2-24-16751/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Jäätma

Määruse tegemise kohta ja aeg

Tartu, 7. november 2025

Tsiviilasja number

2-24-16751

Tsiviilasi

Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni avaldus

mittetulundusühingu

Emakäsi

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. märtsi 2025. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni määruskaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldajad (võlausaldajad, määruskaebuse esitajad)

1. Piret Laiverik (isikukood XXXXXXXXXXXX)

2. Riho Villemson (isikukood XXXXXXXXXXXX)

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja

Grete-Kai Teeäär

Võlgnik mittetulundusühing Emakäsi (registrikood

80357561), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Merilin Ojasaar ja Epp Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni 28.

aprillil 2025 esitatud tõend ja mittetulundusühingu Emakäsi 31. oktoobril 2025

esitatud tõendid.

2. Võtta asja materjalide juurde Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni 22. oktoobril

2025 esitatud teatmik.ee väljavõte mittetulundusühingu Emakäsi kohta.

3. Jätta Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 18. märtsi 2025. a määrus tsiviilasjas nr 2-24-16751 muutmata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud solidaarselt Piret

Laiveriki ja Riho Villemsoni kanda.

5. Määrata mittetulundusühingu Emakäsi määruskaebemenetlusega seotud

menetluskulude suuruseks 1411 eurot 80 senti (sh käibemaks).

6. Välja mõista solidaarselt Piret Laiverikilt ja Riho Villemsonilt

mittetulundusühingu Emakäsi kasuks määruskaebemenetlusega seotud

menetluskulud 1411 eurot 80 senti (sh käibemaks) ja viivis hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Määruse punktide 1–3 peale ei saa Riigikohtule kaebust esitada (PankrS § 5 lg-d 1, 2 ja § 15

lg 5).

Menetlusosalisel on õigus esitada määruse punktide 4–6 peale määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses oli Piret Laiveriki ja Riho Villemsoni (avaldajad,

võlausaldajad) avaldus mittetulundusühingu Emakäsi (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Pankrotiavalduse kohaselt müüs võlgnik võlausaldajatele 21. veebruaril 2023 sõlmitud

müügilepinguga Verneri kinnistu Saue vallas. Müügilepingu kohaselt on müüjal kohustus

tagada kinnistu liitumine vee- ja kanalisatsioonitrassiga. Pooled leppisid kokku, et kui müüja

vastav kohustus ei ole 30. juuniks 2023 täidetud, on ostjatel õigus nõuda müüjalt leppetrahvi

0,1% lepingu eseme ostuhinnast iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest.

Kuna võlgnik jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata, esitasid võlausaldajad võlgnikule

leppetrahvi nõuded. Võlgnik ei tasunud võlga ning võlausaldajad esitasid pankrotihoiatuse.

Võlausaldajate nõue oli võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamise aja seisuga 45 959 eurot 6

senti, millest leppetrahvinõue 45 158 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 801 eurot 6

senti. Võlg suureneb igapäevaselt. Võlgnik ei ole leppetrahvinõudele vastu vaielnud.

Leppetrahv ei ole ka ebamõistlikult suur.

Võlausaldajate nõue on selge ja tõendatud. Leppetrahvinõue ei ole vaieldav ega tule

lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Võlgnikul puudub majandustegevus. Võlgniku käive on pankrotiavalduse esitamisele

eelnenud aastatel püsivalt puudunud. Võlgnik on maksejõuetu.

2. Võlgnik palus jätta võlausaldajate pankrotiavalduse rahuldamata, ajutine haldur

nimetamata, tühistada pankrotiavalduse tagamise abinõud ning jätta menetluskulud

võlausaldajate kanda.

