2-23-15308/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 7. november 2025

Tsiviilasja number

2-23-15308

Tsiviilasi

Maarjus Viikna hagi Biia Paimla vastu tehtud

kulutuste hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

31 180 eurot 90 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. veebruari 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maarjus Viikna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Maarjus Viikna (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Roman

Antonov

Kostja (vastustaja) Biia Paimla (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

Vladimir Makarov ja Svetlana Malkova

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maarjus Viikna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14.

veebruari 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-15308 muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Maarjus Viikna kanda.

3. Välja mõista Maarjus Viiknalt Biia Paimla kasuks ringkonnakohtus kantud

menetluskulud 900 eurot (käibemaksuta).

4. Välja mõista Maarjus Viiknalt Biia Paimla kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

5. Keelduda Maarjus Viikna 28. oktoobri 2025. a seisukohale lisatud tõendi –

sõnumivahetus Maarjus Viikna ja Biia Paimla vahel – vastuvõtmisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Maarjus Viikna (hageja) esitas 30. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule hagi Biia Paimla

(kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja kulutused remondimaterjalidele

8770 eurot 90 senti ja tööajakulu hüvitise 11 352 eurot 33 senti. 17. juuni 2024. a

menetlusdokumendis teatas hageja, et loobub oma nõudest katusetööde hüvitamise osas

summas 433 eurot 33 senti. Samas suurendas hageja oma nõuet tööde tegemise hüvitamise

osas – uueks nõude summaks nimetas hageja 22 410 eurot.

Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja kostja abieluvälises kooselus ajavahemikul 2017. a

september – 2022. a oktoober. Sel ajal otsustati, et ostetakse ühiselt korter, kuhu asutakse

koos elama. Korter pidi olema ostetud hageja ja kostja kaasomandisse, kuid tehingu tegemise

päeval ei saanud hageja tehingus osaleda põhjusel, et oli Soomes tööl. Seega osteti korter 27.

oktoobril 2020 kostja nimele 3800 euro eest. Kostja lubas korteri kaasomandisse ümber

vormistada, kuid seda ei toimunud. Korter oli elamiskõlbmatu ja vajas remonti: korteris

polnud elektrit, kütteallikat, veevarustust ega kanalisatsiooni. Korteri remondiga hakkas

tegelema hageja, kes on ehitaja. Hageja tegi töid teadmisega, et hakkab korteris elama ja saab

selle omanikuks. Korteri remont sai valmis 2022. a sügisel. Samal ajal teavitas kostja hagejat,

et nende abieluväline kooselu ei saa enam jätkuda ning pooled läksid lahku.

Kokku kulutas hageja materjali peale umbes 12 000 eurot, kuid dokumentaalselt on võimalik

tõendada kulusid 8770 eurot 90 senti, ning tegi töid 11 352 euro 33 sendi eest. Hageja esitas

2

nimekirja töödest, mis on korteris tehtud. Hageja leidis, et selle arvel on kostja alusetult

rikastunud. Hageja hinnangul kasutas kostja teda omakasu eesmärgil ära.

Hageja on teinud kostjale ettepaneku, mille raames teavitas, et ta on valmis korteri kostjalt

välja ostma, kuid kostja oli nõus müüma korteri vaid turuhinnaga. Kostja on teinud hagejale

ettepaneku viia korterist kõik välja, mis kuulub hagejale, mis ei ole tõsiseltvõetav, sest ära ei

saa viia ehitusmaterjale, mis on muutunud korteri oluliseks osaks.

Hageja leidis, et tegemist on käsundita asjaajamisega ja nõude aluseks on võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1023 lg 1. Alternatiivne nõude alus on VÕS § 1028 lg 1, s.o alusetu rikastumine või

kohtu leitav muu alus.

Täiendavas 31. jaanuari 2024. a seisukohas teatas hageja, et korterile tehti kapitaalremont. Ei

ole eluliselt usutav, et keegi hakkab tegema midagi sedavõrd suures mahus teise isiku jaoks

tasuta ja heast tahtest. Arveid on väljastatud Rimakor OÜ-le, sest tegemist on hageja tuttava

äriiühinguga ja selle ettevõtte kasutamine võimaldas saada soodustust. Mõne arve tasumise

kohta ei suutnud hageja tõendeid leida, kuid oli seisukohal, et arvete summasid arvestades oli

ta need võimeline tasuma. Arvete nr 26286414 summas 1062 eurot ja M462334 summas 3765

euro 18 sendi tasumiseks võttis hageja 3.–5. septembril 2021 oma Soomes registreeritud

pangakontolt kokku sularaha 5000 eurot, mille ta andis 6. septembril 2021 üle hagejale, kes

pani selle summa oma kontole ja tasus arve M462334 samal päeval ning hiljem ka arve nr

26286414 summas 1062 eurot. Raha väljavõtmise kavatsuse kohta oli pooltel 2. septembril

2021 omavaheline sõnumivestlus. Hageja pildistas sularaha enne selle üleandmist kostjale.

Hageja hinnangul on tõendatud vähemalt kulud 7383 eurot 74 senti. Vaatamata asjaolule, et

mõned arved olid tasutud hagejale kuuluva ettevõtte maksekaardiga, siis lõppkokkuvõttes on

tegemist igal juhul hageja rahaga, sest hageja on ettevõtte Skyweld OÜ tegelik kasusaaja.

Kostja võetud laen ei tähenda, et hagejal puudub õigus nõuda kulude hüvitamist.

Korteriühistu kirjaliku tõendi kohaselt hageja on elanud ajavahemikul 27. jaanuar 2020 kuni

1. oktoober 2022 Kase põik 7–16 korteris ning teinud ehitustöid.

