3-25-438/25 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-438

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. novembri 2024. a

otsuse nr 15.3-3.2/705-1 ja 29. jaanuari 2025. a vaideotsuse

nr 15.3-3.6/3 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-

Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 8. detsembril

2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

3-25-438

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 16. septembril 2024 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise

elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 50-54).

2. PPA jättis 7. novembri 2024 otsusega nr 15.3-3.2/705-1 kaebaja tähtajalise

elamisloa taotluse läbi vaatamata (dtl 5-8). PPA tugines välismaalaste seaduse (VMS)

§ 219 lg 1 p-le 6, mille kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus põhjendamatuks

ja jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa

olemasolu Eestis.

3. PPA jättis 29. jaanuari 2025. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/3 kaebaja vaide (dtl 82-

85) rahuldamata (dtl 87-90).

4. Kaebaja esitas 13. veebruaril 2025 Tallinna Halduskohtule hiljem täiendatud

kaebuse PPA 29. jaanuari 2025 vaideotsusele nr 15.3-3.6/3 (dtl 1-2, 34).

5. Tartu Halduskohus võttis 2. aprilli 2025. a määrusega kaebaja kaebuse menetlusse

ning tunnistas vastustajaks PPA (dtl 38-40).

6. PPA esitas 5. mail 2025 vastuse kaebusele (dtl 93-96).

7. Kaebaja esitas 2. juulil 2025 kaebuse muutmise taotluse (dtl 106).

8. Tartu Halduskohus jättis 30. juuli 2025. a määrusega kaebuse muutmise taotluse

rahuldamata (dtl 123-124).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja vaidlustab PPA 7. novembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.2/705-1 ja 29.

jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/3, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

1) Kaebaja leiab, et ta peaks saama elamisloa, sest see on talle eluliselt tähtis. Kaebaja on

avavanglas. Kaebaja ei saa pangakaarti. Pank tahab ID-kaarti või passi, neile ei sobi

väljasõidutunnistus ja kinnipidamisõiend.

2) Kaebaja õpib autokoolis ja soovib saada juhiluba. Aga kaebaja ei saa minna

Transpordiametisse, kuna tal pole Eestis registreerimist. Ta ei saa sellepärast eksamit

sooritada. Vangla dokumentidel pole tähendust, kui Eestis pole sissekirjutust.

3) Kaebaja oli kuritegevusega seotud, aga ta ei taha enam nii elada. Avavanglas on praegu

võimalus oma elu paremaks muuta. Avavanglas on võimalus töötada ja maksta riigivõlad.

4) Kaebaja ei saa kasutada Töötukassa teenuseid, selleks vajalik elamisloa olemasolu. Nende

pakutavad kursused võimaldavad leida hea töökoha, eriti kui on juhiluba. Eelmisel aastal

sooritas kaebaja B1 eksami. Töötukassa pakub kaebajale kursusi B2. Samuti on kaebajal

võimalus saada nõu karjäärispetsialistilt. Kuid teenust ei võimaldata, sest kaebajal puudub

elamisluba.

2(7)

3-25-438

5) PPA kirjutas 7. novembri 2024. a otsuses, et kaebajal pole isiklikku elu, meest ega väikseid

lapsi. Kaebaja lapsed on juba täiskasvanud. Tekib küsimus, et kui kaebajal on mees, kas siis

antakse elamisluba; kas kaebaja peaks teisi lapsi sünnitama. Kaebaja on 51-aastane.

6) Kaebaja on sündinud Eestis, tema ema on sündinud Eestis, tema lapsed on sündinud Eestis.

Kaebajal pole muud kodakondsust. Kaebaja pole kunagi lahkunud teise riiki elama, ta on alati

elanud Eestis.

10. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning nende

tühistamiseks puudub alus. Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) Oluline pole, milline on karistuse kandmise viis, vaid see, et seaduse kohaselt on kaebajal

seaduslik alus riigis viibimiseks olemas (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 5) ning ta ei vaja tähtajalist

elamisluba. Asjaolu, et mitmed asutused väidetavalt (kaebaja ei ole oma väiteid mingilgi viisil

tõendanud) ei aktsepteeri vangla poolt väljastatavat tõendit, mis tegelikkuses on isikut

tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 2 lg 1 ja § 4 lg 1 tähenduses isikut tõendavaks

dokumendiks, ei saa viia selleni, et PPA-l tuleb kaebajale tähtajaline elamisluba seetõttu

väljastada. Vastustajale ei ole kaebuse pinnalt arusaadav, kas kaebaja on selgitanud asutustele

vangla poolt väljastatud tõendi seadusest tulenevat tähendust ja mõju. Kuid nagu öeldud, siis

teiste asutuste teadmatus ei saa tingida PPA otsuste õigusvastasust.