Võlausaldajad ei ole täitnud ühtegi pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg-tes 1 ja 4 sisalduvatest

eeldustest. Tõendamata on nii võlausaldaja nõude olemasolu pankrotiavalduses märgitud

suuruses ja ulatuses kui ka võlgniku maksejõuetus. Võlausaldajate nõue on vaieldav. Võlgnik

vaidleb nõudele põhjendatult vastu. Leppetrahvi nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

Lepingu p 3.7 sisaldab sama punkti viimases lauses piirangut, mille kohaselt samas

lepingupunktis sätestatud leppetrahvi ei rakendata, kui nimetatud müüja kohustus on täitmata

tulenevalt Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest. Võlgnik edastas juba detsembris 2023 e-

kirja Kovek AS-ile vee- ja kanalisatsioonitrasside üleandmise kohta ning avaldas soovi trassid

loovutada Kovek AS-ile. Samas e-kirjas teavitati Kovek AS-i, et Elektrilevi poolt oli välja

ehitatud reoveepumpla elektriliitumine ning ka seda soovis võlgnik Kovek AS-ile loovutada.

Võlgnik vaidles leppetrahvile vastu juba 31. augustil 2024, milles kinnitas, et tööd on

tegelikult tehtud juba 2023. a. Dokumentatsioon, mis on võlgnikule edastatud, on ka koheselt

edastatud Kovek AS-ile. Tegemist on olukorraga, kus müüja (võlgniku) kohustus on täitmata

tulenevalt Kovek AS-i tegevusest/tegevusetusest, mistõttu ei ole võlausaldajatel lepingu p 3.7

alusel leppetrahvi nõudeõigust ning võlausaldajad pidid sellest olema teadlikud enne

pankrotiavalduse esitamist. Ainuüksi eeltoodud põhjustel on võlgniku leppetrahvi nõue

vaieldav ning tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Võlausaldajate tegevuse tõttu on tekkinud viivitused. Hea usu põhimõtte vastane oleks, kui

võlausaldajad saaksid nõuda leppetrahvi olukorras, kus nende enda tegevus (omaalgatuslik

sekkumine ehitajaga suhtlusesse) on põhjustanud teise lepingupoole kohustuse täitmise

viibimise.

Nõue on vaieldav, kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur. Lepingus ei ole sätestatud

leppetrahvi maksimaalmäära. Väljaspool pankrotimenetlust toimuvas kohtumenetluses saaks

selguda, mis suuruses on leppetrahvi summa.

Pankrotiavaldus on esitatud pahas usus, sest võlausaldajad pidid olema enne kohtusse

pöördumist teadlikud oma nõudeõiguse puudumisest.

Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldajad on esitanud paljasõnalisi spekulatsioone võlgniku

väidetavate kohustuste kohta. Väited maksuvõlast on tõendamata. 9. detsembri 2024. a

seisuga puudub maksuvõlg.

Võlgnikule kuulub 24 kinnisasja, mida saab vajadusel võõrandada. Alusetu on rääkida

võlgniku maksejõuetusest. Võlgniku kontol on 4. detsembri 2024. a seisuga rohkem kui 62

000 eurot. 2023. a majandusaasta aruande järgi oli võlgnikul põhivara 299 200 eurot ja

netovara 387 428 eurot. Väidetavaks ainsaks reaalseks kohustuseks oleks võlausaldajate

leppetrahvi nõue. Võlgnikul on piisavalt vara võlausaldajate nõude rahuldamiseks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Tartu Maakohus jättis 18. märtsi 2025. a määrusega võlausaldajate pankrotiavalduse alusel

võlgnikule ajutine haldur nimetamata ning lõpetas võlgniku avalduse alusel menetluse

(resolutsiooni p 1). Maakohus tühistas pankrotiavalduse tagamiseks Tartu Maakohtu 6.

novembri 2024. a määrusega kohaldatud tagamise abinõud ning määras kustutada

kinnistusraamatusse kantud kinnistute võõrandamise keelumärked (resolutsiooni p 2).

Maakohus jättis pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud solidaarselt

võlausaldajate kanda (resolutsiooni p 3) ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse ning mõistis solidaarselt võlausaldajatelt võlgniku kasuks välja

menetluskulud 2327 eurot 65 senti (resolutsiooni p 4). Välja mõistetud menetluskuludelt

(2327 eurot 65 senti) tuleb võlausaldajatel tasuda võlgnikule viivist alates määruse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(resolutsiooni p 5).

