3-25-876/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-876

Haldusasi

Tokk Grupp OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse nr

12.2-3/063398-11 tühistamiseks

Menetlusosalised

ja nende esindajad

Kaebaja – Tokk Grupp OÜ, esindaja Anna Agu-Alekseitšik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta Tokk Grupp OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

01.12.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD JA MAKSUMENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) kontrollis 08.02.2024 korralduse nr 12.2-3/063398-1 alusel

Tokk Grupp OÜ ettevõtte tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust, mis hõlmab

autode rentimisele tehtud kulutusi. Tokk Grupp OÜ 2022. a majandusaasta aruande kohaselt on

Tokk Grupp OÜ teinud 2022.a väljamakseid seoses erinevate tegevuskuludega, sealhulgas on

aruandes kajastatud autode rentimine summas 306 140 eurot.

2. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud

asjaolud on kajastatud MTA 05.12.2024 kontrolliaktis nr 12.2-3/063398-10.

3. MTA kohustas 8.01.2025 maksuotsusega nr 12.2-3/063398-11 (edaspidi maksuotsus) Tokk

Grupp OÜ-d (registrikood 14524899) tasuma 91 325 eurot. Tokk Grupp OÜ tehtud väljamaksed

luksusautode rentimiseks ei ole tehtud ärilistel eesmärkidel (kuna selle eest ei ole raha või vara

vastu saadud). Lisaks tegi Tokk Grupp OÜ väljamakseid nõuetekohaste alusdokumentideta.

Eelnimetatud väljamaksed (kogusummas 365 300 eurot) kuuluvad TSD lisal 6 (koodidel 6070 ja

6080) deklareerimisele ettevõtlusega mitteseotud kuludena.

MTA tuvastas maksumenetluses kogutud teabe põhjal, et kaebaja tegi 2022. a luksusautode

rentimiseks ettevõttest väljamakseid summas 365 300 eurot, millest 276 160 euro ulatuses esitas

edasirendi arved enda koostööpartnerile Soltix LP-le. Kaebaja ei esitanud 89 140 euro väljamaksete

kohta MTA-le alusdokumente. Luksusautode rentimiseks ettevõttest tehtud väljamaksed summas

276 160 eurot (edasirenditud arved) on ettevõtlusega mitteseotud teenuse soetamiseks, sest kaebaja

ei ole erinevate tasaarvestuste tulemusena saanud samas summas vara vastu.

4. Kaebaja esitas nimetatud maksuotsusele vaide. MTA jättis 5.03.2025 vaideotsusega nr 6-1/5745-

2 vaide rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtule saabus 4.04.2025 Tokk Grupp OÜ kaebus MTA 8.01.2025 maksuotsuse

nr 12.2-3/063398-11 tühistamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Maksuhaldur jättis maksumenetluses nõuetekohaselt uurimiskohustuse täitmata.

Tõendamiskoormus ei ole üle läinud kaebajale (maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1).

Maksuotsusest ei nähtu, milliste asjaolude pinnalt on maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebaja

väljastatud luksusautode rendiarved Soltix LP-le on alusetud ja nende alusel ei ole teenuste

edasimüüki toimunud. Maksuhaldur ei ole pöördunud vastuolude likvideerimiseks kolmandate

isikute (Soltix LP, UAB LW Group) poole, pole hinnanud kõiki asjas olulisi asjaolusid ja on teinud

järeldusi oletuste pealt, süvenemata, mis on tehingute majanduslik sisu. Maksuhaldur on andnud

hinnanguid tasaarvestustele ja tehingutele, mis on väljaspool maksuhalduri pädevust

(tsiviilõiguslikud suhted).

7. Kaebaja esitas maksumenetluse käigus: ostuarveid, mille alusel tehti väljamakseid, nõude

loovutamise lepingu, koostöölepingud, arved edasirendi kohta (soetatud teenus on edasi müüdud),

tasaarvestuse raamatupidamiskanded. Kõiki neid tõendeid maksuhaldur ignoreeris või käsitles

valikuliselt (vt RKHK 3-3-1-86-12, p 19).

