3-25-891/10 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-891

Määruse kuupäev

31. oktoober 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i kaebus hüvitada Tartu Vangla tekitatud mittevaraline

kahju, tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus seoses

tema pöördumistele nr 1-13/24/481-1, nr 2-3/24/2600-1 ja nr 2-

2/2-25/1028-3 vastamisega ja kohustada Tartu Vanglat alustama

menetlust ametniku suhtes

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus osaliselt, s.o hüvitamiskaebuse osas.

2. Tagastada X.X.-i kaebus ülejäänud osas.

3. Jätta X.X.-i taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Jätta X.X.-i riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

5. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi

tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 4 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinnipeetav X.X. (kaebaja) esitas 4. aprillil 2025 Tartu Halduskohtule

kaebuse, mille kohaselt pöördus ta vangla poole ja siis Justiits- ja Digiministeeriumisse ka.

Sealt saadeti jälle vanglale, kuid vangla andis vastuse, et midagi ei tee. Kaebaja soovib, et

kohus nõuaks vanglalt materjalid, mis on seotud 3. märtsi 2025. a dokumendi nr 2-2/2-

25/1028-2 ja varem esitatud dokumentidega nr 2-3/24/2600 ja nr 1-13/24/481.

Kaebaja taotleb kaebuses riigilõivu tasumisest vabastust ja soovib advokaati.

2. Kohus jättis 3. oktoobri 2025. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta ja andis kaebajale

kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kohus leidis, et kaebus ei vasta

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 1 p-des 5-7 sätestatud nõuetele. Kaebajal

tuli selgelt välja tuua, millise nõude ta Tartu Vangla vastu esitab vastavalt HKMS § 37 lg-le 2

ning põhistada oma õiguste riivet ehk kaebust faktiliselt põhjendada.

3-25-891

3. Kaebaja esitas 10. oktoobril 2025 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et

vaidlus puudutab vanglaametnikku, kes töötas kontaktisikuna ja hiljem üksuse juhina.

Ametniku käitumise tunnistasid kohtud mitu korda õigusvastaseks, kuid vangla hoiab teda

ikka tööl. Kaebaja hinnangul on see lubamatu olukord ja vangla käitub seadusevastaselt, kui

koondab 150-200 ametnikku, kes on ausad ja korralikud, kuid rikkuja jätab tööle. Kaebaja

jääb ministeeriumile ja vanglale esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja palub tuvastada vangla

tegevuse õigusvastasus ja kinnitada kohtul, et tal on õigus.

4. Tartu Vangla edastas vastusena kohtunõudele asjakohased menetlusdokumendid, millest

nähtub järgnev kohtueelse menetluse käik.

4.1.

X.X. esitas Tartu Vanglale 11. augustil 2024 märgukirja, vaide ja kahjunõudena

pealkirjastatud avalduse nr 1-13/24/481-1, milles nõudis alandava käitumise eest 10 000

eurot. Vangla õigusvastane tegevus seisneb kinnipeetava arvates asjaolus, et vaatamata

kohtuasjadele, milles kohtud rahuldasid tema kaebused, jätkas vanglaametnik J. Rammo tööd

juhtkonnas. J. Rammo oli sel ajal, kui kaebuste aluseks olnud rikkumised toimusid, J.

Kolensikovi kontaktisik. Kinnipeetav küsis avalduses, mis eeskuju vangla talle pakub. X.X.-i

hinnangul alandab vangla teda ja selline käitumine on vastuolus vangistusseaduse,

vanglateenistuja eetikakoodeksi ja avaliku teenistuse seadusega.

Tartu Vangla tõlgendas kinnipeetava 11. augusti 2024. a avaldust kahju hüvitamise taotlusena

ning jättis selle 29. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/481-2 rahuldamata. Vangla viitas

justiitsministri 6. detsembri 2001. a määrusega nr 87 vastu võetud „Tartu Vangla

põhimääruse“ § 3 lg 2 p-le 3 ja märkis, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda

konkreetse vanglaametniku koondamist. Vangla selgitas otsuses, et kui kinnipeetav leiab, et

konkreetse vanglaametniku käitumine või tegevus on tema suhtes olnud väärikust alandav,

siis peab ta vaidlustama konkreetset vangla tegevust või tegevusetust. Pelgalt asjaolu, et

konkreetne vanglaametnik ei osutunud üheks isikuks, kes koondati, ei saa kuidagi rikkuda

kinnipeetava õigusi. Sellest tulenevalt ei saanud ametniku koondamata jätmine tuua kaasa ka

võimalikke rahas hüvitatavaid tagajärgi.