2) Vastustaja mõistab, et kaebajale on nii pangakaart, juhiloa saamine kui ka Töötukassa

teenustele juurdepääsu saamine oluline, kuid tähtajaline elamisluba ei ole selleks vajalik.

Seadusandja on mõelnud ka nende välismaalaste peale, kes viibivad kinnipidamisasutuses.

Seetõttu on vangistusseaduses sätestatud kinnipeetava õigus taotleda kinnipidamise kohta

õiendit, mis on isikut tõendavaks dokumendiks ITDS-s sätestatu kohaselt. PPA väljastab

tähtajalise elamisloa, kui tekib tegelik vajadus selle järgi ning tegelik vajadus tekib siis, kui

kaebajal saab karistus kantud, sest pärast seda ei ole kaebajal enam VMS-s sätestatud

seaduslikku alust riigis viibimiseks. PPA ei ole käesoleval juhul see asutus, kes riivab kaebaja

õiguseid sellega, et jättis kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata.

3) Muuhulgas on kohtupraktikas kinnitamist leidnud, et seadus ei anna PPA-le õigust otsuse

tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole nimetatud VMS § 219 lg 1 p-s 6 ega hinnata

seda, kas taotluse sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist (Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus

haldusasjas nr 3-23-2726, p 11). Antud seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas. PPA ei

saanud kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse puhul jõuda teistsuguse tulemuseni olenemata

kaebaja poolt esitatud põhjendustest, miks talle on tähtajalise elamisloa omamine vajalik.

Vastustaja selgitab, et justnimelt eelneval põhjusel on PPA jätnud kaebaja tähtajalise

elamisloa taotluse läbi vaatamata, sest kaebaja kannab vanglakaristust kinnipidamisasutuses,

mistõttu tal on seaduslik alus riigis viibimiseks.

4) PPA käsitles oma otsuses perekonna- ja eraeluga seonduvat ega soovinud mingilgi moel

viidata, et kui kaebajal oleks pereelu, siis talle antaks tähtajaline elamisluba.

5) Elamisluba on vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib isikul pärast vanglast

vabanemist (pärast karistuse kandmise lõppu), mitte kinnipidamise ajal. Kui isik on

avavanglas, siis ta on endiselt kinnipeetav. Kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba

uuesti, kui ta on vanglast vabanemas.

3(7)

3-25-438

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Vaidluse all on PPA otsuse, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus VMS

§ 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, õiguspärasus. Pooled on erineval seisukohal

küsimuses, kas esineb alus tähtajalise elamisloa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks

olukorras, kus kaebaja kannab karistust kinnipidamisasutuses.

12. Kaebaja on kaebuses toonud välja, et ta on avavanglas, mitte kinnises vanglas ja

seetõttu on talle elamisloa saamine eluliselt tähtis. Seda põhjendab kaebaja sellega, et

ta ei saa pangakaarti, kuna pank ei aktsepteeri kinnipidamisõiendit. Samuti ei saa ta

end Transpordiametis sõidueksamile registreerida ilma sissekirjutuseta. Ka Töötukassa

teenuste kasutamiseks on vajalik elamisluba.

13. VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks

aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus

Eestis viibida. VMS § 43 lg 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava,

vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud

seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis

viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku

alust. VMS § 219 lg 1 p 6 näeb ette, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt

põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata kui välismaalase puhul ei ole nõutav

tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

14. Tartu Ringkonnakohus asus 31. augusti 2023. a otsuses haldusasjas nr 3-22-1330

(p-d 22 ja 30) seisukohale, et VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-le kaalutlusõigust kui

tähtajalise elamisloa taotluse esitanud isikul on seadusest ja kohtuotsusest tulenev

õigus ja kohustus Eestis viibida. Sellisel juhul tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, sest

normis nimetatud eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud

tagajärge kohaldamata või valida selle asemel mõnda muud tagajärge. Ehk teisisõnu,

seadus ei anna PPA-le õigust otsuse tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole

nimetatud VMS § 219 lg 1 p-s 6 ega hinnata seda, kas taotluse sisuline lahendamine

oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamist. Ringkonnakohus rõhutas, et kehtiv õigus on ka selge küsimuses, kas

kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel on elamisluba nõutav. VMS § 43 lg-st 3

tuleneb otsesõnu, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise

seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus (vahetult seadusest ja

kohtulahendist tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea

kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus

seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seadusandja ei ole seejuures eristanud

avavanglas viibivaid kinnipeetavaid ja kinnises vanglas viibivaid kinnipeetavaid. Kuna

kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest tulenev viibimisalus, siis ei ole PPA-l alust

vaadata läbi kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlust.