Täidetud on kõik käsundita asjaajamise eeldused: hageja tegeles remonditöödega kostjale

kuuluvas korteris ja soetas remonditööde tegemiseks vajalikud ehitusmaterjalid; hagejal

puudus kohustus remonditöödega tegeleda; hageja teadis, et korter kuulub kostjale ning seega

kostjale kuuluva korteri remont oli tegelikkuses kostja asi ning hageja soovis kostjat

soodustada. Hageja tegutses osaliselt ka enda huvides, sest pooled pidid asuma elama

kõnealusesse korterisse koos.

Kostja ei öelnud kordagi, et ta ei soovi, et hageja tegeleks remondiga ning reageeris talle

saadetud piltidele positiivselt. Kostja kiitis asjaajamise heaks ning asjaajamisele asumine

vastas kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Antud juhul ei saanud kostja eeldada,

et hageja kulutab raha ja aega kõlbelise kohustuse täitmise või viisakussuhte raames ja seega

VÕS § 1023 lg 3 ei kohaldu.

Teise alternatiivina tugines hageja alusetu rikastumise sätetele, eelkõige VÕS § 1042 lg-le –

kostja on rikastunud, sest hageja tegi tema korterile kulutusi.

Hageja tõi välja enda tehtud tööde nimekirja: Bauroc vaheseina ladumine; põranda tööd; vee-

ja kanalisatsioonisüsteemi ehitus; akende vahetus + sise- ja välipalede paigaldus; vannitoa

plaatimine; elektri kaabeldus; moodulkorstna paigaldustööd; ventilatsiooni ehitustöid;

vannitoa vesieristuse- ja laetöid; katuse vahetusega seotud tööd. Ostetud ehitusmaterjalid olid

ostetud just nimetatud korteri remondiks ning hageja ei teinud töid mitte ainult vabast tahtest,

vaid eeldusel, et hakkab koos kostjaga kõnealuses korteris elama. Kostja ei saa eeldada, et

tema esitatud tööde nimekirjas märgitud suuremahulisi töid tehakse tasuta.

3

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Poolte vahel ei olnud abieluväline kooselu. 2017. a sügisel suhtlesid hageja ja kostja ning

kostja tegi hagejale ettepaneku asuda elama tema ema majja. Kuna kostjal oli sealkandis

tööpakkumine, võttis ta pakkumise vastu. Kostja ostis vaidlusaluse korteri, sest tema laps

kasvas ja talle oli vaja oma tuba. Kostjal ei olnud kunagi soovi hagejaga ühist korterit osta.

Hageja põhjendus, miks ta ei saanud osaleda notaris korteri ostmisel, on ebaustav, sest seda

oleks saanud teha virtuaalprogrammis. Kostja võttis korteri renoveerimiseks INBANK AS-st

laenu 12 936 eurot. Raha kasutas ta ehitusmaterjalide ostmiseks ja tööde eest tasumiseks. Ka

kostja ema on aidanud kulusid kanda. Pangakontolt tasutud kulude kohta esitas kostja

pangaväljavõtte. Kostja hinnangul ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis tõendaks,

et hageja esitatud maksed (kviitungid) on tasutud hageja rahaga või hageja poolt. Kostja

viitas, et osa esitatud kviitungitel märgitud summadest on tegelikult tasunud kostja ning osa

on tasutud ettevõtte kaardiga. Seetõttu on ka küsitav, kas kviitungitel olevad ehitusmaterjalid

on läinud just selle korteri remondiks. Ka on ühel arvel selle saajaks Rimakor OÜ, kellel

puudub kostjaga side.

Kostja vaidles vastu hageja väitele, et tema on teinud korteris kõik remonditööd. Korteris ei

tehtud kapitaalremonti, korteris on remonditööd täiesti pooleli: remonditud on vaid üks tuba,

osaliselt vannituba, tehnoruum. Korteris puudub elektrisüsteem, esikus, köögis ja kolmes toas

on remont tegemata. Kostja tegi töid ise ja remonti aitasid teha ka kostja sõbrad, sugulased,

sõbranna ja sõbranna abikaasa. Hageja käis mõnel korral kostjal abiks.

Kuna hagejal oma abi pakkudes ei olnud kavatsust kostjalt seda tagasi nõuda (st nõuda nende

hüvitamist VÕS § 1023 lg 3 järgi), siis ei kuulu käsundita asjaajamise sätted kohaldamisele.

Kostja hinnangul puudub hagejal ka muu alus oma nõude esitamiseks, sest hageja oli vahel

abiks, aidates kostjat vabatahtlikult, omal soovil korterit parendada ja ehitusmaterjalid ostis

kostja oma raha eest. Nõuet ei saa rahuldada käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise

sätete alusel. Mõlemal juhul peaks hageja nõude rahuldamise ühe eeldusena tõendama

kulutuste tegemist (kostja huvides või kostjale kuuluvale esemele). VÕS § 1023 lg-st 3

tulenevalt ei saa käsundita asjaajaja nõuda kulutuste hüvitamist, kui asjaolusid arvestades on

ilmne, et tal ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist

või tasu maksmist. Samuti ei oleks kulutuste tegijal nõudeõigust alusetu rikastumise sätete

alusel, kui ta ei ole kulutuste tegemise kavatsusest teist isikut õigeaegselt teavitanud (VÕS §

1042 lg 2 p 2). Kostja hinnangul on mõlemad eeldused täitmata.

Kostja märkis, et hageja poolt kostja abistamine remonditöödel oli vabatahtlik ja pooled ei

olnud arutanud võimalikku hüvitamise tingimusi. Poolte vahel olid sõbralikud suhted, kuid

ilma rahalist kompensatsiooni nõudmata. Kostja möönis, et hageja käis tal külas ja siis abistas

ka remondi juures: näiteks tõstis mõne ploki paika. Töid korteris tegi ta ise pere ja sõprade

abiga.