8. Vastustaja rikkus maksuotsuses motiveerimiskohustust. Maksumenetluses esitatud tõendite

kohaselt rentis kaebaja autosid Leedu äriühingutelt UAB 4RIDE, UAB Baltic Wagons, UAB

Plenus Invest, VŠJ Automobiliu klubas Carrera ja UAB Jurana, kokku summas 365 300 eurot ja

rentis need valdavas osas edasi Suurbritannias registreeritud äriühingule Soltix LP-le summas 323

444 eurot, mille kohta on koostatud 12 arvet ja mille eest kaebaja tasus rendimaksetena 276 160

eurot. Maksuotsuses sisuliselt puudub analüüs iga arve ja tehingu lõikes, miks maksuhaldur ei

pidanud neid tehinguid ettevõtlusega seotuks ega aktsepteerinud nende arvete alusel tehtud

väljamakseid (vt RKHK 3-3-1-63-09, p 13).

9. Maksuotsusest, kontrollaktist ega vaideotsusest ei nähtu, miks tasaarvestus, mille tulemusena

vähendatakse kohustusi ei ole rahaliselt hinnatav hüve. Tulumaksuga maksustamise seisukohast ei

ole oluline, kas tehingute ahel on äriühingu jaoks kasumlik või kahjulik, vaid oluline on, kas kulu

oli vajalik ja seotud ettevõtlusega.

10. Kaebaja ei nõustu, et tasaarvestuse tulemusena ei ole ta rahaliselt hinnatavat hüve saanud.

Teenuste edasimüük on tõendatud, sest maksuhaldur ei ole tõendanud vastupidist. Asjaolu, kas

kaebaja sai faktiliselt raha otse rendiautode edasimüügist või tasaarvestas edasimüügist tulenevat

nõuet muude kohustustega (millega vähendas oma kohustusi), ei oma tähtsust. Mõlemal juhul on

tegemist rahaliselt hinnatava hüvega. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik maksustada

sõiduautode renditeenuste eest tehtud väljamaksed kui ettevõtlusega mitteseotud, kui need on edasi

müüdud.

11. Maksuotsus rajaneb kaebaja selgitustele, raamatupidamisdokumentidele ja pangakonto

andmetele. Maksuhaldur ei ole viinud läbi sisuliselt tõendite analüüsi.

12. Maksuhaldur on eksinud ka tõendite hindamisel, sest on jätnud kõrvale kõik tõendid, mis ei

sobi tema versiooniga vaidlusaluste tehingute sisust. Maksuotsus ei sisalda selget kirjeldust, milles

seisneb kaebaja õigusvastane tegu, miks peetakse konkreetseid väljamakseid ettevõtlusega

mitteseotuks ega seda, kuidas on jõutud järelduseni, et tasaarvestus ei ole kehtiv tehing.

13. Kaebaja ei ole andnud vastuolulisi selgitusi. Maksuhalduril on kohustus likvideerida

uurimiskohustuse täitmisel vastuolud. Maksuhaldur ei ole vastuolu likvideerimiseks või asjaolude

väljaselgitamiseks pöördunud näiteks Soltix LP poole või UAB LW Group poole selleks, et

veenduda tehingute toimumises.

14. Asjakohatu on väita, et kaebaja produtseerib dokumente, mis viitab justkui võltsitud

dokumentide esitamisele, mille kohta puuduvad igasugused tõendid. Lisaks on maksukohustuslasel

õigus esitada dokumente ja tõendeid kogu maksumenetluse jooksul, sealhulgas täpsustada oma

positsiooni, mida kaebaja on teinud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-19-732, p 21).

15. Kaebaja on täpsustanud varem antud informatsiooni ja selgitanud maksuhaldurile, et Soltix LP

osutas kaebajale kaubaveo ja hinnastamise planeerimise teenuseid ning lisaks on toimunud ka

nõude loovutamine. Kaebaja kinnitas maksuhaldurile, et konkreetse nõude tekkimise aluseks on

nõude loovutamise leping.

16. Kaebaja on Soltix LP jaoks teenuse pakkuja autode edasirendi osas. Asjaolu, et Soltix LP saab

ka ise otse rentida autosid, ei välista Tokk Grupp ja Soltix LP vaheliste tehingute toimumist, sest

sellel on majanduslik eesmärk. Kaebaja omab teatud kontakte ja saab rentida autosid sellistel

tingimustel, mis ei pruugi olla Soltix LP-le või teistele saavutatavad. Kui Soltix LP rendib autosid

vahendajalt, siis ta vähendab sellega teatud riske ja pikendab endale näiteks ka tasumise tähtaega.

