2-24-10349/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Mati Maksing, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

04.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-10349

Kohtuasi

X.G avaldus K.O vastu alaealise lapse W.I suhtes

ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, alternatiivselt

otsustusõiguse

saamiseks

ja

suhtlemiskorra

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02. juuli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X.G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X.G (isikukood XXX)

Puudutatud isikud

I. W.I (isikukood XXX), RÕA korras määratud

esindaja vandeadvokaat Kristi Haas

II. K.O (sünniaeg XXX.XX.XXXX; elukoht XXX)

Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Kesklinna Valitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 02.07.2025 määrus jätta muutmata.

2. X.G määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, va puudutatud isikule I

RÕA korras määratud esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.G (ema) esitas 8. juulil 2024 Harju Maakohtule avalduse K.O (isa) vastu alaealise lapse

W.I (laps) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks.

Kohus võttis avalduse menetlusse 26. juuli 2024.

Isa on 9. jaanuaril 2025 kohtule teatanud, et Saksamaa kohus menetleb lapse hooldusõiguse

küsimust ning leiab, et Eestil ei ole alluvust käesolevat asja lahendada, sest laps on

Saksamaal.

Ema leiab 14. jaanuaril 2025 ja 4. juuni 2025 esitatud seisukohas, et kuna lapse harilik

viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal Eestis, on Eestil kohtualluvus ning vanemate

hooldusõiguse vaidlus tuleb lahenda Eesti kohtus.

Ema toob välja, et lapse saamine oli ema ja isa vastastikune soov, kuid vanemad ei elanud

kunagi koos. Lapse põhiline hooldaja oli ema. Isa külastas last pisteliselt ning tema roll oli

emotsionaalne. Bioloogilise isa staatus tagas isale Saksamaal elamisloa. Isa on olnud algusest

peale teadlik ema soovist laps Eestisse tulla.

Lapsel on olnud tihe seotus Eestiga. Ema on käinud lapsega periooditi Eestis, mis isale sobis

kuni maini 2021. Seejärel polnud isa enam nõus lapse Eestisse toomisega, mistõttu toimus

jaanuaris 2022 Saksamaal esimene kohtuvaidlus. Vanemad tegid juulis 2022 kokkuleppe,

millega kinnitati 50/50 lapse viibimine kummagi vanemaga. Laps viibis kaks nädalat Eestis ja

kaks nädalat Saksamaal. Laps käis Tallinnas lasteaias, huvikoolis, suhtles vanavanematega

jne. Laps on Eesti kodanik, kellel on tugevad Eesti juured. Lapsel on siin sõbrad ja sugulased,

kellega ta soovib koos aega veeta. Lapsel on Eestiga tugev seotus.

Lapsele määratud esindaja esitas kohtule seisukoha 2. juuli 2025. Esindaja leiab, et kuna lapse

harilik viibimiskoht on endiselt Saksamaal ning vanemad pole seda kokkuleppel muutunud,

puudub Eestis kohtul alluvus asja lahendada.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis määrusega avalduse läbi vaatamata.

3. Määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et avalduse esitamise hetkel 08. juulil 2024 oli

lapse harilik viibimiskoht Brüssel II bis määruse artikkel 7 punkt 1 mõttes Saksamaal. Brüssel

II bis artikkel 18 sätestab, et kui liikmesriigi kohtu poole pöördutakse asjas, mille sisuline

arutamine ei ole käesoleva määruse kohaselt tema kohtu alluvuses ning mille sisuline

arutamine on käesoleva määruse alusel mõne teise liikmesriigi kohtu kohtualluvuses, teatab ta

omal algatusel, et tal ei ole selles asjas kohtualluvust.

4. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lapse harilik viibimiskoht oli 8. juulil 2024 Saksamaal.

Brüssel II bis artikkel 7 lg 1 järgi tulnuks käesolev avaldus esitada järelikult Saksamaa

kohtule. Seetõttu ei allu asja lahendamine Eesti kohtule, mistõttu tuleb esitatud avaldus jätta

TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas määruskaebuse ja selle täienduse, milles palub maakohtu määruse tühistada

ja vaadata avaldaja avaldus läbi Eesti Vabariigi kohtus.

6. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on lapse kui Eesti kodaniku parimates huvides tema

hooldusõiguse kohtuvaidlus läbi viia Eestis, kus tema identiteet ja rahvuslik kuuluvus on

paremini mõistetud ja väärtustatud kui Saksamaal. Laps on emaga elanud Eestis üle kahe

aasta, siin on tema Tallinna kodu ja sõbrad ning maakodud vanavanemate juures. Laps on

Saksamaal väljasõiduõiguseta Eestisse kinni alates detsembrist. Põhjendatakse seda

röövsüüdistusega. Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktika järgi tuleb hariliku viibimiskoha

hindamisel arvestada lapse tegelikku elu- ja sotsiaalset keskkonda, mitte pelgalt formaalset

elukoha registreeringut või varasemat elukohta sünnijärgselt. Euroopa Kohus on rõhutanud, et

lapse harilik viibimiskoht sõltub konkreetsetest asjaoludest ja sotsiaalsest integratsioonist,

mitte üksnes formaalsetest registreeringutest (vt nt kohtuasi C-523/07). Kohus pole

arvestanud, et vanemate 2022 kokkuleppe kohaselt oli lapse elukoht võrdselt mõlema vanema

kodus, mistõttu W.I viibis regulaarselt Eestis. Kokkuleppes puudub viide lapse alalise elukoha

seotusest Saksamaaga. Kuna harilik viibimiskoht on faktiküsimus ja laps oli avalduse

esitamise ajal Eestis, tuleb kohtualluvus määrata Eesti kasuks. Kohus tugines Brüssel II bis

määruse (2019/1111/EL) artikli 7 lg-le 1 ja leidis, et lapse harilik viibimiskoht oli avalduse

esitamise ajal Saksamaal. Kuid see järeldus on ühepoolne ja põhineb ekslikult eeldusel, et

lapse viibimine Eestis oli ajutine.

7. Puudutatud isiku I RÕA korras esindaja seisukoha järgi tuleb määruskaebus jätta

rahuldamata. X.G lähtub oma määruskaebuses seisukohast, et kohtusse avalduse esitamise

ajal, so 08.07.2024, oli W.I harilik viibimiskoht Eestis, kuna laps viibis vastavalt

vanematevahelisele kokkuleppele sellel ajal suhtluskorra alusel emaga Eestis. Asjaolu, et laps

viibis avalduse esitamise ajal vanematevahelisel kokkuleppel Eestis, ei muuda lapse harilikku

viibimiskohta Eesti Vabariigiks. W.I on sündinud Eestis, tema vanemad on ühiselt last

kasvatanud Saksamaa Liitvabariigis ning laps on veetnud oma elu kuni lapsevanemate

suhtluskorra kokkuleppeni 2022. aastal Saksamaal. Lisaks eeltoodule tuvastati lapse harilik

viibimiskoht tsiviilasjas nr 2-24-11930, kus leiti põhjendatult, et lapse hariliku viibimiskoha

riigiks on Saksamaa Liitvabariik, mistõttu ei saa olla ka käesolevas vaidluses lapse harilikus

viibimiskohas eraldi küsimust. Tuginedes eeltoodule ning Euroopa Kohtu 08. juuni 2017.

aasta otsusele kohutuasjas nr C-111/17, olen seisukohal, et olukorras, kus lapseröövi

menetluses on tuvastatud lapse harilik viibimiskoht ning vanemad ei ole käesolevaks ajaks

kokkuleppel lapse harilikku viibimiskoha riiki muutnud, on lapsega seotud hooldusõiguslikke

küsimusi pädev lahendama lapse hariliku viibimiskoha riigi kohtusüsteem. Haagi lapseröövi

konventsiooni alusel läbiviidava menetluse eesmärgiks on määrata riik, kellel on kohtualluvus

lapsevanemate vahelisi hooldusõiguse küsimusi menetleda. Leian jätkuvalt, et Harju

Maakohtu 02.07.2025 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning X.G määruskaebus ei kuulu

rahuldamisele.