Maakohus leidis, et võlgniku esitatud vastuväited ja põhjendused võlausaldajate nõudele on

piisavad selleks, et kahelda võlausaldajate nõude selguses ning jätta ajutine haldur PankrS §

15 lg 3 p 1 järgi nimetamata. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad ennekõike selle üle, kas ja

millises ulatuses on võlausaldajatel õigus võlgnikult nõuda leppetrahvi ning kõnealune

küsimus tuleb lahendada eraldi hagimenetluses.

Maakohtu hinnangul väljuvad võlausaldajate nõude põhjendatuse hindamine ja sellega seotud

asjaolud pankrotimenetluse raamidest. Võlausaldajatel nõude olemasolu ja selle suuruse

kindlakstegemine eeldab kummagi poole poolt täiendavate tõendite esitamist ning nende

põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest. Pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei saa lugeda selgeks ja

seda tuleb tõendada hagimenetluses. Ka ei saa kohus võlgniku vastuväiteid arvestades väita,

et need on ilmselgelt perspektiivitud. Maakohus leidis, et võlgnik on nõudele põhjendatult

vastu vaielnud PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses ning see vaidlus tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust. Ka ei esine PankrS § 31 lg-tes 11 ja 12 sätestatud maksejõuetuse eelduseid.

Kuna võlgnik on võlausaldajate nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning pankrotiseadus ei

näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi

võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, ei analüüsinud maakohus väiteid võlgniku

maksejõuetuse kohta.

Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel solidaarselt võlausaldajate kanda.

Maakohus luges võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 1907

eurot 91 senti (10 tundi tunnitasuga 185–200 eurot (vastavalt esindaja menetluskulude

nimekirjas märgitule); käibemaksuta), s.o koos käibemaksuga 2327 eurot 65 senti. Maakohus

rahuldas võlgniku taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Võlausaldajad esitasid 2. aprillil 2025 määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse

täies ulatuses tühistada ja teha asjas uue määruse, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur

ning keelata võlgnikul vara käsutamine ilma ajutise halduri nõusolekuta täies ulatuses.

Võlausaldajad paluvad jätta menetluskulud võlgniku kanda.

Võlausaldajad on tõendanud nõude olemasolu ja põhistanud võlgniku maksejõuetuse, seega

tuleb haldur nimetada.

Kohus on kohaldanud valesti PankrS § 15 lg-t 3. Kohus pidi nõuet ja vastuväiteid sisuliselt

hindama. Maakohus on loetlenud määruse p-s 7 võlgniku poolt nõudele esitatud vastuväited

ning märkinud määruse p-s 8 ilma igasuguse analüüsita, et võlgniku vastuväiteid ei saa pidada

ilmselgelt perspektiivituks. Kohtupraktikas on selgitatud, et mitte igasugune võlgniku

vastuväide ilma sisulise kohtuliku kontrollimiseta ei saa kaasa tuua seda, et võlausaldaja

pankrotiavalduse menetlemine on välistatud ning et kohtul tuleb iga võlgniku vastuväite puhul

ka põhjendada, miks see muudab nõude ebaselgeks (TlnRngKm 2-21-4127, p 36–37).

Kohtupraktikas on peetud võimalikuks ja vajalikuks ka väga sisuliste vastuväidete hindamist

ja esialgset lahendamist pankrotimenetluse raames. Kohus on rikkunud pankrotiavalduse

kontrollimise kohustust, kui on jätnud võlausaldajate nõude ja võlgniku vastuväited sisuliselt

kontrollimata.

Võlausaldajatel on võlgniku vastu leppetrahvinõue. Võlgnik on rikkunud lepingu p-st 3.6.2

tulenevat kohustust ning võlausaldajatel on õigus nõuda võlgnikult lepingu p 3.7 alusel

leppetrahvi. Kuivõrd tegemist on müügilepingust tuleneva fikseeritud summas leppetrahviga

ning vaidlus puudub, et leppetrahvinõude esitamist tinginud võlgniku rikkumine on aset

leidnud, ei saa nõude selguse ja põhjendatuse osas võlausaldajate hinnangul mõistlikku

vaidlust olla.

Võlgniku vastuväited on põhjendamatud. Võlgnik on enda vastuväidetega üritanud jätta

mulje, justkui oleks võlausaldajate nõue ebaselge ning tegemist oleks keerulise vaidlusega.

