2-25-14948/5 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Nele Seping

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.11.2025, Rapla

Tsiviilasja nr

2-25-14948

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi XX vastu võla nõudes

Hagi hind

1117,37 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja CC

Kostja XX (isikukood XXX)

Asja lahendamine

lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi XX vastu võla saamiseks.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata,

kuna kostjal menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse

peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 10.09.2025 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX (kostja)

vastu, mille kohaselt palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 806,82 eurot, intressi 73,73

eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 68,54 eurot, lepingujärgne

edasiulatuv viivise 15,90% aastas põhivõlalt alates 10.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud jätta kostja kanda.

AS Inbank Finance (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 12.08.2022 järelmaksulepingu nr. X, mille

alusel sai kostja kauba väärtuses 1291,97 eurot järelmaksuga. Lepingutasu 19 eurot, intressimäär

15,90% aastas, krediidikulukuse määr 30,42% aastas, igakuine osamakse 44,97 eurot ja

osamaksete arv 48. Viimase osamakse tähtpäev on 05.09.2026.

Kostja rikkus krediidiandjaga sõlmitud järelmaksulepingust tulenevaid kohustusi, kui jättis

05.11.2024, 05.12.2024, 05.01.2025 osamaksed tähtaegselt tasumata. Krediidiandja saatis

kostjale 04.02.2025 hoiatuse ja andis võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 18.02.2025. Kostja

tähtaegselt võlga ei tasunud. Krediidiandja ütles 26.02.2025 järelmaksulepingu VÕS § 416 lg 1

kohaselt üles ning loovutas 27.02.2025 enda järelmaksulepingust tulenevad nõuded kostja vastu

hagejale. Hageja palub hagiavalduse rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue

ning kõrvalnõuded.

2. Pärnu Maakohus võttis 11.09.2025 määrusega hagi menetlusse, andis kostjale tähtaja 14 päeva

hagile kirjaliku vastuse esitamiseks ning hagejale õiguse esitada hagiavalduse täpsustused ja kõik

tõendid 14 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Kohus selgitas hagejale kohalduvat

õigust tarbijakrediidilepingute puhul, mh et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

tuleks küsida tarbijalt konto väljavõtet või tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ning palus hagejal seetõttu määrata tagasimaksed

uuesti VÕS § 4034 lg 4 kohaselt, arvestades intressimäära muutust ja muude kulude vähendamist.

3. Hagi menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale kätte 18.09.2025. Koos

kättesaamiskinnitusega soovis kostja teada, kuidas peaks edasi toimima. Kohus selgitas seda

kostjale e-kirjaga 18.09.2025. Rohkem sisulisi vastuseid kostja esitanud ei ole.

4. Hageja esitas 15.09.2025 hagiavalduse täiendusena lisadena esindajatasu arve. Menetlusse

võtmise määruses väljatoodud selgitusi ega tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta hageja ei esitanud. Samuti ei esitanud hageja ümberarvestust.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus menetleb hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ja teavitas sellest menetlusosalisi menetlusse võtmise määruses.

6. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada

maksimaalset lubatud määra.

7. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg

4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

9. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja

(laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule

või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6

alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

10. Kostja ja AS Inbank Finance sõlmisid 12.08.2022 järelmaksu lepingu nr X, mille alusel

kostja sai kapa maksumusega 1291,97 eurot, lepingutasu 19 eurot, intress 15,9% aastas, krediidi

kulukuse määr 30,42% aastas.

11. Lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1

sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5

sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

12. VÕS § 406² lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukude

määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli

hageja nõude aluseks oleva tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90%). Lepingu

kohaselt oli intressimäär 15,90% aastas ning krediidi kulukuse määr 30,42% aastas. Seega ei

olnud tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et

krediidi kulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti.

13. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, muuhulgas seda, kas krediidiandja on hinnanud

nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud,

et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest

imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

Krediidiandja on VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kohustatud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks omandama enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi

maksma, samuti peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Kohtu sõnul on

sellise kohustuse eesmärk tagada, et krediidiandja ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega

annaks krediiti tarbijatele, kes ei ole krediidivõimelised, ning kaitsta tarbijat ülemäärase

võlgnevuse ja maksejõuetuse tekkimise ohu eest (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr

C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 20 ja 21).

Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama tarbija krediidivõimelisust nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõiki talle

teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi

kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju. Krediidiandja peab määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes tarbija kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja peab lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1

p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid. Krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt.

Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on

selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama,

et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023,

2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga

tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Kohus leiab, et käesolevas kohtuasjas rikkus krediidiandja kostjaga järelmaksulepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui jättis kostja kohustuste kohta andmed

kogumata ja analüüsimata.

Hageja on leidnud, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid

eeltoodud kohustusi nõuetekohaselt, kui ta kontrollis kostja krediidivõimelisust kostja

laenutaotlustel esitatud andmete, maksehäireregistrisse tehtud päringu ja Pensionikeskusest

kostja sissetulekute kohta saadud andmete põhjal. Hageja leidis, et kostja pangakonto väljavõtte

küsimine ei olnud vajalik, arvestades krediidi olemust, suurust ja kostjaga seotud asjaolusid oli

krediidiandjal võimalik veenduda kostja võimes krediiti teenindada.

Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et hageja ei ole eeltoodud väiteid esitades

kooskõlas Riigikohtu juhistega tõendanud, et muu teave oli tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks piisav (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Kohus on seisukohal, et kostja

sissetulekute ja kohustuste kontrollimiseks ei ole piisav, kui lähtuda kostja esitatud andmetest

ning Pensionikeskuse ja maksehäireregistri vastustest, sest need ei võimalda hinnata kostja

kohustusi.

Kohus märgib lisaks, et hageja esitatud lisa 7 (dtl 31) ei ole asjakohane tõend tarbija

krediidivõimelisuse hindamise kohta, sest see kajastab järelmaksulepingu sõlmimisest oluliselt

hilisemal ajaperioodil olemas olnud nõudeid. Järelmaksuleping sõlmiti 12.08.2022, hagi lisa 7

väljavõte on esitatud 09.09.2025 seisuga, kajastades nõudeid alates 10.05.2025. Seega ei ole

võimalik veenduda, kas kostjal esinesid maksehäired ka varasemalt ning kas vastav maksehäirete

raport oli krediidiregistrisse võetud juba laenutaotluse hindamisel. Kohus leiab, et kuivõrd

hageja ei tõendanud, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ja tema

finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav ning krediidiandja ei küsinud kostja pangakonto

väljavõtet, on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis kostja

krediidivõimelisuse tema muude kohustuste osas nõuetekohase hoolsusega hindamata.

Kohus on eelpool tuvastanud, et laenuandja võis kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel

rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda

seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks

kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks

midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud

tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

14. Järelmaksulepingu X kohaselt sai kostja kauba maksumusega 1291,97 eurot. Hagiavalduse

kohaselt on kostjalt toimunud laekumisi põhiosa katteks 485,15 eurot ning tasumata on intress

alates 26ndast osamaksest, ehk tasutud on vähemalt 620,34 eurot, ehk lepingu alusel kokku

vähemalt 1105,49 eurot.

15. 11.09.2025 kohtumääruses märkis kohus, kuidas krediidiandja pidi vastutustundlikku

laenamist järgima, ning märkis, et hagejal tuleb teha nõude ümberarvestus ning juhul, kui

lepingu tähtaeg ei ole saabunud, tagasimaksed uuesti määrata. Kohus märkis ka, et hagejal on

õigus esitada hagiavalduse täpsustused ja kõik tõendid 14 päeva jooksul, alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Kohtumäärus on hagejale kättetoimetatud AETis 12.09.2025.

Hageja ei pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid ja ümberarvutusi kohtule esitada.

16. Tulenevalt VÕS § 4033 lg 7 kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Lepingu

sõlmimise ajal oli intressimäär 0,00% ja muid tasusid, sh lepingutasu kostja laenuandjale tasuma

ei pidanud. Kuivõrd hageja on kohtu hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ja hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat võlgnevuse summat ning ei ole

esitanud kohtule täiendavaid selgitusi asjaolude kohta, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded

ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 jätab kohus

menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra, kuna

kostjal menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Nele Seping

Kohtunik