill 2025 E2

osakonna kambrist 1191 kostunud lärm ja sellest levinud hais alandasid kaebaja inimväärikust

ning lisaks kahjustas kambrist 1191 kostunud lärm kaebaja vaimset tervist.

10. Kohtu hinnangul ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub

vastustaja põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 165 lg 2).

Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1

tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg

1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu

3-25-1520

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud

kohtupraktika).

12. Asja materjalidest nähtuvalt paikneb kaebaja püsivalt Tartu Vanglas alates 6. veebruarist

2023. Tartu Vangla 21. veebruari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/58 kohaldati kaebaja suhtes

alates 20. veebruarist 2025 täiendavaid julgeolekuabinõusid (dtl 25-28). Seoses sellega

paigutati kaebaja 20. veebruaril 2025 vangla S-hoonest ümber E-hoone kambrisse nr 1166 (dtl

33). Kaebaja paiknes kambris nr 1166 kuni 3. aprillini 2025. Alates 3. aprillist 2025 paiknes

kaebaja E-hoone kambris nr 1164.

13. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 20. veebruar kuni 8.

aprill 2025 ühes osakonnas kinnipeetavaga, kelle puhul täheldati tavapärasest hügieeni ja

kambri korrashoiu nõuetest hälbimist. Samuti on vastustaja kinnitanud, et ametnikud

avastasid 8. veebruaril 2025, et kambri nr 1191 põrand on kaetud mustuse, toidujääkide ja

riideräbalate kihiga. Järgneval päeval avastati, et kinnipeetav on kambris midagi määrinud ka

oma fekaalidega. Muuhulgas on see tõendatud valvurite 8. veebruari 2025. a ettekandega nr 2-

25-489 (dtl 29) ja 9. veebruari 2025. a ettekandega nr 2-25-501 (dtl 30).

14. Vastustaja on selgitanud ja esitanud tõendid (dtl 31) selle kohta, et kambrid nr 1166 ja

1191 ei asu teineteise vahetus läheduses ning nende vahele jääb kambri nr 1166 kõrval asuv

vaheruum ning ümber nurga jäävad 8 kambrit. Tegemist on omavahel distantsi mõttes

eraldatud kambritega, mis paiknevad koridori erinevates osades. Samuti on vastustaja

selgitanud, et kambris nr 1164, kus kaebaja paiknes alates 3. aprillist 2025, on osaliselt avatav

aken, mille kaudu oli võimalik kambrit tuulutada. Samas tuleneb Tartu Vangla I üksuse

inspektor-kontaktisiku K. Kiudorvi 2. aprilli 2025. a seisukohast, et isiku ebahügieenilisuse

tõttu levis 8. veebruarist 2025 vahetevahel koridoris ebameeldiv lõhn, mis jõudis ka kaebaja

kambrisse (dtl 33). K. Kiudorvi 29. aprilli 2025. a seisukohast nähtub ka, et kinnipeetav

kambrist nr 1191 tekitas kambris erinevate esemete, enda käte ja jalgadega lärmi, mis võis

segada kaebajat (dtl 35).

15. Kuigi vangla ei ole kaebaja hinnangul olnud piisavalt aktiivne teisest kinnipeetavast

tulenevate häiringute kõrvaldamisel, on haldusorgan siiski teise kinnipeetava rikkumistele

reageerinud. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja selgitustes, et vangla korraldas kambri nr

1191 koristuse kord nädalas ning praktiliselt igapäevaselt pakuti kinni peetule võimalust

minna duši alla pesema. Ametnikud on korduvalt kinni peetuga suhelnud hügieeni järgimise

vajalikkuse osas ja proovinud mõjutada teda hügieeninõudeid järgima. Kaht koridori osa

eraldavad trelluksed, millele on paigaldatud pleksiklaas. Takistamaks ebameeldiva lõhna

ulatuslikumat levikut, on ametnikud vaidlusalusel perioodil sulgenud ka vaheust. Ka on

ametnikud avanud kambri nr 1191 läheduses asuvat koridori akent osakonna tuulutamiseks.

Tehes lahti ka E-hoone juures asuvate jalutusbokside koridori viivad uksed, oli võimalik

õhuliikumist suurendada ning seeläbi ebameeldiva lõhna osakonnast välja viia. Seega on

vangla võtnud tarvitusele kohaseid abinõusid olukorra leevendamiseks ja lahendamiseks.

Nõustuda ei saa kaebajaga, kes leiab, et vangla ei võtnud midagi ette, et tagada E2 osakonnas

puhas õhk.

16. Kaebaja viitab, et kambri nr 1191 kinnipeetavat oleks võinud sunniviisiliselt pesta. VangS

§ 51 sätestab, et kui kinnipeetav ei hoolitse oma isikliku hügieeni eest vajalikul määral ja see

on kaasa toonud reaalse ohu kinnipeetava või teise isiku tervisele, võib vanglateenistus

hügieeninõuete täitmiseks kasutada vahetut sundi. Vahetu sunni kasutamine ei tohi ohustada

kinnipeetava elu ega kahjustada tervist. Vastustaja on seisukohal, et viidatud normist lähtuvalt

on küll antud vanglateenistusele õigus kasutada hügieeninõuete täitmiseks vahetut sundi, kuid

sellise õiguse realiseerimiseks on seatud kaks eeltingimust – ebapiisav hügieeni eest

3-25-1520

hoolitsemine ja reaalne oht kinnipeetu enda või teise isiku tervisele. Vastustaja hinnangul ei

anna üksnes osakonnas leviv ebameeldiv lõhn alust sunni rakendamiseks. Ilmselgeid

indikatsioone, mis viitaksid ilmsele reaalsele olemasolevale ohule ja/või reaalsele tervise

kahjustumise tekkimisele ja/või ohtu elule, ei olnud. Kohus nõustub selle seisukohaga. Ka

kaebaja ei ole tõendanud, et sunni kohaldamise eeldused olid täidetud.