Võlgnik ei ole leppetrahvinõudele enne pankrotiavalduse esitamist ka vastu vaielnud.

Võlausaldajad esitasid 14. augustil 2024 võlgnikule leppetrahvinõude 45 158 eurot ning nõue

muutus VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks 13. septembril 2024.

Võlgnik on kinnitanud ja vaidlus puudub, et võlgnik ei ole esitanud Kovek AS-ile ehitamisega

seotud dokumente. Ilma dokumentideta ei ole Kovek AS-il võimalik töid vastu võtta ja seega

ei saa võlgniku rikkumine mitte mingil juhul olla tingitud Kovek AS-i tegevusest.

Kohustus ei ole täitmata võlausaldajate tegevuse tõttu. Võlgnik pole vähimalgi määral

selgitanud, millisel viisil takistas võlausaldajate ja trassi ehitaja vaheline suhtlus võlgniku

kohustuse täitmist.

Leppetrahvinõue ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahv määraga 0,1% võlgnetavalt

põhikohustuselt päevas, mis moodustab ca 25% põhivõla summast, on kooskõlas seaduse ja

kohtupraktikaga. Samas, isegi kui leppetrahv oleks liiga suur ja seda tuleks vähendada

(võlausaldajad sellega ei nõustu), ei mõjutaks see ajutise halduri nimetamist. Võlausaldajate

nõude täpne suurus tehakse kindlaks nõuete kaitsmisel.

Võlgnik on maksejõuetu. Kuna maakohus jättis võlausaldajate selgitused võlgniku

maksejõuetuse kohta täielikult analüüsimata, paluvad võlausaldajad arvestada varasemalt

esitatud seisukohti. Võlgnik on muutnud end varatuks. Võlgnik võõrandas 2024. a kogu

temale kuulunud väärtusliku vara (sh mitu kinnistut) seotud isikutele. Olukorras, kus võlgnik

on juba praegu asunud end varatuks muutma, on põhjendamatu jätta võlgniku

pankrotimenetlus algatamata ning nõuda võlausaldajatelt, et nad esitaksid võlgniku vastu

hagi, sest on selge, et mitmeaastase hagimenetluse lõppedes ei oleks võimalik kohtuotsust

täita. Juhul, kui võlgniku pankrot kuulutatakse välja käesolevas menetluses, on

pankrotihalduril võimalik võlgniku tehingud tagasi võita. Võimalus oleks aga ilmselt

välistatud (või oleks see oluliselt keerulisem), kui võlgniku pankrot kuulutatakse välja alles

pärast hagimenetluse lõppemist.

5. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldajate kanda.

Määruskaebuses esitatud vastuväited on otsitud ning alusetud. Kohus on võlausaldaja ja

võlgniku vastuväiteid sisuliselt hinnanud ning õigesti järeldusele jõudnud, et võlausaldajate

nõue on vaieldav. Käesolevas asjas on poolte vahel sisuline vaidlus selles, kas võlgnevus

üldse eksisteerib ja kui eksisteerib, siis millises summas. Määruskaebuses viidatud

kohtupraktika ei õigusta maakohtu määruse tühistamist ega teistsuguse lahendi tegemist.

Maakohus on õigesti järeldanud, et avaldajate nõue ei ole selge ja see tuleb lahendada

hagimenetluses.

Võlausaldajad on määruskaebuses eksinud leppetrahvi suurusega (nõuet on menetluses

suurendatud 45 158 eurolt 67 000 eurole). Sellises olukorras on hagimenetlus

möödapääsmatult vajalik nõude suuruse tuvastamiseks, sh selleks, kas leppetrahv on

ebamõistlikult suur, kas selle vähendamiseks esinevad alused ning kas võlausaldajad üldse

saavad leppetrahvi nõuda.

Võlgniku vastuväited ei muuda põhjendamatuks asjaolu, et võlgnik ei vaielnud väidetavale

leppetrahvi nõudele vastu. Võlgnik on käesolevas menetluses korduvalt rõhutanud, et ta ei

nõustu leppetrahvi nõudmisega ega leppetrahvi suurusega.

Võlgnik ei ole maksejõuetu.

