3-25-1945/2 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-1945

Määruse kuupäev

6. november 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

R.P (R.P) kaebus Tartu Vangla 7. mai 2025. a otsuse nr 2-2/2-

25/2618-2 tühistamiseks ja kohustamiseks tagastada 29. aprillil 2025

läbiotsimise käigus ära võetud silmaklapid

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasjast nr 3-25-2215 asja materjalide juurde

Tartu Vangla 7. mai 2025. a otsus nr 2-2/2-25/2618-2 ja 10.

juuni 2025. a vaideotsus nr 1-8/2-25/103-2.

2. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-1945.

3. Jätta kaebaja taotlus tõendite kogumiseks ja riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 4 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. R.P (edaspidi kaebaja) esitas 13. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

vastu. Kaebuse kohaselt jättis Tartu Vangla 10. juuni 2025. a otsusega nr 1-8/2-25/103-2

kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja jääb vaide juurde. Tartu Vangla 7. mai 2025. a otsus nr 2-

2/2-25/2618-2 on õigusvastane ning tuleb tühistada ja ära võetud silmaklapid tagastada.

Kaebaja osutab, et silmaklapid võeti ära 29. aprilli 2025. a läbiotsimise käigus. Kaebuses

sisalduvad taotlused tõendite kogumiseks, riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi

saamiseks.

I

2. Asja õigeks lahendamiseks võtab kohus kaebuses viidatud Tartu Vangla 7. mai 2025. a

otsuse nr 2-2/2-25/2618-2 ja Tartu Vangla 10. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/103-2

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 62 lõike 2 alusel haldusasjast nr 3-25-2215

praeguse asja juurde.

3. HKMS § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas

välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta

jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle

lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2

punktide 1 ja 2 alusel Tartu Vangla 7. mai 2025. a otsuse nr 2-2/2-25/2618-2 tühistamist ning

Tartu Vangla kohustamist tagastada talle 29. aprilli 2025. a läbiotsimise käigus ära võetud

silmaklapid.

4. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 22 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral

kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on

kaebaja tegevuses kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud

tegevust ei ole antud juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb

alus kaebuse tagastamiseks.

5. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

6. Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetavat tegevust (s.o silmaklappide ära võtmine)

pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik kasutada

silmaklappe, ei saa põhjustada kaebajale ülemääraseid kannatusi. Seda sõltumata sellest, kas

tegemist oli vangla vahendusel soetatud või isevalmistatud silmaklappidega. Kohus möönab,

et olukorras, kus kaebaja on harjunud magama silmaklappidega, võis vangla tegevus tekitada

kaebajale küll vähest heaolu langust ning rahulolematust, kuid tegemist ei ole sedavõrd

ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebaja

ei ole välja toonud, et tal esineks tervisehäireid, mis välistaks igal juhul silmaklappideta

magamise. Silmaklapid ei ole vältimatult vajalikud magamiseks. Juhul, kui kaebaja leiab, et ta

siiski vajab magamiseks silmaklappe, siis on tal võimalik neid vangla vahendusel soetada.

Seega on kohtu hinnangul kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne.

7. HKMS § 28 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma

menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada,

menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma

menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning koormab kohtuid tahtlikult arvukate kaebustega,

mis on ülemääraselt mahukad ning millest suure hulga kaebuste puhul saab tema võimalikku

õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90

kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Käesoleval aastal antud asjas

kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus 48 kohtuasja. Praeguseks

on kaebaja algatanud aga juba rohkem kui 100 kohtuasja. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule

kaebusi teiste isikute nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-2784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3-25-

1490, 3-25-1375, 3-25-144 ja 3-25-149). Ainuüksi ajavahemikul 1. august kuni 6. november

2025 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 35 kaebust ning Tartu Ringkonnakohtule 48

kaebust, millele lisanduvad veel teiste Tartu Vangla kinnipeetavate nimel esitatud kaebused.

Praeguseks hetkeks on kaebaja suutnud aastal 2025 esitada enda nimel Tartu Halduskohtule

114 kaebust, Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 95 edasikaebust ning Riigikohtu

halduskolleegiumile 46 edasikaebust. Selline kaebuste ja edasikaebuste maht ei ole tavapärane

ning pole eluliselt usutav, et just kaebaja õigusi rikutakse erakordselt suures mahus, mis

õigustab sellises mahus kaebuste esitamist kohtutele. Kaebaja esitatud avaldused on ka

enamikel kordadel ülemääraselt mahukad ja detailsed, sisaldades palju kordusi,

asjassepuutumatuid väiteid jne. Näiteks 14. oktoobril 2025 esitas kaebaja elektrooniliselt

haldusasjas nr 3-25-3447 kaebuse 10 leheküljel ja haldusasjas nr 3-25-3462 kaebuse 9

leheküljel, 2. oktoobril 2025 haldusasjas nr 3-25-3216 kaebuse 16 leheküljel, 19. septembril

2025 haldusasjas nr 3-25-3102 kaebuse 11 leheküljel, 3. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-

