3-23-2598/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.11.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-2598

Haldusasi

E.S.kaebus

Sotsiaalkindlustusameti

26.09.2023

otsusele nr P26O-2023-77398 ja 25.10.2023

vaideotsusele nr 5.2-3/37533-2

Menetlusosalised

Kaebaja – E.S., esindaja Merili Piir

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Külli

Vallimäe-Tuberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.01.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.S.apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.S.apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.01.2025 otsus

haldusasjas nr 3-23-2598 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses E.S.nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.12.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-2598

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.S. esitas 16.09.2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme

tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.

2. SKA ei tuvastanud 26.09.2023 otsusega nr P26O-2023-77398 E.S. puude raskusastet, ei

määranud puudega vanaduspensioniealise inimese toetust ega väljastanud puudega isiku

kaarti. SKA tugines otsuse tegemisel puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2

lg-tele 11 ja 2, § 23 lg-tele 1–6 ja 9, § 24 lg-le 1 ning § 71 lg-le 1, samuti sotsiaalministri

määruse nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise kord ja

tähtajad ning selliste harvikhaiguste loetelu, mille puhul makstakse puudega lapse toetust“ § 5

lg-le 1.

Puude raskusastme tuvastamisel võeti aluseks taotluses sisalduvad andmed, tervise

infosüsteemis sisalduvad andmed, perearsti poolt kirjeldatud terviseseisundi andmed ning

SKA ekspertarsti Fred Jädali arvamus. Nende põhjal puude raskusastet ei tuvastatud, sest

terviseseisundist tulenevalt puudub taotlejal vajadus kõrvalabile, juhendamisele või

järelevalvele.

Viimaste terviseandmete alusel elab taotleja esimesel korrusel ning suudab kõndida pausidega

kuni viis kilomeetrit. Poes käib nii jala kui ka autoga. Parem jalg on vasakust lühem, kannab

jalatsis kõrgendust. Kõndimisel on vaevused, valu talla all ja kubeme piirkonnas. Üldseisund

hea. Kõnnib ilma abivahendita. Terviseandmete alusel ei esine regulaarset kõrvalabi ega

juhendamise vajadust vähemalt ühel korral nädalas, samuti ei ilmne igal ööpäeval järelevalve

vajadust.

Puude raskusastme mittetuvastamise tõttu puudub alus taotlejale puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste määramiseks ja puudega isiku kaardi väljastamiseks.

3. E.S. esitas SKA 26.09.2023 otsusele vaide, mille SKA jättis 25.10.2023 vaideotsusega nr

5.2-3/37533-2 rahuldamata. Vaide lahendamisel tugines SKA E.S. vaidele, tervise

infosüsteemi andmetele ning ekspertarstide F. Jädali arvamusele ja Helena Graubergi

täiendavale selgitusele.

Vastavalt PISTS § 2 lg-le 11 tuvastatakse vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadusest sügav, raske või keskmine puude raskusaste. Sama

seaduse § 2 lg 2 kohaselt on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule

iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega;

järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib

tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.

Puude tuvastamine on dokumendipõhine, st tugineb esitatud taotlusel kirjeldatule ja

aktuaalsetele (st mitte vanadele) terviseandmetele, nende alusel annab ekspertarst hinnangu,

millised funktsioonid ja millises ulatuses on püsivalt piirangutega ning selle alusel omakorda,

kas taotleja vajab eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel,

liikumisel ja suhtlemisel. Hinnangu andmisel on määrava tähtsusega raviarstide poolt

objektiviseerivatel uuringutel ja läbivaatusel ning diagnoosiga kinnitatud haigusseisundid.

Ekspertarst F. Jädal tuvastas E.S. taotluse menetlemisel, et aktuaalsetele terviseandmetele

tuginedes puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks. Vaidemenetluse käigus pidas SKA

vajalikuks küsida täiendavat selgitust ekspertarst H. Graubergilt, kes ei pidanud põhjendatuks

varasemat hinnangut muuta. Taotleja liigub, siirdub, seisab ja istub iseseisvalt.

2(6)

3-23-2598

Terviseandmed ei kinnita püsivate piirangute esinemist igapäevaelu põhitoimingute

sooritamisel (hügieenitoimingutel, liikumisel, riietumisel, suhtlemisel ja söömisel).