Eelviidatud seisukohad ühtivad ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 6. novembri 2023. a otsuses asjas nr 5-23-35 (vt p-d 30-31) väljendatuga,

et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus

talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata.

15. Eeltoodud seisukohad VMS normide tõlgendamisel on asjakohased ka praeguses

asjas. Kaebaja viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses ning kuni vabastamiseni ei ole tal

tähtajalise elamisluba Eestis vaja. Vangistuse tähtaeg on ette teada. Seega on ette teada

seegi, millal lõpeb välismaalase seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus

4(7)

3-25-438

viibida Eestis. PPA on tuvastanud (dtl 3) ja ka kaebaja on väitnud, et kaebaja vabaneb

vanglast 14. detsembril 2025 (dtl 128).

16. Kaebaja väidab, et ta ei saa kasutada Eesti Töötukassa teenuseid elamisloa

olemasoluta. Kaebaja viitab sellele, et Eesti Töötukassa pakutavad kursused

võimaldaksid tal leida hea töökoha. Töötukassa pakub eesti keele kursusi, samuti on

võimalus saada nõu karjäärispetsialistilt, kuid teenuseid ilma elamisloata ei

võimaldata. Tööturumeetmete seaduse (TöMS) § 1 lg 2 tähenduses on tööturumeetmed

tööturuteenused ja tööturutoetused. TöMS § 13 lg 2 sätestab, et tööturumeetmed on: 1)

tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest teavitamine; 2) töövahendus; 3)

karjääriteenused; 4) töökeskne nõustamine; 5) oskuste arendamine; 6) ettevõtluse

toetamine; 7) töövalmiduse toetamine; 8) töövõime toetamine; 9) tööle asumise ja tööl

püsimise toetamine; 10) tööturuteenusel osalemise toetamine. TöMS § 3 lg 1 p 2

kohaselt on samas seaduses sätestatud tööturumeetmetele õigus tähtajalise elamisloa

või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel.

17. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 2 lg 2 p 1 ja p 2 kohaselt on selles seaduses

sätestatud töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele õigus 16-aastasel kuni

vanaduspensioniealisel isikul, kes on Eestis elav Eesti kodanik või pikaajalise elaniku

elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane; 2) tähtajalise

elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Kuna kaebajal

ei ole ei Eesti kodanik ega oma ka elamisluba/elamisõigust, siis puudub tal õigus

töövõime hindamisele. Riigil on lai otsustusruum sotsiaalhüvitiste saamise tingimuste

kehtestamisel. Seadusandja ei ole ette näinud töövõime hindamist mittekodanikele või

isikutele, kellel puudub elamisluba/elamisõigus. Pealegi ei ole TVTS § 12 lg 6 järgi

niikuinii õigust töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas. Seega on

kaebajal elamisloa puudumisest sõltumata välistatud töövõimetoetuse saamine.

18. Teenused ja toetused, mille tagamise kohustus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse

§ 28 lg-st 2, s.o õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral –

ei sõltu kohtule teadaolevalt rahvastikuregistrisse elukoha kande tegemise ajast. Abi

liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta

teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi

kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1

sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti

kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval

välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis

elaval välismaalasel. Seadusandja on teinud seega valiku, kellele sotsiaalkaitse on ette

nähtud. Samas ei tähenda see säte seda, et kodakondsusteta/elamisõiguseta isikud

jääksid ilma riigi abita. SÜS § 3 lg 2 kohaselt on igal Eestis viibival isikul seaduses

sätestatud alustel õigus saada vältimatut abi. Sotsiaalhoolekande seaduse § 5 lg 5

kohaselt korraldab ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele vältimatu sotsiaalabi

andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise

ajal viibib.