4.2.

X.X. esitas 30. oktoobril 2024 Tartu Vanglale pöördumise nr 2-3/24/2600-1 seoses

29. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/481-2. Kinnipeetav leiab, et vangla lahendas üksnes

tema kahjunõude, kuid ta pöördus vangla poole ka märgukirja ja vaidega. Ta nõuab juurdlust,

menetlust jms tagajärgi. X.X. ei nõustu vangla väitega, et tema õigusi ei puuduta ametniku

väär käitumine. Tema kannatab ja piinleb, kui näeb, et rikkumisi toime pannud ametnik saab

toetust ja ametikõrgendust. See mõjub kinnipeetava käitumisele ja maailmavaatele, samuti

tema tervis halveneb, psüühikahäired süvenevad.

X.X. märkis 30. oktoobri 2024. a täiendavates avaldustes vanglale, et kontaktisik J. Rammo

pidi arvestama tema vaimse puude ja erinevate psüühikahäiretega, abistama teda

resotsialiseerimises ja ühiskonnastamises, kuid seda vastupidi ei teinud. Kinnipeetav soovib

saavutada õiget eeskuju vangla poolt. X.X. lisas veel, et 2019. aastal jäi tal ära arsti vastuvõtt

Tartu Ülikooli Kliinikumis ametniku E. Eessaare tegevuse tõttu. E. Eessaar jäi vanglasse tööle

nagu ka J. Rammo, kuigi 150 inimest koondati. Olukord on vanglas selline, et rikkumisi toime

panevad ametnikud saavad ametikõrgendusi, kuid see ohustab X.X.-i tervist, tulevikku, elu,

julgeolekut jne.

3-25-891

Tartu Vangla vastas 27. detsembri 2024. a vastusega nr 2-3/24/2600-2 X.X.-ile , et asjaolu,

et konkreetne vanglaametnik ei osutunud isikuks, keda koondati, ei saa rikkuda kuidagi

kinnipeetava õigusi.

4.3.

Justiits- ja Digiministeeriumis (JDM) registreeriti 30. jaanuaril 2025 X.X.-i

pöördumine nr 11-7/1095-1, milles kinnipeetav avaldas rahulolematust, et inspektor-

kontaktisikut ja üksuse juhti J. Rammot ei koondatud. X.X. ei saa aru, kuidas see on

võimalik, kuna kohus rahuldas tema kaebused, mis olid seotud nimetatud ametnikuga.

Kinnipeetav leiab, et selline olukord on vastuolus vanglateenistuja eetikakoodeksiga ega aita

kaasa tema vangistuse täideviimise eesmärkidele vangistusseaduse (VangS) § 6 kohaselt.

JDM edastas X.X.-i pöördumise 13. veebruari 2025. a kirjaga nr 11-7/1095-2 vastamiseks

Tartu Vanglale.

Tartu Vangla vastas 3. märtsi 2025. a vastusega nr 2-2/2-25/1028-2 X.X.-ile , et vangla võtab

märgukirjas sisalduva info teadmiseks. Vangla selgitas, et on kinnipeetavale juba varasemalt

vastanud ning selgitused andnud. Vangla jäi enda seisukohtade juurde.

4.4.

X.X. esitas 3. aprillil 2025 Tartu Vanglale pöördumise nr 2-2/2-25/1028-3, milles

teatas, et sai 3. märtsi 2025. a vastuse, kuid ei näe selles sõnagi, kuhu esitada nüüd vaie või

kaebus. Ta vaidlustab vastust ja nõuab sellist otsust, mis võimaldab esitada kaebust

halduskohtule.

Tartu Vangla selgitas 24. aprilli 2025. a vastuses nr 2-2/2-25/1028-4 X.X.-ile , et tema

pöördumine nr 2-2/2-25/1028-1 on märgukiri tulenevalt märgukirjale ja selgitustaotlusele

vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 1 p-st 2.