Võlausaldajate 22. oktoobril 2025 esitatud teatmik.ee väljavõte ei tõenda võlausaldajate nõuet

ega muuda vaieldavat nõuet selgeks. Teatmik.ee väljavõttest nähtuva maksuvõla näol on

tegemist Maksu-ja Tolliameti poolt maksukontrolli tulemusel määratud maksusummaga.

Võlgnik on esitanud oma vastuväited maksumenetluses. Maksuvõla tekkimisega seonduvad

küsimused väljuvad pankrotimenetluse raamidest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus on seaduslik ning piisavas ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus jätab maakohtu

määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata võlausaldajate 28. aprillil 2025 esitatud

kinnistusraamatu väljavõtte ja võlgniku 31. oktoobril 2025 esitatud tõendid (ehitusloa taotlus,

ehitusluba ja foto ehitustegevusest), sest neil ei ole asja lahendamise seisukohalt tähendust.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde võlausaldajate 22.

oktoobril 2025 esitatud teatmik.ee väljavõtte võlgniku kohta.

8. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses endiselt selle üle, kas

võlausaldaja nõue on piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele põhjendatud

vastuväited. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda

nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse

alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus

leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kui võlgnik vaidleb

nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel

juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-1-

17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise

menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et

sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

Võlausaldaja tugineb nõude esitamisel lepingu p 3.7 esimesele lausele, mille kohaselt leppisid

müüjad ja ostja kokku, et juhul, kui käesoleva lepingu punktis 3.6.2 nimetatud müüja

kohustus rajada vee- ja kanalisatsioonitrassid ja liitumispunkt ei ole täidetud hiljemalt 30.

juunil 2023 (kaasa arvatud), on ostjatel õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,1% lepingu eseme

ostuhinnast iga eelnimetatud kohustuste täitmisega viivitatud päeva eest. Võlgnik tugineb

vastuväite esitamisel lepingu p 3.7 teisele lausele, mis näeb ette, et käesolevas lepingupunktis

sätestatud leppetrahvi ei rakendata, kui nimetatud müüja kohustus on täitmata tulenevalt

Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest.

VÕS § 160 kohaselt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepingu p 3.7 teise lausega on pooled leppinud kokku, et

kohustuse rikkumise korral, kui see tuleneb Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest, ei või

leppetrahvi nõuda.

Selleks, et tuvastada, kas võlausaldajate nõue on selge, peaks olema praegusel juhul ilmne, et

võlgniku kohustuse rikkumine ei ole tingitud Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest.

Võlausaldajad ja võlgnik vaidlevad selle üle, kas võlgniku rikkumine on tingitud Kovek AS-i

tegevusest või tegevusetusest ja kas võlgnikul tekkis leppetrahvi tasumise kohustus.

Vaatamata sellele, et võlgniku vastuväite kohaselt saatis ta Kovek AS-ile kirja vee- ja

kanalisatsioonitrasside üleandmise kohta alles detsembris 2023, s.o ca 6 kuud pärast lepingus

kokkulepitud tähtaja möödumist, väljub ringkonnakohtu hinnangul võlausaldajate nõude

olemasolu ja suuruse kindlakstegemine pankrotimenetluse raamest. Juhul, kui võlgniku

kohustuse rikkumine on mingist hetkest tingitud Kovek AS-i tegevusest või tegevusetusest,

tuleks kohtul hinnata, kas ja mis perioodi eest on võlausaldajatel nõue võlgniku vastu.

Ringkonnakohus leiab seetõttu, et käesoleval juhul on võlgnik esitanud võlausaldajate

nõudele sellise vastuväite, mille pinnalt võlausaldajate nõude selguse kindlakstegemine

eeldab täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike

hinnangute andmist sellises mahus, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust. Maakohus on seega õigesti jätnud ajutise halduri nimetamata ja lõpetanud

tsiviilasja menetluse.

Ringkonnakohus ei nõustu ka võlausaldajate seisukohaga, et isegi kui leppetrahvi tuleks

vähendada, ei mõjutaks see ajutise halduri nimetamist. Olukorras, kus võlausaldaja esitab

avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, ei saa õigustada võlausaldaja nõude

ebaselgust sellega, et võlausaldajate nõude täpne suurus tehakse kindlaks nõuete kaitsmisel.