Eelnev näitab, et tegemist on tavapärase koostööga kahe äriühingu vahel, kus mõlemad on

huvitatud koostööst ja tehingutel on majanduslik sisu.

17. Maksuhaldur järeldas, et Oleg Trugub on kaebajaga seotud isik, üksnes volikirjade ja

ärisidemete põhjal Soltix LP-ga (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-21-638, p 22).

Maksuotsusest ei nähtu põhjendusi, mille kohaselt oleks võimalik veenvalt väita, et kaebaja omab

kontrolli tehingupartneri Soltix LP üle või vastupidi või nende tegevus on kooskõlastatud ühisel

majanduslikul eesmärgil.

18. Vastustaja ei ole maksuotsuses kaebaja ja Soltix LP ühist majandushuvi tõendanud.

Vaadeldavate arvete alusel on tehingud toimunud. Äriühing on rentinud sõiduautod peamiselt

edasimüügi eesmärgil. Arvete kohaselt soetas kaebaja sõiduautode rentimise teenuseid kokku

summas 306 140 eurot ja väljastas edasimüügi arveid summas 323 444 eurot. Edasimüügi arved ei

ole väljastatud väiksemas summas ja maksuhalduri seisukoht ei ole tõene. Samad andmed esitas

kaebaja maksuhaldurile ka kontrollimenetluses (vt kontrollakti p 1.1.2.5, p 1.1.2.2).

19. Kaebajale on arusaamatu etteheidetav tegu, maksusummade määramise loogika ja arvutuskäik.

Maksuhaldur on ekslikult käsitlenud tasaarvestust tehingu puudumisena. Tegemist on

dokumenteeritud tehinguahelaga: nõude loovutamise leping Soltix LP-lt; nõue UAB LW Group

vastu; aktsiate müügi eelleping UAB LW Group ja kaebaja vahel; tasaarvestuskokkulepped.

20. Kaebaja ei ole väitnud, et vara saamine on eeltingimus maksuvabastuseks. Pigem on rõhutatud,

et vara ei pruugi realiseeruda rahas, vaid ka tasaarvestuse kaudu, mis on levinud äritegevuse osa.

Kaebaja on esitanud veenvad selgitused ja tõendid tehingute kohta: üldine koostöö leping, nõude

loovutamise leping, arved, selgitused, väljavõtted raamatupidamissüsteemist jne. Maksuotsuses ei

ole asutud seisukohale, et tehingud ei ole toimunud, vaid et väljamaksed, mis on tehtud renditud

autode eest, pole ettevõtlusega seotud, kuna need teenused ei ole edasi müüdud. Kaebaja on

tasaarvestanud oma nõude Soltix LP nõudega, mistõttu pole raha liikunud. Kaebaja ei ole raha

saanud, kuid on vähendanud oma kohustusi tasaarvestuse tulemusena. MTA ei tohi sekkuda,

milliseid tasaarvestusi võib või ei või teha äriühing, kuna tegemist on tsiviilõigusliku küsimusega.

Tehingu hindamine (tasaarvestus, nõuete põhjendatus jne) on väljaspool maksuhalduri pädevust.

21. Nõude aluseks on olnud aktsiate müügieelleping. Eellepinguga fikseeritakse aktsiate

võõrandamise tingimusi tulevikus. Kaebaja võib veel saada OOO Reilpark osanikuks. Maksuhaldur

ei tohi seda välistada ja panna see sõltuvusse esialgse tehinguga, milleks on autode rendiks tehtud

kulutuste tegemine ja nende maksustamine.

22. Tõendatud on autorendi soetamine. Tõendatud on, et autorendi teenused summas 276 160 eurot

on ettevõtlusega seotud, sest teenuse edasimüük on toimunud: poolte vahel on sõlmitud leping;

puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et Soltix LP ei ole neid autosid kasutanud (teenuse saamise

fakt on tõendatud); arveldused on toimunud (tasaarvestuse vormis); tehingute kohta on säilinud

muu dokumentatsioon.