Hageja tõendid ei tõenda, et hageja tegi töid. Hageja pole tõendanud talle 5000 euro andmist

6. septembril 2021. Kostja märkis, et hagejal ei saanud sellist summat olla, sest ta väitis

Soome kohtus lapse elatise nõudes peetavas menetluses, et tema majanduslik seis aastatel

2018–2023 oli halb ja kohus võttis seda otsuse tegemisel ka arvesse. Soomes elatise asjas

peetud kohtumenetluses tuvastati, et hagejal puuduvad üleliigsed rahalised vahendid,

pangakontod on kohtutäitur arestinud ning ta ei saa tervislikel põhjustel, eelkõige

seljaprobleemide tõttu, töötada. Kostja leidis, et eluliselt ebausutav on pidada tõeseks hageja

väidet, et ta tasus kostjale suuri summasid ehitusmaterjalide eest (ehk 8770 eurot 90 senti),

samas kui ta ise maksejõuetuse tõttu oma lapsele elatist ei maksa.

Hageja eksitab kohut väitega, et tegi korteris järgmisi töid: bauroc vaheseinte ladumine;

põrandatööd terves korteris; vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitus; akende vahetus + sise- ja

4

välipalede paigaldus; elektri kaabeldustööd; vannitoa vesieristuse- ja laetööd - tegelikult neid

töid ei ole hageja teinud. Kõiki ülejäänud hageja väidetud töid tegi ta alati koos kostjaga.

Tööde maksumuse kohta esitatud hinnapakkumistega seoses leidis kostja, et hinnapakkumised

on teinud professionaalsed ehitusfirmad, kuid hageja oli amatöör, mida tuleb arvesse võtta.

Ka on hageja võtnud pakkumised vaid ühelt firmalt, kuigi turul on eri hinnaga pakkujaid.

Töid tehti kahekesi, mida tuleb hinnapakkumiste hindamisel arvestada. Kostja teatas, et

pooltel puudus nõusolek tööde teostamiseks, lepingu sõlmimiseks ning tööde maksumus osas.

Tööd, mis hageja sooritas, olid tema enda algatatud ja kandsid vabatahtlikku iseloomu.

Hageja üle kuulatud tunnistajad ei kinnitanud, et hageja oleks oma raha eest ehitusmaterjale

soetanud. Samas kinnitasid kostja tunnistajad, et ehitusmaterjalid osteti kas kostja või tema

ema rahaga.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus võttis 14. veebruari 2025. a otsusega vastu hageja loobumise nõudest

katusetööde kulude 433 euro 33 sendi osas ja lõpetas selles osas nõude menetluse. Maakohus

jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõu ning määras, et kohtulik hüpoteek

summas 22 623 eurot 33 senti tuleb kustutada. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3635 eurot ning viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel ei olnud lepingulist suhet. Lepingu olemasolu pole

hageja kunagi väitnud. Seetõttu on kostja selleteemalised vastuväited kohatud.

Hageja esitas kohtule hagi käsundita asjaajamise alusel ja nimetas nõude alusena VÕS § 1023

lg 1. Kostja leidis, et kohaldamisele tuleb VÕS § 1023 lg 3, sest hagejal ei olnud asjaajamisel

asumisel kavatsust kulusid tagasi nõuda.

Nõude eeldustena tuleb kontrollida järgmiste asjaolude esinemist:

1)

kas hageja on teinud midagi kostja (soodustatud) kasuks (VÕS § 1018 lg 1);

2)

kas poolte vahel puudus tehingust või seadusest tulenev suhe (VÕS § 1018 lg 1)

3)

kas hageja tegutses tahtlikult kostja kasuks, st kas ta soovis kostjat soodustada (VÕS §

1018 lg 2) ;

4)

kas esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest.

Maakohus leidis, et menetluses on leidnud tõendamist, et hageja on osalenud kostjale kuuluva

korteri remontimisel. Kostja ütluste kohaselt tehti ühiselt vähemalt järgmised tööd:

saunalaudise panek ja selle eeltööd, osaliselt krohvimine, uste ja akende paigaldus, põranda

lammutuse ja betoonvalu ettevalmistustööd (kile, armatuur, põrandaküte), vannitoa

plaatimine, lastetoa parketi paigaldus, tehnoruumi seina ladumine. Hageja vande all antud

ütluste kohaselt tegi ta töid veelgi suuremas ulatuses ja osa neist üksinda, st ilma kostja

osavõtuta: lisaks eeltoodule veel vaheseinte lammutus, vee- ja kanalisatsioonitööd,

ventilatsiooni ja tehnoruumi soojasõlme ehitus, küttesüsteemi ettevalmistustööd, korstna

paigaldus, korterisse tuleva elektrikaabli paigaldus, elektritööd korteris (kaablid, toosid jms),

aknapalede viimistlemine nii väljast kui seest (v-a üks tuba). Hageja ütluste kohaselt abistas

kostja peamiselt koristusel ja vähesel määral ehitustöödel. Hageja poolt kostja korteri

ehitustööde tegemine on tõendatud ka tunnistajate ütlustega. Maakohus ei hinnanud

täpsemalt, millises mahus tegi hageja kostja korteris töid. Oluline on siinkohal, et hageja on

teinud kostja soodustamiseks toiminguid – osalenud ehitusmaterjali ostmisel ning aktiivselt ja

5

siiski üsna mahukalt kostja korteri remonditöödes. Ümber on lükatud kostja algselt esitatud

väited, nagu oleks hageja tal lihtsal külas käinud ja siis aidanud veidi värvi segada või tõstnud

mõne bloki paika – hageja tegi töid oluliselt suuremas mahus.

Poolte vahel puudus lepinguline suhe ja maakohus ei tuvastanud ka seadusest tulenevat

õigussuhet poolte vahel.