Ringkonnakohus selgitab, et tagasivõitmise hagi saab esitada ka võlausaldaja ise

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 alusel. TMS § 187 lg 1 sätestab, et sissenõudja

võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks

käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate

huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme

käsutamist täitemenetluses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist

nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude

pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust

eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Riigikohus on leidnud, et kuigi

üldjuhul eeldab TMS § 187 alusel esitatav tagasivõitmise nõue täitedokumendi olemasolu, siis

võib TsMS § 369 alusel esitada tagasivõitmise hagi ka siis, kui hagejal ei ole veel

täitedokumenti (vt RKTKm 26.01.2022, 2-20-10358/92, p-d 14.1, 14.2). TsMS § 369 alusel

esitatud tagasivõitmise hagi menetlusse võtmise eeldusena peab hageja (võlausaldaja)

tulenevalt sätte koostoimest TMS § 187 lg-ga 2 põhistama asjaolud, mille kohaselt võlgniku

vastu suunatud rahalise nõude sissenõudmiseks täitedokumendi saavutamise korral ei vii selle

täitedokumendi täitmine eelduslikult tema nõude rahuldamiseni (RKTKm, 26.01.2022, 2-20-

10358/92, p 15.2).

Kuivõrd ajutise halduri nimetamata jätmiseks esineb alus PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi, ei hinda

ringkonnakohus menetlusökonoomiast lähtudes menetlusosaliste muid väiteid ja tõendeid

seoses võlgniku maksejõuetuse põhistamisega (PankrS § 10 lg 1, § 15 lg 3 p 4).

Võlausaldajate määruskaebus jääb rahuldamata.

9. Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud võlausaldajate kanda.

10. Võlgniku menetluskuludeks määruskaebemenetluses on 27. oktoobri 2025. a ja 31.

oktoobri 2025. a menetluskulude nimekirjade kohaselt lepinguliste esindajate kulu 1971 eurot

48 senti (koos käibemaksuga). Lepingulistel esindajatel kulus maakohtu määrusega

tutvumisele, kliendi informeerimisele, määruskaebuse koostamisele ja esitamisele 4 tundi 14

minutit, kohtute kirjadega tutvumisele ja kliendi informeerimisele 24 minutit, menetluskulude

nimekirja ja vastuväite koostamisele võlausaldajate menetluskuludele 40 minutit ning

võlausaldajate uue tõendi osas seisukoha esitamisele 2 tundi 35 minutit, kokku 7 tundi 53

minutit. Õigusabi tunnihind sõltuvalt esindajast on 200 või 210 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kuna võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane, palub ta õigusabikulu välja mõista

koos käibemaksuga. Võlgnik palub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt mõista välja

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni.

Võlausaldajad võlgniku menetluskulude nimekirjade osas seisukohta ei esitanud.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja keerukust, võlgniku esitatud

menetlusdokumentide sisu ja mahtu on võlgniku määruskaebemenetluses tekkinud

menetluskulud vajalikud ja põhjendatud osaliselt, s.o määruskaebusele vastuse koostamisele

ja esitamisele 3 tunni ulatuses, võlausaldajate uue tõendi osas seisukoha esitamisele 1 tunni 30

minuti ulatuses ning kohtute määruste/ kirjadega tutvumisele ja nendega seotud toimingutele

kliendiga 30 minutit. Menetluskulude nimekirja ja vastuväidete koostamisele kulunud 40

minutit on vajalik ja põhjendatud. Seega on põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 5 tundi 40

minutit.

Lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 200-210 eurot (lisandub käibemaks) on põhjendatud

ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Võlausaldajatelt tuleb

solidaarselt võlgniku kasuks välja mõista määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud

1411 eurot 80 senti (2h x 200 eurot + 1 h x 210 eurot + 30 min x 200 eurot, millele lisandub

käibemaks 22% = 866 eurot 20 senti ja 1 h 30 min x 200 eurot + 40 min x 210 eurot, millele

lisandub käibemaks 24% = 545 eurot 60 senti). Ringkonnakohus rahuldab võlgniku taotluse

menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)