17. Esitatud kaebuses viitas kaebaja, et vanglal oli võimalik kaebaja ümber paigutada S majja

(kas S1 osakonda või avatud osakonnas olevasse lukukambrisse). Kohus palus vastustajal

teada anda, miks ei paigutatud kaebajat vaidlusalusel perioodil ümber teise osakonda, majja

vms. Samuti palus kohus täpsustada, kas kaebaja pöördus vastava ümberpaigutamise sooviga

ka vangla poole. Vastuses kohtunõudele on vastustaja selgitanud (dtl 48), et Tartu Vanglal oli

põhjendatud kahtlus, et seoses käimas oleva kriminaalmenetlusega võib kaebaja muutuda

ettearvamatuks ja ohtlikuks nii iseendale kui ka menetluses ütluseid andnud isikutele. Antud

kriminaalmenetluses on tunnistusi andnud nii ametnikud kui ka kaaskinnipeetavad.

Ettearvamatule ja ebastabiilsele käitumisele viitasid 20. veebruaril 2025 fikseeritud

sündmused, kus kinnipeetav põhjendamatult lõhkus vangla vara ning avaldas pahameelt talle

määratud inspektor-kontaktisiku L. Kuuse ning juhuslikult möödunud inspektor-kontaktisiku

R. Adari suhtes. Varasemates vestlustes on kaebaja väljendanud valmisolekut kätte maksta

endistele kannatanutele juhul, kui tema nõudmisi ei täideta. Samuti on ta öelnud, et

probleemide korral eelistab ta terariista kasutamist rahumeelse lahenduse asemel. Kinnipeetav

on varem korduvalt rünnanud nii ametnikke kui ka kaaskinnipeetavaid ning valmistanud

nugasid ja terariistu, mida kinnitavad 2024. aastal fikseeritud juhtumid.

18. Vastustaja seisukohtadest tuleneb, et kaebaja hinnanguline kõrgohtlikkus ja suurenenud

turvarisk välistas tol hetkel kaebaja paigutamise S-majja, kuna kannatanud ja tunnistajad

viibisid S-majas ning kõigi osapoolte eraldamine S-majas oli julgeolekukaalutlustel väga

riskantne. Kõik need asjaolud nõudsid, et kinnipeetav oleks maksimaalselt eraldatud teistest

isikutest, vähendamaks ohtu teiste turvalisusele. Võttes arvesse kaebaja pikaajalist käitumist

ning viimaseid seisukohti kannatanute ja võimalike konfliktide osas, oli vajalik kehtestada

tema üle süsteemne järelevalve, et vähendada riski, et ta saaks kedagi füüsiliselt rünnata.

Kaebaja ohtlikkus võib avalduda igal ajahetkel, mistõttu vangla hinnangul oli tema

agressiivse käitumise ennetamiseks ainus võimalus hoida teda eraldatuna teistest

kaaskinnipeetavatest ning rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid tema jälgimiseks ja

edasise käitumise kontrollimiseks. Need kaalutlused on kohtu hinnangul igati asjakohased,

seetõttu on arusaadav, miks kaebajat ei paigutatud ümber S majja. Ka nähtub vastustaja

selgitustest, et kaebaja ei ole vanglale esitanud perioodil 20. veebruar kuni 8. aprill 2025

kirjalikult pöördumisi enda ümberpaigutamiseks teise eluosakonda. Seega ei ole kaebaja

püüdnud talle tekkivat kahju vältida.

19. Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskuse poolt edastatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest

(dtl 65-68) nähtub, et perioodil 20. veebruar kuni 8. aprill 2025, ei ole kaebaja pöördunud

meedikute poole seoses kambrist 1191 kostnud lärmiga ja sellest tuleneva mõjuga tema

tervisele. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et sellega seoses oleks kaebaja vaimset tervist

kahjustatud.

20. Kohus ei eita, et lõhna- ja helihäiringute talumine, mis usutavalt häiris öösiti ka kaebaja

und, võis põhjustada kaebajale ebamugavusi ja heaolu langust, kuid kaebaja ei pidanud

häiringuid taluma niivõrd pika aja jooksul, et saaks jaatada talle mittevaralise kahju tekkimist.

Vangla keskkonnas on paratamatu, et teistest isikutest tulenevad mõningased häiringud

võivad kinnipeetavat teatud ajal ja määral negatiivselt mõjutada.

3-25-1520

21. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale ei saanud vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu

kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada tema inimväärikust alandavaks või millega

oleks ta saanud tervisekahju. Kuna kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud, siis puudub

alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks või rahalise hüvitise asemel vangla tegevuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2025. a

otsus asjas nr 3-22-1384, p-d 13 ja 14).

22. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on

õigustatud üksnes vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena põhjustatud negatiivse mõju

või tagajärje hüvitamiseks. Praegusel juhul ei tuvastanud kohus vastustaja õigusvastast

tegevust. Kuna täitmata on vähemalt üks kahjunõude rahuldamise kohustuslikest eeldustest,

s.o haldusorgani õigusvastane tegevus, ei ole kahjunõude rahuldamine RVastS § 7 lg 1 ja § 9

lg 1 alusel võimalik ning hüvitamiskaebus tuleb jätta rahuldamata.

23. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist

kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud

osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

24. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Riigi- või

kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu

kandja andmeid kohtulahendis ei varjata.

(allkirjastatud digitaalselt)