3-25-1950/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-1950

Määruse kuupäev

7. november 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

N.P (N.P) kaebus Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada

graafikuvälist helistamist

RESOLUTSIOON

Tagastada kaebus asjas nr 3-25-1950.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.P (edaspidi kaebaja) esitas 13. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

vastu. Kaebuse kohaselt jättis Tartu Vangla 8. mai 2025. a otsusega nr 1-8/2-25/78-2 kaebaja

taotluse rahuldamata. Kaebaja jääb enda esitatud nõude juurde, taotlus tuleb rahuldada ning

lukukambris olevate isikute suhtlemise piiramine peab lõppema. Kaebaja selgitab, et taotlus

oli esitatud selleks, et saada lisahelistamisvõimalus peresuhete arendamiseks. Kaebaja peab

oma õigusi rikkuvaks asjaolu, et vangla ei ole võimaldanud talle erakorralist helistamist

(graafikuvälist helistamist) perele ja elukaaslasele. Tema taotlus graafikuväliseks

helistamiseks jäeti õigusvastaselt rahuldamata. Graafikuväliste helistamiste piiramine ajal, mil

osakonna telefonid seisavad kasutuseta, on õigusvastane. Kaebaja on viibinud lukustatud

kambris alates 24. septembrist 2024 ja selle aja sees on tema suhtlemine olnud maksimaalselt

piiratud. Kaebaja leiab, et vangla tegevus ja tegevusetus graafikuväliste helistamiste

piiramisel tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks. Vanglal on piisavalt andmeid, et tagada talle

graafikuvälist helistamist.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 6. novembril 2025 kohtule kaebaja

taotluse graafikuväliseks helistamiseks nr 6-7/2-25/1014-1, vangla 10. aprilli 2025. a otsuse nr

6-7/2-25/1014-2, kaebaja vaide nr 1-8/2-25/78-1, vangla otsuse nr 1-8/2-25/78-2, kaebaja

vaide nr 1-8/2-25/100-1 ning vangla 12. juuni 2025. a otsuse nr 1-8/2-25/100-2.

KOHTU SEISUKOHT

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

4. Kohus märgib esmalt, et tulenevalt HKMS § 2 lõike 4 teisest lausest ning HKMS § 44

lõikest 1 mõistab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud üksnes kaebaja, mitte kõigi

eraldatud lukustatud kambris viibivate kinnipeetavate õiguste kaitseks. Arvestades seda, et

kaebaja tahe on suunatud sellele, et vangla võimaldaks talle graafikuvälist helistamist

perekonnale, mõistab kohus kaebust nii, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 2 alusel

Tartu Vangla kohustamist võimaldada talle graafikuvälist helistamist.

5. Kohus ei pea antud hetkel vajalikuks hinnata, kas kaebajal on vangistusseaduse (VangS)

§ 1¹ lõikest 5 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kuna kohtu hinnangul kuulub

kaebus tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 22 alusel. Nimetatud säte näeb ette, et kohus

võib tagastada kaebuse, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral kuritarvitanud ning

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on kaebaja tegevuses

kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud tegevust ei ole antud

juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb alus kaebuse

tagastamiseks.

6. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

7. Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetavat tegevust (s.o graafikuvälise helistamise

mittevõimaldamine) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal puudub

subjektiivne õigus nõuda eraldatud lukustatud kambris viibides täiendavalt graafikuväliselt

helistamise võimaldamist lähedastele. Kohtuasja materjalide pinnalt puudub vaidlus selles, et

vangla võimaldab kaebajal oma lähedastele vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 12.8.2

helistada kaks korda nädalas (esmaspäeviti ja neljapäeviti). Seega ei saa asuda seisukohale, et

vangla ei võimalda kaebajal oma lähedastega suhelda või piirab suhtlust oluliselt. Abielu

korraldamine ning peresuhete hoidmine ja arendamine on võimalik ka olukorras, kus helistada

saab kahel päeval nädalas. Lisaks on kaebajal võimalik oma lähedastega pidada kirjavahetust

ning nendega kokku saada (VangS §-d 24, 25 ja 28). Seega on kohtu hinnangul kaebusega

kaitstava õiguse riive väheintensiivne.

8. Kohus on seejuures seisukohal, et vanglas helistamist reguleerivaid õigusnorme ei saa

pidada põhiseadusvastaseks, kuivõrd need võimaldavad kinnipeetaval sotsiaalsete sidemete

hoidmiseks oma lähedastele piisava sagedusega helistada, arvestades, et kinnipeetaval on

võimalik oma lähedastega suhelda ka teistel viisidel. Vangla peab vastavalt VangS § 23

lõikele 1 soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, et vältida tema sotsiaalsete

sidemete katkemist, kuid see ei tähenda, et kinnipeetavale peaks võimaldama oma lähedastega

piiramatut suhtlemist kinnipeetava eelistatud aegadel ja viisil. On kaebaja enda valida, kellele

ta selleks ettenähtud ajal helistab. Juhul, kui ta eelistab konkreetsel päeval lähedastega mitte

suhelda, ei teki tal sellest asjaolust õigust nõuda nendega suhtlemise võimaldamist

erakorraliselt muul päeval.