4. E.S. esitas halduskohtule kaebuse SKA 26.09.2023 otsuse nr P26O-2023-77398 ja

25.10.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/37533-2 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata

kaebaja 16.09.2023 taotlus uuesti läbi.

Kaebajale on eelnevalt SKA 05.11.2013 otsusega määratud keskmine puue ning 21.09.2018

otsusega raske puue. Vaidlustatud 26.09.2023 otsusega jättis vastustaja põhjendamatult puude

tuvastamata. Kaebajal esinevad suures osas samad terviseprobleemid, mis esinesid siis, kui

varasemalt talle puude raskusastmed määrati. SKA otsus on põhjendamispuudustega ning

ekspertarsti arvamuses sisalduvad vormistuslikud probleemid tekitavad kahtluse selle

põhjendatuses.

Otsuses on tuvastatud: kaebajal on sünnist saadik üks jalg teisest lühem; esineb skolioos,

vähene kuni mõõdukas muudatus vaagna, lülisamba ja põlveliigestes, istumisel esineb

uriinileke ning kaebajal on normist kõrgem vererõhk. Seega on vastustaja tuvastanud kaebajal

organismi kõrvalekalded, mis tähendavad puude esinemist.

Kui kaebaja terviseseisund pole muutunud, peab keelduvast haldusaktist arusaadavalt

nähtuma, miks kaebajal puuet enam ei tuvastata. Vastustaja on otsuse tegemisel vääralt

tuginenud vaid viimase viie aasta terviseandmetele. Vastustajal tulnuks võtta aluseks puude

raskusastme määramiste varasemad otsused ja seega arvestada ka nende aluseks olnud

epikriiside/terviseandmetega.

Kaebaja kirjeldas kordusekspertiisi taotluses, kuidas tal on kõndimine raskendatud,

kõndimisel lonkab, tasakaal häiritud, nt tütrele külla minnes liikudes haarab seinast või toetab

mujale, et püsida püsti. Kõndimisel käib tihti paremast jalast "nõks" läbi, ebakindlus,

kukkunud pole. Peamiselt liigub ringi autoga, ka lähedal olevas poes (~500 m) käib peamiselt

autoga ja tavaliselt koos abikaasaga, kes kõndimisel kaebajat toetab. Vastustaja jättis eeltoodu

tähelepanuta, märkides, et kaebaja ei vaja kõrvalist abi. Vastustaja ei ole selgitanud, miks

abikaasa toe kasutamine ei lähe kõrvalise abina arvesse. Vastustaja on jätnud tähelepanuta ka

selle, et kaebajal esineb põhihaigusena polüartoos ja kaasuva haigusena kaelavalu.

Keskmise puude raskusastme tuvastamiseks piisab sellest, et isikul on anatoomilise,

füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle ja sellest

tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta

vähemalt korra nädalas.

PISTS § 1 lg 2 järgi on seaduse eesmärgiks puuetega inimeste iseseisva toimetuleku,

sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise

soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Kaebajal on abivahendina

vaja jalatsikõrgendust. Samuti tekib kaebajal lisakulu sellest, et peab valude tõttu liikumiseks

kasutama autot. Poes käies on kaebaja siiani kasutanud invakohal parkimiseks puudega isiku

kaarti. Võimalus parkida sissepääsu lähedal on kaebajale suureks abiks liikumisel.

Vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendustena üksühele kasutanud ekspertarsti arvamuses

antud hinnangut. Seeläbi on ekspertarsti arvamus muudetud vastustaja otsuse põhjenduseks.

Puude raskusastet ei määra aga mitte ekspertarst, vaid vastustaja.

5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldus- ja vaidemenetluses avaldatud

seisukohtade juurde.

6. Tartu Halduskohus jättis 30.01.2025 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

3(6)

3-23-2598

Kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluses esitasid arvamuse kaks ekspertarsti.

Kohtumenetluse käigus vaatas kaebaja terviseandmed üle veel vastustaja metoodik-

ekspertarst Meris Tammik, kes leidis, et ekspertarstid ei võtnud puude raskusastme

tuvastamisel aluseks vale hindamismetoodikat. Seega on vastustaja kolm ekspertarsti olnud

samal arvamusel, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks. Asjaoludest ei nähtu, et ekspertarstid oleksid jätnud olulised andmed

tähelepanuta.

