2-24-18490/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Geidi Sile

Kohtuasja number

2-24-18490

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. november 2025, Tallinn

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagiavaldus A Vi vastu rahalises

nõudes

Tsiviilasja hind

3131,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

esindaja A-L V

Kostja: A V (isikukood xxx)

Asja läbivaatamise viis

kirjalik (liht)menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõudest (50 eurot) loobumine ja

lõpetada selle nõude osas menetlus.

2. Rahuldada B2 Impact OÜ hagiavaldus A Vi vastu osaliselt. Jätta rahuldamata

lepingujärgse intressi ja lepingujärgse viivise tasumise nõue.

3. Mõista A Vilt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 2000 eurot, seadusjärgne intress

27,40 eurot ja 04.07.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 376,73 eurot.

4. Jätta maakohtu menetluskuludest 77% kostja kanda ja 23% hageja kanda.

5. Mõista A Vilt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 323,40 eurot. Kostjal tuleb

välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes ja maakohus

edasikaebamise luba ei anna. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada

apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning

ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit

(TsMS § 637 lg 21).

2-24-18490

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. xxx ja kostja sõlmisid 04.08.2023 krediidikontolepingu nr xxx, mille alusel sai kostja

krediiti 2000 eurot. Kostja kohustus igakuiselt tasuma vähemalt krediidiandja poolt

väljastatud arvel märgitud miinimumosamakse. Kasutusele võetud limiidi tagastamine

toimus arvete alusel igakuiste minimaalsete kuumaksetena, mis koosnevad põhiosast,

intressidest ja kokkulepitud tasudest. Personaalne kuumakse arvutatakse pärast iga

krediidi summa väljamakset, lähtudes sellest, et kasutusele võetud limiit tuleb tagastada

60 kuu jooksul. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ega teinud ühtegi

tagasimakset. Krediidiandja saatis 16.11.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate ning

andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 06.12.2023. Kostja

võlgnevust ei tasunud, mistõttu loeti leping üles öelduks 07.12.2023. Krediidiandja

loovutas nõude hagejale, nõude loovutamisest on kostjat teavitatud.

2. Hageja nõuab põhivõla summas 2000 eurot, intressi 274,77 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 806,74 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot tasumist. Viivisemääraks on

hageja arvestanud 40,44% aastas. Kostja ei ole teinud ühtegi tagasimakset.

3. Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte. Kostja hagile ei vastanud.

4. Maakohus selgitas menetlusosalistele kohalduvat õigust ning tegi 18.06.2025 hagejale

ettepaneku selgitada ja tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kostjale

laenu väljastamisel.

5. Hagiavalduse ning tõendite kohaselt lähtus esialgne krediidiandja kostja esitatud

taotlusest, kontrollis maksehäirete puudumist ja tegi päringu Eesti pensionikeskusesse.

Krediidiandja veendus selle põhjal, et kostja suudab täita igakuiselt 79,88 euro suurust

kohustust. Kostja kontoväljavõtet krediidi väljastamisel ei kontrollitud.

6. Hageja esitas 04.07.2025 andmed ja taotluse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale,

et kostjale laenu andmisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul

nõuab hageja põhivõla summas 2000 eurot, intressi 27,40 eurot, seadusjärgse viivise

376,73 eurot ja sissenõudmiskulude 50 eurot tasumist.

7. Kohus andis 18.09.2025 hagejale tähtaja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude

täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja teatas kohtule 30.09.2025, et loobub

sissenõudmiskulude hüvitamise nõudest.

2/6

2-24-18490

8. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust

(420 eurot). Hageja taotleb kostja kohustamist tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

viivist. Kostja menetluses ei osalenud ning tal menetluskulusid tekkinud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2000 eurot,

04.07.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 376,73 eurot ja seadusjärgse intressi

27,40 eurot. Hageja lepingujärgse intressi ja viivise tasumise nõuded jäävad rahuldamata,

kuna kostjale krediidi võimaldamisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus

võtab vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõudest loobumise ja lõpetab selle nõude

menetluse.

10. Krediidiandja ja kostja sõlmisid 04.08.2023 krediidikontolepingu nr xxx, mille alusel sai

kostja 2000 eurot krediiti (dtl 69-98). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg

1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

11. Laen on kostjale välja makstud 04.08.2023 (dtl 99). Lepingu üldtingimuste punkti 11.1

kohaselt tuli laen tagastada vastavalt arvetele. Igakuise arve miinimumsumma arvutati

pärast iga krediidi summa väljamakset, lähtudes sellest, et kasutusele võetud limiit tuleb

tagastada 60 kuu jooksul.

12. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 31.05.2023 seisuga krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr

16,72% (kohaldus alates 01.07.2023 väljastatud laenudele). VÕS § 4062 lg 1 esimeses

lauses kehtestatud piirmääraks kolmanda lepingu sõlmimise ajal oli seega 3 * 16,72% =

50,16%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 49,67% (dtl 93). Sarnase tulemuse (48,84%) annab

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator.

Maakohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

13. Kostja ei ole teinud ühtegi tagasimakset. Hageja nõuab esmajärjekorras põhivõla (2000

eurot), intressi (274,77 eurot), sissenõudmiskulude (50 eurot) ja viivise tasumist (806,74

eurot).

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

15. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et

tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist

veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab

tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

16. Kohus selgitas 18.06.2025 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest

nähtub, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud

kohustused ning neid asjaolusid tõendada.

17. Hagiavaldusest ja kohtule esitatud tõenditest ilmneb, et lepingu sõlmimise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

3/6

2-24-18490

17.1.

Hageja selgituse kohaselt lähtus krediidiandja kostja taotlustest kontrollis

maksehäirete puudumist ja tegi päringu Eesti pensionikeskusesse.