Hageja oli teadlik korteri kuulumisest kostjale. Remonditööde tegemisel ja selleks materjalide

ostmisel oli hageja seega teadlik, et nimetatud tööd ja materjalid panustab ta kostjale

kuuluvasse korterisse. Pooltel oli eri nägemus sellest, kas korter oli ostetud neile ühiseks

koduks või mitte: kostja rõhutas, et korter kuulus talle ja polnud kunagi plaani selle omandit

hagejaga jagada, hageja väitel oli algselt plaan korter ühiselt soetada ja seal ka ühiselt elada.

Hageja kinnitas, et ta oli siiski tööde tegemise ajal teadlik, et õiguslik olukord selline ei ole, st

ta oli teadlik, et ei ole korteri omanik ning puudusid ka selged viited, et ta lähiajal omanikuks

vormistataks. Antud asjaolude alusel puudub võimalus väita, et hageja ei soovinud oma

tegudega soodustada kostjat, kellele korter kuulus. Hageja ei arvanud, et ta ajaks ainult enda

asja, mistõttu ei esine praegusel juhul VÕS § 1018 lg-s 2 sätestatud käsundita asjaajamist

välistavat asjaolu.

Hageja tegevused korteri remondi tegemisel vastasid kostja huvile ja tema tahtele (VÕS §

1018 lg 1 p 2). Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et ta soovis ja oli nõus sellega, et hageja

tegutses tema korteri remontimisel. Seda tõendavad kostja vande alla antud ütlused, kus ta

kirjeldab, milliseid töid ja millisel viisil nad korteris ühiselt tegid. Kostja pidas hageja

tegevust lubatuks ja enda huvile vastavaks. Kostja sellist käitumist tuleb lugeda tema

kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 mõttes – kostja tahteavaldus väljendus tema

tegudes, eelkõige selles, et ta tegutses korteris koos hagejaga ja oli teadlik hageja tegevusest.

Maakohus hindas ka VÕS § 1020 asjaolude esinemist. Kostja on kogu menetluse rõhutanud,

et hageja tegi kõiki töid korteris koos temaga. Seega oli kostja igal juhul kursis sellega, et

hageja tegutseb tema korteris ja tema huvides, st, et hageja on asunud asjaajamisele. Kostja

ütluste kohaselt valiti ehitusmaterjale välja ka ühiselt ja neil käis samuti hageja järel. Millised

töid hageja täpsemalt tegi ja millises mahus ostis hageja ehitusmaterjale, kohus ei analüüsi.

Kostja oli hageja tegevusest teadlik (s.o teavitatud) ja tema tegevusega nõus. Kuna kostja

hinnangul tegutseti kogu aeg ühiselt, siis oli kostja ka kursis nii hageja tegude kui ka

võimalike kuludega.

Seega hageja tegevust kostja korteri remontimisel ja selleks materjali ostmisel tuleb

kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks. Poolte vaheline õigussuhe liigitub õigustatud

käsundita asjaajamiseks, kuna täidetud on kõik VÕS §-s 1018 nimetatud eeldused.

Kostja rõhutas kogu menetluse, et hageja tegutses ainult tema abistamise eesmärgil ja

vabatahtlikult. Üldiselt tähendab sõna „abistama“ kellelegi abi osutama, nõu, jõuga vm moel

abiks või toeks olema (https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/abistama/1/est). Nimetatud

sõna või termin ei tähenda aga, et antud tegevus peaks alati olema tasuta.

VÕS § 1023 lg 1 kohaselt saab asjaajaja nõuda eelkõige enda poolt tehtud kulude hüvitamist

ja hüvitatakse ka kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis

need tema eest. Antud olukorras oleks sellisteks kuludeks eelkõige hageja kulud

ehitumaterjalide ostmiseks. Tasu ajaajamise eest mõistlikus ulatuses on aga vastavalt VÕS §

1023 lg-le 2 õigus nõuda oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajajal

(vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-44-11, p 31). Puudub vaidlus, et

hageja ei teinud kostja korteris ehitus- ega remonditöid oma majandus- või kutsetegevuse

raames. Pooled on andnud selles osas sarnaseid ütlusi, et hageja tegutses kostja korteris kui

6

tema sõber/tuttav/elukaaslane – s.o lihtsalt eraisikuna. Seega ei ole hagejal õigus tööde

tegemise eest tasu saada.

VÕS § 1023 lg 1 alusel esitatava nõude hindamisel tuleb juhinduda ka sama paragrahvi

lõikest 3, mille kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud

käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis

ei ole tal selle paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi.

Kohtus on tõendamist leidnud, et hageja ei asunud remonditöid tegema ega selleks

ehitusmaterjali ostma teadmises, et ta esitab nende kulude osas kostja vastu kunagi nõude.

Pooled kinnitasid, et hageja tegutses korteris kuni 2022 sügis-talveni. Kumbki pooltest ei

avaldanud, et selleks ajaks oleks hageja teatanud kostjale, et soovib tehtud tööde ja muude

kulude eest rahalist hüvitist. Kostja vande all kinnitas, et ei rääkinud kunagi hagejaga tööde

maksumusest ega sellest, et hageja küsiks kostjalt raha. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.

Maakohus möönab, et tasu nõudmise kavatsusest mitteteatamine tööde alustamisel võis olla

tingitud hageja arusaamast, et ehitatakse n-ö oma kodu. Just hageja väitel ei olnudki tal tööde

alustamisel kavatsust tasu nõuda ja seda põhjusel, et tema arusaama kohaselt tegi ta töid enda

elukaaslasele ja seega kaudselt ka endale (enda koduks). Nimetatud omavaheline suhe

tavapäraselt tingib olukorra, kus tasu nõudmine ei ole kohane ega oodatav. Seega tõi hageja

ise esile selle tasu nõudmist välistava asjaolu.