9. HKMS § 28 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma

menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada,

menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma

menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning koormab kohtuid tahtlikult arvukate kaebustega,

mis on ülemääraselt mahukad ning millest suure hulga kaebuste puhul saab tema võimalikku

õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90

kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Käesoleval aastal antud asjas

kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus 48 kohtuasja. Praeguseks

on kaebaja algatanud aga juba rohkem kui 100 kohtuasja. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule

kaebusi teiste isikute nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-2784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3-25-

1490, 3-25-1375, 3-25-144 ja 3-25-149). Ainuüksi ajavahemikul 1. august kuni 7. november

2025 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 37 kaebust ning Tartu Ringkonnakohtu

halduskolleegiumile 57 kaebust, millele lisanduvad veel teiste Tartu Vangla kinnipeetavate

nimel esitatud kaebused. Praeguseks hetkeks on kaebaja suutnud aastal 2025 esitada enda

nimel Tartu Halduskohtule 116 kaebust, Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 104

edasikaebust ning Riigikohtu halduskolleegiumile 47 edasikaebust. Selline kaebuste ja

edasikaebuste maht ei ole tavapärane ning pole eluliselt usutav, et just kaebaja õigusi

rikutakse erakordselt suures mahus, mis õigustab sellises mahus kaebuste esitamist kohtutele.

Kaebaja esitatud avaldused on ka enamikel kordadel ülemääraselt mahukad ja detailsed,

sisaldades palju kordusi, asjassepuutumatuid väiteid jne. Näiteks 14. oktoobril 2025 esitas

kaebaja elektrooniliselt haldusasjas nr 3-25-3447 kaebuse 10 leheküljel ja haldusasjas nr 3-25-

3462 kaebuse 9 leheküljel, 2. oktoobril 2025 haldusasjas nr 3-25-3216 kaebuse 16 leheküljel,

19. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-3102 kaebuse 11 leheküljel, 3. septembril 2025

haldusasjas nr 3-25-2899 kaebuse 11 leheküljel, 22. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2768

kaebuse 19 leheküljel, 16. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2709 kaebuse 39 leheküljel, 8.

augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11 leheküljel, 5. augustil 2025 neli erinevat

kaebust mitmekümnel leheküljel jne. Kohus on kaebajale mitmeid kordi selgitanud, et kohtule

esitatav avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lõige 1). Kohus

on kaebaja esitatud kaebuseid liigse mahu tõttu ka käiguta jätnud, andes kaebajale tähtaja

kaebuse uuesti ja lühemalt sõnastamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu 28. augusti 2025. a määrus

asjas nr 3-25-2709, 16. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-3039). Esitatud kaebustest

pälvivad oma sisult menetlusse võtmise vaid üksikud.

10. Kohus on kaebajat varasemalt mitmel korral hoiatanud, et arvestades tema suurt hulka

pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilminguid oma menetlusõiguste

kasutamisel, mis võib tingida tulevikus tema kaebuste tagastamise HKMS § 121 lõike 2

punkti 22 alusel (Tartu Halduskohtu 13. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2401, p 7; 11.

juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461, p 13.1; 31. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-25-714,

p 11.1; 11. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-872, p 10.1). Kaebaja on aga jätkanud

samasugust käitumismustrit, kuigi on ilmselgelt teadlik halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud kohustustest ja korrast. Ilmekaks näiteks on 14. oktoober 2025, mil kaebaja esitas 4

kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-3447, 3-25-3448, 3-25-3449, 3-25-3462) ja 6

kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda

samasisuliste kaebuste, mida edu ei pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 3-

25-3454, 3-25-3455, 3-25-3456, 3-25-3458). Ainuüksi oktoobris 2025 suutis kaebaja esitada

Tartu Halduskohtule 10 kaebust enda nimel ja samaväärselt ka teiste kinnipeetavate eest.

Kaebaja ei pea jätkuvalt vajalikuks oma käitumist korrigeerida ja näib olevat ekslikul

seisukohal, et tal on õigus esitada kohtule pretensioone igale haldusorgani tegevusele.

Kaebajal on õigus esitada kohtule kaebus oma õiguste kaitseks ning mitte kohtute

koormamiseks, enda vangistuse ajal tegevuses hoidmiseks ja vangla suhtes oma negatiivse

hoiaku väljendamiseks. Kaebajale on korduvalt selgitatud ka seda, et ta ei saa olla

halduskohtumenetluses teiste kinnipeetavate esindajaks, kuid see ei ole omanud mingit mõju,

sest kaebaja esitab jätkuvalt teiste isikute nimel kaebusi, misjärel tuleb halduskohtul asuda

kindlaks tegema nende isikute tegelikku tahet ehk kas nad jäävad esitatud kaebuse juurde ja

paluvad seda käsitleda enda kaebusena. Lisaks iseloomustab kaebaja tegevust korduvus

samasisuliste taotluste esitamisel, kuigi tema samasisulised taotlused teistes asjades on

varasemalt jäänud viljatuks, nt riigi õigusabi taotlused. Ka selline tegevus koormab kohtuid.

Kaebaja on pikema aja jooksul jätkanud sarnast tegevust ning esineb sellise tegevuse

süvenemisele viitavaid märke. Kaebaja senine tegevus rikub oluliselt menetlusökonoomia

printsiipi ning takistab teiste isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab

kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine teadlikult

pahatahtlik ning kaebeõigust olulisel määral kuritarvitav.

11. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus N.P kaebuse HKMS 121 lõike 2 punkti 22 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)