19. Vastustaja on kohtule esitanud koopia kaebaja väljasõidutunnistusest (dtl 63).

Väljasõidutunnistusel on märgitud kaebaja nimi, isikukood, kinnipeetava

peatumiskoha aadress, asutuse nimi, väljaspool vanglat lubatud viibimise aeg,

väljasõidutunnistuse kehtivuse algus ja lõpp. Samuti on väljasõidutunnistusel kaebaja

5(7)

3-25-438

foto. ITDS § 2 lg 1 kohaselt on isikut tõendav dokument riigiasutuse poolt väljaantud

dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või

näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt

ei sätesta teisiti. ITDS § 4 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või välismaalane võib oma

isikut tõendada ka samas seaduses sätestamata kehtiva dokumendiga, kui dokumenti

on kantud kasutaja nimi, foto või näokujutis, allkiri või allkirjakujutis ja sünniaeg või

isikukood. ITDS § 71 sätestab dokumendikohustuse erisuse, mille kohaselt vanglas

kinni peetaval isikul ei pea olema isikutunnistust, elamisloakaarti ega Eesti Vabariigi

poolt väljaantud reisidokumenti. Kohus nõustub PPA-ga, et vangla poolt väljastatav

tõend on ITDS tähenduses isikut tõendavaks dokumendiks.

20. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et asjaolu, et mitmed asutused ei aktsepteeri

kaebaja sõnade kohaselt vangla poolt väljastatud tõendit, ei saa viia selleni, et PPA-l

tuleb kaebajale tähtajaline elamisluba väljastada. PPA ei pea väljastama elamisluba

põhjusel, et kaebaja saaks läbida kursusi vms. Kuna VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-

le sellises olukorras kaalumisruumi ning näeb ette vaid ühe valiku (taotlus jäetakse läbi

vaatamata), siis on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. PPA-l ei lasunud kohustust

taotlust sisuliselt lahendada ja kaebajat iseloomustavaid andmeid hinnata. Seetõttu ei

oma selle asja lahendamisel tähtsust põhjused, mis kaebaja hinnangul kinnitavad tema

tähtajalise elamisloa vajadust.

21. Kaebaja vajadust tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada ka tema võimalusest

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu ei ole

ennetähtaegse vabastamise eeltingimuseks (vt karistusseadustiku § 76 lg 4). Juhul, kui

kinnipeetavale avaneb võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist elektroonilise

järelevalve kohaldamisega, ei kaota ta õigust elada Eestis. Elektroonilise järelevalve

kohaldamine ei tähenda, et karistus oleks kantud. Muutub üksnes karistuse kandmise

viis. Ka käitumiskontrolli ajal on kinnipeetaval VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev

viibimisõigus.

22. Elamisloa olemasolu võib tõepoolest lihtsustada teatud toimingute tegemist ja

võimaldada juurdepääsu laiemale ringile teenustele. Siiski ei ole seadusandja pidanud

seda oluliseks välismaalase tähtajalise elamisloa menetluses olukorras, kus isikul on

seadusest ja kohtuotsusest tuleneva alus Eestis viibimiseks.

23. PPA otsused ei riiva kaebaja õigust eraelule ega pereelule. PPA seisukohtadest ei

nähtu, et PPA on soovinud viidata, et kui kaebajal oleks pereelu, siis talle antaks

tähtajaline elamisluba. Vastustaja on vaideotsuses õigest märkinud, et PPA ei ole

keeldunud vaide esitajale tähtajalise elamisloa andmisest ehk ei ole võtnud seisukohta

selles, et vaide esitajal ei ole võimalik pärast vanglast vabanemist jääda Eestisse

elama. PPA on rõhutanud, et kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba, kui ta on

vanglast vabanemas. Praeguses asjas vaidlustatud PPA 7. novembri 2024. a otsuse

õiguspärasust saab kohus hinnata üksnes selle haldusakti andmise aja seisuga (HKMS

§ 158 lg 2 teine lause).

24. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 7. novembri 2024. a

otsuse nr 15.3-3.2/705-1 ja 29. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/3 tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks. PPA on õigesti kohaldanud kehtivat õigust kaebaja taotluse läbi

vaatamata jätmise otsuse tegemisel. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on seadusest ja

kohtuotsusest tulenev kohustus ja õigus Eestis viibida. Seetõttu on vaidlustatav PPA otsus

6(7)

3-25-438

õiguspärane ja selle tühistamine ei ole põhjendatud. Elamisluba ei saa anda vaid põhjusel, et

kaebaja arvates on see talle eluliselt tähtis.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

26. Välismaalase Eestis elamise menetlusega seoses isikuandmeid üldjuhul ei avaldata

(VMS § 39 lg 1). Seetõttu peab kohus põhjendatuks otsuse avaldamisel asendada

kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)