23. Tasaarvestus on kajastatud süsteemis „avatuna“. Tegemist on ebaolulise vormilise

kajastamisega süsteemis, mis on põhjendatav ja see ei tohiks mõjutada maksustamist.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

24. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub põhjendus. Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukohtade juurde.

25. Kaebaja ei ole ka kaebuses tõendanud, et 2022.a jooksul luksusautode rentimiseks tehtud

väljamaksed oleksid seotud tema ettevõtlusega. Uurimispõhimõttega käib kaasas ka

maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus (MKS § 56) ja raamatupidamisarvestuse ja arvestuse

pidamise kohustus (MKS § 57). Seega ei ole maksukohustuslasel tõendamiskoormus üksnes

määratud maksusumma vaidlustamise korral (MKS § 150), vaid jooksvalt kogu maksukontrolli

käigus.

26. Maksuotsusega määrati kaebajale maksusumma, kuna luksusautode soetamine ei olnud seotud

kaebaja ettevõtlusega. Ettevõtlusega seotus on asjaolu, mida saab tõendada vaid kaebaja ise, mitte

tema tehingupartnerid (MKS § 57 lg 3). Kaebaja ei ole nimetatud nõudeid täitnud sellisel viisil, et

kaebuses väljatoodud seisukohad oleksid leidnud tõendamist.

27. Kaebaja maksukontrolli käigus oli tegemist vastuoludega, mis esinesid just kaebaja seadusliku

esindaja seletustes ja tema esitatud dokumentides. Kaebaja seadusliku esindaja esialgsel väitel

kasutasid renditud autosid kaebaja töötajad selleks, et sõita ise ja klientidega objektide vahel.

Kaebaja esindaja lisas, et nad annavad renditud autosid ka klientidele kasutamiseks. Edasise

menetluse käigus selgus kaebaja esindaja seletusest, et kõik Leedu äriühingutelt renditud autod

renditakse edasi Suurbritannia ettevõttele Soltix LP. Samuti tekitasid vastuolu kaebaja juhatuse

liikme seletused Soltix LP-ga toimunud tasaarvestuste ja kaebaja kohustuste kohta, millega

tasaarvestused toimusid. Esialgu väidetu kohaselt oli tegemist Suurbritannia ettevõtte poolt

osutatud teenuste eest tasumisega, hiljem aga hoopis kolmanda isiku nõude soetamisega

(kontrolliakti p-d 1.1.2). Seega ei olnud tegemist vastuoludega, mille saanuksid kõrvaldada

kolmandad isikud ega tehingupartnerid, vaid vastuolud tekkisid kaebaja enda väidetest ja

maksukontrolli käigus muutuvatest seletustest. Samuti tekkisid vastuolud kaebaja esitatud

raamatupidamisdokumentidest ja raamatupidamisarvestusest, kuid ka puuduvatest dokumentidest.

Olulist osa mängis maksukontrolli käigus tõendite esitamise järjekord. Kaebaja ei tõendanud, et

luksusautode rentimise teenus oleks ka tegelikkuses edasi müüdud ja kaebaja vara oleks tehingute

tulemusena suurenenud.

28. Tegemist ei ole vaid kaebaja väidete täpsustamisega maksukontrolli käigus, vaid täiesti

erinevate tasaarvestuse alustega ning kaebaja enda erinevate versioonide esitamisega.

29. Kaebuse väited lähevad omavahel vastuollu, kuna kaebaja heidab ette konkreetsete tehingute

eraldi käsitlemata jätmist, samas leiab kaebaja, et maksuhaldur oleks pidanud sõidukite rendi ja

edasirendi arveid hindama vaid kogusummas (306 140 eurot ja 323 444 eurot), mitte selgitama

välja, millise sõiduki rentimise eest tehtud väljamakse kohta on esitatud edasimüügi arve ja millise

eest mitte. Maksuhaldur on hinnanudki iga konkreetset teenust ja väljamakset eraldi, mille

tulemusena on selgitanud välja, milliste väljamaksete kohta puuduvad raamatupidamise

algdokumendid. Samuti on maksukontrolli tulemusena ilmnenud, et väljamaksete kogusumma oli

365 300 eurot, millest edasirendi arved on esitatud 276 160 euro eest ja 89 140 euro ulatuses on

väljamaksete eest alusdokumendid esitamata.