Kinnipeetav andis adressaadile teavet Tartu Vanglas toimuva kohta. Seega on Tartu Vangla 3.

märtsi 2025. a vastuskirja puhul tegemist vastusega märgukirjale, mis ei ole haldusakt

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõistes. Märgukirjale vastamisega ei tekitata

isikule õigusi ega kohustusi, samuti ei ole see õigusi ega kohustusi lõpetav korraldus, otsus,

ettekirjutus, käskkiri ega muu õigusakt. Vastuse andmisel lähtutakse MSMV sätetest. Vastus

märgukirjale ei ole iseseisvalt vaidemenetluses vaidlustatav ja vastusega mittenõustumine ei

ole aluseks vaide esitamisele. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla vastuskirja nr 2-2/2-

25/1028-2 lõppu lisatud vaidlustusviidet, kuna tegemist ei ole haldusaktiga, mida võib HMS §

71 lg 1 järgi vaidlustada.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt menetlusosaliste avaldusi ja lähtub

nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja selgitab puuduste kõrvaldamise

avalduses, et jääb ministeeriumile ja vanglale esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja palub

tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus ja kinnitada kohtul, et tal on õigus.

5.1.

Kohtueelselt on kaebaja nõudnud Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses

konkreetse ametniku teenistusse jätmisega, millega alandati kaebaja väärikust (määruse p

4.1). Seetõttu saab kohus aru, et kaebaja on soovinud ka kohtule esitada hüvitamiskaebuse

(HKMS § 37 lg 2 p 4). Kuigi kaebaja ei ole kaebuses ega puuduste kõrvaldamise avalduses

märkinud selget rahalise hüvitise nõuet, tõlgendab kohus, et kaebaja soovib ka kaebuse

esitamisel nõuda vanglalt 10 000 euro suurust hüvitist mittevaralise kahju tekitamise eest.

3-25-891

5.2.

Kohus mõistab, et kaebaja on soovinud kaebusega vaidlustada ka Tartu Vangla

tegevust seoses tema pöördumistele nr 1-13/24/481-1, nr 2-3/24/2600-1 ja nr 2-2/2-25/1028-3

vastamisega. Kaebaja leiab 30. oktoobri 2024. a avalduses vanglale, et vangla lahendas 29.

oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/481-2 üksnes tema kahjunõude, kuid ta pöördus vangla

poole ka märgukirja ja vaidega. Ta nõuab juurdlust, menetlust jms tagajärgi. Samuti on ta

kohtueelselt soovinud vaidlustada Tartu Vangla 3. märtsi 2025. a vastust nr 2-2/2-25/1028-2.

Seega saab tõlgendada, et kaebaja taotleb Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist

tema vaidele ja märgukirjale vastamisel ning vangla kohustamist algatada konkreetse

ametniku suhtes menetlus (HKMS §9 37 lg 2 p 2 ja 6).

6. Kohus kontrollib esmalt hüvitamiskaebuse tähtaegsust (I) ning otsustab seejärel, kas

kaebuse saab ülejäänud osas menetlusse võtta (II). Viimasena lahendab kohus kaebaja

menetlusabi taotlused (III).

I

7. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS §

124 lg 2). Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses

(s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral lõpetab kohus menetluse

kaebust menetlusse võtmata vastavalt HKMS § 152 lg-le 3.

8. Kohus leiab, et hüvitamiskaebus ei ole tähtaegselt esitatud, kaebetähtaja ennistamiseks

puudub alus ning menetlus vastavas osas tuleb lõpetada.

9. VangS § 11 lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus

pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses

sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas

kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega

esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust

lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav

haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul

kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (HKMS §

47 lg 3).

10. Kaebaja esitas kahjunõude Tartu Vanglale 11. augustil 2024. Vanglal tuli kahjunõue

lahendada kahe kuu jooksul ehk hiljemalt 11. oktoobril 2024 (riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 18 lg 1). Vangla tähtpäevaks kahjunõuet ei lahendanud, vaid lahendas selle 29. oktoobril

2024. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus haldusorgan ei lahenda kahjunõuet RVastS

§ 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-st 2, mis on HKMS § 47 lg

3 suhtes eriregulatsioon (vt 22. septembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-39-16). RVastS § 18

lg-s 2 on sätestatud, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või

tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib

kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega

pidanuks kaebaja hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast

kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist, s.o hiljemalt 2024. a novembris. Kaebaja

pöördus kohtusse alles 4. aprillil 2025. Kohtunõude vastusest nähtuvalt sai kaebaja otsuse

3-25-891

väljatrüki kätte 30. oktoobril 2024. Seega ei pöördunud kaebaja kaebusega kohtusse isegi

mitte 30 päeva jooksul pärast Tartu Vangla 29. oktoobri 2024. a otsuse saamist. Kaebus on

järelikult esitatud oluliselt kaebetähtaega rikkudes.

