4-25-2818/39 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Väärteoasi nr. 4-25-2818

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.10.2025.a. Tallinn

Väärteoasja number

4-25-2818

Kohtukoosseis

Kohtunik Merle Parts

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Kadri Vlassov

Marianna Sidorok

Kohtuasi

L G (isikukood: xxx) väärteokaebus nr 4-25-2818

Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

20.06.2025.a otsus väärteoasjas nr. 2301,25,000305.

Asja läbivaatamise kuupäev

16.09, 24.09, 06.10.2025.a

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja L G

kaitsja Henrik Kirsimäe

kohtuvälise menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

kohtuesindusgrupi esindaja Jaak Paju

RESOLUTSIOON

Jätta L G kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 20.06.2025.a otsus väärteoasjas nr.

2301,25,000305 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel,

kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise

soovist Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades

kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks

tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 10.11.2025.a.

Asjaolud ja menetluskäik

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

avariimenetlusgrupi uurija A. A koostas 02.06.2025.a väärteoprotokolli nr. 20250602202801 L Gle

selle eest, et tema, 22.05.2025.a kella 12:24 ajal Harjumaal, Tallinnas, Kreutzwaldi 13 juures osales

liikluses kergliikuriga, sõites kõnniteel ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ja

lähenedes piiratud nähtavusega teede lõikumise kohale ei vähendanud kiirust, et ta suudaks seisma

jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees ja toimus kokkupõrge

sõidukiga XXX. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju XXX ja XXX. Varaline kahju on fikseeritud

fotodega. Nimetatud tegevusega rikkus L G väärteoprotokolli kohaselt LS § 321 lg 2 nõuet, pannes

sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 259 lg 2 p 3 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi XXX koostas 20.06.2025.a väärteoasjas nr. 2301,25,000305 L G suhtes

väärteootsuse ning KarS § 56 lg 1 alusel karistas L Gt LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20

trahviühiku ulatuses, s.o summas 160 eurot.

Eelnimetatud otsuse peale esitas L G kaitsja XXX kaebuse Harju Maakohtule. Kaebuses palub kaitsja

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning

menetluskulude väljamõistmist riigilt. Kaebuse kohaselt puuduvad teos LS § 259 lg 2 p 3 objektiivsed

tunnused ning tegu tuleb ümber kvalifitseerida kui autojuhi poolt võimalik LS § 17 lg 3 rikkumine.

Varaline kahju tekkis sõidukile autojuhi enda hooletuse tagajärjel, kergliikuril puudus reaalne

võimalus kokkupõrget vältida, kuivõrd nähtavust varjas väljapöörav sõiduk. Sõidukil oli absoluutne ja

esmane kohustus anda teed kaebajale. Kaebuse esitaja ei liikunud maksimaalse kiirusega, vaid oli

liikumiseks valinud oludele vastava mõistliku kiiruse.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et ta sõitis

tõukerattaga, ta vähendas oma kiirust 14 km/h, kuivõrd nägi enda ees inimesi. Antud kohas oli sirge

tee, seal ei olnud mingisugust nähtavust, ei tema ega autojuhi jaoks (tl 45). Väravaid sealt, kust ta

sõitis, ei olnud üldse näha (tl 46, 48).

Kaitsja selgitas kohtuvaidlustes, et väide, et menetlusalune isik ei kohandanud oma sõiduki kiirust

olukorrale vastavaks on faktiliselt vale. Kohtule edastatud logiandmetest nähtuvalt oli kergliikuri kiirus

vahetult enne kokkupõrget 14 km/h, seega oli kiirus oluliselt madalam kui ettenähtud maksimaalne

kiirus 25 km/h. Antud kohas ei olnud tegemist teede lõikumise kohaga ning nähtavus ei olnud

kergliikuri jaoks piiratud, kaebuse esitaja sõnul oli tema vaateväli liikumissuunas 50-100 m. Antud

juhul oli tegemist hoovist või õuealalt kõnniteele liikuva kaubikuga, kes oleks pidanud LS § 17 lg 3

alusel andma teed. Kaitsja palus kaebuse rahuldada ning väärteootsuse tühistada.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaubikujuht liikus aeglaselt kohas, kus tal ei olnudki

võimalik enne midagi näha, kui ta pidigi sõiduki nina välja panema. Ainuke võimalus hoovist välja

sõita ongi nii, et kaubik liigub aeglaselt välja kuni tekib vaateväli ning seda ka kaubikujuht tegi.