30. Kaebusele lisatud arved on kajastatud ka kontrolliakti lisadena nr 10 ja 11 ning selles osas

vaidlus puudub. Vastustaja ei nõustu, et nimetatud arvete puhul tuleks lähtuda üksnes

kogusummast ning jätta kõrvale asjaolu, et kõikide väljamaksete kohta dokumendid puuduvad.

Kontrolliakti p-s 1.1.2 on väljamaksete arvestust ja dokumentide olemasolu ammendavalt

kajastatud (p-d 1.1.2.1 ja 1.1.2.6), mistõttu ei ole õige kaebaja väide, nagu oleks maksuotsuses

näidatud maksuarvestus ebaselge.

31. Kaebaja ei ole maksukontrolli käigus usutavalt tõendanud, et ta on renditud sõidukid kallimalt

edasi müünud. Kaebaja on esitanud vaid dokumente väidetavate tasaarvestuste kohta, mille

tulemusena ei ole ta enam kui kahe aasta möödumisel sõidukite väidetava edasirentimise eest

tegelikult tasu saanud. Kaebaja ei ole esitanud ka tõendeid, millest nähtuksid ettevõttega UAB LW

Group sõlmitud kokkulepped tasaarvestamise kokkuleppe hilisema täitmise reaalse toimumise

kohta. Kaebaja ise kinnitab, et tasaarvestuse käigus ei ole kaebajale üle antud mingeid aktsiaid.

Seega ei ole kaebaja teenuste väidetava edasimüügi eest siiani mingit tasu ega tulu saanud.

32. Küsimus ei ole tasaarvestuse kehtivuse tunnustamises, vaid selles, et maksukontrolli käigus on

kaebaja esitanud dokumente tehingute ahela kohta, mis ei tõenda, et kaebaja on tegelikult sõidukite

edasirendi teenuse edasi müünud ja selle eest saanud tasu.

33. Maksuotsuses on tuvastatud, et kaebajal ja Soltix LP-l oli ühine majanduslik huvi. Kaebaja

selgitused selle kohta, et Soltix LP-d kontrolliv Oleg Trygub esindas kaebajat erinevates tehingutes

(autode rentimine ja tasaarvestused) tasu saamata, ei ole eluliselt usutavad. Seega asus

maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et luksusautode väidetava rendiga seotud tehingute ahela

puhul on tegemist tahtlikult tekitatud olukorraga ettevõttest raha välja viimiseks. Kaebaja väide

kaebajal ja Oleg Trygubil ühise majandusliku huvi puudumise kohta ei ole põhjendatud.

34. Maksuhalduri ülesannete hulka kuulubki tehingute majandusliku sisu uurimine ja sellele

maksuõigusliku hinnangu andmine. Seega ei ole õige kaebuse väide, nagu puuduks maksuhalduril

vastav pädevus hinnata, kas renditeenuse edasimüük on ka tegelikkuses toimunud. Maksuhaldur on

tuvastanud, et kaebaja korraldatud tehingute ahel tegelikku edasimüüki tõendanud ei ole. Seejuures

ei ole tegemist vaid ebaolulise vormilise veaga, vaid tahtliku mulje jätmisega tehingute

toimumisest olukorras, kus neid tegelikult toimunud ei ole.

35. Maksu määramise õiguslik alus on toodud maksuotsuse p-s 7 maksuhalduri järeldusena lk-l 3

ning selleks on tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-d 3 ja 4. Tulumaksu määramise metoodika

on toodud maksuotsuse lisades 4 – 6. Kaebaja on äriühing, kes ei ole äriregistrile esitanud

majandusaasta aruandeid alates 2021. aastast. Ka maksukontrolli käigus esitatud 2022.a

majandusaasta aruanne on äriregistrile esitamata, mis omakorda tähendab, et tegemist ei pruugi olla

järjepidevate majandusnäitajatega. Kaebaja majandustegevust on iseloomustatud vaideotsuse p-s

20. KOHTU PÕHJENDUSED

36. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Maksuotsus on õiguspärane, nõuetekohaselt motiveeritud ja

kooskõlas seadusega, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Kohus nõustub maksuotsuses ja

vaideotsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).