11. HKMS § 71 lõike 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui

menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamist

peaksid üldjuhul õigustama objektiivsed takistused ehk asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist

isik ise mõjutada ei saanud ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kohus arvestab

siiski ka menetlusosalise võimet asjadest aru saada ja oma käitumist juhtida. Mõjuva

põhjusena HKMS § 71 lõike 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud

eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja

arvestamisest. Tähtaja ületamine ei ole vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas,

et selgitada välja kaebuse esitamise kord, sh tähtaeg (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a määrus

asjas nr 3-3-1-57-02, p 19; 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16–17; 21.

juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 11. mai 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16,

p 13).

12. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal praegu ilmselgelt mõjuvat põhjust kaebuse hilinenult

esitamiseks ning kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. Tartu Vangla 29. oktoobri

2024. a otsuses on märgitud korrektne vaidlustamisviide, mis suunas kaebajat otsusega

mittenõustumisel pöörduma kohtu poole. Kaebajal ei saanud olla objektiivseid asjakohaseid

takistusi kaebusega kohtu poole pöördumisel sel ajal, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja ajavahemikul 11. oktoober kuni 1. detsember 2024 esitanud Tartu Halduskohtule

kaheksa erinevat kaebust. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu, vaid on

korduvalt halduskohtu poole varasemalt pöördunud arvukate kaebustega, sealhulgas

kaebustega, milles on taotlenud Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist. Arvestades

kaebaja kohtumenetluses osalemise kogemust on kaebajale teada kohustusliku kohtueelse

menetluse kord ja kaebetähtaja järgimise kohustus.

13. Kohus leiab, et praegu ei saanud kaebajal olla objektiivseid ega subjektiivseid takistusi

kaebuse tähtaegselt esitamiseks. Seepärast ei pea kohus vajalikuks teha kaebajale ettepanekut

kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kuna kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning

kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus haldusasja menetluse HKMS § 124 lg 2 ja

§ 152 lg 1 p 2 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse

lõpetamise korral sama nõudega samal alusel halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

II

14. Kohus mõistab, et kaebaja soovib, et kohus tuvastaks, et Tartu Vangla jättis õigusvastaselt

lahendamata tema 11. augusti 2024 avalduses väidetavalt sisaldunud vaide ja märgukirja.

Samuti ei ole kaebaja rahul hiljem samal teemal tema pöördumistele esitatud Tartu Vangla

vastustega. Kaebaja arvates tuleks alustada ametnik J. Rammo suhtes juurdlus ja menetlus.

Seega tõlgendab kohus, et kaebaja soovib Tartu Vangla kohustamist algatada konkreetse

ametniku suhtes distsiplinaarmenetlus VangS § 149 koostoimes avaliku teenistuse seaduse

(ATS) § 72 alusel. Lisaks mõistab kohus, et kaebaja soovib vaidlustada Tartu Vangla 3.

märtsi 2025. a vastust nr 2-2/2-25/1028-2.

15. Kohus leiab, et nende kaebuse nõuete osas kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2

p 1 alusel. Kaebaja võib HKMS § 44 l-st 1 tulenevalt pöörduda kohtu poole üksnes enda

õiguste kaitseks. Kaebajal puudub eeltoodud nõuete osas HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt

3-25-891

kaebeõigus, kuna riivatud ei ole kaebajale kuuluvaid subjektiivseid avalikke õigusi, s.t

kaebajale ei tulene õigustloovatest aktidest õigusi, mida Tartu Vangla tagama peaks.

16. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla õiguspäraselt käsitlenud kaebaja 11. augusti 2024. a

avaldust kahju hüvitamise taotlusena. Samuti on Tartu Vangla õigesti liigitanud kaebaja

ülejäänud pöördumised märgukirjadeks MSVS § 2 lg 1 p 2 tähenduses. MSVS § 5 lg 1

kohaselt on märgukirja ja selgitustaotluse adressaadil vastamiskohustus, ent see ei tähenda, et

kaebaja saaks esitada nõudmisi seoses vastuse sisuga. Kaebaja ei saa nõuda Tartu Vangla

vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist põhjusel, et talle ei ole vastatud tema soovitud viisil.