Liiklusõnnetus juhtus põhjusel, et kaebuse esitaja liikus kergliikuril sellise kiirusega, mis ei

võimaldanud tal ohutult peatuda takistuse ilmnemisel. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta

kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte

esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus

rahuldamisele ei kuulu.

Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) §-st 133 ning VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja L G oli isik, kes väärteoprotokollis

nimetatud ajal ja kohas osales liikluses kergliikuriga, sõites kõnniteel. Seda kaebuse esitaja ka ei eita.

Käesolevas asjas on vaidluse keskne küsimus selles, kas kaebuse esitaja tegevus oli põhjuslikus seoses

liiklusõnnetuse toimumisega. Kohus vastupidiselt kaitsja seisukohale on arvamusel, et antud

küsimusele saab vastata jaatavalt.

Liiklusseadus (LS) § 321 lg 2 kohaselt jalgteel, kõnniteel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel piiratud

nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja seda ületades peavad jalgrattur, kergliikurijuht,

pisimopeedijuht ja mopeedijuht vähendama kiirust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse

nähtavusulatuse piires ning teel oleva võimaliku takistuse ees.

Kaitsja asus seisukohale, et tegemist ei olnud teede lõikumise kohaga, vaid tegemist oli kohaga, kus

mootorsõiduk väljus teega külgnevalt alalt (hoovist) kõnniteele teel, kus teistel liiklejatel on alati

eesõigus. Kohus sellega ei nõustu. Kohus viis läbi sündmuskoha vaatluse, uuris sündmuskoha

vaatlusprotokolli (lk 1) lisaks olevaid fotosid, samuti kaitsja poolt kohtule esitatud fotosid (tl 34, 35)

ning veendus, et tegemist oli kõnniteega, millisel kergliikur liikus. Antud tee lõikus sissesõiduteega

maja hoovi ning sealt soovis sõita välja kaubik. Selles vaidlust ka ei ole. Tõepoolest, LS § 17 lg 3

alusel juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale liiklejale, kui teeandmise kohustus pole

liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti, kuid sündmuskohal kohus veendus, et hoovist välja

sõites asub väravapost, mis on antud hoovi sissesõidu juures, täiesti kõnnitee servas, kaugel kõnnitee

keskosast ning selleks, et hoovist välja sõites näha, kes laial kõnniteel liiklevad, peab kaubik sõitma

sealt nn nina ees veidi välja, et näha antud posti ette. Ei ole eluliselt võimalik teisel moel veenduda,

kas on vajalik kõnniteel liiklejale teed anda. Ei ole mõeldav, et kaubikujuht väljub autost, vaatab, et

kedagi ei tule, läheb taas kaubikusse ja seejärel alustab sõitu, kuna selle ajaga, mil ta suundub

kaubikusse, võib taas olukord olla muutunud. Ehk siis kaubikujuhil oligi liikumiseks vaid sellisel moel

võimalus veenduda, et kedagi ei tule ja seda vaid moel, et liikuda väravapostist veidi ette. Asjaolu, et

ta nii toimis, kinnitas ka tunnistajana üle kuulatud kaubikujuht ise. Kohtuistungil tunnistajana üle

kuulatud kaubikujuht XXX kinnitas, et välja sõites tal ei olnud võimalik vasakule näha, kuna

vaatevälja ees oli väravapost, mis blokeeris vaate (tl 56). Ka kinnitas ta, et ta sõitis väga aeglaselt,

umbes meeter-kaks väljapoole, et värava ja ukse piir olid kohakuti (tl 57, 59). Samuti tunnistaja XXX

sõnul liikus kaubik aeglaselt (tl 51) ning ka tunnistajale XXX ei tundnud kaubiku kiirus kiire (tl 55).