Kaebuses toodud väidete kohta märgib kohus järgmist.

37. Vaidlustatud maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur, et kaebaja tegi 2022. a

luksusautode rentimiseks ettevõttest väljamakseid summas 365 300 eurot (dtl 141-148). Kaebaja

esitas 276 160 euro ulatuses edasirendi arved (dtl 201-204, 264). 89 140 euro väljamaksete kohta

alusdokumendid puuduvad.

38. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et maksuotsusest ei nähtu, milliste asjaolude pinnalt on

maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebaja väljastatud luksusautode rendiarved Soltix LP-le on

alusetud ja nende alusel ei ole teenuste edasimüüki toimunud.

39. Kaebaja andis maksumenetluse jooksul vasturääkivaid selgitusi. Kaebaja seadusliku esindaja

esialgsel väitel kasutasid renditud autosid kaebaja töötajad selleks, et sõita ise ja klientidega

objektide vahel. Äriühing annab renditud autosid ka klientidele kasutamiseks (dtl 253). 15.04.2024

selgitas kaebaja esindaja, et kaebaja ja Soltix LP vahel 05.08.2019 sõlmitud teenuse osutamise

lepingu SOLO08/19 alusel tekkis kaebajal kohustus Soltix LP ees ja millega kaebaja esitatud

rendiarved tasaarvestati (dtl 201). Esitatud lepingu alusel on Soltix LP osutanud kaebajale tasu eest

kaubaveoteenust ning pakkunud selle juurde käivaid kauba transportimise hinnaarvutusi (dtl 209).

Vastuseks 22.07.2024 korraldusele esitas kaebaja Tokk Grupp OÜ ja Soltix LP vahel 13.12.2022

sõlmitud õiguste loovutamise lepingu nr 2022/12/13-1 koos selgitusega, et selle lepingu alusel

tekkis kaebajal kohustus Soltix LP ees, mis tasaarvestati Tokk Grupp OÜ poolt esitatud edasirendi

arvetega. Esitatud lepingu alusel omandas kaebaja Soltix LP-lt nõude UAB LW Group vastu

summas 655 000 eurot, mille tulemusena tekkis kaebajal kohustus Soltix LP ees summas 655 000

eurot ja samas summas nõue UAB LW Group vastu (dtl 220-223). Seega andis kaebaja seaduslik

esindaja vastuolulisi ajas muutuvaid selgitusi kaebaja kohustuste kohta. Lisaks ei vaidlusta kaebaja,

et ei ole saanud samas summas vara vastu. Samuti ei ole kaebaja esitanud alusdokumente 89 140

euro ulatuses väljamaksete tegemise kohta. Kohus on ühel meelel vastustajaga, et tegemist ei olnud

vastuoludega, mis oleks olnud kõrvaldatav kolmandate isikute selgitustega. Kaebaja ei tõendanud,

et luksusautode rentimise teenus oleks tegelikkuses edasi müüdud ja kaebaja vara oleks tehingute

tulemusena suurenenud.

40. Kohus on eriarvamusel kaebajaga, et maksuotsuses puudub analüüs iga arve ja tehingu lõikes,

miks maksuhaldur ei pidanud neid tehinguid ettevõtlusega seotuks ega aktsepteerinud arvete alusel

tehtud väljamakseid. Maksuhaldur on hinnanud iga konkreetset teenust ja väljamakset eraldi (vt dtl

247) ning tuvastas, milliste väljamaksete kohta puuduvad raamatupidamise algdokumendid.

Väljamaksete kogusumma oli 365 300 eurot, edasirendi arved on esitatud 276 160 euro eest (vt dtl

263-264, 311-313). Puuduvad väljamaksete alusdokumendid 89 140 euro ulatuses.

41. Vastustaja ei vaidlusta, et kaebaja esitas vastustajale arved, mille alusel on kaebaja teinud

väljamakseid perioodil jaanuar 2022 – detsember 2022, kokku summas 306 140 eurot (dtl 50-102).

Vaatamata eelnevale puuduvad kõikide väljamaksete kohta alusdokumendid. MTA kohustas

kaebajat esitama kõik tehinguid kajastavad alusdokumendid (dtl 206), kuid kaebaja vastavat

kohustust ei täitnud. Kontrolliaktis on kajastatud väljamaksete arvestust ja dokumentide olemasolu

(p-d 1.1.2.1 ja 1.1.2.6, dtl 18, 22).