Ekspertarstid võtavad puude raskusastme tuvastamisel aluseks tervise infosüsteemis olnud

isiku objektiivsed terviseandmed ehk siis need andmed, mida tervishoiuteenuse osutajad on

sinna kandnud. Kui raviarstidel on midagi jäänud tervise infosüsteemi kandmata, siis see on

juba tsiviilõiguslik suhe kaebaja ja raviarsti vahel ja sinna vastustaja sekkuda ei saa.

Vastustajal puudub pädevus nõuda kaebaja ravi- või perearstilt "puuduvate" andmete

registrisse kandmist või taotleda nende täpsustamist. Samuti ei anna haldusorgan raviarstidele

suuniseid, milliseid uuringuid teha ja kuidas haigusjuhtu dokumenteerida.

Eelnev puude raskusaste ei ole aluseks uue otsuse koostamisel ning varasema puude

raskusastme olemasolu põhjal ei saa eeldada, et järgnevatel hindamistel jääb hinnang

muutumatuks. Puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda haigusest tervenemist.

Ravimite tarvitamise vajadus või arstivisiitidel käimise vajadus ei samastu püsiva iseloomuga

piirangutega igapäevategevustel ja ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. E.S. palub apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 30.01.2025 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohus jättis asja lahendamisel analüüsimata kaebuses ja kaebaja 08.12.2024 seisukohas

esitatud väited ja tõendid, tuginedes põhjendamatult vaid asjaolule, et kaebaja puude osas on

juba 3 ekspertarsti oma seisukoha öelnud.

Vastustaja pole haldus-, vaide- ega kohtumenetluses esitanud põhjendusi, miks kaebajal enam

puuet ei tuvastatud. Halduskohus on sarnaselt vastustajale otsuses märkinud, et kui kaebaja

terviseseisund muutub, on tal õigus esitada uus taotlus puude tuvastamiseks. Samas pole keegi

kaebajale selgitanud, millisel juhul oleks tal alus esitada uus puude raskusastme tuvastamise

taotlus. Ka kohtuotsus on vastavas osas põhjendamispuudustega. Kaebaja on pandud

olukorda, kus ta peab üle kuu esitama uue taotluse, lootes, et see satub nende ekspertarstide

kätte, kes talle kunagi puude raskusastme määrasid, või isiku kätte, kes põhjendab ära, miks ei

saa kaebajal puuet enam tuvastada.

Kohus on lahendis tsiteerinud vastustaja väiteid ning jätnud tuvastamata, millise metoodikaga

on vastustaja oma seisukohani jõudnud. Halduskohus oleks pidanud andma kaebajale

võimaluse esitada metoodik-ekspertarsti seisukohale oma vastuväited. Jättes selle tegemata, ei

saanud halduskohus metoodik-ekspertarsti seisukohta kaebaja kahjuks tõlgendada.

Jääb arusaamatuks, millel põhineb halduskohtu järeldus, et ekspertarstide arvamustes

vastuolusid ei esine.

Halduskohus jättis arvestamata Riigikohtu 20.06.2022 otsusega nr 3-20-2474, kus leiti, et

vajaduse korral tuleb vaadata ka enam kui viie aasta taguseid tervise infosüsteemi andmeid.

Halduskohus tugines otsuses vääralt tööealisel inimesel puude raskusastme tuvastamise

normidele.

4(6)

3-23-2598

8. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlus puudub, et kaebajal on eelnevalt SKA 05.11.2013 otsusega tuvastatud keskmine

puue ning 21.09.2018 otsusega raske puue. Mõlemal puhul leidis SKA, et kaebajal on

liikumisfunktsiooni kõrvalekalle ning ta vajab vähemalt osalist kõrvalabi.

Vaidlust pole ka selles, et kaebaja tervislikus seisundis pole peale 21.09.2018 otsuse tegemist

toimunud positiivseid muutusi, mis võiksid selgitada puude tuvastamata jätmist SKA

26.09.2023 otsusega. Kaebajal on üks jalg teisest lühem ning ta kannab välitingimustes

liikudes jalatsis kõrgendust. Samuti on tal muid terviseprobleeme.

Eelnevat silmas pidades on kaebaja nõutus mõistetav. SKA 26.09.2023 otsusest ega

25.10.2023 vaideotsusest ei selgu, mis on võrreldes 2018. a seisuga muutunud. Eelnev

põhjendamispuudus pole aga kaebuse rahuldamiseks piisav, kui selgub, et SKA 26.09.2023

otsus on sisuliselt õiguspärane. Varasemad otsused ei ole SKA-le siduvad.

10. Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni

kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega

tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). PISTS-i alusel

tuvastatakse vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve

vajadusest keskmine puude raskusaste, kui inimene oma anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu vajab regulaarset

kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg

11 p 3). Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime

söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega (PISTS §

2 lg 2). Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse inimese terviseseisundit,

tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese

eakohasest abivajadusest, kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb inimesel tehniliste

abivahendite kasutamisele vaatamata, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu

korral selles ettenähtud tegevusi (PISTS § 23 lg 6) (Tln RKK 31.01.2023 otsus nr 3-21-2871).

Kaebajal on liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, kuid ainuüksi sellest puude tuvastamiseks ei

piisa. Oluline on teha kindlaks kõrvalabi vajadus vähemalt korra nädalas. Seejuures peab

kõrvalabi vajadus olema suurem inimese eakohasest abivajadusest. Abivahendi (jalatsi

kõrgendus) või sõiduauto kasutamine ei ole käsitatav kõrvalabina.

11. Kaebaja esitas 16.09.2023 SKA-le puude tuvastamise taotluse ning märkis seal, et ei vaja

kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel ega suhtlemisel. Samuti ei

toonud kaebaja taotluses välja, et ta vajab juhendamist või järelevalvet. Taotluse kohaselt

kasutab kaebaja abivahendina jalatsis kõrgendust ning sellest on abi. Kaupluses, arsti juures

või apteegis käimine raskusi ei valmista.

Ekspertarst F. Jädal tutvus kaebaja taotlusega ning tervise infosüsteemis sisalduvate

andmetega ning järeldas, et kaebajal puudub kõrvalabi vajadus. SKA jättis ekspertarsti

järeldusele tuginedes kaebajal puude raskusastme tuvastamata. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga ning leiab, et puudusid andmed, mille põhjal oleks pidanud asuma seisukohale, et

kaebaja vajab liikumisfunktsiooni kõrvalekalde tõttu kõrvalabi vähemalt korra nädalas.

Kaebaja taotlus ning tervise infosüsteemis sisalduvad andmed näitasid pigem seda, et kaebaja

saab igapäevaste toimingutega eakohaselt iseseisvalt hakkama.

12. Vaidemenetluses esitas kaebaja küll SKA 26.09.2023 otsusele vastuväiteid, kuid ei

konkretiseerinud kõrvalabi vajadust. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, et tõenda

5(6)

3-23-2598

kõrvalabi vajadust jalatsi kõrgenduse kasutamine või asjaolu, et autoga liikumine on kergem.

Usutavasti on paljudel kaebajaga sama väärikas vanuses isikutel raskusi liikumisega, kuid see

ei tähenda automaatselt vähemalt keskmise puude olemasolu. Valu liikumisel ei tähenda

kaebaja puhul samuti kõrvalabi vajadust, sest kõrvalabi olemasolu ei leevenda valu, vaid

selleks tuleb kasutada vastavaid ravimeid. Kaebaja ei ole väitnud, et valu tõttu ei ole tal

võimalik endal liikuda ning ta peab seetõttu kasutama kõrvalist abi.

Asjakohatu polnud vastustaja tuginemine nt sellele, et kaebaja elab esimesel korrusel.

Seejuures polnud määrav see fakt iseenesest, vaid kaebaja võimekus oma elukohale iseseisvalt

juurde pääseda. Õigusvastane polnud tugineda ka muudele kaebaja iseseisvat toimetulekut

kirjeldavatele näitajatele, sh eriarstile antud selgitus, et kaebaja suudab pausidega liikuda

umbes viis kilomeetrit.

Ekspertarst H. Grauberg on vaides sisalduvaid seisukohti hinnanud ning leidnud, et kõik

tervise infosüsteemi kantud diagnoosid on SKA 26.09.2023 otsuses õigesti arvesse võetud.

Ringkonnakohus selgitab, et oluline ei ole arvestada kõigi kaebaja tervisemurdega, vaid ainult

nendega, mis võivad tekitada erinevates funktsioonides selliseid kõrvalekaldeid, mis toovad

kaasa vajaduse täiendavaks kõrvalabiks, juhendamiseks või järelevalveks.

13. Eelnevatel põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata. Halduskohtu otsuses sisalduvad põhjendamispuudused ei too kaasa selle otsuse

tühistamist.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

15. Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada kohtuotsuse

avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)