Krediidiandja veendus selles, et kostjal maksehäired puudusid. Kostja

sissetulekuks loeti 1246 eurot ning seda kontrolliti Pensioniregistrist. Kuna

kostja poolt avaldatud ülalpeetavate arv oli 1, siis arvestas krediidiandja

ülalpeetava kohta 100 eurot. Kostja majapidamiskuludeks arvestati 500 eurot.

Kostja kohustuste kindlaksmääramisel arvestati üksnes kostja avaldust selle

kohta, et ta kulud piirduvad 600 euroga. Vaba raha jäägiks kujunes 46 eurot.

17.2.

Kirjeldatut ei saa pidada piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi

lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija

krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet.

17.3.

Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu

andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus,

tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest

nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja

väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust.

17.4.

Kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui

muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda

laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd need ei

anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud teave“

KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid

järeldusi tarbija sissetulekute või kohustuste suuruse kohta.

17.5.

Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega

hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane

hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi

ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS §

4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

19. Hageja esitas 01.07.2025 vastuse kohtunõudele, mille kohaselt ei ole kostja ühtegi

tagasimakset teinud. Hageja esitas 04.07.2025 oma nõude alternatiivse arvestuse juhuks,

4/6

2-24-18490

kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.

Kostja sai 2000 eurot laenu ega ole tagasimakseid teinud. Kostja poolt tagastamata

põhiosa on 2000 eurot.

20. Maakohus mõistab VÕS § 108 lg 1 ja pooltevahelise lepingu alusel kostjalt välja tasumata

põhivõla 2000 eurot. Lepingu ülesütlemine 16.11.2023 avaldusega oli kehtiv, kuna kostja

oli selleks ajaks viivituses enam kui kolme lepingujärgse osamakse tegemisega ning talle

anti vähemalt kahe nädala pikkune täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks (lepingu p

15.1.5).

21. Maakohus mõistab kostjalt välja intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras perioodi

04.08.2023 kuni 06.12.2023 eest (125 päeva) summas 27,40 eurot. VÕS § 94 lg 1 järgne

intressimäär sel perioodil oli 4% aastas. Arvestuse aluseks olev tehe on järgmine: 2000 *

4/365% * 125 = 2000 * 0,010959% * 125 = 27,375 eurot.

22. Lisaks põhivõlale ja intressile mõistab maakohus kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 07.12.2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast)

vastavalt hageja taotlusele. Nõude ümberarvestuse esitamise seisuga oli sissenõutavaks

muutunud viivise summa 376,73 eurot. Maakohus ei tuvastanud hageja viivisearvestuses

(dtl 122) vigu.

23. Kostja oli 2000 euro suuruse põhivõla tasumisega viivitanud nõude ümberarvestuse

esitamise ajaks 576 päeva, seadusjärgne viivisemäär perioodil 07.12.2023 kuni 31.12.2023

oli 12% aastas (2000 * 12/365% * 25 = 16,44), viivisemäär perioodil 01.01.2024 kuni

30.06.2024 oli 12,5% aastas (2000 * 12,5/365% * 182 = 124,32), viivisemäär perioodil

01.07.2024 kuni

31.12.2024 oli 12,25% aastas (2000 * 12,25/365% * 184 = 123,17), viivisemäär perioodil

01.01.2025 kuni 30.06.2025 oli 11,15% aastas (2000 * 11,15/365% * 181 = 110,58) ja

viivisemäär perioodil 01.07.2025 kuni 04.07.2025 oli 10,15% (2000 * 10,15/365% * 4 =

2,22).

24. Hageja on ühtlasi esitanud sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Hageja nõuab VÕS §

1132 lg 2 alusel pärast lepingu ülesütlemist saadetud nõudekirjade ja täiendavate kulutuste

eest sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostjale

saadetud korduvalt meeldetuletus- ja nõudekirju elektronposti teel (täpsemalt saadeti

kirjad 07.12.2023, 4.12.2023, 21.12.2023 ja 28.12.2023.). Lisaks sellele tekkisid hagejal

seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused seoses võlamenetleja töö,

andmebaasi haldamise, võlgniku andmete kaitsmise jms. Kohus andis hagejale tähtaja

sissenõudmiskulude hüvitamise nõude täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks kuni

22.10.2025. Kohtule ei ole esitatud kirju ega tõendeid võlgnevuse sissenõudmisega tehtud

kulutuste kohta. Hageja teatas 30.09.2025 kohtule, et loobub sissenõudmiskulude

hüvitamise nõudest. Kohus võtab nõudest loobumise vastu ja lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 3

alusel sissenõudmiskulude hüvitamise nõude menetluse.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

25. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks

on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

26. Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt

põhivõla tasumist summas 2000 eurot, intressi 274,77 eurot, viivist 806,74 eurot ja

sissenõudmiskulusid 50 eurot. Maakohus mõistab kostjalt välja tasumata põhivõla 2000

eurot, 04.07.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 376,73 eurot ja seadusjärgse

5/6

2-24-18490

intressi 27,40 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on ligikaudu 77% (arvestuse aluseks olev

tehe: 2404,13 / 3131,51 * 100% = 76,77%). Seega jäävad menetluskulud 77% ulatuses

kostja kanda ning 23% ulatuses hageja kanda.

27. Hageja on taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist summas 420 eurot (hagi

esitamisel tasutud riigilõiv).

28. Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv vastab hagi hinnale (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1

koosmõjus). Kohus määrab hageja menetluskulude suuruseks 420 eurot.

29. Kohus jättis menetluskuludest 77% kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja 0,77 * 420 = 323,40 eurot. Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei ole tal

saanud tekkida menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista ning kohus hagejalt kostja

kasuks midagi välja ei mõista.

30. Kostjal tuleb hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Geidi Sile kohtunik

6/6