Kuna antud sätte kohaselt on vajalik asjaajaja teadmine ja tahe kulude hüvitamist nõuda just

ajaajamisele asumise ajal, ei muuda nõuet lubataks see, kui kulutuste hüvitamise soov tekib

hiljem, antud juhul ca 2 aastat pärast asjaajamisel asumist (tööde algust), kui poolte väidetav

suhe lõppes. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel küll käsundita asjaajamise

õigussuhe, kuid hagejal puudub õigus kostjalt kulude hüvitamist nõuda ja seda VÕS § 1023 lg

3 alusel. Seega tuleb hageja nõue sellel alusel jätta rahuldamata.

Hageja leidis, et teise alternatiivina on tema nõude aluseks VÕS § 1042. VÕS § 1042 lg 2 p 2

kohaselt ei ole kulutuste tegijal käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui

kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise

kavatsusest õigeaegselt teatanud.

VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada järgmised

asjaolud:

1) hageja on teinud kulutusi kostja esemele;

2) hageja kulutused on tehtud õigusliku aluseta;

3) kas kulutused oli kostjale kasulikud;

4) kas kostja on hageja tehtud kulutuste läbi rikastunud;

5) kas esineb mõni lõikes 2 sätestatud nõuet välistav asjaolu.

Poolte vahel ei olnud omavahelist lepingut, mille kohaselt olnuks hagejal kohustus või õigus

kulutusi teha. Samas jõudis kohus järeldusele, et hageja tegutses õigustatud käsundita

asjaajamise õigussuhte raames. Sellisel juhul on aga välistatud sama juhtumiga seoses

alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Alusetu rikastumise sätete alusel saaks nõude

esitada, kui tegemist oleks mittenõuetekohase (õigustamatu) käsundita asjaajamisega, mida

reguleerib VÕS § 1024, sest nimetatud paragrahvi lg 4 viitab otseselt võimalusele esitada

nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Antud juhul sellist õiguslikku olukorda pole. Kuna

hageja ja kostja vahel oli käsundita asjaajamise õigussuhe, mille alusel hageja paraku oma

nõuet maksma panna ei saa, puudub tal võimalus üle minna alusetu rikastumise nõudele VÕS

§ 1042 alusel. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta täies ulatuses rahuldamata.

7

Kuna hageja nõue jääb täies ulatuses rahuldamata, puudub vajadus hinnata kulude tegelikku

tegemist, sh tööde tegemist, nende suurust ja vajadust. Maakohus ei analüüsinud seetõttu

esitatud kuludokumente ning ehituse kuludokumente ega andnud neid tõendeid puudutavatele

väidetele hinnangut.

Tulenevalt asjaolust, et hagi jäi rahuldamata, tuleb tühistada hagi tagamise abinõu ja

kustutada kinnistusraamatust kostja kinnistule hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek.

Tulenevalt TsMS §-st 162 jättis maakohus kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja

põhjendatud õigusabikulud on 3635 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista,

samuti viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 ettenähtud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kulutused remondimaterjalile

8770 eurot 90 senti ja tööajakulu hüvitise 22 410 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud

kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja loobumise 433

euro 33 sendi suurusest katusetööde kulude hüvitamise nõudest ning lõpetas selle nõude osas

menetluse.

Maakohus on rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme ja hinnanud tõendeid

ebaõigesti. Maakohus küll leidis, et vaidlusaluse situatsiooni puhul on tegemist käsundita

asjaajamisega, kuid siiski jättis hagi rahuldamata, tuginedes VÕS § 1023 lg-tele 2 ja 3. See

järeldus on hagejale üllatuslik. Maakohus ei selgitanud piisavalt VÕS § 1023 lg 3

tõendamiskoormust, mistõttu taotleb hageja ringkonnakohtult apellatsioonkaebusele lisatud

tõendi (poolte sõnumivahetuse) vastuvõtmist. See kinnitab, et kostja mõistis, et tööde

tegemine ei toimu heast tahtest ja tasuta.

Tegelikkuses teadis kostja, et asjaajamine ei toimu n-ö heast tahtest ja niisama (vt 16. mai

2024. a kohtuistungi protokoll 00:21:18). Tasaarvestusele kui sellisele viitamine tähendab

ühemõtteliselt, et kostja mõistis, et asjaajamine ei toimu tasuta ning hagejal oli ilmselge

kavatsus pool korterist endale saada.

Maakohtu otsus on vastuoluline, leides, et hageja tegi enda väitel töid enda elukaaslasele ja

kaudselt ka endale (enda koduks) – see kinnitab hageja väitel, et ta ei teinud töid tasuta, vaid

soovis saada poolt korterist endale, ning mh kavatsust VÕS § 1023 lg 3 mõttes.

Kuna hageja tõi kohtu ette asjaolud, mille kohaselt hageja andis oma käitumisega kostjale

mõista, et saab tulevikus pool korterit endale, tulnuks kohtul kontrollida ka seda, kas hagi ei

kuulu rahuldamisele lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhte alusel.

VÕS § 1023 lg 3 kohaldub eelkõige juhtudel, kus asjaajamine tähendab kõlbelisest

kohustusest tuleneva kohustuse kui mittetäieliku kohustuse täitmist VÕS § 4 lg 2 p 2 mõtte

või asja aetakse nn viisakussuhte raames. Kostja pidi aru saama, et tegemist on

suuremahuliste töödega, mille tegemine n-ö vabast tahtest ja viisakusest on välistatud.

Niivõrd olulise panuse juures (ehitusmaterjalid ja tööde tegemine) peab pooltel olema hoopis

kokkulepe selle kohta, et tasu ei nõuta ning mitte vastupidi, et tasu nõutakse.

Hageja hinnangul on antud juhul võimalik nõuda nii ehitusmaterjalide maksumust kui ka

tööajakulu hüvitamist VÕS § 1023 lg 1 alusel. VÕS § 1023 lg-d 1 ja 2 on hageja hinnangul

pigem alternatiivid üksteisele. Tööajakulu hüvitis on väljamõistetav mitte ainult VÕS § 1023

lg 2 alusel, vaid ka VÕS § 1023 lg 1 alusel.