JDM saatis 13. veebruari 2025. a kirjaga kaebaja avalduse lahendamiseks Tartu Vanglale,

teavitades sellest vastavalt MSVS § 5 lg-le 3 kaebajat. Vangla ei ole jätnud kaebajale

vastamata, vaid on kaebajale selgitanud, et konkreetse vanglaametniku koondamata jätmine ei

saa rikkuda kuidagi kinnipeetava õigusi.

17. Kohus selgitab, et vangla vastus märgukirjale ei ole haldusakt, mille osas saaks esitada

tühistamiskaebuse. Kaebaja ei saa ka kohustamiskaebusega nõuda endale meelepärast vastust

ning kohus ei saaks kaebust lahendades kohustada vanglat konkreetse sisuga vastust andma.

Kohtupraktikas on selgitustaotlusele vastamise osas leitud, et selgitustaotluse esitanud isikul

puudub subjektiivne õigus nõuda, et adressaat vastaks talle viisil, mis pöördujale meeldiks,

ning ka kohtulik kontroll selgitustaotlusele vastamise üle ei ulatu vastuse sisu õigsuse

kontrollimiseni (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-15-1172,

punktid 11-12). Kui selgitustaotluse esitanud isik ei ole rahul temale edastatud vastusega või

peab selgitusi ebapiisavaks, on tal võimalik esitada uus selgitustaotlus (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-17-861 (p 11). Ka märgukirja esitanul on

üksnes subjektiivne õigus saada oma pöördumisele vastus (nt Tallinna Halduskohtu 2.

oktoobri 2024. a määrus asjas nr 3-24-2438). Kaebajal oli õigus seega saada oma

märgukirjadele vastused ja selle on kaebaja saanud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu saadud

vastusega, ei muuda seda õigusvastaseks.

18. Kohus leiab, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus nõuda konkreetse ametniku suhtes

distsiplinaarmenetluse läbiviimist või muude karistuslike meetmete kohaldamist. Ametniku

suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine on haldusorgani sisemine kontroll ning haldusorgani

välistel isikutel puudub õigus ise seda nõuda, kuna neil on rikkumise esinemisel nõue riigi

vastu. VangS §-st 149 ja ATS § 72 lg-st 1 tulenevalt võib distsiplinaarmenetluse algatada

ametisse nimetamise õigust omav isik käskkirja või korraldusega, kui on teada piisavalt

faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. Seega on menetluse algatamine

sõltuvuses haldusorgani otsusest ning faktilistest asjaoludest ning mitte kinnipeetava

taotlusest vastav menetlus algatada. Samuti ei saa kaebaja eraldiseisvas menetluses nõuda

kohtu poolt vanglaametnike suhtes mingite muude karistuslike meetmete kohaldamist ega ka

nõuda vanglale ettekirjutuse tegemist, keda ametnikest koondada või mitte. Ametnik, kes

täitis vanglas avaliku võimu kandja ülesandeid ja kelle tegevuse tõttu väidetavalt kaebaja

õigusi rikuti, ei vastuta reeglina kannatanu ees vahetult (RVastS § 12 lg 2). Kaebajal on

kinnipeetavana õigus nõuda talle tekitatud kahju eest hüvitist vanglalt või vaidlustada

konkreetset haldusakti või toimingut.

19. Eeltoodust tulenevalt kaebus kuulub vastavas osas tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

3-25-891

III

20. HKMS § 108 lõige 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud menetluse lõpetamise

korral. Kaebajal ega vastustajal ei ole kohtule arusaadavalt menetluskulusid tekkinud.

Kaebaja ei ole riigilõivu kaebuse esitamisel tasunud. Kaebuse tagastamise tõttu puudub

vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus

jätab selle taotluse läbi vaatamata.

21. Kaebaja palub kaebuses anda endale advokaat. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud riigi

õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS)

§ 4 lg 3 p 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.

RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund

ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud

alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei

mõjuta. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi olukorras, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi.

Kohus leiab, et kaebaja on võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kaebaja on

korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse. Kaebaja ei ole

halduskohtumenetluses kogenematu isik. Kaebaja on suutnud käesolevas asjas kohtueelselt

esitada erinevaid avaldusi oma õiguste kaitseks ning kõrvaldanud ka kaebuses esinenud

puudused tähtaegselt. See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta.

Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada.

Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase

kohtupraktika välja enda initsiatiivil (HKMS § 2 lg-d 4-5).

22. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud

ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

23. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ja §

178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)