2899 kaebuse 11 leheküljel, 22. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2768 kaebuse 19 leheküljel,

16. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2709 kaebuse 39 leheküljel, 8. augustil 2025

haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11 leheküljel, 5. augustil 2025 neli erinevat kaebust

mitmekümnel leheküljel jne. Kohus on kaebajale mitmeid kordi selgitanud, et kohtule esitatav

avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lõige 1). Kohus on

kaebaja esitatud kaebuseid liigse mahu tõttu ka käiguta jätnud, andes kaebajale tähtaja

kaebuse uuesti ja lühemalt sõnastamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu 28. augusti 2025. a määrus

asjas nr 3-25-2709, 16. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-3039). Esitatud kaebustest

pälvivad oma sisult menetlusse võtmise vaid üksikud.

8. Kohus on kaebajat varasemalt mitmel korral hoiatanud, et arvestades tema suurt hulka

pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilminguid oma menetlusõiguste

kasutamisel, mis võib tingida tulevikus tema kaebuste tagastamise HKMS § 121 lõike 2

punkti 22 alusel (Tartu Halduskohtu 13. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2401, p 7; 11.

juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461, p 13.1; 31. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-25-714,

p 11.1; 11. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-872, p 10.1). Kaebaja on aga jätkanud

samasugust käitumismustrit, kuigi on ilmselgelt teadlik halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud kohustustest ja korrast. Ilmekaks näiteks on 14. oktoober 2025, mil kaebaja esitas 4

kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-3447, 3-25-3448, 3-25-3449, 3-25-3462) ja 6

kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda

samasisuliste kaebuste, mida edu ei pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 3-

25-3454, 3-25-3455, 3-25-3456, 3-25-3458). Ainuüksi oktoobris 2025 suutis kaebaja esitada

Tartu Halduskohtule 10 kaebust enda nimel ja samaväärselt ka teiste kinnipeetavate eest.

Kaebaja ei pea jätkuvalt vajalikuks oma käitumist korrigeerida ja näib olevat ekslikul

seisukohal, et tal on õigus esitada kohtule pretensioone igale haldusorgani tegevusele.

Kaebajal on õigus esitada kohtule kaebus oma õiguste kaitseks ning mitte kohtute

koormamiseks, enda vangistuse ajal tegevuses hoidmiseks ja vangla suhtes oma negatiivse

hoiaku väljendamiseks. Kaebajale on korduvalt selgitatud ka seda, et ta ei saa olla

halduskohtumenetluses teiste kinnipeetavate esindajaks, kuid see ei ole omanud mingit mõju,

sest kaebaja esitab jätkuvalt teiste isikute nimel kaebusi, misjärel tuleb halduskohtul asuda

kindlaks tegema nende isikute tegelikku tahet ehk kas nad jäävad esitatud kaebuse juurde ja

paluvad seda käsitleda enda kaebusena. Lisaks iseloomustab kaebaja tegevust korduvus

samasisuliste taotluste esitamisel, kuigi tema samasisulised taotlused teistes asjades on

varasemalt jäänud viljatuks, nt riigi õigusabi taotlused. Ka selline tegevus koormab kohtuid.

Kaebaja on pikema aja jooksul jätkanud sarnast tegevust ning esineb sellise tegevuse

süvenemisele viitavaid märke. Kaebaja senine tegevus rikub oluliselt menetlusökonoomia

printsiipi ning takistab teiste isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab

kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine teadlikult

pahatahtlik ning kaebeõigust olulisel määral kuritarvitav.

9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus R.P kaebuse HKMS 121 lõike 2 punkti 22 alusel.

10. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui mitte käsitleda kaebaja tegevust pahatahtlikuna,

kuuluks kaebus tagastamisele, sest täidetud on ka HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 tingimused.

Kohus nõustub Tartu Vangla 7. mai 2025. a otsuses nr 2-2/2-25/2618-2 ja Tartu Vangla 10.

juuni 2025. a vaideotsuses nr 1-8/2-25/103-2 esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid

detailselt korrata (HKMS § 165 lõige 2 ja § 178 lõige 3).

II

11. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlusi tõendite

kogumiseks ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab need taotlused

läbi vaatamata.

III

12. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske

adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi

enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

13. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

14. Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks

võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid

menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline

halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses

selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda

initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus

kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5). Asjaolu, et kaebaja on esitanud

halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest tulenevalt suurem vajadus kohtule

erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Kas ja kui palju peab

kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate kaebustega, on tema enda otsustada. Seega

ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus

ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest

kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks.

15. Kohus märgib täiendavalt, et riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta ka

väited, et kaebajal puudub avalikule e-toimikule (AET) piiramatu ligipääs. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust tahvelarvutile ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Lisaks tuleb silmas

pidada, et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea

kohtule esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb

sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kaebajal on võimalik menetlusdokumentidega

tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole kaebaja ligipääs sedavõrd

piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike

1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)