8

Isegi siis, kui möönda, et käsundita asjaajamise sätetele tuginedes ei ole võimalik nõuet

rahuldada, siis oleks pidanud maakohus kontrollima alusetu rikastumise sätete rakendamise

võimalikkust, kuna hageja on seda oma hagis taotlenud. On ilmselge, et kostja on oluliselt

alusetult rikastunud. Eesti õiguskirjanduses märgitakse, et võimalik on alusetust rikastumisest

tulenevate nõuete samaaegne esinemine teist liiki nõuetega ning sel juhul on võlausaldajal

õigus valida, millisel alusel ta nõude esitab. Täiendavalt on hageja taotlenud, et juhul, kui

hageja nõudeid ei saa rahuldada ei käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel,

siis rahuldada hagi muul õiguslikul alusel.

Kõnealuste situatsioonide lahendamine Eesti õiguspraktikas ei ole piisavalt konkretiseeritud,

kuid ei ole mõeldav, et seetõttu jääb õiglane lahend saavutamata.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus on asja õigesti kvalifitseerinud käsundita asjaajamisena ning põhjendatult jätnud

hageja hagi rahuldamata, tuginedes VÕS § 1023 lg-tele 2 ja 3. Hagejal puudus kavatsus nõuda

kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, tegemist oli isiklike suhete raames tehtud

panusega. Hageja tegevus toimus teadlikult olukorras, kus pooled ei olnud sõlminud ühtegi

lepingut ega arutanud konkreetseid tasustamise tingimusi. Seega lähtus kohus õigesti VÕS §

1023 lg-st 3, mille kohaselt ei ole asjaajajal õigust hüvitisele juhul, kui tal puudus kavatsus

nõuda tasu. Hageja viide kostja esindaja suulisele märkusele kohtuistungil ei ole käsitatav

selge kokkuleppena ega kinnita seda, et hagejal oleks olnud kavatsus nõuda tasu. Tegemist oli

kostja lootusega, mitte pooltevahelise kokkuleppe või hageja kavatsuse tõendiga. Lisaks

sellele ei ole hageja kunagi enne kohtumenetlust kostjalt kulutuste või tööaja hüvitamist

nõudnud ega väljendanud vastavat tahet, mis kinnitab, et tegemist oli pigem heatahtliku või

isiklikust suhtest tuleneva panusega, mitte õigustloova asjaajamisega, mis annaks aluse

hüvitise nõudele. Kostja ei ole väljendanud teadlikkust sellest, et tegemist oleks olnud tasulise

tööga, ega aktsepteerinud sellist kohustust.

Tööaja kulu ei ole hüvitatav VÕS § 1023 lg-st 2 tulenevalt. Hageja ise ei ole vaidlustanud, et

ta ei ole professionaalne teenuseosutaja ega esitanud tõendeid, mis viitaksid sellele, et ta

tegutses oma majandus- või kutsetegevuses. Seega on tööaja kulu kui subjektiivne panus

välistatud hüvitatavate kulude hulgast. Ka VÕS § 1023 lg 1 ei anna alust tööjõukulu nõude

rahuldamiseks, kuivõrd see säte eeldab, et kulutus oleks mõistlik, kasulik ja tavapäraselt

hüvitatav – samas kui tööajale väärtuse andmine ilma õigusliku aluse või kokkuleppeta oleks

vastuolus VÕS loogika ja praktikas kujunenud piiridega.

Maakohus on korrektselt lähtunud võlaõigusseaduse süsteemsest loogikast ning on õigesti

jätnud alusetu rikastumise sätted analüüsimata, kuna tuvastas poolte vahel käsundita

asjaajamise õigussuhte.

Kuigi kohtuotsuses ei ole sõnaselgelt viidatud VÕS §-le 1027, lähtus kohus sisuliselt selle

sätte tähendusest, mille kohaselt ei kohaldata selles jaos sätestatut, kui asjaomastele suhetele

kohalduvad käesoleva seaduse muud sätted või muud seadused. Seega, alusetu rikastumise

regulatsiooni kohaldamine on välistatud, kui sama olukorda reguleerib mõni muu võlasuhe –

antud juhul käsundita asjaajamine (VÕS § 1018 jj). Hageja soov luua paralleelne alusetu

rikastumise nõue olukorras, kus kohus juba tuvastas käsundita asjaajamise olemasolu ja

hindas nõuet selle kaudu, on vastuolus seaduse ülesehituse ning kohtupraktikas kujunenud

tõlgendusega. Seaduse eesmärk on vältida samade asjaolude mitmekordset ja paralleelset

analüüsimist, millel ei ole sisulist lisandväärtust ega õigust loovat mõju. Maakohus tegutses

õigesti, piirdudes asjaajamissuhte hindamisega.

Hageja väide kostja "alusetust rikastumisest" on meelevaldne.

9

Hageja püüab apellatsioonimenetluses muuta asja õiguslikku raamistust, tuginedes

väidetavale lepingueelsele suhtele, mida menetluse varasemas järgus ei käsitletud eraldiseisva

nõudealusena.

Soov panustada tulevase ühiselu tarbeks ei tähenda automaatselt nõudeõiguse tekkimist, vaid

kinnitab vastupidi, et tegemist oli panusega kõlbelisest või isiklikust kohustusest, s.o

mittetäieliku kohustuse täitmisega VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses.

VÕS § 1023 lg 1 ja lg 2 ei ole mitte alternatiivsed, vaid loovad erinevad regulatsioonid

sõltuvalt sellest, kas asjaajaja tegutseb kutse- või majandustegevuses. Hageja ei toiminud

kutse- ega majandustegevuses, mistõttu tuleb kohaldada VÕS § 1023 lg-t 2, mille kohaselt

hüvitamise kohustus tekib üksnes siis, kui asjaajamine vastab soodustatu mõistlikult

äratuntavale huvile. Käesoleval juhul ei ole kostja sellist huvi väljendanud ega eeldatavalt

aktsepteerinud.