42. MKS § 57 lg 3 kohaselt peab maksukohustuslane pidama raamatupidamis- ja maksuarvestust

nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise

seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, s.h tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Ka

kohtumenetluses on leitud, et teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest

tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi

koostamist lisaks raamatupidamise algdokumentidele. Samas võtab maksukohustuslane teenuse

osutamise piisava dokumenteerimata jätmise korral endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud

kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on maksukohustuslasel

kohustus kontrollitavuse tagamiseks koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike,

põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (vt

Riigikohtu otsused nr 3-3-1-43-09, p 14; 3-3-1-57-13, p 16).

43. Kaebaja kinnitab kaebuses, et ei ole raha saanud, kuid on vähendanud oma kohustusi

tasaarvestuse tulemusena. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud tasaarvestuse tegemise võimatust.

Kohus on ühel meelel vastustajaga, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid sõidukite edasirendi teenuse

edasi müümise ning selle eest tasu saamise kohta.

44. Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja hinnangut, et kaebaja ja Oleg Trygub olid ühise

majandusliku huvi tõttu seotud isikud. Oleg Trygub esindas alates 17.01.2019 Soltix LP-d (dtl

262). Kaebaja esindaja selgitas maksuhaldurile, et ei saa konkreetselt vastata milliselt äriühingult

saab Oleg Trygub tasu kaebaja esindamise eest ja miks maksab tasu kaebaja esindamise ja tehtava

töö eest teine äriühing. Kaebaja selgitas, et kokkulepe kohaselt tehakse koostööd põhimõttel, et

kliendi leidmisel või teenuse osutamise vahendamisel maksab vahendustasu tehingu teine pool.

Oleg Trygub esindab kaebajat, et hõlbustada tehinguid. Autosid antakse allrendile lisatasuga,

vähendades seeläbi ka vastastikust võlga (dtl 260). Lisaks vastas kaebaja maksuhalduri küsimusele,

miks esindab Oleg Trygub kaebajat, kui kaebaja rendib edasi autosid Soltix LP-le, et Soltix LP

rendib autosid autorenditurult ja teistelt tarnijatelt, kuid mõned teenusepakkujad ei suuda alati

soovitud autosid nii tõhusalt ja operatiivselt pakkuda, mistõttu on nimetatud ettevõte sunnitud

kaebajaga ühendust võtma ja nõustuma kaebaja tingimustega (vastuse p 1.7, dtl 260). Kohus

nõustub vastustajaga, et kaebaja väited ei ole eluliselt usutavad olukorras, kus on teada, et kaebaja

pakub üksnes vahendusteenust. Ei ole äriliselt kasulik maksta rohkem ja tasaarveldada võlga

suurema summaga. Seega on põhjendatud vastustaja järeldus, et luksusautode väidetava rendiga

seotud tehingute ahel on tekitatud tahtlikult ettevõttest raha välja viimiseks.

45. Kohane ei ole kaebaja etteheide, et maksuhalduril puudub pädevus hinnata tsiviilõiguslikke

tehinguid. Maksustamisele ei kuulu tsiviilõiguslikud tehingud, vaid majanduslikud sooritused.

Arvestades, et kaebaja ei saanud vaadeldavate tehingute tulemusena raha, nõustub kohus

vastustajaga, et dokumendid koostati üksnes maksuhalduri jaoks ettevõtlusest raha väljaviimise

varjamiseks. Kaebaja ei ole tehingute tegelikku toimumist tõendanud.

46. Maksuotsuse lk-l 1 on toodud maksuotsuse tegemise õiguslikud alused (MKS § 92 lg 1 p 2 ja §

95 lg 1 (dtl 27). Maksu määramise õiguslik alus on toodud maksuotsuse p-s 2.1.3 (TuMS § 51 lg 2

p-d 3 ja 4, dtl 29). Tulumaksu määramise metoodika on toodud maksuotsuse lisades 4 – 6 (dtl 302-

304). Seega alusetud on kaebaja väited maksu määramise õigusliku aluse puudumise kohta.

47. Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS §

108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)