8. KOV arvamuse järgi põhjusel, et lapse W.I viibimis- ja elukoht on Saksamaa, puudub

Tallinna linnal võimalus hinnata lapse elutingimusi ja abivajadust, sh vanemlikku hoolitsust.

Lähtudes eeltoodust ei toeta Tallinna linn lapse ema taotlust, sest Tallinna linna ja

Sotsiaalkindlustusameti kaudu lapse arvamuse ja parimate huvide välja selgitamine ei ole

menetluslikult otstarbekas, kuna rahvusvaheline lastekaitsemenetlus on liigselt ajakulukas

ning lapse arvamuse väljaselgitamine peaks toimuma Saksamaal, kus on lapse viibimiskoht.

Rahvusvahelise lapseröövi menetluse raames on kindlaks tehtud lapse harilik viibimiskoht

ning vanemate vahel ei ole saavutatud kokkulepet selle riigi muutmise osas.

9. Lapse isa arvamuse kohaselt on W.I alaline elukoht on alati olnud Saksamaal ega ole

alates tema sünnist muutunud. Nii 2022. aasta kui ka 2025. aasta kohtuotsused kinnitavad

seda üheselt, kuna Saksa kohus on ennast alati pädevaks pidanud. Lisaks käib poeg alates

2025. aasta augustist Saksamaal koolis – see on veel üks paljudest asjaoludest, mis tõendavad

W.I tugevat seotust Saksamaaga. Ema esitatud argumendid ei ole ei veenvad ega tõendatud,

sest ta tugineb üksnes tunnetele ja hoiakutele, esitades neid ilma Saksamaad arvestamata ja

ilma tõendeid esitamata. Isa leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

vaidlustatud määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ja 6

käesolevas lahendis neid pikemalt ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

12. Eesti Vabariigi kohtu pädevuse kindlakstegemiseks oli oluline tuvastada, kas lapse harilik

viibimiskoht oli ema avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.

13. Maakohus tuvastas, et lapse harilik viibimiskoht ei olnud avalduse esitamise ajal Eesti

Vabariigis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, maakohtu lahend asja

läbivaatamata jätmiseks on õige. Asjaolu, et laps viibis isa nõusolekul Eestis ei tõenda seda, et

lapse harilik viibimiskoht oli Eesti Vabariigis. Kuna lapsel ei saa olla mitut harilikku

viibimiskohta, ei võinud maakohus lähtuda kohtualluvuse kindlakstegemisel lapse ajutisest

elukohast. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse

autonoomse mõistena ning lapse hariliku viibimiskoha määratlus ei sõltu riigisisesest

õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega tingimata siduda lapse vanema elukohaga.

Lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi nii Brüsseli II bis määruse kui ka Haagi 25.

oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni

(Haagi 1980. a konventsioon) kohaselt peab kindlaks määrama asjaolude järgi, mille alusel

saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud.

14. Lisaks on lapse harilik viibimiskoht tuvastatud tsiviilasjas nr 2-24-11930, kus menetleti

lapseröövi küsimust. Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumist Saksamaa Liitvabariigi

keskasutuse kaudu saabus K.O taotlus alaealise lapse W.I tagastamiseks Haagi 25.10.1980

rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN)

2019/1111 alusel. Maakohus tegi selles asjas 07.10.2024 lõpplahendi, mille järgi rahuldati

K.O taotlus alaealise lapse W.I tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi

suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel ning

määrati tagastada laps W.I Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel Saksamaa Liitvabariiki.

Tallinna Ringkonnakohus tegi 22.11.2024 määruse, milles tühistas Harju Maakohtu

07.10.2024 määruse punkti 4.1 ja määras kohtumääruse täitmiseks sunnivahendid, muutis

Harju Maakohtu 07.10.2024 määruse põhjendusi, jättes muus osas määruse resolutsiooni

muutmata.

15. Asjas puudub vaidlus, et laps viibib väljasõiduõiguseta Saksamaa Liitvabariigis alates

2024.a detsembrist.

Menetluskulude jaotus

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad avaldaja ja puudutatud isiku II

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda. Lapsele määratud esindaja

apellatsiooniastme menetluskulud jäävad riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)