Kostja tõendas esimese astme kohtumenetluses, et hageja esitatud ehitusmaterjalide ostutšekid

ei ole temaga seotud ega ole tema tasutud. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda hüvitist kulude

eest, mida ta tegelikult ei ole kandnud ja mis ei ole nõuetekohaselt dokumentaalselt tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta

hageja kanda.

7. Hageja on esitanud 28. oktoobri 2025. a seisukohas poolte sõnumivahetuse.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegemist on tõendi hilinenult esitamisega, asjas ei nähtu ka

seda, et hagejal oleks olnud tõendi niivõrd hilises staadiumis esitamiseks mõjuv põhjus, kostja

on vaielnud tõendi vastuvõtmisele vastu, keeldub ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel

tõendi vastuvõtmisest. Kuna tõend esitati elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Hageja

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.

9. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Maakohus on õigesti tuvastanud käsundita asjaajamise eelduste esinemise VÕS § 1018

järgi. Tegemist oli õigustatud käsundita asjaajamisega ning kulutuste hüvitamist ja tasu

maksmist reguleerib sellises olukorras VÕS § 1023. Hageja tugineb sellele, et maakohus on

vääralt leidnud, et kuna hageja ei tegutsenud majandus- ja kutsetegevuses, siis on tasu

nõudmine välistatud. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on

põhjendatult järeldanud, et kuna hageja ei tegutsenud kostja korteri remonditööde tegemisel

oma majandus- ja kutsetegevuses, ei ole VÕS § 1023 lg-st 2 tulenevalt põhjendatud ka hageja

tasunõue tööde tegemise eest. Põhjendamatu on hageja viide, justkui võimaldaks tööde

tegemise eest tasu nõuda VÕS § 1023 lg 1. VÕS § 1023 lg 1 võimaldab nõuda kulutuste

hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist. VÕS § 1023 lg-d 1 ja 2 ei ole

ringkonnakohtu hinnangul alternatiivsed, millele on viidanud hageja.

9.2. Hageja on ette heitnud ka kulutuste nõude rahuldamata jätmist VÕS § 1023 lg 3 alusel.

VÕS § 1023 lg 3 kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei

olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu

maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Maakohus on

ringkonnakohtu hinnangul ka selles osas õigesti järeldanud, et nõue tuleb sel alusel

rahuldamata jätta. Kuigi menetlusosalised olid VÕS § 1023 lg 3 kohaldamise üle menetluses

arutlenud, ei selgitanud maakohus veel eraldi konkreetselt selle sätte võimalikku kohaldamist

10

ja tõendamiskoormust, mistõttu võttis ringkonnakohus 17. oktoobri 2025. a määrusega

apellatsioonimenetluses vastu hageja esitatud sõnumivahetuse kostjaga. Hageja väitel kinnitab

sõnumivahetus seda, et kostja oli teadlik, et hageja ei teinud töid heast tahtest ja tasuta.

Esitatud tõendi kohaselt küsib kostja hagejalt 21. novembril 2022 järgmist: „Kui mul oleks

olnud kinni maksta seda nn sinu panustatud osa kas sa oleksid ära läinud?“, millele vastas

hageja: „Tahad et ma ära lähen?“. Hageja küsimusele vastas omakorda kostja samal päeval

järgmist: „Ei lihtsalt hakkasin mõtlema et kas slp jäid ainult siia. Laevas?“ (dtl 605).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud sõnumivahetusest, mis toimus 2022. a novembris,

järeldada, et hagejal oli asjaajamisele asumisel kavatsus esitada soodustatu vastu nõudeid ega

ka seda, et kostja oli sellest asjaajamisele asumisel teadlik. Kostja väljendatu, et tal tekkisid

kahtlused, kas hageja jäi temaga vaid seetõttu, et hageja oli panustanud korteri remonti ja

panustatut polnud kostja võimeline kinni maksma, ei tõenda seda, et asjaajamisele asumisel

oli hagejal kavatsus esitada kostja vastu nõudeid.

Hageja soovitud järeldust ei saa teha ka hageja viitest kostja lepingulise esindaja väitele 16.

mai 2024. a kohtuistungil, kus kostja lepinguline esindaja märkis, et „Kostja lootis, et kui

hageja teeb midagi kostjale, siis see läheb tasaarveldusse.“ (dtl 320). Kostja lepingulise

esindaja väite alusel 2024. a kohtumenetluses ei saa tuvastada, et hagejal olnuks kavatsus

esitada kulutuste tegemisele asumisel kostja vastu nõudeid. Maakohus on viidanud, et hageja

väitel ei olnudki tal tööde alustamisel kavatsust tasu nõuda ja seda põhjusel, et tema arusaama

kohaselt tegi ta töid enda elukaaslasele ja seega kaudselt ka endale (enda koduks). Nõustuda

võib maakohtuga, et nimetatud omavaheline lähedane suhe (hageja väitel abieluväline

kooselu) tingib tavapäraselt olukorra, kus tasu nõudmine ei ole kohane ega oodatav. Seda, et

hageja oleks kostjale kulutuste tegemisele asumisel ja remonditööde alustamisel teatanud, et

kavatseb hiljem nõude esitada või soovib ehitamise eest tasu, pole asjas tuvastatud ja sellist

kavatsust ei saa lugeda tõendatuks ka eeltoodud tõendite alusel.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et VÕS § 1023 lg 3 kohalduks üksnes neil juhtudel,

millele on näidetena viidanud hageja, tuginedes seejuures võlaõigusseaduse kommenteeritud

väljaandes märgitud näidetele. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on viidatud mh

ka sellele, et ka muudel juhtudel, kui on tavaline, et asjaajamise eest hüvitist ja tasu ei nõuta,

tuleks jätta asjaajaja hüvitiseta ja tasuta. Asjaajajal võiks siiski olla õigus neid nõudeid

esitada, kui ta teatab soodustatule nõuete esitamise kavatsusest enne asjaajamise ülevõtmist.