Seega kohus leiab, et kaubiku juht toimis temale ainuvõimalikul moel, küll aga rikkus liikluseeskirju

kergliikurijuht, s.o kaebuse esitaja.

Kaitsja hinnangul ei olnud nähtavus kergliikuri jaoks piiratud. Kaitsja selgitas, et kaebuse esitaja

kinnitas, et tema vaateväli liikumissuunas oli selge ja ulatus 50-100 meetrini. LS § 2 p 53 kohaselt on

piiratud nähtavus olukord, kui tee kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus või teel olevad

takistused vähendavad nähtavust teel niivõrd, et sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega sõitmine

võib muutuda ohtlikuks. Kaebuse esitaja selgitas kohtus, et tema vaateväli liikumise suunas oli küll 50-

100 m, kuid sealt, kust tema sõitis, ei olnud väravaid näha (tl 46, 48). Seega kaebuse esitaja kohtus

antud eelrefereeritud ütlustest saab asuda seisukohale, et tegemist oli piiratud nähtavusega, kuivõrd

kaebuse esitaja ei näinud väravaid, kust väljus kaubik. Siin mängis osa ka kaebuse esitaja

liikumiskiirus.

Kohus viis väärteo toimepanemise asukohas läbi ka sündmuskoha vaatluse tuvastamaks tehiholusid

ning sündmuskoha vaatlusel asus kohus seisukohale, et antud asukohas olid väravad tänaval nende ees

seisjatele (vaatlusel osalejad) näha (tl 63, fotod 66-68), kuid eemalt liigsel kiirusel lähenenud

kergliikurijuhil tema väitel väravaid näha ei olnud ja seda takistaski nägemast tema kiirus.

Kohus on seisukohal, et antud liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui kergliikur oleks järginud LS § 321

lg 2 nõudeid. Kaitsja esitas kohtule XXX logide väljatrükid, milles esitatud koordinaatide järgi nähtub,

et kaebuse esitaja liikus enne kokkupõrget 14 km/h (tl 32-33). Kaitsja hinnangul on väide, et kaebuse

esitaja ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks, faktiliselt vale, kuid kohus ka antud

kaitsja seisukohaga ei nõustu. Tõsi, kaebuse esitaja liikus küll kergliikuritele lubatud maksimaalsest

kiirusest (25 km/h) madalama kiirusega (14 km/h), kuid siiski selline kiirus ei olnud sobilik ning

kohandatud olukorrale vastavaks arvestades antud kohta (piiratud nähtavus teede lõikumiskohas).

Kohtuistungil kuulati tunnistajatena üle ka antud kõnniteel liikunud kaks jalakäijat. Jalakäijana

liikunud tunnistaja XXX selgitas, et talle tundus, et tõukerattur sõitis ,,siuhti“, ta ei näinud, et

kergliikur oleks kiirust vähendanud (tl 49). Tunnistajana ülekuulatud XXX selgitas, et tõukerattur

möödus temast ning tõukeratturi kiirus oli kõnnitee kohta ikkagi kiire (tl 53), tunnistaja ei märganud,

et tõukerattur oleks enne lõikumiskohta kiirust vähendanud (tl 54). Kohus peab tunnistajate ütlusi

usaldusväärseks ja arvestab neid tõendina, kuivõrd need on omavahel kiiruse osas riimuvad, samuti

riimuvad need sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sõiduki vaatlusprotokollis tuvastatuga (kahjustute

tekkekoht). Ka puudub tunnistajatel põhjus ebaobjektiivsuseks, kuivõrd kõik tunnistajad kinnitasid, et

nad ei tunne kaebuse esitajat, ka ei ole neil kaebuse esitaja suhtes vihavaenu.

Liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt kaebuse esitajale etteheidetava LS §

321 lg 2 nõude eesmärgiks ei olnud kehtestada absoluutset kohustust, mis tingimata kohustaks juhti

ületama nimetatud kohti vähendatud kiirusega. Antud nõudes mõeldi eelkõige linnapiirkondades

paiknevaid jalgratta- ja jalgteid ning jalgrattateid, mille äärde jäävad aedade, haljastuse või muul moel

piiratud hoovi sisse- ja väljasõidud, mille kaudu väljuvaid sõidukeid ja inimesi on võimalik märgata

üksnes sisse- või väljasõidu vahetus lähedus. Kuigi nii-öelda suurema sõiduki juht (milleks enamjaolt

on auto) peab olema tähelepanelik ning hoiduma kõigest, mis ohustaks vähemkaitstud liiklejat (LS §

17 lg 3), siis olukorras, kus sõidukid võivad liigelda kuni 45 km/h (nt mopeedi puhul), ei ole hoovist

või õuest välja sõitval juhil mõistlike vahenditeta võimalik oma kohustust täita. Seetõttu on oluline, et

ka mööda kõnniteed liikuv sõidukijuht vähendaks oma liikumiskiirust ning oleks ohu tekkimisel

võimeline enne kokkupõrget seisma jääma. See lihtsustab oluliselt võimalust teisi liiklejaid õigeaegselt

märgata ja seeläbi teistel juhtidel oma kohustust täita (liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri, nr 191 SE). On oluline, et käesoleval juhul tuleb arvestada kaubikujuhi vaatevälja piiratust

(väravapost), mis tähendab, et kaubikujuhil ei olnudki muud võimalust, kui aeglaselt liikuda

saavutamaks nähtavust. Ei ole mõeldav, et väravatest väljudes oleks ta eelnevalt autost väljunud,

vaadanud kõnniteele ning liikunud autosse tagasi, kuivõrd selle ajaga ilmselgelt muutub kõnniteel

liiklejate olukord.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja ei vähendanud kiirust sedavõrd, et ta

suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mistõttu

toimus kokkupõrge sõidukiga XXX. Kaebuse esitaja oma tegevusega põhjustas varalise kahju XXX ja

XXX, milline leidis tõendamist tunnistajate ütluste, sündmuskoha vaatlusprokolli- ja sõiduki

vaatlusprotokolli ning selle lisaks olevate fotodega (cd-plaadil). Kaubikul on kahjustunud vasakul pool

A-piilari juures olev plastikust osa ja kergliikuril on kriimud.

Kohtus leidis tõendamist, et kaebuse esitaja rikkus LS § 321 lg 2 sätestatud nõuet ning antud nõude

rikkumisega pani ta toime LS § 259 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o kergliikurijuhi poolt

liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju.

Kohus asub seisukohale, et L G poolt LS § 259 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine

on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü on tuvastamist

leidnud.

Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Kohtul puudub ka igasugune alus

kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi.

Kohus asub seisukohale, et L G on talle etteheidetava väärteo toime pannud hooletusega, kuivõrd ta

oleks pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral seda ette nägema.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises

tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 259 lg 2 p 3 ettenähtud

väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatav tegu on aset leidnud

(§ 133 p 2) ning selle on toime pannud kaebuse esitaja (§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus LS §

321 lg 2 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteona vastavalt LS § 259 lg 2 p 3 mõttes ja see süütegu

on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib menetluse

lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka

väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik

menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal, et

käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks ning seda põhjusel, et kaebuse esitaja tekitas

varalise kahju kahele ettevõttele, mistõttu puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse

lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel.

Järgnevalt peatus kohus karistusel. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 alusel on karistamise alus

isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 259 lg 2 p 3 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.

Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega L Gle määratud karistus on

põhjendatud ning vastab süü suurusele. Praegusel juhul, kui karistust kergendavaid asjaolusid ei esine,

on isikule määratud karistus sanktsiooni alammääras. Kohus leiab, et isikule mõistetud rahatrahvi

suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse

kergendamise. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis

puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas.

Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/