Kui ta seda ei tee ja hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist vastuolulise

ja seega pahauskse käitumisega lg 3 mõttes (Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne.

Koost. P. Varul jt. 2020. VÕS § 1023 komm 4.5, lk 648).

9.3. Hageja on viidanud sellele, et olukord, kus hageja nõue jääks praegustel asjaoludel

rahuldamata, oleks ebaõiglane. Ringkonnakohtu hinnangul on käsundita asjaajamise

regulatsiooni puhul arvestatud nii soodustatu kui ka käsundita asjaajaja huve ning VÕS §

1023 regulatsioon arvestab mh mõlema poole huve.

9.4. Hageja heidab maakohtule ette seda, et maakohus ei kontrollinud eraldi hageja nõuet

alusetu rikastumise sätete järgi, kui leidis, et nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1023 alusel.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Praegusel juhul on maakohus hinnanud seda, kas

olukorras, kus on tuvastatud, et hageja tegutses õigustatud käsundita asjaajamise õigussuhte

raames, kuid nõude rahuldamine on välistatud VÕS § 1023 lg-te 2 ja 3 alusel, on sama

juhtumiga seoses vajalik kontrollida ka eraldi nõudeid alusetu rikastumise sätete järgi.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et eeltoodud olukorras ei ole enam vajalik kontrollida

nõuet VÕS § 1042 alusel. Õiguslikuks aluseks teise isiku eseme suhtes tehtud kulutustele võib

olla ka käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe, VÕS §-st 1018 tulenevate eelduste täitmise

korral ei tule VÕS §-st 1042 tulenevad alusetu rikastumise nõuded seega kõne alla (kulutuste

hüvitamise nõude aluseks on § 1023) (vt Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne.

11

Koost. P. Varul jt. 2020. VÕS § 1042 komm 3.1.2, lk 715, RKTKo 3-2-1-107-07, p-d 17, 18).

Mh on maakohus põhjendatult selgitanud ka VÕS § 1042 kohaldamise võimalusi. Nii

õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas on viidatud, et kui võõra asja suhtes kulutuste

tegemine kujutab endast õigustamata käsundita asjaajamist VÕS § 1024 tähenduses, puudub

kulutusi teinud asjaajajal §-st 1023 tulenev nõue ning § 1024 lg 4 kohaselt saab asjaajaja tema

poolt tehtud kulutuste hüvitamist nõuda märksa piiratumas ulatuses § 1042 alusel (RKTKo 3-

2-1-51-15, p 19; 3-2-1-118-14, p 20; 3-2-1-107-07, p 18; vt Võlaõigusseadus IV.

Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. 2020. VÕS § 1042 komm 3.1.2, lk 715).

9.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita ka seda, et ta ei kontrollinud

hageja nõuet lepingueelsete läbirääkimiste sätete alusel. Maakohtu menetluses ega ka

ringkonnakohtus pole hageja tuginenud asjaoludele, mis annaks aluse järeldada, et hagejal

võiks olla kostja vastu nõue lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevalt. Asjas ei ole

tuginenud pooled sellele, et nende tegevus oleks olnud suunatud lepingu sõlmimisele.

Ainuüksi hageja väide, et hageja lootis saada korteri omanikuks või et hageja andis oma

tegevusega mõista, et soovib saada korteri omanikuks, sellise nõude esitamiseks ja

rahuldamiseks alust ei anna.

Eeltoodut arvestades pole alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

10. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, ei ole alust

muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud põhjendatult hageja

kanda.

Maakohus on hinnanud, missugused kostja menetluskulud on põhjendatud.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda.

12. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on esitanud

28. oktoobril 2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub kostja hagejalt välja

mõista menetluskuludena õigusabikulud 1050 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostjale apellatsioonimenetluses osutanud õigusabiteenust lepingulised

esindajad 7 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Lisaks on kostja palunud 3.

novembri 2025. a seisukohas täiendavalt välja mõista 2 tunni eest 300 eurot (2 tundi * 150

eur), mis kulus kostja lepingulisel esindajal hageja menetluskulude nimekirja kohta vastuväite

koostamisele. Tunnitasu 150 eurot võib pidada ringkonnakohtu hinnangul põhjendatuks ja

vajalikuks. Arvestades asjas esitatud seisukohti ja seda, et kostja seisukohad, sh 28. oktoobri

2025. a seisukoht, kordasid paljuski juba varem esitatud seisukohti, võib pidada põhjendatud

ajakuluks 6 tundi. Seega on kostja põhjendatud apellatsioonimenetluse kulud 900 eurot

(käibemaksuta) (6 * 150 eur) ning nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Vastavalt kostja taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

13. Ringkonnakohus selgitab hagejale täiendavalt järgmist. Apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi

esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustas maakohtu

otsust (sh resolutsiooni punkti 3, mille kohaselt maakohus tulenevalt hagi rahuldamata

jätmisest tühistas kohaldatud hagi tagamise abinõu). Apellatsioonkaebuse hind on seega 31

180 eurot 90 senti ja hageja pidi RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuselt

riigilõivu 1400 eurot. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 1470 eurot.

Hagejal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda riigilõivu 70 euro tagastamist.

Riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada ringkonnakohtule taotlus. Taotluses tuleb mh märkida

12

konto number, kuhu riigilõiv tagastada, ja konto omaniku nimi. Riigilõivu tagastamise nõue

lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne

menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

(allkirjastatud digitaalselt)

13